Mäng - Kellerteater

Kui sain esimest korda teada, et Kellerteatri järgmine uuslavastus saab olema "Mäng", tõusis kohe elevus selle pealkirja pärast. Krimka ja "mäng" - see ei saa olla muud kui põnevate pööretega kriminaalne tango, kus mängitakse nii laval kui ka "publikuga". Alles mõni aeg hiljem tekkis ühendus, et see on ju Anthony Shaffer'i "Mäng" - see sama "mäng", mida lapsepõlves sai Rakvere Teatris nähtud ja praeguseks nii magusalt mälestusromantiliselt on tõusnud kuldse klassika staatusesse, tänu toonastele "suurtele" näitlejatele - Eldor Valterile ja Volli Kärole, kes omavahel tolles Teet Hanschmidti lavastuses maid jagasid. Ja siis tekkis HIRM - kuidas tänased näitlejad neid suuri saapaid täita suudavad? Võrdlused saavad ju olema paratamatud ja võimatu, et need tulevad Kellerteatri kasuks...

Igatahes ühel ilusal ja sumedal juulikuuõhtul seal Uue-tänava vanas püssirohuaidas, "Mäng"u päris (mitte "mängu" :)) esikalt end leidsin ja täiesti teistmoodi atmosfääris ei tulnud Rakvere Teatri versiooniga võrdlused meeldegi. See siin on täiesti isemoodi tunnetusega, täiesti isemoodi kassi-hiire mäng - kuigi jah, põhimõtteliselt ju ikka ka "kord Vestmann all, siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi". Sest nagu sellistes lugudes ikka - see kelle käes on püss, see tellib ju muusika... ainult, et see "püss", ei pruugi alati olla vaid materiaalne, vaid ka ülekantud tähenduses "võimupositsioon"... Inimesed on ju psühholoogilised loomad ja nad oskavad teineteisega mängida ka tunnete või näiteks strateegiliste nõksudega.

Sedapuhku on teatrijuht Vahur Keller ise lavastanud põnevusžanrite paletist just nimelt kriminaalsete käikudega loo. Psühholoogilised mängud 2 mehe vahel, kes teineteist kordamööda üle trumpavad närvikõdi tekitamisega. Andres Roosileht on siin meister-krimikirjanik, kes on kutsunud endale külla tema naisega abielluda sooviva italiaano-juurtega playboy. 

Ainult, et kes kellega parajasti “mängib”, selles on küsimus! :)

Andreselt saame siin juba teise uue suurepärase rolli käesoleval aastal (lisaks "Tuulte pöörises"). Milline mänguhoog ja vorm tal praegu on - imekspandav! Ja "Mäng"ule kohaselt on see justnimelt väga "mänguline". Niiöelda "karakterroll", milliseid on võimalik tavaliselt näha oma karikatuursuse ja säriseva mängu tõttu vaid lühema lavaajaga kõrvalosades - need lihtsalt muidu särisevad kiirest ära ja siis on kustunud, aga Andres kannab välja terve etenduse ja hoiab oma tegelase pidevalt kuuma ja kõrvetavana tänu oma suurepärasele häälele, mille intonatsioonimängud on tase omaette, aga eriti just liigutuselised detailid teevad sellest omaette meistriteose. Silme ette ja mällu sööbis näiteks misanstseen, mil ta tegelane kasutab omadussõna "nõrk", mille juurde näitleja teeb maheda, kätega linnutiibade ülalt alla imiteeriva liigutuse... ja selliseid pisidetaile on see roll tal täis. Teisalt jälle see mitmetasandiline olek, mis ühelt poolt annab mõista, et tegemist on "gentle giant" tüübiga, ehk "õrna hiiglasega", ent ometi kui see sama tüüp Sul ühe kämblaga kuklast hoiab ja teisega püssitoru vastu pead surub ning olukord on "õrnusest" kaugel, siis tekib hirm, mis salaja kusagilt kraevahelt sisse lipsab ning ihukarvad püsti tõstab - tõeline nauding sellist mängulist mängu vaadata. 

Partneriks mustkunstnik Meelis Kubo, kes sedapuhku laval muud nähtavat võlutrikki ei tee, peale iseenese näitlejaks muutmise... Ja see tuleb tal täitsa mõnusalt välja. Vahur kohe oskab värsket verd tuua meie draamanäitlejate ridadesse (vrdl sama teatri varasemates lavastustes mänginud Rahel Ollisaar). Sest eks ole ka “värske veri” draamadebüüdi näol üks selle lavaloo väärtuseid. Võib-olla päris alguses oli aimata (võib-olla) esimese sõnalise rolli esikanärvi (kuigi midagi otseselt näha ei olnud, see tunne tekkis vaid tervikrollile mõeldes).  Teises vaatuses tuleb tal eriti oma karakternäitleja võimed proovile panna ja seda veel sellise meistri kõrval, nagu Andres, aga teise vaatuse teises pooles oli märgata “lahtimängimist” ja lõpp oli juba puhas kuld, mida verivärske draamanäitleja ise ka ilmselge naudinguga võttis ning see publikugi täiesti oma mänguga kaasa kiskus. Lisaks on täiesti usutav muide, et selline casanova, kes on laval teise tegelase naise südame võitnud, võiks vabalt ka mitmete publikus istuvate naiste südamed kiiremini põksuma panna :)

Britt Urbla Keller hiilgab siin taas oma kostüümivalikuga! 70ndate omapärad + "need punased saapad!", sest eks näinud see näidendki näitekirjaniku sulest ilmavalgust 1970 ja tegijad on toonast tunnetust ka oma esiteetikas au sees pidanud. Lisaks oli Shaffer nomineeritud lausa Oscarile näidendist adapteeritud filmistsenaariumiga. Olgu lisatud, et ta võitis nii näidendi, kui ka paar aastat hiljem stsenaariumi eest maailma ühed prestiižseimad krimikirjandusauhinnad (Edgar Awards). Ent ka kogu saalikujundus, eelkõige oma suurte maalidega, tekitavad atmosfääri ja annavad aimu, et tegemist on väga rikka ja eduka krimikirjaniku koduga. Lisades teatava kõverpeegliga ristduaalsust kirjanikust tegelase eripärale ja sellele, mida nendel maalidel on kujutatud (rääkimata väikestest stiilirõhutustest, a la apelsinid maalil ning ka maali ees kirjaniku toas). Laval vilksatab ka üks vahva Sandra Lange groteskne mask ning lisaks kohtame veel üht uut näitlejat laval - Elmo Kibuse - kes küll (erinevalt oma partneritest) ilmselt kedagi ära ei peta (ta on nimelt "politsei-uurija rollis"), ent on kindlasti üks siinse mängulise mängu trumpidest. 

Lõpetuseks jätaksin õhku ühe küsimärgi - nimelt paratamatult ei saanud lahti mõttest, kuidas kogu lavalugu oleks mõjunud teistpidi saalis mängituna. Kindlasti on lavastaja ja kunstnik selle omavahel läbi arutanud ja kas siis kunstilistel või "praeguse viiruse aja" (vaatajad on sedasi vähem kokkupressitud) oludest tingitult otsustanud seda pikkupidi saalis mängida. Eks see annab ju tegelastele ruumi rohkem liikumiseks ja seeläbi enam õhku lavale, rääkimata kogu kujunduse mahtumisest paremini. Ent ometi kokkupressitumalt, intiimset sisu jõustavamalt ning pikkade meesnäitlejate justkui veelgi kokkupressitum variant oleks tagantjärgi mõeldes olnud antud juhul täiesti õigustatud ja lausa veelgi kammerlikumaks muutev? 

Hinnang: 4- (Üks väga hea roll ja teine vägagi arvestatav draamanäitlejadebüüt ning päris mõnus mänguline keemia nende kahe mängija vahel - mõlemad lähevad teineteisega kaasa ja just selline partnerlus laval töötabki ja lööb laineid, mis publikuni jõuavad. Puhas meelelahutus, nagu loeks mõnda head krimiromaani ja üks üllatus ajab teist taga. Kindlasti oleks hinnang minu puhul pügala võrra kõrgem, kui see sisu oleks tundmatu, seega need, kes seda materjali sellest siinsest lavastusest alles avastavad, saavad kindlasti veelgi tugevama elamuse osaliseks. Kindlasti tasub hoiduda kõikvõimalikest näidendi teksti lahkavatest artiklitest ja arvustustest, sest siis saab see mäng olema eriti avastuslik. Olen proovinud igati hoiduda ka enda tekstis sisulistest pööretest, aga paraku jah, see on just üks neid selliseid lavastusi, et kui te isegi siinset lugesite, siis olete lugenud juba "liiga palju".)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

Anthony Shaffer

MÄNG

psühhotriller

2,5h / vaheajaga

autor

ANTHONY SHAFFER

lavastaja

VAHUR KELLER

kunstnik

BRITT URBLA KELLER

helikujundaja

VAHUR KELLER

valguskunstnik

RENE TOPOLEV

BRITT URBLA KELLER

maskikunstnik

SANDRA LANGE

tõlkinud

MALLE KLAASSEN

laval

MEELIS KUBO

ELMO KIBUSE

ANDRES ROOSILEHT / noorsooteater

esietendus 9. juulil 2020 Kellerteatris

Udune sügisõhtu vanas Inglismaa häärberis. Kuulus põnevuskirjanik on külla kutsunud oma abikaasa noore armukese. Peremees, kes armastab kavalat mängu ja ülepakutud teatraalsust hakkab külalist veenma, et too rööviks naise juveelid. See ettepanek käivitab sündmuste ahela, millel on ettearvamatud tagajärjed.

Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend “Sleuth”, mille järgi on tehtud kaks mängufilmi. Režissöör Joseph L. Mankiewicz’i 1972. aasta põnevusfilmis mängis kirjanikku inglise lavatäht Laurence Olivier ja naise armukest noor Michael Caine. 2007. aastal Kenneth Branagh’i vändatud trilleri duoks oli soliidsesse ikka jõudnud Michael Caine ja sarmikas Jude Law.

Geniaalse näidendi Kellerteatri versiooni toovad lavale Vahur ja Britt Urbla Keller, kes on teinud ühiselt hulga põneva atmosfääriga lavastusi.

TÄHELPANU! Etenduses kasutatakse valju heli ja lavasuitsu, mis on tervisele kahjutu.