Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2018/2019

Ajakiri "Teater. Muusika. Kino" jõudis veel enne aastavahetust uue ja aastakümne viimase numbri valmis, milles sõna saavad ka 26 teatrikriitikut, et võtta kokku nüüdseks tervikuna möödunud teatrihooaeg 2018/2019.

Kui varsti hakatakse kokkuvõtteid tegema 2019.aasta ja 2010ndate aastakümne kohta, siis tegelik teatrihooaeg  kestab septembrist maikuu lõpuni. Lisades sinna juurde ka suveteatri, keskendubki TMK kokkuvõte lavastustele, mis said esietenduse ajavahemikus 1.09.2018 - 31.08.2019

Kolmandat aastat järjest oli ka minul au selles osaleda koos 25 teise Eesti teatrivaatleja, -peegeldaja ja -kriitikuga. Traditsiooniliselt (edetabelite fännina), lugesin ka seekord erinevate arvajate mainitud nimetused kokku ning koostasin edetabelid. Kui Teatriliidu aastaauhindade otsustajate arv on kõigest käputäis võrreldes siinse arvajate arvuga, siis pigem näitavad need tabelite tipud isegi paremini ära tegeliku tipu. Sellepärast, kuna 26 inimese otsused, mida ja keda mainida olid üsna piiratud, siis joonistusid välja ka need teravikud juba alates 3st häälest. Võib-olla 3 häält isegi ei olegi veel siinses kontekstis näitaja, aga kindlasti on näitaja kui hääli on andnud 5-6 või 7 kriitikut.

Jagan siin neid kokkuarvutamise tulemusi, aga mainin siiski ära ka kõik need, keda mainiti vähemalt 3 korda. Sama arvu hääli saanud nimetused märgin sama postitsiooniga. Rõhutan veel, et kuigi siin on minu panus ka sees, siis ei kuva siinne minu, vaid nende 26 inimese arvamuste tippude kattuvusi.

Olgu lisatud, et tänavu oli ankeedi koostaja Madis Kolk pisut muutnud küsimusi ja see on tervitatav - nii käime ajaga kaasas. Samas pole olulisimad aasta tippe kokkuvõtvad küsimused ka puudu, ehk mõjuvaimad lavastused, rolliloomed ja dramaturgia ning võimalus oli ka mainida muid kunstilisi silmajäämisi.

Pärast tippude tabeleid jagan ka enda vastuseid ankeedi küsimustele. Terves mahus on võimalik kogu arvamuste paraadi lugeda siit:
http://www.temuki.ee/archives/2188


PARIM, OLULISIM VÕI PÕNEVAIM LAVASTUS HOOAJAL 2018/19:

1. SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS (Ugala, lavastaja Andres Noormets)
2. RAHVAVAENLANE (Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel)
3. KIRVETÜÜ (Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots)
3. NAINE MERELT (Ugala, lavastaja Andres Noormets)
3. HINGEDE ÖÖ (Tartu Uus Teater//Labürintteatriühendus G9/Tartu Ülikooli Muuseum, vastutav lavastaja Maret Tamme)
4. PERFORMANCE STL-is (STL, lavastajad Stepanov/Astrov)
4. KAITSEALA (Paide Teater, lavastaja Jan Teevet)
5. VÄIKE PRINTS (EMTA Lavakool/Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen)
5. MONUMENT (Kinoteater/Von Krahli Teater, lavastaja Priit Võigemast)
5. PÕUD JA VIHM... (Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas)
5. VALGETE VETE SINA (EMTA Lavakool, lavastaja Renate Keerd)
5. MOBIILSED DEFINITSIOONID (Tartu Uus Teater, lavastaja Kadri Noormets)


MÕJUVAIM LAVALINE KOHALOLU VÕI SOORITUS HOOAJAL 2018/19:

mehed:
1. ANDRUS VAARIK - Mineku eel (Tallinna Linnateater)
2. LEMBIT PETERSON - Kuningas Lear (Theatrum)
3. SANDER ROOSIMÄGI - Vihmausside elust (Tallinna Linnateater)
3. AARNE SORO - Surmkindlad asjad siin elus (Ugala)
3. SANDER REBANE - Märter (Endla)
3. KAROL KUNTSEL - Naiste kool (Vanemuine)
3. JAAN REKKOR - Nukumaja, osa 2 (Eesti Draamateater)
3. IVO UUKKIVI - Rahvavaenlane (Eesti Draamateater)
4. SANDER REBANE - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
4. EGON NUTER - Kant (Tallinna Linnateater)
4. JAAK PRINTS - Pilgatud pimedus (VAT Teater)
4. KARL LAUMETS - Leek (Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt)
4. EDUARD SALMISTU - Miks Jeppe joob? (Rakvere Teater)
4. JAAN REKKOR - Mõnus maatükk (Eesti Draamateater)
4. PAVEL SEMJONOV - Hingake! Ärge hingake! (STL)

naised:
1. KERSTI HEINLOO - Nukumaja, osa 2 (Eesti Draamateater)
1. HELE KÕRVE - Vihmausside elust (Tallinna Linnateater)
2. TEELE PÄRN - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
2. RAGNE PEKAREV - Persona (Vanemuine)
3. URSULA RATASEPP-OJA - Mineku eel (Tallinna Linnateater)
3. ANNE TÜRNPU - Rahvavaenlane (Eesti Draamateater)
3. KAIE MIHKELSON - Põud ja vihm... (Eesti Draamateater)
3. LIISA SAAREMÄEL - Leek (Teatri- ja Muusikamuusemi projekt)
3. TEELE PÄRN - Põud ja vihm... (Kinoteater)

ansambel:
1. NUKUMAJA, OSA 2 (Eesti Draamateater, lavastaja Mehis Pihla)


SÄRAVAIMAD HETKED JA PÕNEVAIMAD SUUNDUMUSED DRAMATURGIAS HOOAJAL 2018/2019

1. JULIA AUG - MINU EESTI VANAEMA (Vana Lava Narva/R.A.A.A.M.)
2. ANDRA TEEDE - SÜDAMES SÜNDINUD (Tervise Arengu Instituut/Taevas Ogilvy)
3. ANDREW BOVELL - SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS (Ugala)
3. JIM ASHILEVI - UNUSTA/UNISTA (Tartu Uus Teater)
3. PAAVO PIIK ja TRUPP - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
3. MARTIN ALGUS - MIDAGI TÕELIST (Vanemuine)
4. OTT KILUSK - KIRVETÜÜ (Vanemuine)
4. LUCAS HNATH - NUKUMAJA, OSA 2 (Eesti Draamateater)
4. IBSEN/MOPPEL - RAHVAVAENLANE (Eesti Draamateater)
4. BIOFILM SISTERS/MALMBORGID - ALL THAT GOES RIGHT (Kanuti Gildi Saal)
4. KAUNISSAARE/PILV, GASTEVI ALUSEL - OOMEN (projektiteater)
4. KUUSIK/SÖÖT - KUIDAS ÖELDA JAH? (Vaba Lava)


Minu ankeedivastused on siin:

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2018/19 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

„Suundumusi“ pole möödunud hooajal täheldanud – on väga eriilmelist ja huvitavat dramaturgiat ja seda nii kodu kui välismaist, koreograafilist kui sõnalist ning erinevatele sihtgruppidele. Loetlesin üles 12 aasta parimat dramaturgiat, neist 5 olid kodumaised originaalid, 4 dramatiseeringut (2 kodumaisest, 2 välismaisest alusmaterjalist) ja 3 välismaist näidendit. Neist 12st tooksin omakorda välja pooled:

Ott Kiluski auhinnatud „Kirvetüü“ (Vanemuine), Jim Ashilevi „Unusta/Unista“ (Tartu Uus Teater), Martin Alguse „Midagi tõelist“ (Vanemuine),  Karl Koppelmaa „AV Maria“ (Teater Kelm), Florian Zelleri „Mineku eel“ (Tallinna Linnateater) ja Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus“ (Ugala).

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2018/19.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente – stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne –, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Valin need kolm välja hoopis oma mõjuvuse ja ERILISUSE alusel. Ühtlasi just lavastajatööna pean neid ka praeguseks hetkeks 2019.aasta tugevaimateks lavastajatöödeks. Ain Mäeotsa „Kirvetüü“ (Vanemuine), mastaapne ja võimas, samas huvitav ja põnev, ent ka korralik nostalgialaks Eesti väikelinna elust 90ndatel. Juri Muravitski „Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse“ (Vaba Lava/Vene Teater), industriaalse muusikaga, industriaalses tegevustikus mõrvalugu. Uskumatult äge, kus iga tegelane esitab oma rolli läbi etenduse tantsides ning igaüks neist eri stiilis, kuigi tegemist on eelkõige draamaetenduse, mitte tantsuteatriga. Ja see muusika ning tegelikult ka tugev lugu – kunagi varem pole midagi sellist näinud ega kogenud. Vapustav! Ja kolmandaks Tiit Palu „Kaukaasia kriidiring“ (Vanemuine). Palu on pannud keset Vanemuise suurt lava Kaukasuse mäestiku ja trupi näitlejad loovad oma tegelased ja mängivad selle mäestiku jalamil, nõlvadel ja mäe otsas. Lisaks on see nii muusikal, draama kui mõistuteater. Väga eriline lavastustöö. Muravitski lavastustöödega pole varasemalt tuttav, aga nii Mäeots kui ka Palu teevad oma viimaste aastate parimad tööd nende lavastustega. 

3. Mõned näited mõjusaimast lavalisst kohalolust või sooritusest hooajal 2018/19. (Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

Meesnäitlejad – Sander Roosimägi HC Andersenina, muidu pisikeste apsudega, kuigi tugevasisulises lavastuses „Vihmausside elust“ Tallinna Linnateatris. Nagu just õigest ajastust pärit Ringo Ramul „Etturid“ Ugalas. Nii Sandri kui Ringo puhul võib vaid imestada kui küpsed ja meisterlikud rollid on suutnud nõnda noored näitlejad lavale tuua – Bravo! Karol Kuntsel oleks nagu saanud kätte midagi eriliselt magusat – just nii hoogsalt ja naudinguliselt läheneb ta oma tegelasele, Moliere’i klassikas „Naiste kool“ (Vanemuine) nii, et plaane ja tasandeid on selles veidrikus rohkem kui mõnes psühholoogilise draama peategelases. Ott Sepp Vanemuise „Kirvetüü“s on nagu sõõm värsket õhku – ja ometi on see tegelane tuttav päris elust. Selline karakterroll, mis tuleb talle õigel ajal, kuna sellist ei mängiks suurem osa teistest näitlejatest välja. Aarne Soro „Surmkindlad asjad siin elus“ - oluline, mõjuv ja hämmastavat võõristust tekitav šedööver Ugalas, auhinnatud (ja igati õigustatult) Andrus Vaarik dementse ja naise surma üleelava pereisana Tallinna Linnateatri „Mineku eel“, võimas Lembit Peterson „Kuningas Lear“ Theatrumi muidu üsna ebaõnnestunud lavastuses ja Guido Kangur „33 variatsiooni“ (Vanemuine) - läbitunnetatud, ennastunustav ja seeläbi vaimustav, igas mõttes väga tugevas lavastuses ja trupis.

Naisnäitlejad – Carmen Mikiver „Mulla all“ (Apollo Film Productions) - jõuline, alguses näiliselt lihtsalt lahendatud, aga pärast selgus, et hoopis eriti sügavalt. Kersti Heinloo „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater). Riina Maidre „Juudit“ (RAAAM). Piret Simson „Ööpiltnikud“ (ERMi Teater), kõrvalosa, mis jahmatab - julgelt "mängitud", aga ometi mõjub humoorikast alatoonist hoolimata ehedalt. Mari Lill „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater). Marika Barabanštšikova „33 variatsiooni“ (Vanemuine) on tehtud sellise sisemise põlemise ja armastusega oma rolli vastu, et see paistab esimesest stseenist kuni viimaseni saali ära. Elisabet Reinsalu „Mineku eel“ nutvad silmad lõikasid end minu südamesse nii sügavale, et mõnikord tulevad need jälle uuesti ja uuesti meelde, kuigi rolli nägemisest on juba aasta. Ursula Ratasepp „Mineku eel“ teeb midagi harukordset - julge mäng ning selle mängu kihtide vahele on peidetud nii palju, et pärast kogu rolli nägemist, on sellele mõtlemine ja analüüsimine teater iseenesest - julged valikud ning "mängimine", mis on selgelt mänguline, kuigi samas väga usutav ja intelligentne. Karin Tammaru „Märter“ (Endla), Ragne Pekarev oli läbi ja lõhki raamatukogutädi„33 variantsiooni“ (Vanemuine) lavastuses ja iga tema stseen oli täielik nauding - mõnusalt mänguline ja täis positiivset energiat.

4. Eredaim teatritegu hooajal 2018/19.

(Siinkohal võib arvestada ka LAVAVÄLIST teatrimaailma, tuua välja tegu, mis mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tuua välja mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus, …)

Kellerteatri avamine. Teatrifestivalid rikastasid meie teatripilti ka rahvusvaheliselt. Eraldi üritusena tahaks välja tuua juba uue hooaja algusest huvitava ja elamusliku Kuldse Maski off-programmina korraldatud eesti noorte lavastajate lavastuseskiisid vene tänapäeva tugevate dramaturgide tekstidest.

5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid).

Eriti meeldis Luule Epneri artikkel TMK 2019.aasta veebruarikuu numbris „Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga“. Puhas nauding on lugeda ja kaasa mõelda nii laiahaardelisele, samas sügavutiminevale teatri mõtestamisele.

Lisaks EV100 teatrisarja erinevad tervik-peegeldused. Minu jaoks esimene suurem ja huvitavam oli Heili Sibritsa kirjutatud, millest kumas läbi ka autori enda kirjutamise, jagamise ja seostetegemise mõnu. Sümpaatne, vahetu ja "päris".

Isiklikus plaanis olen nautinud terve aasta Jaak Alliku tegemisi, seda nii näiteks eelmainitud Kuldse Maski festivali off-programmiga seonduvalt kui ka (muidu väga hüpliku tasemega Vikerraadio teatrisarja) "Teatrivaht" saates osalemist, rääkimata artiklitest.

6. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Eesti Teater on heas olukorras. On palju teatreid ja tegijaid, saalid on täis ja tase on üldises plaanis tugev. Teravaid tippe on alati vähe, aga halba teatrit on varem olnud palju rohkem. Praegu saab pettumuse osaliseks teatris harva kui natukenegi valida, mida vaadata. Samas tõesti mugavustunde märke on ka õhus ja sellepärast neid suuri üllatusi ja võimsaid teatrielamusi on väga vähe. Juba teist aastat järjest ja seda selle aja jooksul umbes 400 erineva nähtud lavastuse põhjal, ei ole ainsatki puhast 5 hinnanguga teatrielamust (viimane selline tuli välja 2017.aasta oktoobris - "Ivanov"). 

Viljandis lõpetas 2018.aasta kevadel lavakooli harukordselt tugev lend ja tahaks, et need noored teatritegijad saaksid kohe ja palju igal pool mängida. Loodetavasti ka teised teatrid kui VAT Teater ja Ugala leiavad nad üles.

Tõeliselt hea meel on Von Krahl 2.0 üle ja ootused on kõrgel. 

Kellerteater tuli ja tegi põnevusteatri. Loodan, et see ei jää ainsaks žanriteatriks, sest ilmselgelt publik oma piletiostuga näitab, et piir pole veel saavutatud ja teretulnud on ka näiteks armastuslugude/armusuhete teater. Miks ka mitte poliitiline teater. EKRE „tsirkus“ peab ju varsti ära lõppema, sest ükski õudusunenägu ei kesta igavesti.