Tulipunane vihmavari - Eesti Noorsooteater

A, nagu Alver...

Alver, Betti Alver... 

Tulipunane päike - vihmavari, mis läheb katki... 

Igaühel on “omad luuletused”-need, mida ikka ja jälle mõnikord tuleb tuju peas endale lugeda või otsida õige raamat üles ning uuesti ja uuesti üle lugeda. Minul näiteks Doris Kareva “Lõpp”, “Kui kõnelda...”jpt, Juhan Viidingu Jaanuse ja Maanuse saaga, Juhan Smuuli “Tuisk”, “Noorim õde” ja “Viimane laev”, Juhan Liivi “Koer” jne jne jne.. Ja teiste seas kindlasti ka see Alveri “Tulipunane vihmavari”. Ei osanud küll oodata (ega uneski näha), et sellest vōiks kunagi teatrilavastus saada, aga täna just nimelt nii juhtuski! 

Karl Sakrits lavastas ja dramatiseeris ja see pole küll otseselt selle luuletuse lavale kandmine, vaid pigem sellest motiive laenav lavalugu pere pisematele. Ideaalis umbes neile, kes just A tähte õpivad vōi selle äsja selgeks on saanud. Peaaegu sōnatu, alusluuletusestki kostub vaid üks pisike lōik. Ja lōpp on pigem helge ning kogu see “uut aga, uut ma ei tahtnud enam” on hoopis väja jäetud. Pole nuttu, pole leina, pole tooreid tikrimarjugi... aga on nukk, on katkiminev vihmavari... 

Selline armas "plikakas". 2 nukulikult ilusate pikkade valgete, patsis juustega õde (Laura Nōlvak ja Kaisa Selde) mängivad nii varjus kui valguses, nukkude, teineteise ja loomulikult vihmavarju(de)ga. Inspireeriv lastele, kuidas ja millega kodus mängida võiks, näiteks kalapüüdmist...Selles mōttes ka lapsevanematele “vajalik” vaatamine, nostalgitsemisest rääkimata. 

Kunstnik Gerli Mägi on loonud ühe ilusa kuubiku, mis arvatavasti iga tirtsu unistustetoa sarnane - täis mänguasju ja sätendust-sädelust. Vootele Ruusmaa helilooming teeb kõik veel maagilisemaks ja nunnumaks - imeilus klaverimuusika! Südamega tehtud ja südamega mängitud. Nii mõnus oli näha kuidas Laura sai sisse tuua oma füüsilisi oskuseid (vehklemine) ja Kaisa lustis nii täiega - see meeldis ka pisikestele, kes naersid laginal mitu korda selle napi pooltunni jooksul! Kuigi üks väga pisike pidi ka välgunoolte ja müristamise peale alguses saalist ema süles lahkuma (seda teades saab lapsele juba ette öelda, et võib müristada). Nii armas, et juba teist etendust järjest on Noorsooteater lapsi enne algust hoiatamas, et kohe läheb pimedaks ja seda pole vaja karta. Niimoodi on tõesti vähem hirmsam!❤️

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset Kris Moori tehtud fotod):

Tulipunane vihmavari

Lustlik mäng väikese tulipunase päikesega

Kui kõrgel olid lauad ja laed,

kui lähedal oli päike,

kui lähedal taevas,

kui kaugel aed

ma olin väike.

            Betti Alver

„Tulipunane vihmavari” toob teatrilavale kahe õe lapsepõlvemängud ja lusti, rõõmud ja tujud – ning vihma, mis kõneleb ladina keelt. Betti Alveri tuntud luuletuse põhjal on sündinud sõnadeta lavastus, mis on mõistetav vaatajatele alates kolmandast eluaastast.

Lavastaja Karl Sakrits:  Kirjanik Betti Alver on luuletajana mulle südamelähedane olnud juba lapsepõlvest. Oleme Bettiga mõlemad ju sama kodulinna, Jõgeva lapsed, ehkki sündinud ja elanud väga erinevatel aegadel. Seega ei ole ma Bettiga küll kunagi kohtunud, kuid tema luulet lugedes tunnen siiski, et oleme tuttavad.

Betti Alver ise on öelnud, et selles loos pole midagi juurde luuletatud – kõik juhtus täpselt nii nagu kirjas on. Mina siiski luuletasin juurde – enda ja näitlejate lapsepõlvemängude põhjal. Nii sündiski pea sõnatu lavastus, mis, ma usun, pakub palju rõõmu praegustele ja äratundmist endistele lastele.

Mängivad

Laura Nõlvak ja Kaisa Selde

Autor Betti Alver 

Dramaturg ja lavastaja Karl Sakrits

Kunstnik Gerli Mägi 

Helilooja Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik Triin Rahnu

Esietendus 4. oktoobril 2020 ovaalsaalis.

Kestus 30 min

Vanusele 3+