Nomadland/Nomaadimaa (USA 2020) - 3.film PÖFFil

Režissöör ja stsenaarium (montaaž ka): Chloé Zhao

Olulisemad näitlejad: Frances McDormand, David Strathairn

IMDB hinnang: 7,8 (hetkel 1024 hääletajat)

Minu hinnang: 8

Võitis Veneetsia Filmifestivali kõrgeima auhinna Kuldne Lõvi, samuti nii Toronto kui ka Chicago festivalide publiku lemmikfilmi tiitli. Ja seda me teame ju juba ajaloost, et igal aastal film, mis võidab Torontos, see saab ka järgmisel aastal parima filmi Oscari-nominendiks.

Kuidagi samaaegselt väga ameerikalik - see suure riigi igasuguste inimeste paabel ja need inimesed ise oma kõikvõimalike arusaamadega elust, teisalt jällegi väga mitte-ameerikalik filmina - mitte sisule või loole keskenduv, vaid pigem olustikule - tekst ei tõusegi loo edastamisel peamiseks, vaid pigem see, mida inimesed tunnevad-mõtlevad, kuidas nad on jõudnud eluga sinna kohta, kus nad on ja kuhu siit edasi ning miks just nii...

Tõesti mitte niivõrd lugujutustav, kuivõrd eksistentsiaalne mõtisklus inimeseks olemisest, teiste inimeste mõjust meie eludele ja ühest kõige olulisemast iga inimese jaoks - meie kodust ning kuidas me kodu tunnetame, defineerime... igaüks natuke isemoodi.

Fern (Frances McDormand - üks väheseid siin filmis, kelle "tegelase nimi" on näitleja enda nimest erinev) on 60ndates naine, kelle abikaasa on surnud, tal pole kindlat töökohta ning on oma elu seadnud autosse. Autoga saab vajadusel kodu luua ükskõik kuhu vaja - näiteks kus parajasti tööd leiab. 

Kuid mis see "kodu" meie jaoks siis on? On see lihtsalt üks sõna? On see mingi kindel asukoht - korter, maja, linn, riik? Või kanname me oma "kodu" endaga kaasas - ükskõik kuhu läheme, kus pea öösel padjale paneme (no vähemalt mitte "ajutiselt"), kas see ongi kodu? Selle küsimusega peamiselt tegeleb ka film. Ameerika on ju eriti suur ja lai ning seal ka neid mõne arvates "kodutuid", aga nende enda arvates autokodu pidavaid "nomaade" palju, kes ühest kohast teise rändavad vastavalt sellele kuidas soovivad.

Kuna peamiselt on tegelased 60-70-80 aastased, siis tõstatub ka elu mõtte küsimus ühes või teises kaudsemas kontekstis. Mina kui vaataja tabasin end kaasamõtlemast, et mis ikkagi on elus oluline - mis seal viimsepäeva laupäeval elule tagasi vaadates võiks olla see, mida mäletab, millele näpuga näitab - et vot - sai elatud küll, sest sai seda või toda nähtud, seda või toda tehtud? Tormame ju elust läbi tohutu kiirusega, tihti mõtlemata, tihti aega raisates, tihti lihtsalt tegutsedes hetke ajendil - mida peab, milleks parajasti tuju on, mida tahab, ilma suurema plaanita. Teadvustamata iseendale, mis on tegelikult oluline? Kas on olulisem minna kinno või teatrisse, selle asemel, et olla koos perega? Näiteks kui passin mingit tobedat telesarja või lihtsalt logelen, on õhtuks tunne, et päev on raisatud. Kunagi ei teki raisatud päeva tunnet sporti tehes või raamatuid lugedes ja ammugi mitte siis kui saab lastega loomaaias või kasvõi niisama nendega jalutamas käidud või näiteks lauamängu mängitud. Kellel lapsi pole, sellel ajab asja ära ka ilmselt sõpradega veedetud-jagatud aeg. Teised inimesed õpetavad ja arendavad meid. Peegeldavad meile meie mina, mis on kasulik, et mitte öelda suisa eluks vajalik.

Selle "kodu" valime me endale ise. Jah, alati ei võimalda rahakott just sellist kodu, nagu tahaks, aga on see mis on ja seda sisustades, iseennast sellesse investeerides - pannes ise tapeedi, ehitades kapi või kasvõi tuues sinna oma nõud - muudab kodu hindamatult kalliks. Kodu nimel ongi valmis väga paljuks. Samuti on kodus magamisega oma teema - võõras kohas, ükskõik kui uhke ja mugav seal poleks ja olgu kodus või külm ja kitsas, on kodus ikka miljon korda parem uinuda kui võõras kohas. Kodu on fenomenaalne!

Kodu on ka "omad inimesed". Ja inimesed on uskumatult tähtsad. Nende järgi positsioneerume ise. Ka psühholoogilises mõttes. Kodust kaugel on igatsus oma inimeste järele. Aga kui armas inimene on kodust kaugel, oleks ka nagu kodust killuke puudu. Kui see inimene leiab seal teises kohas oma kodu ja leiab seal omale hingerahu, alles siis võib sellega ka ise leppida. Kodu on siis kohe küll natuke teistsugune, aga see on ikka "oma". 

Nii palju mõtteid ja tundeid sellise "loota" filmi kohta. Puudutab mingeid sügavamaid hingekeeli. Võin muidugi eksida, aga millegipärast usun, et mitte noorematele vaatajatele... samas need tegelased siin olid ka minust 20-30 aastat vanemad, aga tundsin vaadates ja kuulates neid päriselt midagi õppivat... "Õppivat" polegi kõige õigem sõna - midagi uut ju siit teada ei saanud... pigem nagu luuletajad sõnastavad midagi sõnastamatut ära ja siis alles tead täpselt, kuidas seda sõnastamatut on siiski võimalik sõnastada... täpselt sarnane tunne on ka selle filmiga - siin sõnastatakse need mingid asjad ära, mis on mõnus selgepiirilisemate mõtetena endaga edasi kaasa viia. Mõne jaoks võib tunduda ka pisut aeglase filmina, aga minu jaoks oli tempo paras - just nii jõudis sügavuti sellega kaasa minna. 

Frances McDormandile ennustatakse ka juba Fern-i rolli eest oscarinominatsiooni, aga minu arvates ta siin midagi "uut" just ei tee. See pole ka otseselt nö. näitlejatööde-film... Teisalt just näitlejatel on kombeks hinnata kõrgelt "ehedust" ja seda siit temalt saab... ka veekalkvel silmi, armastuse eest põgenemisest riuklikust, pettumust, enda selgitamise frustratsiooni, rõõmu ja kurbust ning argipäeva imesid ja igavust - kõike seda McDormand ühel või teisel hetkel kehastab, vastavalt olukorrast tingitud elulistele saatusepööretele. Kohati tundub, nagu siin polekski stsenaariumi, vaid on eluline "flow". Mõne jaoks võib tunduda igav vanainimeste-draama, aga minu jaoks mida film edasi ja mida rohkem neid mõttepoegi kogunes, seda armsamaks ja paremaks see film muudkui muutus. 

Lõpuks elasin kaasa, nagu tunneksin neid seal kõiki, nagu oleksin üks nende seast - otsimas järgmist tööd, järgmist kohta kuhu oma "kodu" parkida... Siiski, olles käinud USA lõunaosariikides, oleksin mina ilmselt rattad juba ammu sinna suunanud... Samas ma pole kunagi elukaaslast teatud kohas kaotanud. Selle naelutamisvõimet ma praegu hinnata ei suuda, aga pärast seda filmi oskan pöörata tähelepanu endas asjadele, mida varem vast nii teadlikult ei teadvustanud... Hea film on!