Kommuun - Tallinna Linnateater

Taanlaste kirjutatud "Kommuun" on minu jaoks eelkõige "ühe lahkumineku lugu". Jah, siin ümber ja allhoovustes on kihte palju, kuid loo selgroog, millega kõik need ülejäänud kihid suhestuvad on just nimelt ühe mehe ja naise lahkukasvamine ning selle mõju suletud ühiskonnale, nagu pere, milleks antud juhul on küll hoopis laiendatud pere, ehk kommuun.

Taustaks on ehk hea teada, et autorid Mogens Rukov (lahkus muide meie hulgas 2015.aastal) ja Tomas Vinterberg on need mehed, kes oma filmiga "Perekonnapidu" (Festen/Celebration... Toompere lavastas selle intsestist rääkiva valusa ja realistlikku loo Rakvere Teatris "Pidusöök" nime all) aastal 1998 alustasid (eriti taanlaste, aga ka teiste filmirežissööride) viljeletud Dogme-stiili. See Perekonnapidu kasutas ka alapealkirja Dogme nr.1. Sellele järgnes Lars Von Trier'i Dogme nr.2 ehk Idioodid (lavastatud Von Krahli Teatris ja mängisid toonased Viljandi lavakooli õpilased) jne. Dogme oma olemuselt järgib reegleid, mis muudavad filmi realismile võimalikult lähedaseks. Ka "Kommuunis" võidutseb realismilähedus, kuigi ka sellel lool baseeruva filmi on autorid ise teinud, polnud see siiski Dogme-reegleid järgiv, kuigi sisustilistiliselt "samma suunda" - realism. Tegelikult ka autobiograafiline ja sestap ehedus kumab läbi. Usun, et paljuski just sellepärast iga lahutatud vanemate laps või ise purunenud suhte üle elanud inimene leiab siit palju samastumise- ja paralleelidetõmbamise võimalusi.

Noor abielupaar - Erik ja Anna - saavad päranduseks maja. Otsustavad muuta selle ühiselamuks ning proovida kommuunielu, ehk kollektiivset majapidamist teiste, toredate inimestega. Riburada neid saabubki oma asjade ja eludega nende hipilikku, 70ndate ajastu ellu. Praegusel ajal tundub see nagu valgusaastate kaugusel, ent ka meie pere (kui mina polnud veel aastanegi) kolisime 70ndatel Tallinnasse, ühiselamusse. Sealt edasi ühiskorterisse, mis oli 3 pere poolt jagatud, ühise köögiga. Tänapäeval on vast ainult üliõpilastel sellise elu elamine vastuvõetav ja isegi siis tegelikult vaid "olude sunnil".  Kuid tolles ajastus oli see üsna tavaline ja paljude inimeste jaoks täiesti soovitud valik.

Üheks olulisemaks faktoriks siin näitemängus on ka Eriku ja Anna teismeline tütar Freja. Kui abielupaari suhe mõraneb ning tekib "uus naine" kommuuni, siis mõraneb ka kogu kommuuni sisekliima. Elamine-olemine läheb raskeks kõigil teistel kaasasukatel, aga kuidas see veel kõik last mõjutab. Sellest tõstatuvad mitmed huvitavad filosoofilised dilemmad ja küsimärgid. Näiteks... Lapsevanemad saavad ju valida, kas nad saavad lapse või mitte, aga koos positiivse otsusega võtavad nad endale ka teatud kohustused. Lisaks saavad nad oma last kasvatada ja suunata, et too kujuneks teatud suunas. Laps oma vanemaid valida ei saa. Laps ei saa ka oma vanemaid ümberkasvatada enda vaeva ja panustamisega. Seega ei saa eeldada ka laste austust ja ammugi mitte armastust oma vanemate suunal. See ei ole iseenesest mõistetav. Vanematel tuleb see oma normaalseks lapsevanemaks olemisega nö. väljateenida. Tavaliselt on see juba algselt peres olemas, kui vanemad oma beebi eest hoolt kannavad ning teatava usalduse sellega kätte saavad, aga seda ei tohi lasta kaduda, kui lapses ego ja isiksus pead tõstab. Iga toimiv ja hea suhe vajab tööd, nii ka lapse ja vanema oma. Aga siin on just vanem see, kes selle töö peab tegema. Teine mõte, mis ka pähe torgatas on "kodutunne". See on tihti need inimesed, kes meile lähedased on, segatuna oma asjade ja teatud koha iseärasustega - lõhnad, asukoht, mälestused. Iga koht ei ole automaatselt "kodu". Kodu ei ole ka alati see koht, kus vanemad elavad. Aga kodu on kahtlemata üks inimese põhivajadusi. See on üks suurimaid stressilööke, kui see ära võetakse - eriti veel lapse jaoks. Mõnikord võib side koduga olla isegi suurem kui side vanema(te)ga. Meie, inimeste, sisekeemia on nii keeruline. Mõni ongi "koha"inimene, mõni üldse mitte. Mõni on väga perekeskne, mõni teine üldsegi mitte. Ükski pole õigem teisest, kõik on lubatud, kui inimene seda ise tahab või pigem on, sest ei saa enda minale midagi parata. Selliste olemuslike otsustega tulebki lähtuda enda egost, sest muidu pole võimalik tunda end õnnelikuna. Ja kellelgi pole õigust enda õnne ja heaolu nimel nõuda teiselt inimeselt midagi, mida tema ei soovi. Ka lapselt mitte. Võib-olla ongi selle näidendi teksti ja loo suurim väärtus, mida see 40-50 aasta tagune aeg meile suudab loodetavasti meelde tuletada ja selgeks teha. Isegi kui meie ego ongi praegusel ajal ja ajastul ülearenenud enda heaolu nimel kõike ja kõiki allutama.

Lavastaja Elmo Nüganen on suhtunud siin seda lugu lavale tuues igati austusega sellesse aega ja nendesse oludesse. Muusikaliste kujundajate tandem Riina Roose ja Jaak Jürisson aitavad sellel teel vastava ajastu lauludega. Ja laule on siin nii lühemalt kui pikemalt mitmeid tolle ajastu lemmikuid - näiteks Beatles'i Hey Jude ja Joni Mitchell'i "Big yellow taxi" aitavad muidu üsna tõsistest toonidest loo "üles tõsta" ja tekitada helgeid ning lõbusamaid hetki, mis ju tegelikult on ühe kommuunielu üks eesmärke - nautida teineteise seltsi ja teha asju koos. Üks laul lõi eriti publikul kulmud lakke, nimelt kitarrisaatel esitatud hümn naiste päevadele, ehk "Halvad päevad"... võttis läbi laulu korduvalt muigama. Ja nagu näis, siis minu ümberkaudsed, eriti naised - pihku itsitama.

Ka Kristjan Suits oma kunstnikutööga lisab neid ajastunoote juurde - kettaga telefon, piim pudelis ja veelgi mõningaid avastuslikke detaile vaatajale, et sõrmega 70ndatele osutada. Elmo on mõnes kohas taani keele teksti tegelastele jättes tahtnud rõhutada toimumiskohana (tüki alguses ka lavalmainitud) Kopenhaagenit, kuigi see on vaid armas austusavaldus, ent võiks tõesti toimuda ka sama hästi 70ndate alguse Eestis (no välja arvatud ehk toona Volvo valimine Kommuuni autoks - see on ikka pigem tolle ajastu taanlastele omane - meil olid ju sellel ajal ainult sapakad, mossed, žigullid ja Volgad).

Selles suheterägastikus puudatakse veel mitmeid ja mitmeid teemasid, nagu mitmete inimestega magamine, noore naise ja natuke vanema mehe suhe, kellel on oma värskest pruudist vaid mõni aasta noorem tütar, ent samaga ka noore naise kasuemaks olemine endast vaid mõni aasta nooremale. Ühe jaoks on esimese tõsisema armastuse ja suhteprobleemid sellised, mis teisel alles hiljuti üle elatud. Egoism suhtes ja soov teist inimest omada või vähemalt mitte jagada. Eriti kommuunis, kus kõik on nagunii jagamise peale üles ehitatud. Kas inimeste jagamine pole siis üks neist? Järsku lõppenud suhte järel jääb tunne, et see pole veel päriselt läbi, vaid tegemist on vaid halva unenäoga. Omanikuinstinktid nii mitmel tasandil. Ja see on vaid vähene, mida sellest kogu loost annab veel kõvasti rohkem lahti harutada ja ära tunda. Igaüks ju endale tuttavamate teemade pinnalt eriti.

Esimese vaatuse järel vaheajale minnes mõtlesin, et tükk on küll okei ja no suurepärase ansamblimängu ja tõeliselt heade näitlejatega, ent ometi kuidagi liialt tuttav ja isegi leierdatud juba iga kandi pealt. Lavastuslikult oli mõnus, et muusikat on sellises mahus sissetoodud ja need üles-alla tujud, millega mängiti, aga tegelikult siiski ei midagi erilist või sellist, mida juba näinud-kogenud-mõelnud ei oleks. Millest siis toimus läbimurre keskpärasest heaks teises vaatuses? Tean täpselt - stseeniga, kus öösel soovib Erik tööd teha, aga tema tütar Freja tahab temaga rääkida. Segades isa, aga paljastades väga olulisi mõtteid ja nende kahe ühise ja eraldi lugude sisulisi sõlmkohti. Nüganen ja näitlejad on loonud sellise naturalistliku stseeni, et ma unustasin hetkeks, et üldse viibin teatrisaalis. Sisenesin nende inimeste eluolustikku võrdeliselt olukorraga, mil loen raamatut ja kujutan nii ehedalt kõike ette ning olen niimoodi loos sees, et unustan, et loen, vaid tõesti olen selles loos ise kohal. Sellest olukorrast "ärgates" tekitas see positiivses mõttes ehmatuse. See ei ole seal mina, kes emast lahku läinud isaga räägib. See pole ka minu tütar, kes oma tähtsat juttu tuleb minule rääkima (õnneks ei pea ma ka tema vahel valima) ja ometi sellise maatriksi ma sealt lahti kodeerisin kui hetkes sellele "unustusele" järele mõtlesin. Vot see on TEATER!

Kui rääkida näitlejatest, siis on mul vaid ülivõrdes kiidusõnu kõigi kohta. Ka kogu ansamblimängule. Samas järelmaitsena mõtlesin, et midagi oli ikkagi nagu liimist lahti ka. Tütar Freja lonkas selgelt oma jalga, aga seda sisuliselt ei seletatud (kas näitleja on oma jalga vigastanud? ent ometi jääb see laval seletamatuks). Ka Külli Teetamme ja Andres Raagi "paar" oli oma usutavuselt kohati nii ja naa. Rain Simmul eraldivõetuna kummaline kogu kontekstis ning Marko Matvere valitud "tehtud" prantslane eraldiseisvana raske sulatada... ent ometi kõik see kokku mõjus ühtse ansamblina, kelle konarused asetusid teineteise konarustega kohakuti, moodustades elulise elava organi - kommuunipere.

Valus ja südantlõhestav Hele Kõrve Anna pakkus huvitava duaalse dilemma. Ühest küljest tundsin ära enda ema, kes ka isaga lahutas. Teisalt iseenda, sest usutavasti kui mind maha jäetaks, oleksin samasugune. Lisamärkusena, et ma ei taha oma ema moodi olla, aga keegi ei saa endale ju parata. Samuti, nagu ei saa parata Anna, et Erik ta maha on jätnud ja teise naise leidnud. Meie, vaatajad võime hinnata kuidas tahame, et küll see mees varsti kahetseb, et noore naise pärast oma pere jätab, aga seda ei saa tegelikult keegi teine öelda. Me ei tea, mida Erik tunneb. Anna, kes ta kõrval on aastaid elanud ei suuda seda mõista, meie ammugi mitte. Näeme, et Anna on igati tore ja üldse mitte lämmatav naine, kes iga kell oma mehe küljes ripub ning tolle igast sammust teadma peaks. Sellised asjad lihtsalt polegi tavaliselt pinnapeale näha. Seda tunnevad inimesed oma sügaval sisemuses. See, kuidas Hele Annat laval välja elab, kuidas langeb enda madaldamisse või kaitseb tütart, teisalt jällegi tahab olla õiglane kommuuni arvamuse suhtes, see on üks kompleksne karakter... nagu inimesed ju ongi. Ja Hele tabab nii mitmeid kihte, et kõige lahtimuukimiseks oleksa vaja korduvat vaatamist. Ma ise istusin viimases reas ning just Hele pärast eelkõige oleksin tahtnud seda kõike lähemalt näha, et tabada ka tema näoilmed muutuseid ja lähemalt tunnetada seda kaksipidisust, kus ta üritab olla tütre pärast tugev, aga siis ikkagi murdub, sest keegi pole armastuses NII tugev.

Teine selle lavastuse lemmikkarakter on Sandra Uusberg'i loodud 24-aastane "uus naine". Vaadates mõtlesin kui lihtne on seda tegelast hukka mõista. Usun, et ka Sandra kui inimene ei tunneks samamoodi, vähemalt mitte kõrvaltvaatajana, nagu see noor naine selles loos. Ent ta selgelt näitlejana mõistab oma tegelast ning selle kanali kaudu saab ka vaatajana teda mõista. Sest ega me ju ka temale ei saa me siin midagi ette heita. Tema elab enda elu ja tahab ise oma elus kõige paremini tunda - nii hästi kui võimalik. Juhtumisi on ta armastatu pagasiga ja see pagas on veel sellises kommuunis pidevalt tema nina all. Raske koorem kui see niimoodi järsku Sulle kaela kukub. ja ega ta ei saa ju ka sellele midagi parata, et ta just Erikut armastab ning temaga koos elada tahab. Psühholoogiliselt näitleja jaoks raske end murda, aga Sandra teeb seda nii usutavalt, et mina kui selliste inimeste kergekäeline hukkamõistja sain ka aru, et tal on kõigeks siin ju õigus - nii oma kohale kui oma armastatule.

Menage a troi kolmas osapool, ehk Erik, keda kehastab Indrek Ojari psühholoogilise realismi võtmes nii, nagu selline inimene võiks ka päris elus olemas olla. Indrek justkui ei mängiks siin, vaid ta lihtsalt ongi Erik. Näitlemise meistriklass - sest just sedasi ongi see tegelane nagu päris. Just sedasi vaatajana saadki temast ja tema olukorrast aru. Kuigi tema tundeid ise ei tunne, siis tunneb, mida ta tunda võiks.

Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Rain Simmul ja Andres Raag on kõik enda kiiksudega (kaaselanikud kommuunis). Ursula tegelane vast kogu kommuuni kõige ehtsam lillelaps, kes ei taha paha kellelegi ja no "ei" ütlemisega meestele ta ka sellepärast ilmselt hakkama ei saa. Külli ja Andrese abielupaar sõdib ja lepib (teise "just selline" olemisega), nagu üks tavaline abielupaar ikka. Rain Simmul mõjus kuidagi vanemana oma rollis, kui see tegelane ehk päriselt on ja see tunne tekkis detailidest, nagu Raini tegelase flirt Hele omaga. Sestap vast ainuke, kelle osatäitmine minu jaoks päris 100% end ei õigustanud, kuigi ega mul Raini mängule ka etteheiteid ei ole ja tegelikult tollel, vaba armastuse -ajastul ammugi vanustest ju ei hoolitud.

Nii ütlemata hea meel on selle üle, et Marko Matvere oma endise koduteatri trupis külalisena kaasa jälle teeb üle mitmete aastate. See lõbus ja kokkav prantslane on kui sõõm värsket õhku seal Põrgusaali kuumaks ja tõsiseks köetavas atmosfääris. Ja ega ju tegelikult ei peakski just Marko seda rolli millegi erilise sobituvuse tõttu mängima, seda võiks mängida kes tahes Linnateatri meesnäitlejatest, aga just Marko annab nii palju juurde tervikule oma mängulise tegelase, muusikalise sisendi ja ka muidu kohalolemisega ning fännidele ka selle harukordse võimalusega teda draamarolli jälle mängimas näha. Ja nooruke Aurora Aleksandra Künnapas, keda ma ei mäleta, et oleksin varem laval näinud, oma rahulikkuse ja teistmoodi tonaalsusega kui see "elav" kommuuniasukate kamp, toob omapoolse tasakaalu. Füüsiline väljenduslaad on veel siitsealt rabe ja vajab õppimist-kohanemist, aga suulises mõttes igati õiges kohas. Tekitas kaastunnet, aga andis aimu, et see tüdruk, keda ta mängib, mõtleb oma peaga ja sellepärast ta saab nii ehk naa oma elus hakkama. Ükskõik kas vanematega koos elades või oma "tegeliku suurperega".

Isiklikult kohati häiris valgusrežii ebaorgaanilisus, kui stseeni keskel see muutus ühest teiseks, teisalt kogu üldine erinevate valgustite ja valgusega mängimine kunstiliste kujunditenajällegi meeldis. Reet Aus on toonud selgelt aimatavad 70ndad sisse, aga ometi mitte neid üleliia ninaalla toppides - sümpaatselt, puhtalt, ausalt. Kristjan Suitsu kunstnikutöö ei avaldunud minu jaoks muljet siin niivõrd tema tavaliselt suurepäraste stsenograafiavõtetega - ruum on ja ruum on "lahendatud", aga pigem meeldis tema töö detailides. Isegi "kommuuniliikmete foto" on seinal rippumas, rääkimata kogu taimekasvatusest, mida koduses majapidamises üks kommuun kindlasti võiks ja peaks kasvatama. Ainuke pisut kahtlane tunne jäi dušinurgast. Klaasist duši liuguksed võeti USAs kasutusele 60ndate lõpus, aga 70ndatel Taanis päranduseks saadud majas mõjus see õige natuke võõralt. Kuigi jah, võimalik ta puhtfüüsiliselt oli.

Hinnang: 4
Valus, aga helgete nootidega. Ajastu- ja elupildike, mis on üles ehitatud armastusele, inimeste egotunnetusele, lahutusele, koha- ning kodutundele ja jagamisele. Psühholoogilise realismi musternäide. Segatuna osavalt muusikaga, mis omakorda ei lase kõigel liiga tõsiseks minna. Ent tõsiseks ta paratamatult läheb ja peabki minema. Kuivõrd on see ikkagi võimalik, et täiskasvanud inimesed oma ühise elamise üle lasevad ka teistel otsustada. Mis sellisest elamisest ikkagi tuleb? Ja kuidas inimsuhete muutumise tulemusel edasi minna? Mis on "pere" ja mis on "kodu" ning kuidas suhtub nendesse mõistetesse keegi, kes juba lapsena sellises, tavamõistes erilises olukorras üles kasvab, kus "pere" ja "kodu" mõisted ongi pisut nihkes? See lugu ja lavastus ei anna hõbekandikul kätte lihtsaid vastuseid, aga annab võimaluse vaatajal enda seest need vastused mõeldes üles leida. Lisaks annab ka kaasaelama kutsuva loo ja võimaluse heita pilk minevikku ning sealt midagi enda jaoks kaasa võtta. Rääkimata võimalusest läbi elada üks lahutus, ilma ise haiget saamata, aga olla tunnistajaks, kuivõrd haiget see inimestele ja nende lähikondsetele teeb. Ja oleme ausad - tegelikult tegi siinse suhte purunemise vaatamine pärisel ka haiget.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Kommuun

Autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, 

lavastaja Elmo Nüganen

Trupp

Mogens Rukov, Thomas Vinterberg

AUTORID

Elmo Nüganen

LAVASTAJA

Eva Velsker

TÕLKIJA

Kristjan Suits

KUNSTNIK

Reet Aus

KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA

Riina Roose, Jaak Jürisson

MUUSIKALISED KUJUNDAJAD

Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA

Osades:
Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere (külalisena), Sandra
Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas
(külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 7. detsember 2019
Mängukoht: PõrgulavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida päranduseks saadud majas kollektiivset eluviisi. Nad loodavad, et kui nende loodud kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, poliitiliselt aktiivsed, soojad ja lahked inimesed, siis on nad kõik koos teel täiusele. Ka nende teismeline tütar Freja otsib uue elukorralduse keskel oma identiteeti täiskasvanute maailmas ...

„Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.