Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda - Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid lemmikfilme, norrakate-rootslaste "Kongen av Bastøy" (Kuradisaare kuningas), kus teiste seas mängis ka näiteks Stellan Skarsgård - poistekoloonia karmikäelist juhti.
Sedapuhku on Vainupea kabelis Stellani eakaaslane (küll paar aastat noorem) Harry Kõrvits jumala käänuliste teedega kimpus. Autoriks vaimuliku taustaga Miina Piir, kelle näidendit on ka varem Eesti lavale toodud, nimelt Tartus, lavastajaks Peeter Volkonski ja peaosas Ants Ander (praeguseks tema viimane roll). Ja kuigi olemuslikult on selle sisuks niiöelda ühe vana mehe vestlused jumalaga, pole see lugu tegelikult oma sügavas sisemuses mitte otseselt jumala-usust, ega ka mitte jumalast, vaid eelkõige ikkagi inimesest. Üksindusest, elust, armastusest, perest, sõpradest ja sellest, mis tegelikult on tähtis, see mis meile kätte jääb elu viimases osas - mälestustest. Ja inimlikkuse olemusest - ükskõik kui vanad me oleme, ikka vajame me kedagi teist, olgu selleks või "jumal", kellega vestelda. Peaasi, et see toimuks meie enda tahtest, meie enda valitud tingimustel. "Ego surm", milleni autor oma looga välja jõuab, näidates ühe inimese hirmu läbi tema jaoks "selle kehastust" siin maamunal, on see kõige hullem, see kõige kardetum, see kõige viimane. Parem ja ennem siis juba päris surm, mil (loodetavasti) saab oma naise ja sõprade juurde...
Kogu selle tutvustuse juures on vast ehk kummalinegi mõelda ja veelgi kummalisem ilmselt aru saada, et tegelikult on tegemist üsna lõbusa ning kui lõpp kõrvale jätta, siis kohati isegi helge looga. Vanamehel on ju veel olemas ka poeg, kes teda aeg-ajalt külastab ning oma papsi eest muretseb. Ja muidugi "jumal", kes on vaatet parim vestluskaaslane üldse - kuulab ja vaidleb isegi kaasa, kui rääkija sisetunne niimoodi ütleb. Teised sõbrad on kõik juba "ülakorrusele" edasi liikunud. Isegi armastatud naine on juba teispoolsuses ees ootamas. Kuid mehel on olnud pikk ja täisväärtuslik elu seljataga, sealt on nii mõndagi sünnipäevakoogi ja -kohvi kõrvale jumalaga vestlustes lauale panna, mille üle mälestusi mõlgutada või mille üle kasvõi lõpmatuseni filosofeerida. Kõik need teemad ja küsimused puudutavad ka meist igaüht iseenda elu pinnalt ja selles mõttes on see tekst universaalne ning mõjub mõtteid ja kaasanoogutamist, vastuvaidlemist ja/või äratundmist tekitavalt mistahes vanuses inimesele. Tekstilises mõttes mitmete tuttavate klišeelike ütlustega, a la "jumal sa näed ja sa ei mürista", aga needki muudavad loo veelgi tuttavlikumaks-lähedasemaks. Seejuures üks eriline maiuspala (kui alles lähed seda vaatama, siis kuula tähelepanelikult ja otsi see sealt tekstist üles!), mis vähemalt siinkirjutaja kõrvu paitas, nimelt kui Harry alustab rõhutatult üht repliiki "Hea sõbra jaoks...."... ning lause edasi liigub küll hoopis teises suunas, ent pea sees läks see ometi sealt edasi "on valla, mu uksed ja mu hing" ning jälle tõmbab vähemalt minuealised ja vanemad vaatajad omakorda tegelase teekonna sisse veelgi sügavamale kaasa...
Harry on nagu ilmutus viimastel aastatel oma teatrilavale naasemisega mänginud vähemalt juba kolmandat aastat jutti oma rollidega end teatriaasta parimate sekka. 2018 - "Meretagune paradiis", 2019 - "Tasa, vaikselt sõudvad pilved" (mõlemad Kuressaare Teatris) ja nüüd 2020 saab see teekond väärilise järje Teater Nuutrumis "Jutt jumala õige" näol. (Ei saa siinkohal jätta kiitmast ka tema karikatuurset sutsakat "Talve" filmis!) Kuigi lavastaja (ja verivärske teatrijuht - on see ju Eestimaa uue teatri "Teater Nuutrum" esimene esietendus) Jaanus Nuutre ise tema tegelase pojana paar korda ka lavalt läbi käib, on see suures osas peaaegu, et monoetendus. Ja Harry kannab seda kindlalt. Esietenduse päris alguses oli selline, vaid millisekundi kestev võõristav tunne, et kuidas see nüüd minema hakkab, kas tegelane jutustab lugu vaatajatele või on ta ikka "seal ruumis" oma jumalaga kahekesi... aga kui jutt jooksma hakkas, siis oli see huvitavalt loodud sümbioos neist kahest tundest, mis antud kontekstis töötas lavsatuse ja loo tarbeks hästi. Olgugi, et Harry tegelane on seal tõesti oma jumalaga kahekesi või isegi "üksida tema palge ees"... siis ometi läheneb ta oma rollile mängulise võtmega ning seeläbi saab ka publik vaadata "mängu", mitte ühe inimese kuivi sisemonolooge, mida häälega välja öeldakse. Ja see mäng, mida Harry pakub on võluv. Emotsionaalne, aga mitte ülemängitud. Selle piiri ligidal liikuv, aga kiivalt hoitud realistlikuna. Umbes nagu kelle tahes vanaisa omaette maal askeldades endamisi arutades "endast targemaga" või umbes nii :) Tema ekspressiivne näomiimika annab nii palju dünaamikat lavastusele ja kannab seda tegevustikku ja ometi ei muutu üleloomulikuks. Ühel teisel, maailmamastaabis "miljon-maski-minutis-mehel", ehk Jim Carrey'l oleks Harrylt palju selles suhtes õppida, kuidas mitte muutuda ebaloomulikuks, tobedaks ja lasta seda asja üle võlli, ehk niiöelda käest. Harry seob vaataja veel tihedamalt oma mänguga enda pihku. Lausa nii kõvasti, et ei saa hetkeksi temalt pilku kõrvale lasta, sest lihtsalt ei raatsi, kuna muidu tekib tunne, et midagi sellest niigi lühiajalisest heast läheb veel kaduma.
Kui Harryt seal kabelis askeldamas vaadata, siis võrdlemisi kammerlikus - piiratud ja väikses mänguruumis ning ma ei tea kui rohkem- või vähemteadlikult lavastaja Jaanus Nuutre suunatult või näitleja enda valikutest tingitult, muutus ta vaheldumisi küll suuremaks, kui mängis lava eesotsas, inimestele lähemal ja siis jälle väiksemaks, kui liikus laval sügavamale, ent see, paaris filosoofilise tekstiga viis mõtted paratamatult ka selle juurde, et meie elud on vahel meid ennast rohkem ja siis jälle vähem täis. Kord on inimene suurem, siis jälle väiksem. Tegelikult ju ei midagi fenomenaalset, nii ongi ja ometi seda teatrit vaadates seda mõtestada ning enda jaoks paralleele tõmmata annab avastamisnaudingut ka minimalistlikule režiile suurema plaani. Sest mida seal väikses kabelis palju ikka "lavastada" olekski võimalik, rohkem lavale "seada". Ja ometi on Jaanusel omad väiksed trumbid taskus. Minule meeldib sellises olukorras tuua võrdlus luulekogudega. Loed mõnda luuleraamatut ja no paratamatult kõik raamatu luuletused ju kunagi ei "mõju". Luuleraamat või -kogu muutub, aga automaatselt "heaks" (väärtuslikuks), kui leiad sealt kasvõi selle ühegi üles, mis sügavale soonde lõikab. Siin, üsna alguses on Jaanus koos valguskujundaja Robin Täpp'iga lavastanud sisse "jumaliku sekkumise". On selline hetk, mil kogu kabelis tuled nagu kustuks ja samas vilgatab tumesinise värvusega tuli sisse. See on millisekundi täpsusega õigel hetkel, mil peategelane on lava ees keskel seljaga, käed välja sirutatud ning ta vibutab oma sõrmi külgedele. Ja see (vähemalt esietendusel) oli nii täpne, nii targalt leitud hetk, nii vaimustav, et ausalt öelda rohkem minu jaoks polnudki vaja, et seda lavastustööd kõrgelt hinnata. Vot see oli "fenomenaalne"! Jah, eks seal ole muud lavastuslikku ka, aga "selline" hetk on klassist "aasta lavastushetked teatris". Sellepärast isegi oli natuke kahju, et kui sama efekti teine kord kasutatakse, siis see ei ole enam nii täpne, ega ka sisuga 101% haakuv ning oleks tahtnud, et see oleks jäänudki selleks "ainsaks" korraks. Või kui, siis tegelikult on küll veel üks teine koht lavastuses, kuhu see sobiks - siis kui poeg nagu puudutaks isa maalitud maali ja justnagu toimuks midagi "jumalikult" seletamatut... kuigi ka siis on see ju juba tegelikult "varem" (ilmselt just selle teise kasutatud valgusefekti ajal) toimunud, sest pojal jääb vaid imestada... [täpsustus: Selgus, et see teine kord oli tegemist tehnilise viperusega! -tunduski imelik, eks ikka juhtub... no oligi "PÄRIS" jumalik sekkumine!]
Rääkides sellest maalist, siis selle näitamine/nägemine on üks lavastuse tipphetki. Publik saalis suisa kahises tollel silmapilgul. Nimelt Hannes Võrno on maalinud heategevusliku oksjoni tarbeks ühe asukohaga seotud imeilusa maali, mida etenduse jooksul näidatakse vaid põgusa hetke (pärast saab seda minna muidugi täpsemalt uurima-vaatama ja fotot maalist saab näha ka Teater Nuutrumi FB lehe seinal) ja kõigil on võimalik teha oma salajane pakkumine pärast etendust, pannes pakutava summaga sedel etenduse juhi Inge Kaselehe käes olevasse karpi. Salajase oksjoni võitja, ehk suurima summa pakkunu saab maali endale ja see raha kasutatakse Vainupea kabeli katuse renoveerimiseks.
Ilus mõte. Ilus teatrielamus. Ilusate, inimlike väärtustega sisu. Ilus mäng.
Hinnang: 4- (tegelikult võiks hinnang olla ka kõrgem, antud juhul on selle suurimaks mõjutajaks tema väiksus-kammerlikkus-lühidus. Teisalt ka igapäevafilosoofia, ehk mõtted, mida nagunii juba oled mõelnud ja mõtled paratamatult üha uuesti ja uuesti. Aga nagu näha, siis ma siin proovin seletada, miks see hinnang pole kõrgem, ehk leian õigustusi endale, miks pole hinnanguks andnud 4 või 4+... Ehk seegi näitab selle elamuse tegelikku väärtust - see on tegelikult "kõrgem" ja väga hea ning minu arvates igati soovituslik vaatamine! Eelkõige Harry mängu pärast ja just nende äratundmiste, kas siis enda või oma lähedaste, eelkõige vanemate ja vanavanemate läbi. Muidugi ka tekstis mainitud lavastuses toimuva "jumaliku hetke" pärast. Ent lisaks veel huvitav asukoht, mis eriti suveteatrile annab sellise tabavuse tõttu palju juurde. Usutavasti sobib ka Kuressaarde, kus seda septembris mängitakse ja mujalegi kammerlikesse mängukohtadesse.
Jah, jutt jummala õige, et "Jutt jumala õige" igatahes tasub vaatamist-kogemist-kaasamõtlemist.)
Ühel palaval juulikuu hommikul ärkab ta oma järjekordsel sünnipäeval. Vähemalt ta ise arvab, et täna võib ta sünnipäev olla. Kuid keda külla kutsuda, kui pea kõik su ümbert lahkunud on? Ei jää muud üle, kui veeta päev Jumala seltsis - selleks ei pea ju ise usklik olema?
See on südantsoojendav lugu kõige isiklikematest tunnetest, headusest ja kurjusest ning üksindusest. Või hoopis sõprusest?
Esietendus: 18. juuli
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Laval: Harry Kõrvits
Kunstnik: Jana Wolke
Helikujundajad: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valguskujundaja: Robin Täpp
Etenduse juht: Inge Kaseleht
Autor: Miina Piir
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar