Fosse on üks kuratlikult keerukas autor. Kui ma esimest korda kuulsin, et Paide poisid võtavad ta käsile, ei saanud ma üldse aru - miks? Miks teha midagi raskesti seeditavat ja nišipublikule kui maailmas on nii palju huvitavaid näidendeid, mida meil pole veel lavastatud. Ei tea tausta, aga ju oli lavastaja Johan Elm'i jaoks idee fixe "Mina olen tuul" lavale tuua. Varem on Fosset Maarjamaal katsetanud närida vähemalt nii Lembit Peterson Theatrumis paaril korral (kaasa arvatud ka seda sama näidendit) kui ka Madis Kalmet Tallinna Linnateateris ("Sügise unenägu"), Heidi Sarapuu Variuses ning lavakooliaegselt ka Robert Annus VAT Teatris (ühislavastusena koos kursavend Uku Uusbergiga, kes targu toona võttis hoopis Albee enda lavastuse materjaliks). Minule pole ükski neist nähtud Fossedest meeldinud. Ainuke, kes ta minu jaoks "söödavaks" on siiani suutnud teha, on Tamur Tohver Polygon Teatris ja seda kavalalt ja kunstiliselt huvitavalt segades Mrožekiga lavastuses "Maja", ent ka selles mikstuuris oli just Fosse see nõrgem lüli...
Ja nüüd siis Johan Elm. Johan on selgelt "minu" lavastaja. Tema tundlik, ent ometi jõuliselt klaar väljenduslaad on jõudnud võita mu südame juba kõigest kahe tööga - lavakooliaegne "Noad kanade sees" ja tänavuaastase Kuldse Maski off-programmi eskiis, mille ta tegelikult valmistas ette vaid loetud tundidega. Kuid juba tõesti nende kahe tööga on ta minu jaoks end huvitavaks lavastajaks teinud. Just tema pärast eelkõige tahtsin siiski ka oma Fosse-eelarvamused alla suruda ning seekorset versiooni "Mina olen tuul"est vaatama minna. Üks Johani võimeid on keerulised asjad arusaadavaks muuta ning mis seal salata, lootus oli, et ta teeb seda ka Fossega.
Hmmm, kuidas nüüd võtta... Ka Paide poiste Fossega ma päriselt siiski rahule ei jäänud, aga... jah, Aga Johani võimekus minule Fosset lähemale tuua toimis. Ma arvan, et murdsin enda peas mingi teatud koodi, mis ka näiteks selle "Mina olen tuul" tegelikult võiks minu jaoks tööle panna. Nimelt terve etenduse aeg ei saanud lahti mõttest, et mis siis kui neid kahte meest mängiksid hoopis vanemad mehed? Näiteks Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp? Või vähemalt üks vanem ja teine noorem? Kogu selle Fosse-rütmiga, oma mõminate ja jahhide ja ei'dega, mida korratakse iga repliigi vahele - need oleks nagu kaks karust kalameest paadis või pigem traaleril, mõlemad vähese jutuga tõsised mehed, aga üht neist painamas eksistentsiaalsed probleemid ja see paneb ta sõnu otsima... juttu tegema... leidmaks vormi end vaevavat sõbrale sõnastada... teine, tajudes sõbra vaeva, ei oska ka kuidagi turgutada teist rääkima ja siis see ongi selline mehiste meeste ebamehelikult habras vorm sõbraga suhelda... keset merd... kahekesi merel...
Tabavalt on seda kutsutud ka "mereltoimuvaks Godot'd oodates". Ei, ta ei anna end isegi nii lihtsalt kätte kui Beckett. See kihtide vahele peidetud lugu on pigem tundmustel töötav. Selle niiöelda tuumikloo jutustamisega on siin siiski saadud hakkama - see on isegi pisut liigagi ühemõtteliselt laval. Jättes siiski õige natuke ka igale vaatajale vaba voli tõlgendada seda nii, nagu ise soovib. Üks huvitavamaid teooriaid on minu arvates selline, et tegemist on tegelikult ühe ja sama, enesetappu teha kavatseva mehe kahe erineva poolega ning kogu dialoog on tegelikult sisemine dilemma, milles võitlevad kaks poolt - üks külg, mis proovib leida elust jõudu, teine, mis langeb üha sügavamale depressiooni.
Minule isiklikult siiski meeldib rohkem mõelda, et need seal merel olid kaks sõpra, kellest üks vaevu-vaevu saab üle huulte oma appikarje, sest ta on langenud apaatiasse ning isegi meri teda enam ei huvita, teine, kes neelab konksu alla ning proovib oma sõbrale sisendada elamise mõnu ning tuua välja häid asju, et teine leiaks oma mojo jälle üles. Kuigi, kas see on üldse võimalik, et keegi teine saab kedagi teist päästa? Mul on kartus, et sellisest olukorrast väljatulemiseks on ikkagi vaja inimesel endal leida üles see tee. Samas kui apaatses olekus ju "tee otsimine" polegi kellegi vastava meelelaadiga inimese võimete piirides... pigem võib vast see siis vaid "juhtuda kogemata", näiteks läbi armumise?
Elm'i lavastuses on minu jaoks mõned probleemid, mis on probleemid eelkõige minu enda jaoks. Mõni teine ei pruugi üldse suhestuda nendesse samalt pinnalt. Kuid lubage üks positiivne noot - tavaliselt maailmas mängitakse seda vaid natuke üle tunnipikkusena. Paide poiste Fosse on kodulehel eeldatavalt lubatud pooleteisetunnine - mis minu arvates on hädavajalik Fosselike rütmimängude tegelikuks harmooniaks muutumisel. Paraku Vaba Laval külalisetendusena nähtud versioon kestis etendus hoopis kõigest tund ja 20 minutit. Ma oleksin tahtnud selle "lubatud" 10 minutit lavastuse esimese poole pausideks. Sellepärast, et see vestlus kahe mehe vahel oleks kandvam, laevamiljöös orgaanilisem ning mitte nii "me mängime Fosset" vastu vahtimist. Selleks, et nende kalamehelikkus ja mõmisemine ning ohkavalt jahhitamine veelgi paremini tööle hakkaks.
Lugu hakkaski tööle alles söögitegemise stseenist, mis oli kusagil etenduse keskkohas. Alles siis leiti (minu arvates) õige tempo üles... Lõpu "riskimine" oli Johani seekordsetest lavastuslikest nõksudest lemmiklahendus. Aeglaselt edasi liikudes, kuigi tegelikult ju oli tegemist "ohtliku" olukorraga - sellega tabati Fosselikku vastuolulisust - aeglane liikumine, aga tegelikult eluohtlik käitumine.
Norida tahaks ka tõlke kallal või pigem selle kallal kuidas see tõlge lavale on jõudnud. Mõnes kohas jäi tunnetus eestikeelseks mugandamise vajalikkusest (olen lugu näinud ka norrakate enda lavastatuna), millepärast vingus vaid perfektsionist minus, aga mõtlesin seda rohkem kui kord teksti kuulates. Kunstnik Eugen Tamberg on viimasel ajal minimalistlikke lahendustega mitu korda võlunud, aga siis on saanud vastukaalu kostüümidest... seekord meeldisid need lainteks muutuvad kangad... Ja mastiköied aitasid luua atmosfääri ja muutsid paadi suuremaks purjekaks.
Iga uue muusikalise kujunduse ja helikunstiga saab uuesti ja uuesti tõdeda, milline väärtus on Kirill Havanski Paide Teatri jaoks. Ka seekordne oli igati tasemel. Seekord mitte niivõrd muusikaline, aga need kohinad ja naginad ja lained tõid natukenegi mere saali küll. Päris ausalt öeldes, siis ainult helikujundus tõigi.
Paide boybandist olid laval seekord vaid Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Ma ei oska kommenteerida nende mängu, sest midagi ette heita mul pole (aga erilist vaimustus ka ei tekkinud - kõik oli ok). Mul lihtsalt oli soov näha vanemaid mehi nendes rollides. Või vähemalt ühes neist rollidest (ükskõik kummas, aga parem kui mõlemas). Ehk oleks see paadi natuke kreeni ajanud, sellisena mõjus siiski pisut klanitud (nii lavastaja kui Sepping olid ka habemed ära ajanud - kuigi see käiks ju meremehelikkuse juurde hästi) ja torm kõigest veeklaasis. Kuigi noore mehe eluväsimus on vast valusamgi kui vana mehe oma?
Hinnang: 3
Mu kriitika on vaid armastusest ja austusest. Tegelikult kokkuvõttes siiski üllatusin, et see minule niigi palju meeldis. Midagi nendes meestes on, et nad suudavad tundeid luua. Ja pean siin silmas kogu truppi ja Fosset veel takkapihta. Võib-olla ongi see just nimelt "meestekas"... kuigi tegelikult ma ei julgeks seda soovitada ei naistele ega meestele. Vaid neile, kes teavad, mida "Fosse" tähendab. Tavateatrikülastaja jaoks võib see mõjuda võõralt, raskestiseeditavalt ning igavalt või isegi tüütult. Samas üllatusin, et kummalisel kombel minu ümber istunud noored näisid olevat lummatud lavaloost, aga vanemad inimesed haigutasid ja isegi demonstratiivselt häälekalt! Üks teatrikriitik suisa lahkus keset etendust - ei tea, mida ta enda arvates vaatama oli tulnud või tekkis tal mingi eraeluline paanika, et lihtsalt tuli keset näitlejate mängu saalist ära minna... sest see "Fosse" mida pakuti, oli küll kahtlemata piisavalt hea, et nende lainete vahel paratamatu lõpuni loksuda.
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod pärinevad Paide Teatri FB seinalt):
PAIDE TEATER JA VABA LAVA
“MA OLEN TUUL” ON MINIMALISTLIK, NAPI SÕNAKASUTUSEGA NÄIDEND, MIS ON AGA OMA SISEILMA POOLEST VÄGA RIKAS. AUTOR ON ASETANUD KAKS AINSAT TEGELAST KESET TINGLIKKU MERD, KESET TÜHJUST, MILLES NAD PEAVAD ÜLES LEIDMA SELLE, MIS NEID ELUS HOIAKS. JA SIIS VEELKORD OTSUSTAMA – KAS MA TAHAN SEDA?
PAIDE TEATER ON OMA ESIMESEL TEGEVUSAASTAL MÄNGINUD POST-DRAMAATILISE TEATRI VAHENDITEGA. “MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI ESIMENE LAVASTUS, MIS POST-DRAMAATILISUST ENDALE SIHIKS EI VÕTA.
MÕISTA ENDA KÕRVALSEISJAT ON PARATAMATU JA INIMLIK SOOV, MIDA ME KÕIK JAGAME. TEDA AIDATA ON JUBA VALIK. SEE EI PRUUGI OLLA LIHTNE, SEE VÕIB OLLA PIINLIK, AGA ENNE, KUI TUUL JÄLLE TÕUSEB, PEAME ME JU MIDAGI TEGEMA.
“MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI NING VABA LAVA NARVA JA TALLINNA TEATRIKESKUSTE KOOSTÖÖLAVASTUS.
NARVAS TOIMUVATEL ETENDUSTEL ON SUBTIITRITEGA SÜNKROONTÕLGE VENE KEELDE
ETENDUS KESTAB 1,5 TUNDI
ESIETENDUS 05.12.2019
AUTOR JON FOSSE
TÕLGE EVA EENSAAR-TOOTSEN
LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING
LAVASTAJA JOHAN ELM
KUNSTNIK EUGEN TAMBERG
HELIKUNSTNIK KIRILL HAVANSKI
PRODUTSENT HARRI AUSMAA
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar