ÜLT - Eesti Noorsooteater

Renate Keerdist on saanud Eesti teatrimaastikult teatavas mõttes fenomen. Tema uuslavastusi oodatakse, vanu vaadatakse korduvalt üle. Alati käib nendega kaasas teatav salapära, sest auteur on võtnud hoiaku, et ta ei taha enne lahti seletada ega jagada kellegagi väljaspool loovtruppi, mida ta parajasti teeb, millest see on, milline see on... Salapära on ju müstiline ning tekitab isu teada saada. Inimlik. Turunduslikus mõttes suurepärane. Kuigi samas tegelikult juba nii mitutki Renate lavastust näinuna ka just Renate poolt igati mõistetav. Ühest küljest tema lavastused on nii paljustki ning nendele konkreetselt mingite lausetega hõlmata polegi ehk võimalik...teisest küljest asju ette seletades tekivad (ja seda eriti füüsilise teatri puhul) tarbetud ootused ning kärbib vaataja fantaasialennu tiivad lennuvõimetuks. Samas on ju Renate lavastusi vaatama minnes teada tema esteetika, tema stiil, tema illusiooniderikas, fragmentidest kokkuehitatud pusle, mis on justkui tantsuline teater, ent ometi mitte, justkui füüsiline teater, ent ometi mitte ainult, komöödia, aga seda vaid vaataja peas, olenevalt tema huumorimeelest ja teatri toimumise päeva vastuvõtlikkusest (ma ei naernud vist kordagi Vaimukuskussi vaadates, ometi terve saar hüsteeriliselt hirnus naerda).

Arvestades Renate austajaskonna suurust ja sell(is)e kunsti valjuhäälseid pooltkõnelejaid (Neeme Raud, Heili Sibrits, Meelis Oidsalu, Andres Maimik, suurem osa eesti teatriringkondadest ning eriti just noortest ja noore hingega vaatajatest), olen hakanud pidama end vabariigi suurimaks Renate-skeptikuks. Pidin seda siin sissejuhatuses mainima, sest omamoodi selliste "mitte just eriti kõrgete ootustega" läksin vaatama ka eile esietendunud värskeimat Renate-tükki. Mõtlesin üldse, et kas peaksin andma üldse enam võimalusi, sest no iga inimene ei peagi ju kõikide autorite loominguga suhestumispunkte leidma ning ausalt öeldes olen siiani tunnetanud teatavat (annan endale ka täiesti aru, et alusetut) üleolekut Renate tükkide suhtes (pärast esimest kokkupuudet tema loominguga). Pean parimaks (arvestades Renate ülejäänud loomingut) vast ühtlasi ka sõnarohkeimat - lavakooli noortega tehtud lavastust, ent ka toda vaadates sai küünik minus võitu ning Maarja Johanna Mägi lõigust hoolimata tolles lavastuses nägin nii paljut, mida olen juba ka varem näinud + see teatav renatelik huumor, mis lihtsalt minu pulssi ei kiirenda. Seega ei pidanud tervikuna kogu (palavalt rahva poolt armastatud tükki) isegi keskpäraseks, vaid ainult heaks võimaluseks tutvuda noorte näitlejaõpilastega.

Põhimõtteliselt samal põhjusel läksin ikkagi ka seda "ÜLT"i vaatama - kaasatud on eranditult minu suured Noorsooteatri lemmikud - Steffi Pähn, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Anti Kobin. Kui Renate juba täpselt minu maitse järgi näitlejad valis, järelikult meil peab olema ka mingi mentaalne ühisosa. See oli juba mingi hea märk...

Ja mis pealkiri see selline on? ÜLT? Kui lõpuks teater vahetas "Renate Keerdi uuslavastus" nimetuse ametlikuks pealkirjaks, siis tekkis igasuguseid mõtteid sellega seonduvalt... Kas S on jäänud eest puudu ning tegemist on viitega süldile... Tagantjärgi targana just selle arvamusega ma liikvele läksingi vaadates - kas need lavaltegutsevad-liikuvad tüübid on süldikeeduvee tükid... teooria näis esialgu töötavat, riiete lavalteemaldamine võrdus vahukorjamisega ja siis need imelikud poosid, nagu liiguvad ja siis kallerduvad või liiguvad poolkallerdunud olluses... Kuid see teooria siiski hajus üsna pea. Enne etendust mõtlesin, et järsku on ikka "üld", aga saksalikult rangem versioon sellest ült - no see ei saanud vaadates üldse paralleele... Olgu... leppisin... järjekordne segadusseajav ja müstikat juurdekülvav tobe nimetus... Olgu öeldud, et lavastuse lõppedes siiski jõudsin oma versioonini pealkirja seletuseks, aga sellest täpsemalt siinse teksti lõpus...

Nii etendus käivitub kardinate avanemise ja lava nähtavaletulekuga. Hõbehall "box", millest värvid eristuvad imehästi - olles sisekujundussaadete harras vaataja ning teades kuidas viimased 10 aastat maailma tipud sellel alal vast kõige tihedamalt just seda tausta seintel kasutavad, et kõik ruumisolev tuleks paremini esile, olin täiesti märkamatult võlutud kombinatsioonist, kus laval on kuhjade kaupa värvilisi riideid (ja mõne aja pärast ka "värvikad" tegelased). Ning kogu see Westendlik ja Broadwaylik tehniline "seinte liigutamine" - lihtne, aga mõjuv. Nii, raam on paigas - head näitlejad, mõtestatud interjöör. Edasi muusika - heliefektid ja taustamuusika on üks, aga mind püüti võrku kohe alguses kasutatud klassikalise sümfoonilise lõiguga, sekundiks isegi tekkis tunne, nagu oleksin samaga Estonias... Ja sekundi murdosaks viis mõtted sellele, et järgmine Renate-lavastus ongi ju tulemas just meie rahvusooperi saalis... Kuid ei - Getter, Steffi, Anti ja Sander ilmusid nähtavale ning ühtlasi see tõmbas tagasi ka Noorsooteatrisse. Ent ei saa mainimata jätta, et kõik umbes 3 poplaulu, mis ka etenduses (eriti teises pooles) kõlavad olid just minu maitse ning tantsisin oma toolil kaasa neid võimsatest teatrikõlaritest kuulates, mis omakorda tekitas tunde, et tahaks hoopis möllata koos näitlejatega lavapõrandal ning nautida seda avarust ja atmosfääri, millesse lavastus oli laulude kõlamise hetkeks jõudnud viia... Mitu korda selles olustikus tõstatud tunne, et oot, kas ma vaatan ikka Renate-tükki?

Näitlejate kohta eraldi midagi rääkida on antud kontekstis peaaegu võimatu. Nad on kõik võrratud. Kuigi olen tähele pannud, et just need 4, on seda igas rollis, mida neilt siiani on õnnestunud näha. Selles lavastuses oleks igaühel neist justkui lõputu arv väiksemaid rolle... vahepeal tüdrukud on nappides riietes, justkui hetkeks iseendaks muutudes ja riietades mõnda järgmisse kostüümi ühtlasi uue rolli peale pannes. Kuid näitlejatega seoses tuli mitmeid mõtteid vaadates ridamisi. Esiteks see tugev ansamblitunnetus. Kõik lükivad ülimalt mõnusalt pingestatult nagu pärleid ühise kee otsa, keegi ei tõuse esile, isegi oma soololikemates misanstseenides... ja ometi on nad kõik kogu aeg "esil". Veel tuli pähe mõte, et Steffi (ja tegelikult Getter ka) on kuidagi kohe eriti ju Renate-näitleja oma tantsulisusega (ja Getter plastilisusega - see poolsillas kõnd - tõestab väidet, et geniaalsus tihti peitub lihtsuses). Minul kui just eriti Steffi-fänil on tihti raskem teisi tema kõrval laval jälgida, sest ta oma olekuga (pahatihti) alatajust tingitult tõmbab end jälgima (sama olen täheldanud mitmete teiste näitlejate/tantsijate puhul - Jaanika Tammaru, Arolin Raudva, Tambet Seling, muidugi "kõik suured" Ita Everist Ülle Kaljusteni, omal ajal Jüri Krjukovist Aarne Ükskülani jne). Sander, kelle iga uue rolli järele suisa janunen ning olen kõiki tema seniseid asju püüdnud vaatama minna, üllatas ühe laululise lõiguga trummide taga - sõna otseses mõttes lõi pahviks! Ainuüksi sellepärast, tahaks seda lavastust veelkord näha-kuulata... tõusis lootus, et ehk jõuab see ka kunagi mõnele Noorsooteatri CD-le... Ja see ronimisduett Antiga... visuaal, mis ilmselt nüüd aasta algusest kuni vähemalt selle lõpuni välja kannab. Anti oma lokkide ja vast teistest suurema kogu ning olekuga hüpates naistele sülle või lastes Getteril end oma seljas lavalt ära vedada - milline visuaalne kakofoonia. Muudab Anti lavapartneritest huvitavalt teistest vaid aimamise võrra kangemaks, ent ka duaalselt ühtlasi kuidagi see kõvadus ja pehmus korraga on omaette lihtsalt tema puhul fenomenaalne. Antud juhul isegi ilma tema "firmamärgi", ehk lahedalt käriseva hääleta! Need siin polegi ju otseselt "rollid" psühholoogilise rolliloome mõttes, nad ongi nagu hammasrattad suures Renate-masinas, ent haakuvad mõnusalt, oma suurustevahest hoolimata, seejuures olles vahepeal üks suurem kui teine ja siis jälle vastupidi.

Jah, esimest korda olin Renatega leidnud sama lainepikkuse. Ei, ma ei tõusnud etenduse lõppedes seisma, nagu vähemalt pool esikapublikust. Veel on (siinsel vaatajal) ruumi kasvada ning õppida-otsida lapsemeelset vallatust iseenda kitsastest ja piiratud vabadusega soppidest... Minu lähedal istunud suure vaimustusega röökivalt naervad vaatajad mängisid kindlasti ka rolli - neil on selleks kahtlemata õigus, teen seda ju ise ka (näiteks kunagist Tallinna Linnateatri Hecuba pärast vaadates ennastunustavalt võisin ka ümberkaudsetele samasugust mõju avaldada), kuid selline pärsib paratamatult minu võrdlevat hinnangut ning toidab seda vastikut küünikut, kes ei lase vana raami ja noore hingega vaatajal sellel va hingel päriselt 100% võitu saada...

Miks ma siis sellest sisust siin rohkem ei pajata.. .eks ikka sellepärast, et nagu ikka, siin pole konkreetset "sisulist" narratiivi. Nagu Renate puhul ikka - kõigest ja mitte millestki konkreetsest. Kuid see teekond on kahtlemata põnev... oleks vist isegi veelgi põnevam kui ei oleks selline aju, mis pidevalt ülepööretel kõike mõtestada ei püüaks. Võiks ju lasta lihtsalt endaga kaasa viia, sest üks vahva visuaal ajab siin teist taga ja mida etendus edasi, seda rohkem tuleb sisse ka kõnet - tõsi, osaliselt arusaamatus keeles, justkui poola, siis jälle jaapani - "japoola"-keeles... Siis jälle kõikides tuttavates ja tundmatutes päris keeltes, sest kõlavad "sõnumid" nii vene, hispaania kui inglise keeles. Kuni ühe "korraliku" eestikeelse dialoogini välja, vast siinkirjutaja lavastuse lemmiklõigus "suitsetavate vareste" vahel - seda peab lihtsalt ise kogema (kuigi oleksin seda tahtnud õige pisut lühemalt, et löök stseenilõiguga makku oleks veelgi tugevam). 

Olemegi ringiga tagasi pealkirja juures - "ÜLT"... Vaadates järsku tuli pähe lühend "ÜKT" - "Ühiskondlikult Kasulik Töö"... Kas mitte see kõik pole ood näitleja/lavastaja või laiemalt teatritöö rõõmudele -vabadusele - võimalustele... Kas see "ÜLT" ei võiks tähendada näiteks "Ühiskondlikult Lõbus Töö"? Teatritöö, nagu tegelikult iga töö võiks ju olla ühtlasi "lõbus"? Ei tea ju, kas seda mõeldi, aga minule pakkus rahuldus "enda tõe leidmine"... see andis isegi lavastusele väärtust juurde. Ning just see Renate suhtumine asju mitte lahti seletada - ilma selleta oleks see ju jäänud sündimata. Seega soovitus, minge vaadake ära ja leidke oma tõde! Selline "avastamine" tõestab iseendale ka mõttevõimekust, mis ei tähenda küll kellelegi teisele midagi, aga kas teater mitte ei pakugi just parimatel hetkedel seda teatavat iseenda avastamist samaga kui vaatad seda, mida silmade/kõrvade kaudu pakutakse.

Hinnang: 4-

Ei hakkagi rohkem hinnangut lahti seletama. See on minu kõrgeim hinnang, mida kunagi olen Renate tükile andnud ja loodan, et tähendab lisaks minu kui vaataja arenemisele ka Renate kui lavastaja/looja arengut. Tegemist on kahtlemata nähtusega meie teatrimaastikul ning "Kunstnikuga", suure K-ga. Näen vaimusilmas, et nagu suurte maailma filmirežissööridega, kellega tahetakse koostööd teha või rollidega, mida elus mängida, võiks eesti teatris tekkida kultus näitlejate seas a la "tahaks korra elus Hamletit/Juliat/Romeot/Anna Kareninat/Indrekut/Karinit/George'i/Martha't" mängida, parafraseerides - "tahaks korra elus Renate Keerdi lavastuses kaasa teha". See on suur. Ja kui minu, kui "vabariigi suurima Renate-skeptiku" hinnang on juba nii kõrge - kindlasti üle keskmise, siis kujuta ette millise mäekõrgune Sinu oma saab olema! See teekond, millele Renate viib on põnev, visuaalne ja seekord avastasin mitmes stseeni mustkunsti/teatrimaagiat ning ka kavalat-nutikat manipuleerimist - ei taha paljastada neid avastuslikke nõkse, mis näiteks toimub lavastuse lõpus tagaseinas või ka nagu näiteks näitlejate kummardama tulles avastades, kes, kus ja millises kostüümis keegi seal oli :) Silmad lahti, nagu lastel kommipoes ja avastama! Avatud meelega, sest siis see on lahe!

Tekst lavastuse kodulehelt:

ÜLT

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|FERDINANDI SAAL

Metafüüsiline rännak läbi sisemere painete

Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis esietendub 2. veebruaril Renate Keerdi lavastus „ÜLT”, mida on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et ka tema uusim lavastus on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum.

Keerdi lavastuste pealkirjad on alati olnud väga keeletundlikud ja ambivalentsed oma tähendustes. Seekordne pealkiri „ÜLT” viitab millegi seljast võtmisele. Sõnad üll, ülle ja ült (tähenduses ‘seljas’, ‘seljas’, ‘seljast’) on saarte murde sõnad, mida hakkas propageerima keeleuuendaja Johannes Aavik. Kas on pealkirjas tegemist poeetilise viitega millegi enesest eemale heitmisele, millestki loobumisele, jõuab lavale selle sõna-sõnaline tähendus, või midagi hoopis kolmandat, selgub etendusel.

Autor, lavastaja, kunstnik, heli- ja valguskujundaja Renate Keerd

Esietendus 2. veebruaril 2021.

Kestus 1 h 40 min

Noortele ja täiskasvanutele.

Mängivad

Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi