Aasta alguse maailma tähtsaim filmifestival lõpetas oma viimaste filmide näitamise eile, eesti aja järgi kell 17. Kuna see toimub meist maailma kuklapoolele, siis aeg seal on 9 tundi meie omast taga.
Tänavu, kuna on pandeemia, siis otsustati kogu festival esimest korda täies mahus internetti kollida. Natuke ka mahtu vähendada, aga muidugi kvaliteedis mitte tagasi hoida. Filmide valmine festivalile toimus nagu ikka korraliku valikusõela läbi. On ju ka filmitegijatele suur au, kui nad oma loomingu sellele, ammu-ammu Robert Redfordi poolt algatatud festivalile saavad. Filme valitaks üle terve maailma, sest võistlusprogrammid on nii kohalikele USA kui ka ülejäänud maailmale eraldi. Lisaks näidatakse maailmaesilinastusi... ühiseks nimetajaks, et tegemist ei ole suurte stuudiote filmidega, vaid erafilmitegijate loominguga. Maailmafilmidel on küll ka juba suuremate firmade rahastust seljataga, aga USA ja ülejäänud maailma mastaabis on need mõõdud nagunii erinevad. Kuna festival toimub ameerika põliselanike tihedamalt asustatud kohas, siis pööratakse ka sellele rohkelt rõhku, mis omakorda loob festivalile iseäralikku atmosfääri. Filmid, mis sellelt festivalilt oma avalikku teed alustavad, on tihti oodatud kõikidele maailma festivalidele ning mitmed naist hakkavad kaasa rääkima järgmise aasta filmiauhidade jagamistel. Eks saab näha, kuidas saab olema selle, suures osas pandeemiaaegse filmiloominguga. Juba on märgata teatavaid tendentse - nagu näiteks mitmed filmid on väga väikse toimumiskoha laiusega. Palju siseruumides või väheste tegelastega. Kammerlikkus pole ju sugugi paha, kuni on kõrval ka suurfilme, ehk ei teki seda filmimaailma mõttes klaustrofoobilist tunnet.
Sundanceäi filmid on tihti auteur'ide tehtud. Palju riskitakse ka uute filmitegijate toodangu näitamisega, aga kuna needki käivad sõelast läbi, siis see risk on vaid näiline. Ise keskendusin rohkem põhiprogrammi vaatamisele ja vähem dokfilmidele seekord... Tihti Sundance'i dokfilmid tulevad ka muidu lihtsamalt kätte, aga mõne mängufilmi püüdmisega võib tõsist vaeva näha (näiteks üks läbi aasta pidevalt kiidetud film "Minari" linastus eelmise aasta jaanuaris Sundance'il, aga minul õnnestus see näha täiesti aasta viimastel päevadel). Dokfilmidest vaatasin praktiliselt ainult võitjaid ja ühe natsidoki, kuna see teema on isiklikust lähtekohast huvitav. Tegelikult proovisin igast programmist mõne põnevamatest haarata. Samas mitu huvitavamat on juba praegu teada, et linastuvad lähiajal voogedastuses või teistel festivalidel ning sellepärast jätsin need oma valikust teadlikult ka kõrvale. Aeg on ju ikkagi piiratud. Kõigele lisaks sattus see väga töörohkesse aega ning aega, mil tuli doktorantuuris teha kõige raskem eksam. Aga kõik sai õnnelikult tehtud ja filmid öösel vaadatud. Sellel nädalavahetusel tegelen veel natuke Göteborgi festivaliga, aga eelkõige on plaanis katsuda välja magada...
Ehk siis siin on minu tänavusel Sundance'i filmifestivalikülastusel 28.01-03.02.2021 kõik nähtud 23 filmi - alates kõige kesisemast kuni kõige paremani välja.
EI KÕLBA KUSKILE:
23. Superior (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)
IMDB: 6,8 Mina: 3,0
Režissöör: Erin Vassilopoulos
Mõttetu jant kaksikutest, nagu actionkomöödia, aga mage action ja naerma ka ei ajanud. Üks kaksikõde nimelt põgeneb millegi eest ja maandub oma õe juures. Sellega tõmbab tolle ka oma sekeldustesse kaasa.
ÜSNA KRÄPP, MINULE EI MEELDINUD:
22. Mayday (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)
IMDB: 6,0 Mina: 4,0
Režissöör: Karen Cinorre
Imelik Alice Imedemaal lugu, kus mingi catering-tüdruk põgeneb oma reaalsusest läbi ahju. Seal teises reaalsuses tegutsevad inimesed tema päriselust ja peategelane satub teiste tšikkidega kokku, kes kõik sõdivad seal uues maailmas. Tobe film. Kuigi on göörlpower ja Juliette Lewis, aga no ei lenda.
21. Eight for silver (võistlusväliste esilinastuste programmis)
IMDB: 5,9 Mina: 4,5
Režissöör: Sean Ellis
Koletised, kes 1800ndatel ühe mõisa pere ükshaaval tapavad. Nimelt filmi alguses mõisahärra mingeid mustlaseid kiusab, siis nood neavad tolle ära. Nii tüüpiline ja selliste naljakate koletistega. Ei viitsi enam seda sama jama eri kuues vaadata. Kuigi žanrifilmina võib ju ka mõnele algajale filmivaatajale meeldida. Kelly Reilly on vähemalt ekraanil, kuigi mitte piisavalt.
LIHTSALT POLE MINU MAITSE, AGA MÕISTAN KUI KELLELEGI TEISELE MEELDIB:
20. Summer of Soul (...or, when the revolution could not be televised) (USA dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury auhinna)
IMDB: 8,1 Mina: 5,0
Režissöör: Questlove
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm, milles palju tuttavaid lauljaid
Harlemi festival - soulmuusika omaaegsed tipud ridamisi tasuta suurel pargikontserdil. Filmimaterjal, mis oli peidus 50 aastat ja nüüd avastati. Kultuuridokk laiemas mõttes, mustanahaliste teemadest ja nende imelisest muusikast. Mind isiklikult ei kõnetanud, kuigi Motown muusika, mis kõlab on klassika. Kuid see pole lihtsalt kontsert, vahele lõigud sellel üritusel osalenud inimesed, nii omaaegsed pealtvaatajad edastamas emotsioone kui ka lauljad-esinejad ise.. .näiteks Gladys Knight. Hämmastavalt sõjakad olid mõned esinejad ja see rikkus pisut atmosfääri. Mu suur lemmik Nina Simone näiteks kutsus üles "lõhkuma kõik, mis on valge". Kuid tollel ajal muidugi oli see rassivahe-teema veel kordades jamam kui praegu. Festival ise toimus samaaegselt Woodstockiga.
19. Cryptozoo (NEXT - uue/eksperimentaalse kinolaine võistlusprogrammis, võitis oma kategoorias auhinna)
IMDB: 6,7 Mina: 5,0
Režissöör: Dash Shaw
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon
Kummaline multikas, milles on peidus üks seikluslik teekond. Krüptiidid on nimelt sellised elukad ja loomad, kelle olemasolus ei ole keegi kindel - ükssarvikud, pegasused jne... See multikas on kahtlemata täiskasvanutele, kuna sisaldab palju seksi ja surma. Pidev vägivald. Joonistatud käsitsi, sellest ka tema omalaadne esteetika, aga kuigi mõttena huvitav, siis lugu ise ikkagi selline, mida oleks tahtnud kiiruga ülekerides vaadata.
MIDAGI SIIN JUBA ON, KUIGI ISE SOOVITAMA KA EI KIPU:
18. John and the hole (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)
IMDB: 6,4 Mina: 5,5
Režissöör: Pascual Sisto
Filmis loodud atmosfäär on tugev. Poiss uinutab oma pere, tassib need kodu lähedal olevasse sügavasse auku, aga päriselt ei saagi aru, et miks. Selleks, et tunda, mis tähendab olla täiskasvanu ja ise otsustada oma asjade üle? Filmis ei anta piisavalt võtmeid, igaüks saab ise otsustada, aga antud juhul ei tundnud, et sellel ka erilist vahet oleks.
17. Jockey (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)
IMDB: 7,5 Mina: 6,0
Režissöör: Clint Bentley
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Clifton Collins Jr., Molly Parker
Lugu vananevast jockeyst, kelle juurde ilmub ühel päeval noormees, kes väidab, et too on tema isa. Jockey ise ei usu, aga hakkab selles siiski kahtlema, kuni otsib selle "ema" üles... Sama palju lugu hobuste pidamisest ning nendega võiduratsutamisest ja vanemaks jäämisest. Ehe indiekas, aga natuke liiga aeglane ja liiga emotsioonideta. Üksindusest ka.
16. Coming home in the dark (Kesköö žanrifilmide programmis)
IMDB: 6,9 Mina: 6,0
Režissöör: James Ashcroft
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Daniel Gillies, Erik Thomson, Miriama McDowell, Matthias Luafutu
Actiontriller. Päris kobe tegelikult. Filmi alguses pere on mõnusalt piknikul kusagil looduses, kui järsku saabuvad nende juurde 2 püssidega psühhopaati. Tapavad lapsed ja veavad ema-isa endaga kaasa... Saab alguse teatavas mõttes roadmovie ning tasakesi paljastub ka see, miks just see pere on välja valitud... üldsegi mitte "kogemata". Põnevust, ehmatusi, surma ja avastamist lõpuni välja.
MÕNED VÄGA TUGEVAD OSISED, ENT TERVIKUNA SIISKI JÄI SAMA PALJU PUUDU, EHK NIIÖELDA "KESMISED"
15. Luzzu (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria parima näitleja auhinna)
IMDB: 7,8 Mina: 6,5
Režissöör: Alex Camilleri
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jesmark Scicluna, Michela Farrugia
Film ühest Malta kalurist. Ajal, mil kalamüük liigub suurte tegijate kätesse ning väiksed tegijad ükshaaval liiguvad teistele aladele. Peategelane on hiljuti saanud isaks ning oma naisega muretsevad beebi kasvuprobleemide pärast. Raha pole, aga hea beebitoit on kallis. Paat ka remondis, tuleb teha igasugust tööd, nii legaalset kui ka sealt piiridest natuke väljas. Sotsiaaldraama, mille teeb ehedaks näitlejateks kasutatud nö. inimesed tänavalt, kellel pole vastavat koolitust. Peategelast mänginud kalamees saab arvatavasti siit tuule tiibadesse, kui mitte näitlejana, siis modellina küll.
14. Hive (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis, võitis oma kategooria Grand Jury ja publiku lemmikfilmi auhinnad, lisaks veel 1 auhinna)
IMDB: 7,6 Mina: 6,5
Režissöör: Blerta Basholli
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Yllka Gashi
Kosovos mehed on sõtta läinud ja naised iga päev hirmuga ootavad, millal saavad "laiba" koju... Samal ajal tuleb naistel endal elu elada, raha teenida, et toit lauale saada ja lapsed kasvatada. Ühte sellist pere ning selle hakkajat ema, kes enda ümber koondab ka mitmeid teisi naisi, see film jälgibki. Sotsiaaldraama, mis mitmes mõttes ka tüüpiline tolle piirkonna film, aga kui pole tükk aega selle-teema filme näinud, siis täitsa söödav.
13. Wild indian (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)
IMDB: 6,8 Mina: 6,5
Režissöör: Lyle Mitchell Corbine Jr.
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Michael Greyeyes, Chaske Spencer, Jesse Eisenberg, Kate Bosworth
Film toimub kahes ajas. Teismeliste poistena kaks sõpra mängivad metsas, kui üks märkab üht oma kooli poistest, kes sõbrustab tüdrukuga, kes talle meeldib. Poisil on püss ka kaasas ja ta laseb selle tüübi maha. Aastad hiljem on sõprade elu liikunud erinevaid radupidi. Süütu sõber vabaneb vanglast, aga tapja on end üles töötanud kontorirotina ja elab head elu. Tegemist on ameerika pärismaalastega, ehk see indiaaniteema kumab läbi. Kuid kes on metsikum - kas see, kes vanglast vabaneb või see, kes elab head elu, ent kannab lapsepõlvest kaasas oma hinges sellist taaka?
12. Pink cloud/A nuvem rosa (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis)
IMDB: 7,5 Mina: 6,5
Režissöör: Iuli Gerbase
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Renata de Lélis, Eduardo Mendonça
Lähituleviku scifi. Järsku tekivad ümber maakera roosad pilved ning inimene jääb vabas õhus ellu vaid kümneks sekundiks ja siis vajub kokku. Praeguse pandeemia-kodusistumise mitmekordne efekt, sest need pilved ei kao aastateks - ka lapsed, kes sünnivad, kasvavad kinnises ruumis üles... Kaua sellist suudab kannatada? Lähtekoht oli huvitav, aga pisut hakkas see klaustrofoobiline pidevalt samades ruumides toimetamine tüütama, ehk polnud filmilikkust. Psühholoogilises mõttes siiski huvitav, kuna jälgiti üht kodu peamiselt. See elab ka läbi igasuguseid tõuse ja mõõnasid, kuni mõneti ootamatu, samas oodatava lõpuni.
11. Sabaya (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)
IMDB: 7,9 Mina: 6,5
Režissöör: Hogir Hirori
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm
Selle dokfilmi tegemisest käisid juba jutud ees, kuivõrd ohtlik selle tegemine oli ning põhimõtteliselt tegigi filmi üks ja ainus inimene. Sisuks selline eraldatud koht, kuhu tuuakse kokku seksi- ja muudeks orjadeks naisi. Sinna üritatakse ka smugeldada spioonidena naisi, et nood leiaksid üles neid ning oleks võimalik aidata neil põgeneda. Praeguseks on juba üle 200 naise suudetud päästa, aga üle 2000 on neid ikka veel seal. Huvitav ja õudne, sest see on päris elu. Kaamera liigub ka tihti filmi jooksul õhukese loori taga, selles mõttes tõesti hämmastav, et selline film on suudetud teha.
10. Night of the kings (Eelmise aasta filmide tähelepanu alla toomise programmis)
IMDB: 6,4 Mina: 6,5
Režissöör: Philippe Lacôte
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Bakary Koné, Steve Tientcheu
Mitut Elevandiluuranniku filmi oled näinud? No siin on üks, mis muide saadeti ka tänavustele oscaritele. Nüüd 9.veebruaril selguvadki 15 filmi, mis saavad edasi poolfinaali. Minu arvates on see tasemelt umbes võrdne Õunpuu filmiga, kuigi tegemist täiesti teistsuguse nii esteetiliselt kui sisult. Jutustab ühest erilisest vanglast Aafrikas, kus vangidel on omad tavad, reeglid ja kombestik. Alati valitakse üks "jutuvestja", kes peab valmis olema terve öö teistele vangidele oma lugu puhuma ning lõpuks ta hukatakse. Noos kutt, kes selle ülesande saab, alustabki oma lugu. See lugu on tema ja ühe kõigile vangidele tuntud pätikamba liidri lugu. Kolmandaks jookseb ka nende samade tavadega seonduvalt vangla sisepoliitiline liin. Nimelt on alati keegi vangidest kõige suurem boss... aga reegel ütleb, et kui see boss peaks haigeks jääma, siis ta tapab enda ära, et uus juht võiks üle võtta ja täie energiaga olla kõikide liider. Praegune boss ongi haige... Karm ja räpane vanglaelu, samas see jutustus, mis viib kõigi ja ka filmivaatajate mõtted vahepeal ka vanglast eemale.
SIIT EDASI JUBA NEED, MIS "MEELDISID". ESIMESEKS KOLM, MILLE OOTUSED OLID TÄNAVUSE FESTIVALI KÕIGE KÕRGEIMAD, ENT PÄRIS "NII" HEAD NEED SIISKI KA POLNUD:
9. Mass (võistlusväliste esilinastuste programmis)
IMDB: 8,5 Mina: 6,5
Režissöör: Fran Kranz
Teater nagu film. Kuna kogu film põhimõtteliselt toimub ühes kirikule kuuluvas toas, siis puudub teatav filmilik dünaamika.... teatav tähelepanek, mida tajus mitmetes filmides, ehk pandeemia mõju filmide tegemisele... neis pole tihti geograafilist suurust. Kuigi see tubateater on päris huvitava loo ja psühholoogiaga, nimelt kokku saavad 2 paari. Ühed vanemad, kelle poeg teiste vanemate poja ära tappis. Karmid teemad ning teravalt tundlik ning ka tundlikult mängitud - lausa superrollid kõigilt neljalt. Inimesed on ju väga erinevad ning intelligentsetel inimestel on veel kuidagi eriti raske selliste teemadega suhestuda ja seda mõlemalt poolelt vaadatuna.
8. Flee (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis, võitis oma programmi Grand Jury auhinna parima filmina)
IMDB: 8,2 Mina: 7,0
Režissöör: Jonas Poher Rasmussen
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: animatsioon
Ehee, see on multikas, dokumentaal, aga siin on ka mõned lühikesed lõigud... Ning ühe selle lõigu ajal ollakse ka Eestis! Film jutustab ühest põgenikeperest ja see põgenemine toimub samal ajal kui toimus Estonia-katastroof. Peategelase 2 õde nimelt sõidavad põgenikena ühes treileris ajal, mil Estonia põhja läheb... Vanem vend on juba Rootsis ees ootamas... Peategelane on pere noorim vend ning ka tema põgeneb oma sõjariigist... Ema lastega on mingit aega ka Venemaal, kuid seal on elu raske. Peategelane on lisaks gay ja tema oma põgenemisel satub hoopis Taani. Kusagilt lugesin, et sellepärast ongi see joonisfilm, et tegelikult tegelased poleks igaks juhuks äratuntavad. Animatsiooni esteetika on käsitsijoonistuslik ja lihtne. Kuid "animatsioonidokumentaalina" ikka igati eriline.
7. Passing (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis)
IMDB: 7,2 Mina: 7,0
Režissöör: Rebecca Hall
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Tessa Thompson, Ruth Negga, André Holland, Alexander Skarsgård
Kiidetaud romaani ekraniseering kahest mustanahalisest naisest, kes oma heleda värvuse tõttu petavad ka teised ära. On 1920ndad, ehk sügava segregatsiooni aeg. Üks naistest on valge mehega abielus, teine mustaga. Valge mehe naine valetab ka oma rassistist mehele, musta mehe naine lihtsalt kasutab seda mõnikord vajadusel ära enda kasuks, kuid elab ikka mustade kogukonnas ilma valedeta omadele. Tema on ka üht pidu korraldamas, mille suunas film tüürib. Jällegi huvitav ja siiani kuidagi ka uudne vaatenurk teemale. Kui see ka emotsionaalsem kuidagi oleks olnud, siis võiks pidada filmi meisterlikuks. Eriti heal tasemel on kinematograafia - mustvalge pilt on ideaalselt sobiv ka sisulises mõttes. Näitlejatööd tugevad ning arvata võib, et aasta pärast 2022 aastal jagatavate oscarite nominatsioone võib vabalt sadada selle filmi suunas. Igatahes võib arvata, et selle filmis räägitakse palju, kui see kunagi maailma kinodesse jõuab.
TEADSIN, ET ON HEA JA OLIGI, SEEKORDNE LEMMIKDOKK:
6. Misha and the wolves (Maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis)
IMDB: 7,7 Mina: 7,5
Režissöör: Sam Hobkinson
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: dokfilm
Natsi-dokk. Naisest, kes jutustas maailmale oma imelise loo, kuidas ta põgenes koonduslaagrist ning väikse tüdrukuna metsas koos huntidega elades ellu jäi... Elab muide siiani USAs oma mehega... Kuid ma ei tahakski rohkem paljastada, sest see dokfilm on nagu pusle, millele vaikselt muudkui tükke lisatakse, kuni pilt avaneb, mis värk tegelikult on. Nagu krimka. Tema loost on raamatuid ja prantslased tegid sellest ka menuka filmi... Taaskordne tõestus, et elu on tihti uskumatum kui mängufilmid.
ÜLLATAV SISU JA ÜLLATAVALT HEA:
5. On the count of three (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis, võitis parima stsenaariumi auhinna)
IMDB: 7,6 Mina: 7,5
Režissöör: Jerrod Carmichael
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Jerrod Carmichael, Christopher Abbott, Tiffany Haddish, Henry Winkler
Kas enesetapust on võimalik teha komöödiat? See film tõestab, et on küll... kuigi ega see päris lõpuni ja läbinisti muidugi komöödia ka pole. Taas ei tahaks midagi sisulist rohkem paljastada kui vaid esimese esimese stseeni - 2 meest seisavad vastakuti relvadega - teevad koos enesetappu nii, et loevad kolmeni ja lasevad teineteist maha. Loevad 1... 2... 3... ekraan pimeneb ja kõlab lask - 1 lask! Varsti kohe selgub ka, mis värk on, aga ühtlasi on siin inimpsüühika-uurimist, kättemaksu, sotsiaaldraamat ja täiesti õigustatult anti sellele parima stsenaariumi auhind. Christopher Abbott on muudkui edasi teel saamas superstaariks, kuigi osaleb peamiselt indie-filmides...
4. How it ends (võistlusväliste esilinastuste programmis)
IMDB: 6,1 Mina: 8,0
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Zoe Lister-Jones, Cailee Spaeny, Bradley Whitford, Helen Hunt, Logan Marshall-Green, Olivia Wilde, Finn Wolfhard
Selle filmi meeldimisel võib oma rolli mängida ka äratundmine, sest kõndisin ise just natuke üle aasta tagasi nendel samadel Hollywoodi mäe tänavatel. Ühe konkreetse koha tundsin kohe täpselt ära! Selles friigis ja ehtsalt indiefilmilikus loos on saabumas maailmalõpp. Vahepeal, kui nad seal jalutavad, on taevas näha ka üht kahtlast tulekera, mis näib liikuvat maakera suunas. Asteroid. Filmis on inimesed sellest teadlikud ning justkui ootavad.. ning käes ongi viimane päev. Keegi ei paanitse, sest ilmselt on selle ideega juba harjutud. Pigem korraldatakse pidusid - viimase elupäeva pidu koos parimate sõpradega. Aga mida teha viimasel päeval? Suhted korda? Kas sellel on enam mõtet? Leida üles see armastatu, kellega koos surra? Julgeda teha kõike, mida tahad - see on ju nagunii elu viimane päev. Nii on see ka siin nendel filmi tegelastele. Lisaks selle kõige otsa veel väike imelik nõks, et inimeste "noorem mina" muutub nähtavaks- see, kellega me oma mõtetes aru peame :) Lahe, humoorikas, ent eluline. Armuteemad ja perega suhete klattimised... Kiire/lühike ja kummaliselt meelelahutuslik.
TÄNAVUAASTASED LEMMIKUD - TOP3:
3. Land (võistlusväliste esilinastuste programmis)
IMDB: 6,9 Mina: 8,0
Režissöör: Robin Wright
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Robin Wright, Demián Bichir
Selliseid filme on juba palju... Jon Krakaueri raamatu põhjal tehtud Into the wild, Reese Witherspooniga Wild jne jne jne.. kuigi kõigil on ju mingid omad suunad ja sisu... Siin on peategelaseks elu mõtte kaotanud naine, kes pidevalt haub suitsiidi (ta mees ja laps traagiliselt surid) ning ainus, kes tal veel on, on ta õde, kellele ta on lubanud proovida elada... Sellised lubadused teadagi päris olukorras ei kaalu palju. Nõnda otsustabki ta kogu oma elu seljataha jätta ning minna mägedesse metsaonni. Ehk leiab ta sealt elu mõtte jälle üles... Ühel kriitilisel hetkel satub kohale üks mehhiklane... Film näitlikustab sellise valu ja toob ühe näitena, kuidas kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtuda võib. Kas on üldse võimalik saada nii sügavale kukkunud elu mõttetuna tundmisest võitu? Minu arvates superroll Robin Wright'lt... ei imestaks kui ta isegi oscarinominatsiooni ei napsaks. Ja kuigi see film oligi natuke "tüüpiline" ja natuke ka "vanainimeste" film, siis minule vajutati õigetele nuppudele ning elasin täiega sellele naisele kaasa.
2. CODA (USA mängufilmide põhivõistlusprogrammis - võitis nii publiku lemmikfilmi tiitli kui ka Grand Jury parima filmi auhinna; lisaks veel 2 auhinda!)
IMDB: 8,2 Mina: 8,5
Režissöör: Sian Heder
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Emilia Jones, Troy Kotsur, Daniel Durant, Marlee Matlin, Ferdia Walsh-Peelo
Sellest saab veel suur hit-film, sest see on soe, täis väga head huumorit ning kõige lisaks pisarateni liigutav. Olen näinud ka prantsuse filmi Beliere'i perekond, millel ka selle filmi lugu põhineb ja meeldis ka prantslaste versioon. Aga Sian Heder on võtnud prantslastelt ainult põhiliini, ent kirjutanud uue teksti sellele. See kurtide ja kuuljate maailmanägemus on vastakuti väga arusaamatu. Kuuljad kipuvad arvama, et nemad teavad kuidas kurtidel on parem ja kurdid jällegi ei kannata kuuljate enda mätta otsast nähtud ja otsustatud maailmanägemust. Näiteks soovivad tihti kurdid, et ka nende laps oleks kurt - nõnda on kõik sarnased... teisalt kuuljad ei suuda seda mõista. Siin ongi ema, isa ja vanem poeg kurdid, aga noorem tütar kuulja. Kuuljat on muidugi pere äris vaja ja suisa oodatakse, et ta ongi alati olemas. Kuuljast tüdruk unistab hoopis lauljakarjäärist. Tal on poisid peas, aga kõik see ühte maailma ära mahutada on raske. Nõnda tekib igasuguseid olukordi, millest mõned naljakad, mõned kurvad, aga tekst ise on korduvalt väga nauditav. Filmina peaaegu telefilmilik, aga see ei häiri, sest emotsioonid, mis see tekitab on tugevad.
1. One for the road (Maailmakino mängufilmide võistlusprogrammis; võitis ka 1 auhinna)
IMDB: 7,2 Mina: 8,5
Režissöör: Baz Poonpiriya
Olulisemad näitlejad/tuttavamad näod: Thanapob Leeratanakajorn, Ice Natara
Aasias osatakse teha filme, kuhu minu arvates mahub palju rohkem kui muu maailma filmidesse. Ja see on üks selline näide. Lähtekohaks sõprus. Ainult ühel sõpradest on vähk ja ta sureb varsti. Teine sõber sõidab kodukanti tagasi, ei aidata teisel külastada kõiki ta endiseid pruute, et too saaks enne lahkumist nendega rahu teha. Kutid on alles peatselt 30nesteks saamas, aga jõudnud juba elada... Pool filmi järgimegi ühe sõbra kord koomilist, siis kurba, aga ühtlasi elulist missiooni, aga teine pool hoopis teise sõbra elu - mis on ta taust ja kuidas ta on jõudnud eluga sinna kus ta on... Olin üldsegi skeptiline, kas viitsin mingi taaskordset vähi-filmi vaadata... näib nagu need on tihti väga sarnased. Õnneks siiski alustasin ja mida film edasi, seda sügavamale ja sügavamale sisusse kaasa kukkusin, kuni lõpuks õhkasin naudingu ja heameelega, et sain suurepärase elamuse! Kindlasti soovitan, kui kunagi peaks ette jääma, nagu soovitaksin kõiki vähemalt 10-t esimest kohta siin nimekirjas. Maailmad neis on väga erinevad - on tõde ja avastamist, äratundmist ning üllatusi.
Kuraditosin filme veel, mida plaanisin vaadata, ent lihtsalt selle muidu ka pingelise, ühe nädala jooksul lihtsalt ei jõudnud:
"Together together", "At the ready", "Users", "Homeroom", "Pleasure"(näeb nagunii kohe ka Göteborgi festivalil, seega teadlikult loobusin), "The dog who wouldn't be quiet", "Writing with fire", "R#J", "Searchers", "Amy Tan: Unintended memoir", "Prisoners of Ghostland", "Knocking" (selle näeb ka kohe Göteborgi festaril), "Judas and the Black Messiah" (tuleb nagunii 12.02 kättesaadavaks)
"Together together", "At the ready", "Users", "Homeroom", "Pleasure"(näeb nagunii kohe ka Göteborgi festivalil, seega teadlikult loobusin), "The dog who wouldn't be quiet", "Writing with fire", "R#J", "Searchers", "Amy Tan: Unintended memoir", "Prisoners of Ghostland", "Knocking" (selle näeb ka kohe Göteborgi festaril), "Judas and the Black Messiah" (tuleb nagunii 12.02 kättesaadavaks)
Ülalkasutatud foto on Malta filmist "Luzzu", mille peategelase rolli teinud modellimõõtu karismaatiline amatöörnäitleja Jesmark Scicluna võitis parima näitleja eriauhinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar