Stsenaariumi: John Quester, Julia von Heinz
Olulisemad näitlejad: Mala Emde (peategelane Luisa), Luisa-Céline Gaffron (kuum, tõusev täht Saksamaal, ainuüksi 2020.aastal mänginud 5 mängufilmis, sh. Pärsia tunnid), Noah Saavedra, Tonio Schneider
IMDB hinnang: 6,0 (201 hääletajat)
Minu hinnang: 6
Valiti osalema ka Veneetsia filmifestivalile, kuid ei võitnud seal midagi, aga võitis parima näitlejate-ansambli auhinna Chicago festivalil.
Vaataja jälgib vasakäärmuslaste võitlust paremäärmuslaste vastu. Nõnda on ju lähtekohana "pool" meie eest valitud. Minule see sobib, olgugi, et filmis kõlab ka lause, et kui oled alla kolmekümneselt parempoolne, siis oled südametu, aga kui üle kolmekümneselt vasakpoolne, siis lihtsalt rumal... siis pigem olen rumal kui see, mida Ekre ja nende koalitsioon Eestis praegu korraldab. Lõhestavad Eestit, tekitavad ebameeldivalt rahutu tunde siin maal elada. Pole kunagi nii poliitilises mõttes ülesärritatud olnud, ega ka nii palju häbi oma maa valitsuse pärast tundnud, kui praeguse Ekre, Keskerakonna ja Isamaaliidu koalitsiooni ajal (ei saa neist kolmest erakonnast enam kunagi kedagi valida - ükskõik, kes tulevikus vastaskandidaadid on, alati lähen valima nende 3 vastu). Ja neid erinevaid valitsusi on siin ju nähtud juba küll!
Ka filmis on valitsus, ehk võimukandja parempoolsed, seega nende käsutada on ka korrakaitseüksused. Vasakud radikaalid ei salli sallimatust, vaid tahavad kõiki erineva nahavärviga inimesi aktsepteerida. See võitlus on dramaatiliselt viidud rohujuuretasandile, ehk noorte inimeste vahele, kes seda vastupanu osutavad valitsevale, valge rassi ja rahvuslaste (natside) ülemvõimule. Kurb, et nagu filmis, nii ka päriselt meil siin koduses Eestis ongi nii, et nad oma suures sõnavabadusekasutamise hoos propageerivad võõraviha. Korraldavad tõrvikukäike ja lauluüritusi, kus levitavad seda VIHAvaenu.
See omakorda tõstatab moraaliküsimuse, et kui vastaspool on selline viha ja vaenu õhutaja, vägivaldne endast erinevate inimeste suhtes, kuidas sellele rahumeelselt vastu olla? Ja kui anda samaga tagasi, siis muutub ju ühtlasi nendega sarnaseks - langeb sama madalale. Võitlemata jätta ju ka ei saa, sest siis polegi sellest üha süvenevast vaenu-mülkast enam teed välja.
Kuna filmis on tõesti need võitlejad ainult noored - vanemad on "enda võitlused" juba omal ajal ära pidanud, siis jääbki pigem noorte-filmi maik suhu. Teema muidugi on väga oluline. Ja Saksamaal on ju see natside teema alati veel eriti suure leegiga - kõik teavad, kuhu asi teise maailmasõja ajal välja jõudis ning nagu näha, ei ole see oht kuhugile ka praeguses maailmas kadunud. Nüüd just on kuidagi eriti kriitiliselt ohtlik, kui parempoolsetel lastakse seda maailma edasi juhtida. Paljude lootus muidugi kasvas USA presidendivalimiste võimumuutusega. USA dikteerib paljuski seda maailma suunda, ehk ühtlasi ka ülejäänud maailm liigub paremalt poolt keskemale tagasi?
Film on tänavune Saksa oscari-saadetis parima rahvusvahelise filmi nominendiks... Viimastel aastatel (käesoleva sajandi 20-l aastal lausa 8 korda!) on nad tippu, ehk nominatsioonini välja jõudnud ... aga seekord tuleb sakslastel sellest lootusest küll suu puhtaks pühkida. Sellel tasemel see film polnud (kahjuks ega Eestil ka seekord šansse pole). Vaadatav film, aga paraku liialt lihtsake ja tavaline. Mala Emde ja Luisa-Celine Gaffron'i nimed võiks küll meelde jätta.
Film tõi meelde eile sotsiaalmeedias nähtud videoülesvõtte siit kodusest Eestist... jah, "sellist" meie praegune valitsus tänavatele toodab... ja kuhu me niimoodi välja jõuame?: https://www.facebook.com/tristan.talts/videos/1747363098762175
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar