Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater

Üks põhjamaine kostüümidraama sobib Eestimaa "läbi aasta kestvasse sügisesse" ju valatult - tormised ja karged tunded, mis arenevad ja koguvad tuure vaikselt inimeste pinna all, kuni ühel hetkel saab neid nii palju ja muutuvad nii intensiivseks, et välja purskuvad. Ja kui tegemist on inimestega, kes elavad oma tunnetest ja hingeasjadest johtuvalt eelkõige, siis on teadagi irratsionaalne, pimestatud ja spontaansetest otsustest juhinduv tegutsemine kerge tekkima. Inimesed ja nende ego, inimesed ja nende tunded, see maatriks inimsuhetes on üks huvitavamaid-haavatavamaid, sest mõjutab nii armastust ja suhteid kui ka seeläbi iseenda elu. Kõik käib ringi siin elurattas segamini, nagu ühes pesumasinas. Pesumasinas, mis alati "puhtaks" ei pesegi, vaid otse vastupidi.

Rakvere Teatris esietendus nüüd septembris Urmas Lennuki lavastusena, lavastaja enda dramatiseeringu alusel, Selma Lagerlöfi Löwensköldide sõrmuse needuse romaanitriloogia keskmine osa - "Charlotte Löwensköld". Selle lahtimõtestamiseks ja tausta uurimiseks võtsin pärast nägemist natuke aega, kuna raamat ise ja selle varasem ning hilisem osa on mul tervikuna lugemata. Etendust vaadates võtsin küll vastu kõik, mida minule näidati, aga vajasin siiski laiemat konteksti, sest kuigi tegemist on küll ühe tervikliku lavalooga, on see ikkagi tükk nö.suuremast pildist. Ja nüüd võin ka öelda, et üpris huvitavast saagast. Needus needuseks, aga inimesed ise teevad oma otsuseid ja üks inimene saab ikkagi iseenda eest otsustada, ise olla nii või naa või kuidas ta tahab. Sellega ta võib mõjutada enda lähedasi, aga paraku on meil ka ootused teistele, ent ka teistel on needsamad õigused ja alati ei pruugi meie soovid-ootused-unistused, tahe ning tegutsemine kokku minna. See võib vägagi haiget teha. Üldjuhul ongi armastuse olemasolu kahe inimese vahel selle reflektiivseks tõestuseks, et teise inimese ego muutub vähemalt sama oluliseks kui iseenda oma.

Jah, minule see lugu (ja lavastus) meeldis, aga... jah, see "aga"... Kuidas sõnastada peegeldust loost armastusest, kus tegelikult "armastus" ongi vaid näiline?

Taustaks vaid mõne lausega sisust, läbi tegelaste, sest vaatamise mõte on ju ikka see lugu igaühel endale oma peas tõlgitsetuna vastu võtta... Charlotte (Natali Väli) on orb, kes elab ühes Rootsi kiriklas. Kohalik pastor (Eduard Salmistu) kaitseb ja toetab teda. Pastoraati saabub õpingutelt tagasi noor usumees Karl-Arthur (Imre Õunapuu), kellega Charlotte on kihlatud ning noored kokkusaades peaksidki abielluma. Löwensköldide needus siiski ei lase kõigel ilusalt ja lihtsalt minna. Asju on keerulisemaks ajamas orelimängija-proua (Silja Miks), kes ise noorest kirikuõpetajast on huvitatud (see väljend on selge alahindamine - ütleme otse - Karl-Arthurit himustab) ning Charlottest on huvitatud üks Rootsi rikkamaid mehi (Madis Mäeorg). Poega Karl-Arturit käib tihedalt vaatamas ning emana (Ülle Lichtfeldt) soovib väga ka tolle elu mõjutada üks rikas koloneliproua. Tegevuse käiku on seotud ka üks Dalarnast pärit kiriklas müügiga tegelev tüdruk (Grete Jürgenson). Õppinud ja vaga mehena on Karl-Arthur oma kodukanti naastes väga põhimõttekindel, mis puudutab karjääritegemist ja tema elulisi valikuid, nimelt tema ei taha saada mingi suure koguduse ette ja teha seda tööd kuulsuse, laia austajastkonna/kogukonna ning raha pärast. Temale piisab vagur, vaene ja lihtne elu, kusagil väikses kohas. Sellest ta ümberelavad naised aru ei saa ning nõnda tekivadki eelmainitud konfliktid, kus egod ja ootused teistele inimestele põrkuvad.

Teisalt kui on armastus, siis saadakse ju selle jõul kõigest üle. Isegi omaenda egost, onju! Meespeategelane armastab siin ju küll, aga kahjuks mitte Charlotte'i, vaid eelkõige ja kõige rohkem ikka jumalat. Charlotte ilmselt armastab oma meest, aga too ei suuda saada üle sellest, et naine siiski julges enda ootusest mehele rääkida. Selline paneb ju inimese ebamugavasse olukorda. Vaadates seda vastassugupoolt oleva teatrikaaslasega, jõudsin veendumusele, et naised ei suuda seda meest mõista. Mina mehena küll. Samas pean ütlema, et tegelikult on Karl-Arthur ka minu arvates üks mömm ja silmaklappidega. Hilisemas tegutsemises selgub, et täiesti segane ja kõige põhi on ikkagi see, et ta siiski päriselt Charlotte'i ei armasta. Seega õnn lausa Charlotte'i seisukohalt, et ta selle mehega sügavamalt seotud pole. Teisalt, aga teeb ta ise ka nii spontaanse otsuse sealt edasi, et seegi pole ratsionaalne. Ja kuigi lugu selleni ei jõua, siis tead juba ette, et neid mõlemat on ka edaspidi ootamas õnnetu armastus. Organistiproua seal vahel on nii läbinähtav. Ma ei tea, kas päris elus ka selliseid inimesi on või siis ei näe ise kõrvaltvaataja pilguga neid kui ise oled enda elu sees, kuid filmidest, raamatutest ja teatrist on nad "tuttavad" ja alati emotsioone tekitavad. Tema käitumismudelit jälgides tekib igasuguseid vastakaid tundeid korraga ja see on vaataja jaoks magus - viha ja vastikus, ent ka koomilisus, kahjutunne, aga ka parastamine. Võib vaid ette kujutada, et selle väljamängimine on ka paras köielkõnd näitleja jaoks, ehk õnnestumiseks on vaja need tundeimpulsid oma tegelasest ju teele saata ja nõnda tõusiski minu jaoks just "mängijatest" Silja Miks kõige meeldejäävamaks ja naudingulisemaks. Tema lömitavat ja "maduussi" prouat lausa ootasin stseenidesse! Kuid kas see oli armastus, mida ta tundis Karl-Arthuri vastu? Pigem ikka himu, ehk soov mees endale saada, kasvõi üle laipade - ükskõik mis hinnaga.

Võiks ju ka arvata, et ema oma poega armastab... ent miks ta siis käitub nii julmalt, öeldes, et kui poeg nii ei tee, nagu tema tahab, siis jätab ta tolle pärandusest ilma? Kas mitte see üks lause ei anna aimu, et ta pigem ikka armastas seda imidžit, kelleks tema illikukukene saada võib ja kuidas siis ema sellest veelgi uhkema positsiooni ühiskonnas saavutab - ühtedes kätes nii rahaline kui hingeline üleolek teistega võrreldes? Ei tea seda Selma ja Urmase kirjutatud ema hingesügaviku sügavust. Kuid Ülle emana esitab siin ühe monoloogi, millest siiski tõesti kostus läbi päris armastus - "KUI INIMENE ARMASTAB..." Seega ta ise teab, mida armastus tähendab... See monoloog on kogu lavaloo kvintessents (õigemini päris armastuse virvendus, mis tegelikult selle loo omavahelistest inimsuhetest puudub) ja kogu etendus on ka kasvõi ainult nende (teises vaatuses) kõlavate tarkade sõnade pärast oluline! Minu jaoks terve etenduse tipphetk, mida tahaks uuesti eraldi kuulata. Vaadates oled ju nii hetkes sees ja mõte jookseb tekstiga kaasa, noogutades ja siduseid luues, et tahaks seda mõttega lugeda või korduvalt mitu korda üle vaadata-kuulata. Minul tulid selle peale isegi külmavärinad! Eks Ülle esitab seda ka nii emotsionaalse intonatsiooni ja varjunditega hääletooniga ning selleks hetkeks juba mõtled ka, et kus see armastus siin kõiges siis lõppude lõpuks on... aga siiski... Külmavärinad tulid ka tema ja Charlotte-Natali dialoogi peale, kus pandi paika ema ja miniast nö."tütreks" saamise vahekord. Ülle rollijoonis on üles ehitatud kasvavalt. Esimeses vaatuses liikuma minnes on kõik väga rahulik ja karakteri sisemine maailm tüüne või isegi ülendatud - poeg saabub koju, ent tegelane muutub üha tähtsamaks ja tema närvikava pinguldub ja siis rahuneb, aga kogu aeg saab ta rohkem ja rohkem täis (kui mõistad, mida öelda tahan) ning rolli (ja kogu etendust) kroonimas tema monoloog. 

Taaskord vaimustas mind Silja Miks ja siin loodud ebameeldiva naise roll. Psühholoogilise mängu kõrgklass ja ometi on tegemist kõrvalise ning karakterrolliga. Teades, kuidas see lugu edasi hargnema hakkab triloogia kolmandas osas (jah, ta saab oma ihaldatu kätte, aga kõik ei lähe nii roosiliselt ja seda teab ju juba seda tükki vaadates), on tegelikult tee sillutatud ka järjele. Milline imekspandav oskus näitlejal tema nahas olles laval mõista oma tegelast (vaatajale tekitas ta vaatet kõige tugevamaid emotsioone, ja pealekauba üdini negatiivseid) ja tema siseilma, vaid sedasi saabki seda nõmedat naist elustada ja veel sellisel tasemel. VAIMUSTAV!

Grete Jürgensoni kanda on vahva ja rahvalikult koomiline dalakulla (nii kutsutakse Rootsi Dalarna läänis noori naisi, kes pole veel abiellunud). Eraldi naerupahvaku kinkis Liina Unt'i kostüümivalik, nimelt on ta riietatud nagu "elav dalahobune" - teate neid veripunaseid lilleornamendiga Rootsi suveniire? :) Kuigi eks Dalarna rahvariided on ka "sellised". Grete tegelane -Anna Svärd- on muide romaanitriloogia kolmanda osa nimitegelaseks. Madis Mäeorg ja Eduard Salmistu on marginaalsemates rollides. Madis nii võrratult mitmenäolisena on taaskord uue rolli loonud, Eduard seevastu oma üle-dramaatilises mängustiilis mängimas seda, keda ta ikka tihiti mängib. Kuid antud juhul kirikuisana mõjub see ületeatraalsus tegelasele sobivana.

Kes selles loos peaosas on, see on omamoodi lahtine. Ühest küljest on ju Charlotte nimitegelane, teisalt kõik need naised pöörlevad Karl-Arthuri ümber. Ega see iseenesest ju tähtis polegi, nii Natali Väli kui ka Imre Õunapuu saavad särada oma rollides. Natali tugeva sisemise põlemise ja temperamendiga loodud Charlotte, kes teiste seas orvuna, on natuke omamoodi. Charlotte on hea inimene, süda õiges kohas, ehk lihtne on tema poolt olla ja temale kaasa tunda. Kuna tegemist on iseseisva osaga, siis ka dramaturg-lavastaja pole eriliselt rõhutanud seda "needuse" teemat, kuigi tekstist see ju läbi käib, ei teki ikkagi laiemat konteksti. Ajastuslikule omane ebausk lokkab. Ja Natali mõjub siin nagu just naiseks saanud tüdruk, nagu see Charlotte ju ongi. Nad justkui vastandavad oma tegelased Silja Miksiga - Charlotte  puhta südamega, aus, avatud, headuse kehastus; Silja loodud Thea Sundler vastik, valelik ja varjav, kurja juur, nagu needuse-kohalekandja. Imre Õunapuu Karl-Arthur on noor pühamees. Idealist. Imre mängib teda enda varasematest rollidest teistmoodi. Väliselt rahulikult, nagu pühamehed ikka. Ka põlema ajavatel hetkedel end rahulikuks sundides. Meest, kellel on klapid silmadel, mis näitavad talle ainult jumalat ning tema enda ettekujutatud teekonda. Ta pole valmis kompromissideks ja kui kuuleb ka vaid toonist midagi, millele ehitada üles oma vastupanu, siis ükskõik mida teine arvab, teab tema juba ise paremini. Ka seda, mida ka see teine ise öelda tahab. Vaheajale minnes ma veel mõistsin teda mingilgi määral. Tahtsin mõista, sest meile meestele ju pressitakse igasugust peale, kuigi ise tahame midagi muud... kuid see, kuhu karakter teises vaatuses edasi areneb, see ei jäta tema mõistmiseks enam ruumi. Peaasi, et Imre ise mõistab teda ja nõnda mõjubki tegelane ka vaatajale usutavana ning kuigi see tüüp ei meeldi, siis selliseid on päriselt olemas. Jõudsin mõtetega isegi nii kaugele, et hea oleks, kui Charlotte temaga suhtes kaugemale ei jõuaks - sellel poleks tulevikku... Tõeline armastus nii ei tööta. Teineteist tuleb ikka austada ja vähemalt proovidagi mõista, isegi kui ei lepi teise soovidega. See mees, aga ei anna isegi võimalust... või mis võimalust, ta isegi ei kuula naist lõpuni. Osavalt kümnesse tabatud misanstseen lavastaja ja näitlejate poolt. Täpne ja nii-nii frustreeriv! See näitabki, et siin on tegemist meistritega.

Dramaturgiliselt olid mõned imelikud üleminekud, korra vist isegi tahtmatult turtsatasin ühe peale, aga ju pika romaani teatrivormi treimisel, ehk dramatiseerimisel on see oht. Selle eest on Urmas Lennuk kogu Selma ridade vahele peidetud huumori sealt välja ja esile toonud ning ma ei imestaks kui ka oma naljasoonega seda rikastanud. Selma loost ju otseselt ei ootakski koomikat! Raamatuna peab seda mõni isegi psühholoogiliseks trilleriks, psühholoogiline draama see ju ongi, aga sellise lavastusena ka koomiline draama ja mitte otseselt melodraama, nagu oleks arvanud ja mille sugemed selles loos siiski täiesti olemas on.

 Liina Unt särab ka ülejäänud kostüümide loomega - nii meeste kui naiste omadega. Teatavat rootslaslikkust on ka kulissides tabatud, mis oma heledaks võõbatud laudisega kiriklikku kujutab. Lisaks veel üllatused selle sees, mis lavaruumile tasandeid ja lavastajale liikumisvõimalusi juurde annavad. Vägagi imetlusväärseks kujuneb Roomet Villau valguskaart nii värvide, kohtvalgustuse kui ka muude valguse asukohtade ja seeläbi tekitatud atmosfääriga. Peeter Konovalovi muusikaline kujundus sulandub ilma väljatorgeteta tegevustikku ideaalselt. 

Hinnang 4

Ei saa just öelda, et "turvaline" lavastus, sest juba ainuüksi romaani dramatiseerimine teatrilavastuse ajalisse piiri on risk, kaotamata midagi olulist. Eriti kuna tegelikult ei peeta seda "keskmist osa" üldsegi Selma nö. luigelaulu-triloogia tugevaimaks. Ent ometi on see kuidagi turvaline - Urmas Lennuk on meisterdramatiseerija, teame ju juba tema oskust luua ja tuua kergem huumoritasand tõsise looga käsikäes maitsekalt lavale. Turvaliselt head näitlejad loomas turvaliselt huvitavaid, meie kultuuriruumis tuttavaid tegelasi. Tegemist põhjamaise looga, mida me siin maailmanurgas ka läbi enda kultuuritausta väljalugeda ning millega suhestuda suudame ja oskame. Miks siis on ikkagi üllatav, et see nii palju kokkuvõttes meeldis, kuigi ka "armastus" teemana on igati "minu teema"? Ei oskagi öelda, aga teatriõhtuga jäin lõppkokkuvõttes vägagi rahule. 

PS. Rootslased ise on 1970ndate lõpus teinud triloogia 2.st ja 3.ndast osast kokku 2-tunnise filmi, kuid 80ndate alguses näidati seda ka pikendatud 5 x 60minutit telesarjana.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Siim Vahuri tehtud fotod):

CHARLOTTE LÖWENSKÖLD

Põhineb Selma Lagerlöfi romaanil „Charlotte Löwensköld”

Põhjamaises armastusloos avaneb müstiline Skandinaavia kõigi oma kaduma kippuvate väärtustega: au, uhkus, väärikus, eneseohverdus ning õilsameelsus. Charlotte on pühendanud oma armastuse pastor Karlile. Kirglik noormees otsib aga Jumala tõde. Segastel asjaoludel lähevad noored tülli ning Karl lubab kihluda esimese vastutulijaga, mida ta ka teeb. Kuigi Charlotte leiab elus oma õnne, jääb teda igavesti kummitama noorpõlvearmastuse pöörane saatus. Pastor Karli vaimne allakäik paneb lisaks inimestele imestama ka Jumala enda, kes ei tea, kas selle peale nutta või naerda.

Löwensköldide saagat on nimetatud Selma Lagerlöfi luigelauluks, mille ta lõpetas kümmekond aastat enne surma. Lagerlöf on kirjanikuna eriline ka selle poolest, et 1909. aastal pälvis ta esimese naisena Nobeli kirjanduspreemia. Tema tuntumad teosed Eestis on „Gösta Berlingi saaga” ning „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”.

LAVASTUSMEESKOND

Tekst, lavastus Urmas Lennuk

Kunstnik Liina Unt (Endla)

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)

Valgus Roomet Villau

Tõlkija August Hanko

Osades Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Grete Jürgenson, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu,