Enfant terrible (Saksa 2020) - 1.film PÖFFil

Režissöör: Oskar Roehler

Autorid: Klaus Richter, Oskar Roehler

Põhilised näitlejad: Oliver Masucci (Rainer Werner Fassbinder), Hary Printz (Kurt Raab), Katja Riemann (Gudrun)

IMDB hinnang: 6,3 (hetkel ainult 135 hääletajat)

Minu hinnang: 8 

2020 PÖFFi avafilm. Üks Saksamaa 10st kandidaadist parima rahvusvahelise filmi Oscari nominendiks (valiti küll teine film "And tomorrow the entire world")

Enfant terrible öeldakse lapse kohta, kes on küll väga tark, aga teeb pahandust, olles näiteks nõmedalt otsekohene. Teeb häbi teistele, eelkõige oma vanematele või isegi šokeerib mingil moel. Sellel väljendil on ka teine tähendus - keegi, kes on väga edukas läbi millegi ebakonventsionaalse, innovatiivse või avangardse lähenemise.

Maailmakuulus Saksa režissöör Fassbinder võiks teatud mõttes liigituda mõlema seletuse alla. Kes tõeline filmikunsti sõber siis ei teaks tema suurteoseid "Petra von Kanti kibedad pisarad" (lavastatud ka Tallinna Linnateatris), "Maria Brauni abielu", telesari "Berliin, Alexanderplatz", "Lili Marleen", "Veronika Voss" ja tema viimaseks jäänud filmi "Querelle". Suure auteur'ina oma filmide stsenaariumid kirjutas ta ise. Lisaks kirjutas ta veel ka näidendeid. Näiteks Ozon tegi filmiks tema "Veetilgad kuumadele kividele" ja Õunpuugi lavastas NO-teatris Fassbinderi "Linn, prügi ja surm".

See film ongi tema loomingulise vormi tipu ajastu elulugu. Näeme tema ebakonventsionaalseid töömeetodeid, see kuidas mehed tema filmidesse jõudsid läbi režissööri voodi, tema narkolembusest ning tohutust eneseusust. Tegemist oli tõelise alfaga, kes tegi nagu tahtis - just kõige õigem vorm kunsti teha ning tulemus oli ka vastav. Kuigi lähedastel tema ümber oli seejuures väga raske, nagu selliste inimestega (eriti elust suuremate kunstnikega?) tihti ilmselt ongi. 

Roehler on teadlikult proovinud oma filmis ilmselgelt järgida Fassbinderi enda esteetikat ja see on üks filmi suurimaid väärtuseid. Lisaks on tegemist sellise filmiga, kus maailmakuulsad inimesed on proovitud tabavalt sarnaste näitlejatega rollistada, andes muidugi meigi ja muu võimalikuga seda sarnasust juurde. Ja tõesti, päris hästi on neid ka tabatud. Lisaks Fassbinderile endale ja tema põhitiimituumikule (Kurt Raab, Ulli Lommel) ka teised maailmanimed, nagu Andy Warhol.

Eks läbivalt on see ka gay-teemaline film, sest režissöör ise oli avalikult homoseksuaalne. Pornoks päris ei muutu, kuigi palju paljaid mehi ekraanil näidataksegi (peamiselt ülakeha) ja "seda" tehakse ka mitmeid kordi. Transvestiidid, nahk, gay-seksiurkad ning -baarid... Võibolla ongi hea trenn kitsa maailmavaatega inimestel kogu sellist elu läbi ekraani näha - turvaline ju ja näitab ära ka, et see on täiskasvanute vaheline oma asi, millesse kolmandad inimesed ei puutu kui nad ise sinna oma nina ei topi. Igaüks elab oma elu nii, nagu ise otsustab, ise tahab, ise suudab. Eks narkootikumid ning pidevalt magamata aktsioonis olemine (seejuures ravimid koos alkoholiga) lõpuks võtab ka oma lõivu - Fassbinder sureb unetablettide ja kokaiini üledoosi 37-aastaselt. Voodis tema kõrval, lõpetamata stsenaarium filmile Rosa Luxemburgist (Margareta von Trotta tegi Rosast filmi 4 aastat pärast Fassbinderi surma - film valiti Saksamaa aasta parimaks filmiks ning Fassbinderi enda näitlejanna Barbara Sukowa võitis rolliga Cannes'i filmifestivali parima naisnäitleja auhinna. von Trotta siiski kirjutas ise oma stsenaariumi... Eestis lavastas Luxemburgist Jaak Allik Noorsooteatris "Alati teie Rosa" suurepärase Kersti Kreismanni monotüki. Vaadatav ka ERRi arhiivist: https://arhiiv.err.ee/vaata/alati-teie-rosa)

Kõikidest Fassbinderi filmide tegemistest ei jõuta muidugi filmis jutustada... tegelikult isegi mitmed suurimad, nagu näiteks "Berliin Alexanderplatz" jäetakse üldse mainimatagi (minu jaoks oli just see võimas telesari lapsepõlves Soome TVst nähtuna esimene teadvustamine, et on olemas selline režissöör, nagu Fassbinder. Alles hiljuti Döblini romaani lugedes, sain veelgi paremini aru, kuivõrd hea Fassbinder oli - raamat on raskesti loetav... aga Fassbinder on suutnud kogu atmosfääri säilitada, ent loo enda palju paremini söödavamaks muuta - see 1982.a telesari linastub muide ka tänavusel PÖFFil). See filmidest rääkimine polekski nagu oluline siinses filmis - oluline oli see kuidas ta neid tegi, mis tema elus samal ajal toimus, misläbi ta tegelikult inimesena mandus, olgugi, et filmid muutusid vaatet ühtlasi isegi paremaks! (Tuli meelde naabrimees Arvo Kukumägi, kes elades ikka ütles, et korralikuks ja tõeliselt eriliselt heaks loomeks ongi vaja meelemürke - kui neid enam ei kasuta, siis muutub ka kunstnik tavaliseks ja igavaks). Oluline oli see, kuidas ta kohtles ennast ümbritsevaid... samas tõeliselt armastas ka neid, keda armastas...kuigi käitus nendega ikkagi tavamõistes kohtlaselt ja isekalt.

Tema viimaseks filmiks jäigi "Querelle" - film, mille kohta öeldakse, et see on test neile, kes kahtlevad oma seksuaalsuses. Kui see sinus mingeid "tundeid" ei ärata, siis pole sa ka karvavõrdki homoseksuaalne. Filmis mängis nimiosa ameerika näitleja Brad Davis, kes 41-aastaselt suri AIDSi. Enne seda mängis ka ühes minu kõigi aegade lemmikfilmis - Alan Parkeri 2 oscarit võitnud (sh parima stsenaariumi) "Midnight express". Ootasin, et jõutakse ka siinses eluloofilmis Querelli tegemiseni... Jõutaksegi, aga paraku taas väga riivamisi ning "Brad"i siin siiski üldse pole.

Film on oma eluloofilmilikus konventsionaalsuses tänu oma protagonisti ebatavalisusele siiski ebakonventsionaalne. Kestab üle 2 tunni, ent igav ei hakanud hetkekski, otse vastupidi - kogu aeg oli huvi, mis saab järgmiseks, kui vastik ta võib olla ja kuidas need lähisuhted tal muutusid praktiliselt iga baarikülastusega. Kuid paljud haakusid ise ka ta külge kõigi mõnituste ja üleoleku kiuste... eelkõige lootes filmirolli saada või siis saada osa sellest erakorralisest elust, mida Fassbinder endaga kaasas kandis. See jällegi toitis Fassbinderi loomet inimeste hingede räpasusest, aga ka üldse sellest mustusest ja prahist, mis on nii hingede sees kui selles eluolus, milles me kõik surma suunas sõuame.