Tänapäeva digimaailmas võib igaüks "ekraani sisse" ära kaduda... Nii juhtub ka Maunoga... ja emakeeleõpetajaga... ja raamatukogutädiga ja... See ei ole naljaasi - kuigi laval ongi kõik väga-väga naljakas! :)
Viiruseid on ju igasuguseid, mis siis kui mõni selline imebki inimesed kõige naha ja karvadega digimaailma - teisele poole ekraani ja siis jääbki sinna vangi?! Kui kõnekas, kui tänapäevane, kui tähtis ja kui vaimukas! Tegelikult on tegemist juba 2013.aastal Ilmar (Volli-lugude autor) Tomuski ilmunud samanimelise raamatu Liis Seina dramatiseeritud Marek Demjanovi lavastusega.
Oleme ausad - me ju räägime ja räägime ja räägime sellest teemast, aga probleem on endiselt aktuaalne ja tundub, et ka süvenev... Sellepärast peame rääkima veel ja veel ja veelgi rohkem! Igas vormis, lootes, et kuidagi midagigi kohale jõuab. kasvõi skepsise tekitab kusagile hallide ajurakkude vahele.
Aga eriti lahe ju kui seda tehakse mitte moraali lugedes, vaid mõnusalt ja kavalalt, ühe vahvamast vahva lavaloo sisse on see oluline sõnum peidetud, mis siis hoopis alatajule mõjub ning samaga ka naerutab - nii on meeled valla ja vastuvõtlikkus hoopis tugevamalt töös - enese teadmatagi!
Ja millised vahvad 3 rolli toovad eelmisel aastal Viljandi lavakooli lõpetanud näitlejad vaatajate ette. Tegelikult on neid rolle seal igaühe jaoks veel rohkemgi. Sepo Seeman nimiosas, on ainult läbi ekraani laval, aga noored mängivad laval nii omavahel kui ka täpse režii läbi Mauno-Sepoga, et tegelikult etenduse lõppedes on lausa kummaline, et Sepo ei tulegi teistega koos kummardama - ta on ju hinges nii tugevalt seal kohapeal! :)
Teatrielamus on selline lustlik ja lõbus ning nagu öeldud, isegi krimkalike kalduvustega lugu (tuleb ju lahendada müsteerium, kuhu ja kuidas need inimesed üksteise järel kaovad... ja miks lapsed ise ei kao?), mis pidevalt korralikult naerma ajab ja seda peamiselt just karikatuursete ja lõbusate näitlejatööde pärast. Stefan Hein ja Kristjan Poom on juba mitmekordsed lemmikud, aga nüüd on Grete Konksi ka "kohale jõudnud". Tema papist (kunstnik Jaanus Laagriküll) prillidega prouva on lausa hüsteeriliselt naljakas!!! Kõik kolm näitlejat mängivad sellise hoo ja energiaga ja kammerlikult lähedalt sellest osa saada tõmbab niimoodi seiklustesse kaasa, et tõesti on tunne, nagu lahendaks seda mõistatust seal nendega koos. Kristjan Poomi diktsioon on lausa eraldi tähelepanuväärivalt terav ja selge - tõeline nauding on kuulata tema tekste. Ka tantsuliigutused tulevad tal nii ehedalt ja loomulikult. Stefan Hein on üks minu kogu nende kursa (ja üldse eesti noorte näitlejate seast) lemmikuid (eelkõige just tänu tema mitmekülgsusele ja karakteriseerimisoskustele) - siin on tal habe kadunud (ega ju nii pisikesel poisil, nagu ta seal laval mängib, veel kasva :)), aga tema kelmikus, soojus ja lahedus ei olegi habemes peidus (kuigi see vahvalt tema kaubamärgiks on kujunenudki)! See tuleb ikka temast endast! :) Ja Grete, ainsa tüdrukuna on nagu Blomkvisti-bande Eva-Lotta. Poistega maid jagades lööb vahepeal mõnusalt see "plika" ka välja, aga siis kohe sulandudes teistega ja see suhestus annab veel ühe kihi juurde. Ja no see juba mainitud prillidega tädi (vaata järgmist fotot!) - niiiiiiii lahe! Tõesti nagu Eesti oma ja tänapäevane Astrid Lindgreni lugu. Kogu seiklus toimub veel soojal ajal, ühes väikelinnas. Ideaalne kombinatsioon! Mängitakse ju järgnevatel mängukordadel sügavamale sügisesse ja nii toimib ühe eriti mõnusa suvepikendusena.
Kogu videolahendustega põnev segamine (video ja eriefektide autor Rene Topolev) annabki lavastajatööle omapära ning muudab selle lavaloo eriliseks - seda ju tänapäeva lapsed neelavad eriti hõlpsalt ja mõnuga. Lõppude lõpuks kujunes peamiseks sõnumiks vast ikkagi see, kui oluline on raamatuid lugeda! Ja seegi hästi peidetult ning kahtlemata ju ka väga tähtis. Muide, ka lapsevanemaid pole unustatud ning ohtralt on ka "meile" teksti sees noppimist ja nokkimist!
Katri Rebane on kirjutanud sobiva heliriba ning isegi paar laulu, millest räpp "Ebamaine" jäi ka kõrvu ja pähe kummitama. Seejuures Marge Ehrenbusch on pisitillukesele Piip ja Tuut Mängumaja lavale suutnud luua isegi täitsa arvestatava tantsuliigutustega liikumise!
Sobib igas vanuses lastele (alates isegi 4-5stest) ja lapsemeelsetele ja isegi lastelavastusteskeptikutele, sest kõik on nii hoogne ja humoorikas, et lausa lust on seda kõike kaasa teha!
Väga lahe ja lõbus elamus! Üks senise teatriaasta kahest parimast lastelavastusest!
Hinnang: 4 (kuigi lastelavastusena veelgi kõrgem)
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt):
Ilmar Tomusk / Liis Sein / Marek Demjanov
MAUNO SALADUSLIK KADUMINE
Põnevuslugu lastele. Lavastus väärtustab päris sõpru, päris inimesi meie kõrval ning traditsioonilisi kogemise viise: raamatute lugemist ja ette lugemist, mängimist ja loodusega koos olemist.
Ühel õhtupoolikul tabab Luutsniku küla ullikest Maunot koduteel salapärane viirus, mis muudab ta digitaalseks. Koolipoisid Jaagup ja Andreas juhtuvad seda pealt nägema ja Mauno satub digitaalsena nende telefoni. Poisid helistavad tuttavale raamatukogu juhatajale Õilmele ja sealt levib viirus „Mauno“ kõikide raamatukogujuhatajate telefonidesse ja raamatukogudesse. Ühtlasi digitaliseeruvad kõik lasteraamatud ja raamatukogude juhatajad. Poisid jäävad aga viirusele immuunseks, kuna neile on lapsepõlves palju raamatuid ette loetud ja nad ise on otsustanud kooli lõpuks läbi lugeda kõik küla raamatukogus olevad raamatud.
Kuni Jaagup ja Andreas lahendust otsivad, seiklevad teised tegelased internetis, erinevates portaalides, ega leia seal rahu. Poistel õnnestub politsei, kooli direktori, kooliarsti ja raamatukogu juhataja Milvi abil siiski viirus murda ning digitaliseerunud inimesed ja raamatud internetiportaalidest tagasi päris ellu tuua.
Kestus 1 tund ja 10 minutit
Lavastus on loodud lastele, kuid kõnetab ka kogu pere
ning on pühendatud digikultuuri ja eesti rahvajutu aastale (2020).
Ilmar Tomuski põnevusloo "Mauno saladusik kadumine" on Piip ja Tuut Teatrile
dramatiseerinud Liis Sein.
Laval on Mauno rollis virtuaalne Sepo Seeman.
Põnevuslugu jutustavad erinevates rollides Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.
Lavastaja ja produtsent - Marek Demjanov
Lavakujundus ja kostüümid - Jaanus Laagriküll
Muusika ja laulutekstid - Katri Rebane
Liikumisjuht - Marge Ehrenbush
Video, visuaalsed efektid ja valgus - Rene Topolev
Graafiline disain - Triin Heimann
Esitendus 12.sept kl 12 Piip ja Tuut Teatris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar