Kui Anija mehed Tallinnas käisid - Piibe Teater

Suvel, kui Anijal "Anija mehi" mängiti, kostus mitmetelt inimestelt häid sõnu ajaloolise Vilde lavaleseade kohta. Ikka, et nii palju uusi huvitavaid näitlejaid, armastusega seotud südamesse minev lugu ning mitmeid šokeerivaidki stseene... kellele-mis enim mõju avaldas.

Suure publikumenu tõttu tulid tegijad veel mõneks etenduseks septembri/oktoobri vahetuses kokku ning mängiti veelkord täis saalidele meie klassikut. Nõnda jõudis ka siinkirjutada oma silma kuningaks kroonima, et mis imeloom see siis on, millest niimoodi ülivõrdes räägitakse. 

Nüüd tagantjärgi targana tuleb nõustuda ja kiidulaulukooriga ühineda - oli küll mõjuv, oli küll hästi mängitud... ja eelkõige just armastusest... Ega ei imestaks, kui järgmisel suvel see uuesti ei tuleks, sest sõna alles liigub, et tegemist on väärt vaatamisega. 

Millest selle hea teatri ära tunneb? Eks igal vaatajal on omad eelistused, mida ta teatrist otsib ja tavaliselt ei ole see üks teatud asi, vaid mitmete komponentide kokkukõla. Mõned hea teatri mõõdupuud võivad olla ka risti vastupidised, nagu näiteks toimiv uus lähenemine ja mõjuv klassikaline teater, lavastsulikult sisekliima intiimselt kammerlik, aga loo diapasoon ja ulatus nii ruumis kui ajas suur ja võimas. Häid näitlejatöid ja voolavat lavastust ootame ilmselt me kõik, kuigi ka siin võib olla erisusi ja erijuhtumeid. Mõnikord on vana tekst uueks tehtud tuues see tänapäeva ja nõnda toimib ka paremini, mõnikord on värske lugu viidud vanasse aega, lahendatud tänapäevaste vahenditega... See on peen kunst ja harva kui need riskid õigustavad end, siis võib sündida tõeline ime, aga paraku tavaliselt siiski mitte - tegijatel on nägemuses midagi, mis võibolla peas ja paberilgi töötab, aga lavamaailmas siiski mitte.

Sellepärast on palju kindlam teha lavastus oma õiges ajastus. Nii lihtsalt on tõenäosus suuremat publikut rahuldavaks õnnestumiseks tunduvalt suurem ning seda rada on ka Piibe Teater Vildega läinud - klassikalises vormingus eesti klassika viib meid pärisorjuse järgsesse aega, 1800ndate keskpaika, kui talurahvas hakkas rohkem ringi liikuma ja liikus neid ka linnadesse sellideks. Tegemist on Vilde tolle ajastu triloogia keskmise osaga (pärast "Mahtra sõda" ja enne "Prohvet Maltsvet"i).

Kohe kui saal pimeneb ja etendus algab, kostuvad hämaras piitsalöögid ning naise karjed - hetkega oledki  kogu mängu sisse haaratud. Ühekorraga on toon, atmosfäär ja ajastu paigas ning emotsioonid tõstavad kohe kätluses pead. Kuigi peamiselt tegevus toimubki Tallinnas, on peategelane ikkagi Anijalt pärit ning selline sidusus mängukohaga on juba omaette väärtus. Ilus saal, kus publik on asetatud istuma mõlemale poolele lava, muudab selle kõik veel omakorda erilisemaks, vahetumaks, käegakatsutavamaks. Kontaktisaamine loo ja tegelastega on tehtud võimalikult lihtsaks ja kindlaks. 

Vilde raamat on mul lugemata ja teatriski tehti seda viimati 1940ndatel, seega tuttav oli materjaliga vaid lõiguti. Kuid eks me ajalugu õppinud ja Mahtra sõda ning teisi ajastust pärinevaid lugusid lugenuna omame aimu, kuidas need asjad toona umbkaudu käisid. Seisuste vahed ja inimeste julmus - ja see ju juba iseenesest väga dramaatiline ja teatrisaali sobiv. 

Loo keskmes on noor mees, kes läheb linna selliks, sihiga silme ees rikkaks meistriks saamine. Seal paneb ta oma meistri tütrel silma särama, kuigi selline seisuste segamine on ületamatu. Või no mis ületamatu, kellel raha, see saab ju ise otsustada... Ent mees ise armub hoopis vaesesse külatüdukusse, kes ka kurja mõisniku eest ära on põgenenud. Mõneti klassikaline "mõistus ja tunded" teema... ja teadagi ju inimeste värk - kes siis mõistuse häält kuulata suudab, kui süda röökides oma asja karjub? :)  Varem või hiljem ja parem siis juba varem - tuleb valida. Selline tekitab, aga alati palju paksu verd. Ja maailmas, kus pole arvutimänge, internetti või isegi mehhiko telenovelasid, mängisid tunded ja inimsuhted palju suuremat rolli igapäevases meelelahutuses. Ja tundub, et ka inimeste tunded olid siiramad ning sügavamad. Plaanide punumised ja kättemaksud, perekonna segamine asjadesse ja kõik muu, mis sinna juurde käib.

Dramaturg (ja teatrijuht) Arlet Palmistel on see romaanidramatiseering päris ambitsioonikas ettevõtmine - proovides võimalikult palju ja ehedalt alusmaterjalist sisse saada. Saabki, kuigi eks siin-seal tuleb ka minna kompromissidele, mis vaatajal korraks võib kulmu tõsta, ent terviku mõttes on siiski vähetähtis. Näiteks, nagu õhust tekib järsku lavale Jaanus Nuutre mängitud tegelane - kes ta on või miks ta järsku seal on, see jäi hämaraks. Ülesehituselt on tegemist lõigatud stseenide jadaga, ehk pilt pildi järel, mille lavastaja (siin on ta nii ühes rollis kui ka lavastajatoolil) Jaanus Nuutre on lahendanud tuled kustu-põlema meetodil. Esimeses vaatuses veel mõni misanstseen kasvab eelmisest välja ning nõnda jääb pigem romaanidramatiseeringule sobilik "peatükkide" tunnetus, aga teises vaatuses muutub see piltide vahetus üha tihedamaks (eks sisulisest ka kõik intensiivistub kulminatsiooni suunas), aga seda silmatorkavam (ja vähemalt minu puhul häirivam) on see ka vaatajale (sellekohase kommentaari sain ka oma teatrikaaslaselt). Seevastu on lavastaja teinud lausa vapustavat näitejuhitööd, sest nii palju ja tõeliselt kõrgetasemisi rolliavastusi on tõesti harva ühes tükis. Eks kindlasti mõjutab siin ka see, et nendel "uutel" näitlejat pole rollisleppe ning nõnda puudub (vähemalt minul) paljude võrdkusmoment - kas see on tõesti šedööver näitleja arenguteel ja "mängu" tõttu või on tegemist juba leitud lahenduse reinkarnatsiooni või mugandusega... ja nõnda on mõned rollid kohe eriti ehmatavalt mõjuvad. 

Peategelase Mait Luts'ust Matiias Lutzuks muutuv Mihkel Tikerpalu tegelane on läbinist hea poiss, kes oma tunnetele parata ei saa. Kuni ühel hetkel muutub ta jõhkraks ja oma naist mittemõistvaks... eks sellises olukorras meie publikuna teame, mis värk on, aga tema ju mitte ja sellepärast ning eriti tolles ajastus oligi seda raske mehel alla neelata... Peaosalisel karikatuurivarjundeid ja mängulisust lisada on raskem ja nõnda on see ka õigusega trupi kõige raskem pähkel rollina lahendada. Ma ei saa öelda, et oleksin lõpuni seda huvitavat üleminekut või duaalsust suutnud uskuda. Veel oleks tahtnud paremini väljamängimist minu jaoks kogu loo psühholoogiliselt huvitavamat sõlmkohta, mis millegipärast jäi siiski erilise tähelepanuta (seda pigem lavastajal) nimelt ise on Mait üles kasvatatud teise mehe poolt (siin on üks lõik kus ta oma õige isaga kohtub), aga kui ta naine on toomas teise mehe last majja, siis see on järsku üllatavalt hoopis ületamatu künnis tema enda jaoks. Kuidas keegi, kes on sellise lähtekohaga inimene, siiski võib või saab ise niimoodi käituda? Ka ainuüksi selle lahtihammustamine kogu loost tekitas isu lugeda Vildet rohkem, et oma peas neid mõtteid ja avastusi loost paremini üles leida, mis võibolla vaadates võivad emotsioonide ja ühekorraga läbi erinevate aistingute haaratavuse paljususe varju võib jääda. Mihkel mängib küll tublilt pingutades, aga tema on siin üks neid tuntumaid näitlejaid selles trupis ja sestap olid ka ilmselt ootused kõrgemad. Vaatasin ja katsusin lahtimõtestada, et mis siis nihkes on, aga ei oska millelegi täpselt sõrme peale panna ja ega midagi ju valesti ka polnud, lihtsalt oleks tema mäng ainsana vajanud suuremat avarust, kaugemat vaatamist, et hõlmata seda tegelast üldisemas plaanis. Ent ta oli ka selles suhtes erand. Teine nö.kutseline näitleja selles trupis (neid on kokku 3 ja kolmandaks on juba mainitud Jaanus), ehk Liis Haab on üleminekuga armujanus plikast pettunud naiseks peenema pintsliga. Kontrast on väiksem ja seega usutavam.

Kuid tõelise üllatuse pakuvad siin (vastiku mõisniku rollis) Margus Illi-Illik ja (südantlõhestav peategelase naiseks saav) Siret Tuula. Bravo! Sireti roll iseenesest on näiteks Liisi omast vaesem, sest tal tuleb läbivalt hoida oma tegelane negatiivseid emotsioone kandmas - hirm, pettumus, hingevalu, seevastu Liisi tegelane on palju huvitavam laval vaadata-jälgida, aga Siretil on paar ja eriti veel üks stseen, millega ta kõigi vaatajate hinge poeb. Hakkasin mõtlema, et millal viimati on õnnestunud näha näitlejat laval oma rollis nutmas ja selleks tuleb kerida ca.200 teatrielamust tagasi, mil Elisabet Reinsalu Tallinna Linnateatri "Mineku eel" etenduses seda tegi. Tegelikult ju tehnikast kinni, aga nii-nii mõjuv... Meesterahvale ilmselt veelgi mõjuvam, sest naised teiste naiste pisaraid võtavad kuidagi teisiti... aga meestes äratab see kaitseinstinkti ja nõnda oli raske istuda ja vaadata kuidas see vastik (ja ütleks, et veelgi magusamalt lahendatud roll) ülemvõimu näitav mõisnikuhakatis (Margus Illi-Illiku kehastuses) oma näo naisele nii lähedale ajab, et iga t-täht ka süljepritsmeid vaesele tüdrukule pisarate sekka pritsib. Vau! Ja muidugi mis sellest kohast veel edasi juhtub... Selles lõigus oli tippklassi psühholoogilist sügavust. See on ka juba kirjutatuna vastav stseen, mis üldse annab sellise mänguvõimaluse, ent tegelikult on Margus see, kes esimesena lavale etenduse alguses saabub ning juba siis lööb ta pahviks oma pingestatusega, mis näitab mängija rolli sisenemist ja võimekust mõista ning oma tegelase (kuigi üdini negatiivse, NII!) ehedalt kehastada.

Näitlejaid on selles loos palju ja peatuksin veel mõnel... Inge Kaseleht, meistri kodu teenijannana oli kahtlemata üks (nii minu kui ka) publiku lemmikuid. Pisut koomilisi varjundeid sissetuues oli muidugi ka publiku südant lihtsam võita, ent näitleja poolt leitud lahendus - sahmiv, sekeldav ja üdini "eesti naine", ehk kui midagi juba ütleb, siis on öeldud ning "öelda" ta ei karda, kui tunneb, et peab ka teiste eest asjad ära ütlema - nii mõnus balanss kogu tõsidusele. Vana meistri, kelle juurde Mait õpipoisiks ja selliks tuleb, mängib meisterlikult heaks ja mõistvaks Kristjan Arunurm. Tal on nii hea karakternäitleja tunnetus ja oskus iseennast muuta. Minu jaoks küll alles teine roll temalt, mida on õnnestunud näha, aga siinne on täiesti teiste varjunditega. Lausa põnevusega ootan, mida ta järgmiseks teeb! Heidi Pähn, meistri teise tütrena... teda õnnestus esimest korda mängimas näha eelmisel aastal (koos Kristjaniga) Salme Teatri "Suvepäevas", aga on tema (võrdlemisi) pikast harrastusnäitleja teekonnast hoolimata märgata arengut ka nende kahe rolli vahel. Ilmselt ka peaosalise painest priina, on ta siin täisväärtuslik partner Liis Haab'i kõrval ja iga sõna ning ilme õiges kohas ja nauditavalt enesekindel, ent siiski mänguline. Ka siis kui ta pole stseeni keskmes. Hetkel ei oska sõrme peale panna, kus kohas olen Vane Üksküla varem näinud, kuid vana mõisnikuna väikse sutsakaga pani ta uuesti märgi maha ja ootasin(lootsin), et ta siin rohkem osa saab, aga seekord siiski vaid lühidalt. Riho Antsmäe tegelasega mängib lavastaja ühe vingerpussi (koos muusikalise kujundusega) ja muidu võiks seda isegi pahaks pidada, kuid kavalalt mängitakse see taotluslikuks välja ning taaskord on tegelane ja näitleja, vaid lühidalt laval. Samas eheduse mõttes on nii hea, et iga tegelane on saanud oma näitleja, sedasi on see lavalugu veelgi suurem. 

Tehnilise tausta poolelt tuleb Jana Volke kostüümid tõsta aupaistesse. See on teatriliidu aastaauhinna-kaliibriga töö. Ei olegi senisel teatriaastal nii head kostüümikunstnikutööd veel kohanud teatrites! Lihtne tõestusmaterjal on näiteks siinsed fotod. Esimesel fotol on näha ka laiemalt tegelasi ning seda, mis neil seljas on. Naiste omad ju muidugi, oma kleitide ja satsidega (see pluus, mis on Liisil seljas!!!), aga siin ka meeste kogu riietus ja lisaks veel jalanõud pasteldest saabasteni. Imetlusväärne ja oluline autentsuse lisand ausale ja ehtsale kostüümidraamale. Riina Vanhanen on erilise, ehk publiku vahel mängitava lava võimaluste mõttes piiratud, kuid ta suudab koos lavastajaga lahendada selle nii, et tegelikult tekib ühele väiksele ruudule 3 lava - kahte otsa ja keskele. Robin Täpp üllatas suvel teise Jaanus Nuutre lavastuse (Jutt jumala õige), minimalistliku ja tabava valgusrežiiga. Siin on vast tööd ja kujundust rohkemgi, sest pidevalt tuled kustuvad ja süttivad ning siin-seal on värvivarjundid mängus, mis lavastuse tunnetusele kaasa mängivad, kuid kõik on sujuvalt terviku teenistuses, ilma silma häirimata, ent samas ka ei ole sellist "pauku", nagu mainitud teises lavastuses, kus valguskujundus sai osaks lavastuslikust sisust. 

Lõppkokkuvõttes sain täiesti aru sellest, miks rahvas sellest suveteatri elamusest nii palju räägib. Ise võib-olla nautisin teatud detaile isegi rohkem kui kogu tervikut, ent kahtlemata jäin teatrikülastusega rahule... No kuidas sa ei jää, kui pakutakse nii tugevaid emotsioone ja autentses õhkkonnas külastada 170 aasta tagust aega. Turvaliselt, kartmata, et mõni kuri mõisnik mu teoorjusele karistuseks mahtu juurde määrab... Mnjaa, Vilde lugemise himu äratasid tegijad veel kõigele lisaks!

Anija Mõis ise on ka nii ilus ja külastamist-avastamist väärt. Teatergi sobib sinna ideaalselt!

Hinnang: 4

Eesti oma ajastukohane kostüümidraama, mida tegelikult võiks žanrina määratleda isegi romantiliseks põnevikuks, ajalooliseks elulooks või jõhkraks melodraamaks... kellele mida, aga tegelikult seda kõike ja rohkem veel.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Triinu Palmiste tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

“Kui Anija mehed Tallinnas käisid”

Autor Eduard Vilde

Dramatiseerija Arlet Palmiste

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Riina Vanhanen

Kostüümikunstnik Jana Volke

Valgustaja Robin Täpp

Helitehnik Jaanus Tüli

Näitlejad: Mihkel Tikerpalu, Liis Haab, Siret Tuula

Heidi Pähn, Inge Kaseleht, Jane Lauter, Kristjan Arunurm, Margus Illi-Illik, Riho Antsmäe, Tauri Põlda, Vane Üksküla, Gerhard Saks, Veljo Kukk.

A. Palmiste dramatiseering „ Kui Anija mehed Tallinnas käisid “ on esmakordne püüe panna kuulus Eduard Vilde romaan lavale.

See on lugu eesti mehe enesekesksusest, võitlusest isiklike probleemidega kõrvutatuna eesti naise ennast hülgava armastusega.

Dramatiseeringut kirjutades lähtus Palmiste Vilde romaanist. Tegemist on Vilde romaani täpse lavalooga.

Tõesti on näidendis üks pilt, kus Anija kandi talumehed linnas peksa saavad, kuid see on mahukast romaanist tõesti vaid üks pilt.

Tegemist on linnaromaaniga, mis päris ilusti kirjeldab Tallinna erinevate rahvakihtide suhteid, kus põlist maarahvast ei tahetud sugugi ligi lasta sakste pärusmaaks olnud käsitöötsunftidele.

Kogu olustikuline igapäevaelu on vaid taustaks romaani peamisele tegevusliinile. Eelkõige on tegemist armastuslooga,

kus eneseuhkus, enesekesksus ja eneseohverdus saavad täiesti uue tähenduse. See on ajatu armastuslugu, mis võiks aega muutes juhtuda ka täiesti tänapäeval.

Kui Anija mehed Tallinnas käisid lool on kaks poolt – helge tee tuleviku poole ja probleemide ilmudes raske ja valus kukkumine. Mõlemad teekonnad jõuavad näidendis vaatajani.

Eduard Vilde romaan on Anija küla kuulsaks teinud, kuid oma veidral moel, ei ole seda seni Anijal veel mängitud.

Ajalugu uurides leidsime vaid ühe lavastuse aastast 1946, kui Vilde romaani tõi Noorsooteatris lavale Enn Toona, kes ise kirjutas ka dramatiseeringu. See kolmevaatuseline näidend ilmus samal aastal ka raamatuna.

2013.a mängiti Anijal lavastust „Tokerjad“, mis küll põhineb samal romaanil, kuid nagu lavastaja Eva Klemets on kirjutanud, siis põhines „Tokerjad“ peamiselt Vilde teisel romaanil „Mahtra sõda“ ja 1856.a veristel sündmustel kui talurahvaseadus vastu võeti. Vilde Anija – romaani kasutati „Tokerjates“ väga vähe ja romaani peamine tegevusliin jäi üldse kasutamata. „Tokerjad“ oli ikkagi lugu talurahvarahutustest.