Refleksioon kui sõna tõi kõigepealt meelde Chritstina Aguilera laulu Mulanis, mille sõnad lähevad umbes nii "When will my reflection shows, who I am inside?..." Teiseks selle, et ise siin peegeldan tihedalt teatrielamuste kohta, mida kogenud, mida avastanud, milliseid mõtteid teatrivaatamised äratavad. Kolmandaks ütluse: "kuidas küla koerale..." Kolm väga erineva sisuga "refleksiooni". Kas ühest neist räägib noorte teatritegijate lavastus nimega "refleksioon"?
Jah ja ei...
Jäi tunne, et räägib kõigist neist ja lisaks veel mitmest ja mitmel tasandil. Selles mõttes kogu tantsulavastuse vast kõige nõrgemaks küljeks ongi selle dramaturgia. Võin teha liiga ning võib-olla on tegijatel tõesti oma sõnastatudki mõttelõng, mida öelda tahti kõikides nendes lõikudes, kuid sellisel juhul oli neid mõttehüppeid liiga palju, sest vaadates lahtimõtestamisel vähemalt mina ei suutnud kõigest aru saada. Ega ju aru saama ei peagi, aga siis oleks vaja saada niidiotsi, millest oma mõttelõng vaadatu suhtes kokku kerida. Muidugi suure tõenäosusega ongi see just nimelt minu piiratus, aga ka mina tahtsin vaadates aru saada, mida ma vaatan. Eks ju vahelduva eduga sain ka, aga siis jälle kukkusin kärult ja kui sellele tagasi suutsin ronida, toimus sõit juba uues suunas... (kui mõistad, mida öelda tahan). Teisalt ei pea ka iga liigutusega midagi "ütlemagi", ka silmailu, emotsioonide või atmosfääritunnetuse loomine võib olla eesmärk omaette ning seda sai siit küll igal hetkel.
Sellega mu kriitika piirdubki. Mõtlen ise ennast tagasi 20ndate vanuse eelsesse ja algusesse - kas mul oleks olnud julgust korraldada avalik üritus ja selles ise oma loominguga üles astuda? Vaevalt. Okei, ma sain isaks 22-aastaselt ning kirjutasin äriplaani, mille peale osteti miljoneid maksev laev ning pandigi see minu arvutuste alusel Eesti ja Rootsi vahele liikuma... aga see oli kontoriroti töö. Ma poleks julgenud teatrisaali kasutusele võtta, iseendana lavale astuda, luua lavastust ning pileteid sellele müüa. Olgugi, et tegelesin tantsuga... mina tantsisin ainult kui keegi mind kaasas... Ja sellepärast tahaksin võtta mütsi peast ning avaldada oma imetlust! See on paras julgustükk panna end vaatajate meelevalda ja lisaks iga "kriitik-reflektori" puretavaks. Vaimustav enesekindlus... kuigi tagantjärgi, ehk etendust näinuna enam just nende inimeste puhul ei imestagi - kui Sul on oskused ja vahendid, mõtted ja vajadus neid jagada, mõttekaaslased-tegijad ning tung luua ja seda loodut teistega jagada + kunstiliselt kõrged ambitsioonid, siis tulebki teha! Tulebki luua ja näidata.
Puhtalt isiklikust maitsest lähtudes (ma ei ole lühivormide austaja ja etendus kestis napp 45 minutit), jäi soov saada midagi enamat. Kuigi kuna tegijatel selgelt selle etendusega otseselt polegi eesmärk jutustada üht pikemat "lugu", vaid pigem esitada "mõtteid", siis enama puhul oleks võinud tekkida punnitatuse või pliiatsist imemise tunne. Niimoodi ja sellise pikkusega jällegi oli kõik maitsekas ning pigem see "soov enama järele" näitas, et suudeti "isu" tekitada.
Laval on 2 nais- (Carolyn Veensalu ja Karmen Teesi Pregel) ja 1 meestantsija (Mark Monak), klaver oma pianistiga (Tähe-Lee Liiv), taimed (mida elegantne klaverimängija emalikult enne etenduse algust kastab ja samaga neilt justkui kiviseinte vahel looduse jõudu ammutab), mõned taimede alla ja vahele peidetud peeglid, mängukaardid ja "sini-heleroheline" valgus. Taimed annavad tuntava loodusliku tausta, kuigi neid polegi seal eriti.. Samas nende vajadust (peale ühe huvitava lavastusliku efekti) laiemas kontekstis ei suutnud siduda tervikuga. Kui, siis muusikaga, mille noodistik viis küll grüünesse ja taimed ning valguskujundus oli sellele teejuhiks.
Ilusad, noored tantsijad, riietatud samast sahisevast kangast disainitud riietesse on ühtsed, keegi ei soleeri, kui selleks pole just ettenähtud tema kord seda teha. Just "maitsekus" on omadussõna, mis etendust kirjeldades esimesena keelele kipub. Kui audio mõttes läks etendus käima kohe esimestest nootidest - vapustav Raveli muusika... kes siis ei teaks tema Bolero't, mis jäigi helilooja viimaseks kompositsiooniks ning tema enda sõnul tema "ainsaks meistriteoseks"... kuid need, ka lavastusele ilmselt inspiratsiooniks ning pealkirjalegi nime laenanud "Peegeldused" tsükli pentaptühhon oleks nagu hoopis teiselt helimaastikult - otsingulisemad, samas mitmekülgsemad ning mitmetõlgenduslikumad - peegeldused, mis virvendavad rohkem kui Bolero selge - edasimarssiv ning jõuline (ka siis kui on vaikne) geniaalne lihtsus. Nende palade imelisus avaldub pigem hoopis keerukuses ning kui "Bolero" on üks konkreetne piiritletud maal siis "Peegeldused" on kõik 5 nagu omaette lühifilmid ühe terviku sees. Ja Tähe-Lee Liiv'i esitus on hingetukstegev - tundlik ja tormine, vahutav ja sillerdavsile, nii kuidas parajasti noodid noort maestrat kannavad.
Visuaalselt käivitus minu jaoks nautlemine alles siis kui kõik kolm tantsijat ühes lõigus korraks sünkroonis tantsivad. Sünkroon ka kui peegeldus - ühtsusetunne. Kuigi loomulikult "peegeldus" ei tähenda alati just sarnaselt liikumist ja "peegelpilti". Seda näidatakse siin ka mitmel moel - on peegeldusi, mis järgivadki teist, aga on ka peegeldusi, mis on ühe tegutsemisele vastav. Kui Sa hoolid, siis Sa ei lase teisel kukkuda... sa peegeldad teise nõutusele vastu oma armastuse-hoolivusega. Või hoopis vastupidi, oma rahulolematust võime ju peegeldada hoopis kummaliselt. Kaardimäng on lavastuses väga tabavalt leitud peegeldus-allegooria. Mina käin oma kaardi - sina käid vastu. Kuigi on ka kaardimänge, nagu näiteks "52 kaarti" - mina viskan need laiali - sina kogud kokku ja korjad üles :) Ent kas mitte seegi pole mitte just "peegeldus"...
Koreograafilises mõttes võis aduda poptantsulike liigutuste mõju, liikudes kohati ka lüürise moderntantsu radadel (eriti Mark), pannes rõhku pigem ilusale ja silmi siidiselt paitavale voolavusele, selle asemel, et efektitseda või proovides millegi originaalsega lüüa. Oh kuidas näiteks meeldis ühes stseenis lihtsalt Karmen Teesi näitlemine - see kuidas ta Carolyni ja Marki vaatas, oma tundeid peegeldas - selleski oli vajalikku ja õiget tunnetust, mis ju vaid vaataja märgata ning oma ammutatud tervikpilti sisestada ning elamus ongi juba korraliku nõksu võrra suurem. Minu jaoks oli (vähemalt teadlikult) kõigi kolme tantsijaga esmakordne kohtumine, kuid kohe oli aru saada, tunda ja eelkõige muidugi näha, et Carolyn on lavale sündinud. Tema eestantsijalik x-faktor on ütlematagi kohe esimesest hetkest selge. Jah, tantsija kehahoiaku mõttes võiks nokkida mõnes kohas tõstetud õlgade ja vajamatu kukla vabaks laskmise ehk selja sirgutõmbamise kallal. Ei tea tema tausta kohta mitte midagi, aga see näib olevat just eelkõige poptantsijatele omane (tean seda enda käest ja võibolla sellepärast kipun ka teistes seda märkama). Aga see on vaid professionaalne kretinism ning detailide kallal urgitsemine - Carolyn on uskumatu kohaloleku ja tähelepanutirimisoskusega väga võimekas ning hämmastava süvenemisvõimega. See lavastus siin on just eelkõige tema "beebi". Kui konstruktiivset kriitikat veel jagada, siis mõnedele detailidele võiks ikkagi lisada natukenegi märkamatut efekti. Vaataja on selle eest alati tänulik. Näiteks Mark kui tuli tagant istest üle ette toengusse, oli tal üks jalg sirge, aga teine keha all konksus - oleks tulnud üle harkspagaadi - väike ja lihtne asi, aga ometi oleks mõjunud veelgi ägedamalt. Kuid sellised pisidetailid on vaid märkamatud komponendid, mis tegelikult ei oma tähtsust kellelegi teisele, peale koreograafide ja tantsijate, sest lavastusele on sisestatud igasuguseid koreograafilisi mänge ja mängulist režiid.
Eriti meeldis, et ringiga jõuti lõpus nagu algusesse tagasi. Umbes nagu peegli ette astudes - alguses tekib sinna Su refleksioon, aga lõpuks kui peegli eest lahkud, see ka kaob ja taastub salapärane peeglimaailm, mille sisse enam "mitte-vaataja" ei näegi. Kas selle etenduse sisu võiski olla hoopis "see"?
Hinnang...
Ei taha sedapuhku hinnangut anda, mis ei tähenda, et see oleks madal. Loodan, et tegijatel jätkub motivatsiooni luua uusi huvitavaid lavastusi. Seekordnegi kooslus koos elava klaverimuusikaga, mil naudingut said nii silmad kui kõrvad samaaegselt, oli vägagi eriline.
Tekst lavastuse kodu- ja kavalehelt:
refleksioon
"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?”
refleksioon
Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses.
autor, lavastaja, kunstnik: Carolyn Veensalu
helilooja: Maurice Ravel
tantsijad: Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Carolyn Veensalu
pianist: Tähe-Lee Liiv
produtsent, valguskunstnik: Oliver Reimann
häälestaja: Anti Rallmann
valgustaja: Toomas Liiv
abilised: Piip ja Tuut Teater, Coco Rõõmusaar, Madlen-Inara Heinsaar, Diana Liiv, Teele Koppel, Anna Liis Põder
Lavastuses kõlab Maurice Raveli viiest klaveripalast koosnev tsükkel "Peegeldused", mille iga osa pühendas autor ühele rühmituse Les Apache liikmele. 1900.aastate algul liitus Ravel innovaatilise noorte kunstiviljelejate grupeeringuga.
I osa Noctuelles (Ööliblikas)
II osa Oiseaux tristes (Kurvad linnud)
III osa Une barque sur l'ocean (Paat ookeanil)
IV osa Alborada del graciosos (Narri hommikune armastuse laul)
V osa La vallee des cloches (Kellade org)
Maurice Ravel on öelnud, et see tsükkel tähistab tema harmoonia tähelepanuväärset murrangut, mis võib hämmeldada tema senise stiiliga harjunud muusikuid. Võrreldes Raveli eelneva loominguga on tsükkel tõepoolest harmoonialt ja värvipaletilt rikkalikum, meeleolud nüansirohkemad ning stiil impovisatsioonilisem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar