"Pimedad ööd" on kohal ja see tähendab Eesti filmisõpradele üht rõõmu - on festivaliaeg! Korraldajad lasid just välja kogu filmide nimekirja ning on õige aeg vaadata üle selleaastased pakutavad filmid. Aeg ja raha on tavaliselt ikka piiratud ressursid ning sestap on mõistagi alati üleval küsimus - mida võtta, mida jätta?
Kui eelmisel aastal tundsin mõnevõrra nõutust, sest iga-aastase metsikult hea valiku seast on tavaliselt ju raske kõiki häid vaatama jõuda, siis järsku ei olnudki nagu seda maailma filmiaasta koorekihti meil siin kohal... Eks valikut muidugi oli, kuid millegipärast need ei kiskunud nii tugevalt vaatama ja mitmed väga oodatud filmid olid selgelt kusagile mujale liikunud kui meie Pöffi ekraanidele... Lõppsaagiks koguneski üle aegade kõige väiksem number Eesti esifilmifestivalil nähtud filme. Mis iganes need põhjused olid eelmisel aastal, tuleb sellel aastal juba ainuüksi üldse festivali toimumise pärast olla üliõnnelik! Ent kavale esimest pilku visates, tuleb tõdeda, et õnneks eelmine aasta oligi tõesti vaid "kogemata juhtunud vaheaasta"... sest sellel aastal, isegi kui näidataksegi tavalise umbes 300 täispika mängu-, dok- ja animafilmi asemel kolmandikuvõrra vähem, ehk täpsemalt 208 (+lühifilmid ja telesarjade osad), siis vähemalt minu esialgse huvikünnise ületab neist tervelt 103 täispikka filmi!
PÖFF is BACK!!! Ja korraliku pauguga :)
Enne Pöffi kava teadasaamist on mul ikka kombeks mõelda, et milliseid 3 filmi maailma teistelt festivalidelt loodaks meie omal festivalil kõige rohkem näha. Eelmisel aastal näiteks oli 1 kolmest "Põleva tütarlapse portree", aga see oligi neist kolmest ainus, mis siia ka kohale jõudis. Sellel aastal on KÕIK 3 kohal ("Isa", "Fossiil" ja "Nomaadimaa")! Yesss!
Pöff on minu jaoks olnud ka heaks võimaluseks Eesti kinokunstiga end kursis hoida. Läbi aasta alati Eesti filmideni ei jõua ja festivalil on tihti neist esinduslik valik esindatud. Nii ka seekord ja sealhulgas veel paar esilinastust! Lisaks on minu huvifookuses põhjamaade filmid, sest nende kultuuriruum ning iseenda pikaajalised skandinaaviamaades elamised on muutnud nende draamad, naljad ja hirmud kuidagi käekatsutavalt lähedasteks. Ehk Soome, Rootsi, Norra ja Taani filmid (Island ka, aga need on juba natuke kaugemad). Ja neid ei ole Pöffil minu jaoks kunagi "piisavalt" palju :) Kuigi seekord ju Soomest ja Taanist küll mõni täiskasvanute film ja Rootsist ka paar-kolm lastekat ning dokki.
Mõned filmid on sellised, mis varsti peale Pöffi tulevad ka tavakinolevisse ja mõned on sellised, mis on juba varem nähtud. Mina ei lase neist ennast häirida, sest kui on huvitav, on parem varblane peos kui mitu katusel - tuleb võtta, kui võtta saab... praeguses pandeemiaolukorras ei tea ju üldse kui kaua meil kinod jälle lahti on... Kui soovid täielikku ülevaadet kõikidest filmidest, siis soovitan muidugi siirduda Pöff-i kodulehele ja lugeda kõik sisututvustused ning tegijate nimekirjad läbi. Mina keskendunud siin ülevaates vaid enda jaoks huvitavamatele - neidki on rohkem kui parima tahtmise juures muu elu kõrvalt vaadata jõuab (mõned teatrietendused on mul ka filmide vahele võetud, kuigi 12.-29.11 tahaks siiski võimalikult palju aega PÖFFi jaoks hoida... detsembris ka juba tihe teatrikava ees jälle ootamas).
Katsun ka jooksvalt pärast festivalikülastusi seekord rohkem siin blogis neist filmielamustest kirjutada ning samuti leiab operatiivselt lühiülevaateid instagrammist.
Ehk siis need TOP3 oodatuimat festivalifilmi...
Esiteks Nomadland, ehk Nomaadimaa... võitnud tänaseks Kuldlõvi Veneetsia festivalil ja Toronto festivali publiku lemmikfilmitiitli. Peetakse kindlaks aasta parima filmi oscari-nominendiks. Peaosas Francis McDormand, üheks põhiteemaks inimeste headus... kui üldse valida 1 film festivalilt, siis peaks see ilmselt olema just see!
Teiseks Father, ehk Isa... Esilinastuse sai tänavusel Sundance'i filmifestivalil ja sellest peale on filmi saatnud kiidulaul. Nii sisu kui Anthony Hopkinsi aadressil. Teatrisõbrad on looga juba tänu Theatrumi (ülimalt hästi õnnestunud) lavastusele tuttavad. See vallandas ka üldisema Florian Zeller'i "laine" eesti teatrites... Ja nüüd on prantslasest näitekirjanik oma materjali ise filmiks teinud! Ja Zeller ise on selle filmi režissööriks, ehk harukordne võimalus näha, kuidas ta ise seda kõike tegelikult ette kujutab. Film räägib ühest dementsest mehest ja tema tütrest ning teistestki lähikondsetest, ent parem oleks tegelikult kui eriti selle sisu kohta ette ei tea, sest see positsioon, millesse lugu vaataja asetab, on väga huvitav.
Kolmandaks Ammonite, ehk Fossiil... Kate Winslet'i uusim. Kes ei tea, kes on Kate Winslet, see pole ilmselt Titanicut näinud (ega ka "Eternal sunshine of the spotless mind", "Ettelugejat", ega ka minu erilist lemmikut ja Kate'i esimest filmirolli Peter Jacksoni "Heavenly creatures" filmis). Talle sekundeerimas Saoirse Ronan ja nad mängivad naisteadlasest paleontoloogi ning noort äsjaabiellunud abikaasat, kes 1800ndatel teineteisesse armuvad. Karm ajastu lesbisuhteks, aga ka naisteadlasel läbi lüüa ainuüksi meesteadlaseid tõsiseltvõtval ajastul. Ilmselge seos olukorra ja ajastuga, kuhu näiteks EKRE koalitsioon ja nende jüngrid meiegi riiki tagasi tahavad lükata...
---
Seekord on Saksa film fookuses ja päris mitmed aasta tipud tuuakse meile kohale.
Alustades festivali avafilmiga "Enfant Terrible", mis räägib ühest möödunud sajandi suurimast filmilavatajast/autorist - Fassbinderist. Vastuoluline tüüp, kelle mitmed filmid on tõesti eriliselt head. tema lavastas ka lapsepõlvest tuttava suursarja ja täiskasvanuna loetud Döblin'i romaani "Berlin Alexanderplatz". Telesarja näidatakse ka Pöffil, aga näidatakse ka värsket, uut filmiversioon sellest 20nda sajandi ühest saksa kirjanduse olulisemast teosest (olgu öeldud, et seda lugeda polnud sugugi nii kerge kui telesarja vaadata, aga nüüd on vaja ikka film ka ära näha!). "Undine" on tehtud Christian Petzoldi poolt, kelle filme ei tohi mööda lasta. Peaosas saksa filmi praegune vaieldamatu suur staar Paula Beer. Petzold toob selle kuulsa, eesti teatriteski varem lavastatud muinasjutt-armastusloo näidendi tänapäeva Berliini. Kuid hoopis "Ja homme kogu maailm" valiti, muidu väga tugeval Saksa filmiaastal, riiki esindama riigi parima filmina rahvusvahelise filmi oscari võistlustules. 20-aastane tüdruk liitub ühe rühmitusega, mis võitleb neo-natzide, ehk paremäärmuslaste võimuletuleku vastu. Vägagi tänapäevane ja oluline... siin on armastus ka sisse segatud. Moraaliküsimused, nagu kas fašismi vastu vägivallaga võitlemine on õigustatud... just nagu meiegi ühiskonnas praegu eriti tugevalt õhusolev dilemma - kas see, kui vihkame "vihkajaid", teeb meist nendega sarnased? Ja kuidas siis peaks? "Ajukoor" jällegi toob üle pika aja Eestis ekraanile tagasi Moritz Bleibtreu, kes on ka ise filmi režissööriks.
---
Nagu mainisin, ootan vast veel meie oma eesti filme kõige rohkem Pöffile! Ja minu sihikul on neist seekordsel festivalil vähemalt 4-5! Esilinastuse saab näiteks Ruitlase suurepärase, seiklusliku ja väga naljaka romaani "Vee pääl" ekraniseering (nagu uue ajastu Lutsu "Kevade"!), kus kaasa teevad sellised näitlejad nagu Aarne Soro, Guido Kangur, Marko Matvere ja Hilje Murel. "Hüvasti NSVL" toob kokku eestlased, venelased ja soomlased ja peaosas teiste hulgas Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja! Sellest saab eel uus kultusfilm. Minul on nägemata ka Õunpuu soomlastega koostöös tehtud ja Eestit parima filmina järgmisel kevadel parima rahvusvahelise filmi võistluses esindav "Viimased". Seal on lisaks veel üks mu lemmikuid soome näitlejaid Laura Birn ning muidugi meie oma Pääru! Mitmetest teistest soome suurtest näitlejanimedest rääkimata. See toon ja atmosfäär, mis juba treilerist välja immitseb, tundub huvitav ja teatavas mõttes stiilne. Ning nägemata on minul ka "Rain"... üks lemmikuid - Indrek Ojari peaosas... Rein Ojast rääkimata. Tundub, et sotsiaalrealism, mehe positsioonist ja pere sisemistest meestevahelistest suhtumistest. Ja laast, aga mitte liist "Kratt"... lastekas, millel tundub olevat potentsiaali ka täiskasvanutele pakkuda nii mõndagi :)
---
Taani film "Erna on sõjas" on ka peaaegu nagu Eesti film, sest võeti osaliselt siin Maarjamaal üles. Trine Dyrholm peaosas on juba piisav magnet, aga tegemist on siin I maailmasõjaga, kuhu mobiliseeritakse ka üks 12-aastane poiss... ema hirm ja soov poega elus hoida, viib ka tema pojaga koos sõtta... siit tuleb kindlasti üks emotsionaalne ja mõjuv filmielamus! "Langemine", ehk Falling, on maailmakuulsa taanlasest näitleja Viggo Mortenseni filmilavastus, kus ta ise ka mängib. Loo sisuks vanamehest homofoob, kellel tuleb just vanadusest johtuvalt oma poja (Viggo) ja tolle mehest abikaasa juurde elama asuda. Ja kui juba põhjamaa filmidest räägime, siis kindlasti tahaks näha ka Mika Kaurismäki uusimat - Öö annab armu. Lisaks, kui jõuab, siis vaataks ka rootslaste lastefilmi "Berti päevikud", mis baseerub raamatusarjal, mis said omal ajal omadele lastele ette loetud. Täitsa vahvad sekeldused!:) Balti riikidest on ka tugev esindatus kohal. Minu jaoks 2 huvitavamat leedukate "Hämaras", mis viib aastasse 1948, partisanide aega. Ja lätlaste Sildimaalija, millel samuti ajastupitser peal, tegemist natside ja kommunistide vaheliste sahinatega tolleaegses Lätis. Balti võistlusprogrammis on tegelikult veel palju huvitavat. Tahaks näha ka näiteks eesti dokki "Ankeet"... eestivenelaste kooliaegsetest sõbrapäevikutest (mida nemad "ankeediks" kutsuvad) ning uuritakse, mis on täiskasvanuna saanud nendest lapsepõlveunistustest, mis on on kunagi nendesse sõbrapäevikutesse kirjutatud. Lätlaste "August välja", mis tundub üks eriskummaline noore poisi täiskasvanuks kujunemislugu. Aga ka läti sõjafilm "Hingede torm", Manfred Vainokivi (ilmselt dokfilm?) nähtusest nimega Linnar Priimägi. Lätlaste animeeritud dokfilm "Minu lemmiksõda" ning samuti nende dokfilm 89-aastasest Gorbatšovist.
---
Dokfilme on üldse mõnus kinos vaadata ja mõnikord ju Sõprus ning Artis neid näitavadki (lisaks aasta alguses toimuv dokfilmide festival ning KUMUs näidatavad dokumentaalid), end kaugeltki mitte piisavalt. Sellepärast saab ka Pöffilt neid juurde ampsata. Näiteks festivalidel praeguseks juba korralikult kiita saanud "Trühvlikütid", aga praktiliselt tegelikult terve Doc@poff - programm, kus muuhulgas on ka Tšehhide sotsiaalne eksperiment, et paljastada pedofiile. Aga ka näiteks poola režissööri ülesvõetud kruiisilaevadel romantilisi suhteid otsivatest "Mõru armastus" päris elu tegelastest ja venelaste dokfilm kaasmaalaste Putini poole pöördumistest filmis "Auk".
---
LGBT+ teemasid on selle aasta Pöffil veel mitmetel suure kaliibriga filmitegijatel pakkuda. Kuna eriti meie ühiskonnas on see kuidagi inimeste jaoks võõras, arusaamatu ning mõnel madalalaubalisel isegi hirmu tekitav, siis on väga teretulnud, et festival on võtnud ka neid harida, kellel seda võimalust lihtsalt polegi. Ehk avab see kellegi jaoks silmad, et kui see ennast ei puuduta, siis ei mõjuta see ka Sinu igapäevaelu ning kõigil erinevatel inimestel on koht siin päikse all ning peaksid olema ka samasugused õigused armastada, abielluda, tunda rõõmu ja paratamatult ka kurbust, ilma ühiskonna poolt tekitava hirmuta, nagu meil kõigil. Nendest teemadest jutustavad paar lühifilmide kassetti ja juba mainitud "Fossiil" ja "Langemine", aga ka näiteks suurepäraste staarnäitlejatega "Teistsugune maailm", mis räägib kahe naise armastusest 1850ndate Ameerikas. Briti film "Supernoova", kus elukaaslaseid mängivad sellised nimekad näitlejad, nagu Colin Firth and Stanley Tucci. Korea film "Kaugel eemal", kus vaikse maakoha elu pööratakse peapeale kui üks neiu leiab oma ihaldatud mehe teise mehega voodist. "Miks mitte sina", terroristirünnakust inspireeritud, kuid räägib ilmselt rohkem hoopis elukaaslase kaotusest tingitud süümepiinadest, olgugi, et need elukaaslased siin on mehed. Rumeenlaste "Mooniväli", kus üks karm politseinik seisab järsku mässu allasurumisel vastamisi oma endise boyfriendiga. Arvatavasti on seda teemat veel erinevates Pöffi filmides, aga esmapilgul jäid silma siinmainitud.
---
Erinevad riigid saavad saata oma riigi filmikunsti esindama Rahvusvahelise filmi oscari kategooriasse vaid ühe, hoolikalt valitud teoses. Tihti ongi need terve filmiaasta oma riigi parimad või igatahes just selle filmi kunstilist- ja sisulist väärtust hindavad vastava riigi filmispetsialistid kõige kõrgemalt (kuigi jah, teatud riikides on see poliitiline otsus - mis omakorda tõestab kui oluliseks selle ainsa filmi valikut peetakse). Käesoleval aastal, ehk järgmisel aprillil toimuvale Oscar-gaalale saadetakse Eestist Veiko Õunpuu "Viimased", mis on ka Pöffi kavas, kuid neid teiste riikide aasta filmitippe näidatakse meile festivali raames ka. Pahatihti need muidu meieni ei jõuakski. Sellepärast olen eriti festivalile tänulik, kui valiku sisse satub just NEID! Tänavu lisaks "Viimastele" ja juba mainitud Saksa "aasta filmile"- "Ja homme kogu maailm", leiab ka näiteks Tšehhi "Šarlatan"i, Gruusia "Algus", Kosovo "Eksiil", Bosnia ja Herzegovina "Quo vadis, Aida" ja Iraani "Päikese lapsed". Võibolla on neid kavas veel, aga see selgub jooksvalt, kuna just praegu erinevad riigid valivad ja teatavadki oma "esindajaid" (näiteks võib vabalt Itaalias valituks saada "Pahad lood" ning kui mingil põhjusel Taani ei peaks saatma "Järmine ring", siis ka PÖFFi kavas olev "Shorta", on taanlaste lõppvaliku 3 filmi seas, mille vahel 16ndal novembril otsus langetatakse.)
---
Kuna hirm on üks selline huvitav emotsioon, mida praktiliselt enam muidu elus kogeda ei saagi kui kinosaalis, siis õudukad on üks selline žanr, mis mind külmaks ei jäta... tegelikult juba lapsest saadik - alates vist Stephen King'i "The shining" ja "Exorcist" ja "Omen" filmidest alates olen selles lõksus ning sealt polegi välja saanud. Pöffi mõistes on need ka hoopis teise tunnetusega filmid tavaliselt kui põhijoont ajavad draamad ning erinevate maailmanurkade kultuurilaksud. Sestap on mu sõelal praegu ka näiteks "Barcelona vampiiritar", "Sugulased" ja "Jahitav".
---
Ei mäletagi, millal Pöffi ametlikus võistlusprogrammis viimati nii SUURE filmimaailmanimega tegija, nagu Istvan Szabo, oleks osalenud. Nüüd see juhtub ja sellepärast on tema "Lõppsõna" lausa erilise fookuse all. Kuid filmimaailmas on suur nimi ka näiteks Franka Potente... siiani küll näitlejana (Run, Lola, run), ent sellel Pöffil tuleb näitamisele ka tema täispika mängufilmi režissööridebüüt "Kodu". Teiste seas on seal mängimas oscarivõitja Kathy Bates.
---
Ja siis on veel rida filme, mis lihtsalt sisu mõttes paeluvad. Näiteks Brasiilia-Portugali mõrvamüsteerium "Inglite klubi". Rahvusvahaline koostööfilm, kus eestlaste näpud ka sees - "Alljumalad" lähituleviku düstoopialaadne toode. Näitekirjanikust riigimehe Vaclav Haveli elust rääkiv "Havel", Islandi kiiksudega "Aed". Ansambli Kino laule on loodetavasti võimalik kuulda filmis "Tsoi", mis on väljamõeldud lugu kuulsa laulja surnukeha transportimisest. Spordisõbrana ei saa lasta mööda Cannes'i festivali tänavusse valikusse pääsenud sporditeemalisi filme "Higi", "Slaalom" ja "Liblikas Nadia". Muidu spordifilmidest iirlaste "Rattur" tundub ka huvitav. Eksootilisemast kultuuriotsast tahaks haarata filmi "Yalda, andestuse öö"... reality-tv saatest, kus mängitakse elu ja surma peale. Ootan võimast lugu ja panoraamset ajastuvaadet Hiina kultuuriruumile filmis "Laul armastusele 1980" ning kui jõuab, siis viskaks silma peale ka jaapanlaste "Minu veri ja luud voogavas galaktikas", mis jutustab läbi koolikiusamise ning seeläbi rüütelliku kaitsmise, armastuseks muutuva loo.
---
39st Euroopa Filmiakadeemia tänavu meie maailmaosa olulisemate filmide sekka valitud filmidest pakutakse kokku 8 filmi, mis juba siingi suuremas osas olen jõudnud ära mainida: "Pahad lood", "Berlin, Alexanderplatz", "Šarlatan", "Enfant terrible", "Lõppsõna", "Teenrid", "Slaalom", "Undine".
Tähelepanu on ühe silmaga ka filmidel "Vintpall" (Saksa), "Õed Macalusod" (Itaalia), "Kallid seltsimehed" (Vene), "Anton"(Gruusia-Ukraina-Vene), "Lapsuke"(Hispaania), "Puurilinnud"(Šveits)... ja eelmisel aastal mul jäi nägemata islandlaste tüdrukutevahelisest armastusest jutustav "Lase mul kukkuda", mida sellel aastal uuesti pakutakse.... justnagu öeldes, et see tasub ikka ära näha!
---
PÖFFil näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar