2020. (teatri)aasta oli nii mitmeski mõttes eriline. Esiteks muidugi pandeemiast tulenev, mil märtsi keskpaigast kuni juuni alguseni olid teatrid suletud ja siis veel aasta viimastel päevadel ka Harjumaal ja Ida-Virumaal taas teatrisse enam ei lubatud. See kevadine teatripaus vallandas sügise hakul võimsa esietenduste laviini, kuna kõik esietenduma pidanud lavastused ning veel mitmed juba sügisesse planeeritud esietendused õnneks siiski tee lavalaudadele jõudsid. Huvitavaid tendentse oli kogu teatriaastale järele vaates märgata mitmeid, näiteks ruum kui selline, sai olulise tähenduse mitmetes lavastustes. Palju oli põhialuseks olevate draamalavastustega seonduvalt märgata sümbiooslavastusi, ehk neisse oli põimitud kas muusikat või tantsu või muid vorme. Harrastusteatrite kõrge tase lõikas jõuliselt sisse professionaalsete teatrite vahele või pigem eelkõige just nende proffidega segunedes - need piirid on üldse muutunud ähmasemaks kui kunagi varem. Pisut on märgata autoriteatri tagasitulekut (vahepealsest vaikelust) ja veelgi jõulisemalt naislavastajate rohkem ja rohkem tippude sekka sisenemisest (see on muide globaalne trend, sest ka näiteks filmikunstis pole kõrgelt hinnatud filmide seas varem nii palju naisrežissööride töid kui 2020.aastal).
Isiklikus plaanis oli see üks ütlemata hea ja tugev teatriaasta! Kõigist piirangutest hoolimata jõudsin näha 152 erinevat lavastust (lisaks neile veel ka mõned kordusvaatamised). Ja miks seda just "heaks" teatriaastaks pean, on eelkõige mitmete väga heade elamuste pärast. Üle pikema aja (viimati 2017 "Eesti praktiline ajalugu" ja "Ivanov") õnnestus kogeda ka kõrgeima hinnanguga teatrielamus! Selline, millel on "teatrisajandi" tippude sekka asja. Täpsemalt oli 5 tärni teatrielamusi kokku tervelt 6 (neist 152st), lisaks veel 12 hinnaguga 4+, mis mõne aja kuludes võivad ka (tegelikult) osutuda 5-tärni väärilisteks. Versus täielikke pettumusi, ehk 1-tärni teatrielamusi oli kokku 23. Ja selleks, et ülevaade oleks veelgi täpsem mainin ära, et 2-tärni andsin samuti 23-le ning 3 tärni 45-le. Hinnangu 4 ja 4-, ehk pisut 4+ tasemest nõrgemaid 4-tärni teatrielamusi oli kokku 43. Kõik on tasakaalus, nagu igal aastal - tippe ja põhja vähe ning keskmisi ja keskmiselt häid kõige rohkem.
Otsustasin sellel aastal oma teatrikokkuvõtted jagada 3 ossa. Siin esimeses toon ära TOP40 parimad ja mõjuvaimad teatrielamused. Seega selleks, et järgnevas tabelis figureerida, tuli olla parem vähemalt 112st, mis paraku jäid "joone alla". Ka nende joonealuste seas on tegelikult mitmeid mainimisväärseid ja mitmed neist saavadki tähelepanu teatriaasta kokkuvõtte järgnevates osades oma heade näitlejatööde, kunstiliste lahenduste või mingite muude oluliste teatrikomponentide tõttu. Teater on ju (tavaliselt) kollektiivne kunst ning seega võib mõne lavastuse headus ilmneda hoopis tänu mõnele selle osisele, ent tervikelamuse loojana jäi ühel või teisel põhjusel teistele alla. Seega ilmuvad kokkuvõtte 2.osas teatriTEGIJATE paremikud ning 3.osas TOP100 meeldejäävaimat teatriime möödunud teatriaastast. Ja lõpetuseks kõikide tippude kokkuvõte, ehk 4.osa - kus saavad ritta seatud ka erinevate žanrite tipud.
EESTI TEATRIAASTA 2020 TOP40 SUURIMAT TEATRIELAMUST
40. KUNI ARMASTUS PEALE TULEB - Teater Ruum-Raam-Ring (lavastaja Jaanika Juhanson)
Näitlejad: Liia Kanemägi, Külli Reinumägi, Jekaterina Kordas
Igas naises on peidus 1000 naist. Jaanika Juhanson on ühe Veronika kolm mina toonud lavale, pannud nad selle naise poeetilist argipäevateekonda kõndima, vahepeal kohtudes teiste inimestega, keda siis ka mõni neist minadest korraks Veronika nahast välja astudes esitab. Milline poeesia juba mõttena on selleski peidus, sest kas me mitte ei peegelda endas meid ümbritsevaidki?! Lavastaja on Veronika Kivisilla raamatu dramatiseerinud luues pisikestest elupiltidest suurema, naiseliku ja luulelise paleti tema kulgemistest igapäeva käänulistel radadel. Heatujuteater. Praegugi kuulen kuidas väiksed südamed põksudes... Vaatamiskuupäev 11.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
39. EVOLUTSIOONI REVOLUTSIOON - Must Kast (lavastaja Birgit Landberg)
Näitlejad: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Kuidas kirjeldada Musta Kasti Birgit Landbergi lavastust “Evolutsiooni revolutsioon” 3 lausega?
- Hea tuju vitamiinilaks!
- Revüüliku ülesehitusega, ehk laulude ja (kobedate!) tantsuliigutuste, sketšilike naljade ja müramisega actionmuusikal.
- Natuke, nagu Peks mõisatallis 2, aga mitte nii erilise lava ja selgepiiriliselt konstrueeritud ajaloojadapidi liikuv lavalugu, vaid üks mõnus ja segane pop-pillerkaar, kus teemadeks nii sōprus, manipuleerimine, sugupooltevaheline sõda, seks ja... no kõik kokku oligi nagu üks suur pidupanemine :) Ei mingit moraalilugemist, igaüks nopib siit üles, mida tahab vōi laseb lihtsalt oma meelt lahutada selle ala meistritel. Vaatamiskuupäev 9.02.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
38. SA OLED TÄNA ILUSAM KUI HOMME - Von Krahli Teater (lavastaja Lauri Lagle)
Näitlejad: Marika Vaarik, Markus Truup, Katariina Tamm, Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik
Lauri Lagle autoriteater. Oleme sattunud ühe sõpruskonna kokkutulekule, ümber pidulaua. Nagu Da Vinci “Püha õhtusöömaaaeg”, ainult söögi asemel tarbitakse siin luulet- Püha õhtuluuleaeg. Pisikeste avantüüridega ka lauast kaugemale. Seda võiks peaaegu pidada feel-good-teatriks, kui see punt inimesi pidevalt ja kordamööda ei tõmbaks saagi kellegi teise peale käima. Nagu ikka kui erinevad inimesed kokku saavad. Miski-keski ikka ärritab vahepeal. Normaalne. Kuid iga kord võetakse mõni luuletus huulile ja ka raskematest olukordadest saadakse hämmastavalt üle. Luule parandab haavad, toob kokku ja see on hingele palsam. Lauri on selle lavastanud nii, et mina vaatajana tundsin end täiesti kokkutuleku osalisena. Hea ansamblimäng. Vaatamiskuupäev 17.09.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
37. TUULTE PÖÖRISES - Eesti Noorsooteater / Tallinna lavakool (lavastaja Mihkel Kohava)
Näitlejad: Oskar Punga, Kaarel Pogga, Andres Roosileht, Liivika Hanstin, Lena Barbara Luhse, Oskar Seeman, Maris Lüüs
Kitzbergi “Tuulte pöörises” lavastamisega sai alguse Eesti professionaalne teater (Vanemuises, aastal 1906). Nüüd 114 a hiljem on see jõudnud NUKU ja EMTA lavakooli 29.lennu jõududega taas publiku ette. Viimati vaid 10 aastat tagasi, tõi selle väga erilise lavastusena välja Andres Noormets Rakveres (üks käesoleva sajandi TOP100 lavastustest!) Noore lavastajatudengi Mihkel Kohava lavastuse tugevaimad talad on Rosita Raua stsenograafia, kus nii nukumaja keset lava, aga mille katus muutub vajadusel ka hälliks ja suurem majakontuur kujundlikult toimumispaika ilmestamas. Taustal ai(d)a äärde püsti seatud labidad, hargid ja rehad ning ka puidutunnetust sissetoov kangas küljel. Liiga palju? Minu arvates mitte. Targo Miilimaa valguskunst on läbimõeldud ning ka lavastuselemente loov. Helilooja Kristjan Kannukene on kirjutanud nii rahvaliku muusikalise tausta, sh. hällilaulud. Lavastaja on loonud ka illusoorseid komponente, nagu tuulest laperdavad mantlihõlmad, aga neid oleks võinud isegi julgemalt veelgi lisada (kuigi jah, debüütlavastusega on see oht, et minnakse ideedega liiale, siin oleks natuke veel tahtnud). Näitlejatest särasid väga tugevalt eriti 2 meespeaosa. Oskar Punga oma (vastiku) karakteriga tekitab emotsioone, ent näitleja teenib Jaani, nagu ta ise usuks seda ōigust, mida tegelane taga ajab. Ainult nii saabki usutavalt mängida. Aus. Ja Kaarel Pogga Kaarel, kes on loodud kogu kehaga, sealhulgas innukalt pōlevate ja isegi pungitavate silmadega, kui tegelane jälle millestki innustub. Idealist, aga tsipa mömm. Lena Barbara Luhse, kes on minu lemmik kogu kursuselt, keris esietendusel end käima aegamisi. Alles Leena surmastseenis jõudis ta selleni, miks ma teda kursa priimuseks pean, aga siis sai ka kogu rolli eest! Oskar Seeman ja Maris Lüüs saavad vähe lavaaega, aga on mõlemad väärt raamistuseks. Kuid suurepäraselt hingestatud rollid teevad ka NUKU enda Andres Roosileht ja Liivika Hanstin. Andres on vingesse tippvormi saanud viimasel ajal- iga roll temalt on suur nauding. Siin oma möriseva häälega, Leena isa rollis. Ja Liivika Jaani emana, kurvemast kurvemate silmadega! Mihkel, oma esimese suure lavastuse kohta, on päris lootustandev! Vaatamiskuupäev 16.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/02/tuulte-poorises-emta-lavakooli.html
36. KUI ANIJA MEHED TALLINNAS KÄISID - Piibe Teater (lavastaja Jaanus Nuutre)
Meeldejäävaimad näitlejad: Mihkel Tikerpalu, Liis Haab, Margus Illi-Illik, Siret Tuula, Inge Kaseleht, Kristjan Arunurm, Heidi Pähn
Millest tunneb ära hea teatri? Igal vaatajal on omad eelistused ja prioriteedid, mida teatrist otsib. Mõned hea teatri mõõdupuud on ka risti vastupidised, nagu näiteks toimiv uus lähenemine ja mõjuv klassikaline teater. Piibe Teater tõi klassikalises vormingus välja eesti klassika- Vilde “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Kohe esimestest helidest-piitsalöögid ja naise karjed hämaras-viivad lainele. Tekitavad ühtlasi nii atmosfääri kui emotsioone. Tegemist on suvelavastusega, mis suure publikumenu tõttu sai ka ÕNNEKS mõned sügisesed mängukorrad. Ma ei imestaks, kui järgmisel suvel see uuesti ei tuleks, sest sõna alles liigub, et tegemist on väärt vaatamisega. Ka minuni on jōudnud soovitused mitmetelt ning nõnda end Anija Mõisast leidsingi. Kuigi peamiselt tegevus toimub Tallinnas, on peategelane ikkagi Anijalt pärit ning selline sidusus mängukohaga on juba omaette väärtus. Vilde raamat on mul lugemata ja teatriski tehti seda viimati 1940ndatel, seega tuttav olin materjaliga vaid lōiguti. Eks me ju ka teame teiste selle ajastu teoste järgi, kuidas need asjad toona käisid. Seisuste vahed ja inimeste julmus. Mis juba eoses on väga dramaatiline ja teatrisaali sobiv. Loo keskmes on noor mees, kes läheb linna selliks, sihiga silme ees rikkaks meistriks saamine. Seal paneb ta oma meistri tütrel silma särama, ent ise armub hoopis vaesesse külatüdrukusse, kes ka kurja mõisniku eest ära põgenenud. Mõneti klassikaline “mõistus ja tunded” teema...ja teadagi ju inimeste värk- kes siis mōistuse häält kuulata saab kui süda karjub? Varem või hiljem, ja parem siis juba varem- tuleb valida. Dramaturg ja teatrijuht Arlet Palmistel on see romaanidramatiseering päris ambitsioonikas, proovides võimalikult palju ja ehedalt sisse saada. Saabki, kuigi siin on mõni konarus ka, aga terviku mõttes vähetähtis. Lavastaja Jaanus Nuutre on teinud vapustavat näitejuhtimise tööd, sest nii palju ja tõeliselt kõrgetasemelisi rolliavastusi on harva ühes tükis. Režii ise on mõningate nõksudega, mida lõpuni ei sulatanud(tuled kustu-pōlema), aga jah need ROLLID! Eriti tõstaks esile (vastiku mõisniku) Margus Illi-Illiku ja (südantlõhestava) Siret Tuula! Bravo! Vaatamiskuupäev 28.09. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/kui-anija-mehed-tallinnas-kaisid-piibe.html
35. ELEVANDI KÕRTS - Vana Baskini Teater (lavastaja Gerda Kordemets)
Näitlejad: Terje Pennie, Tõnu Oja, Katariina Ratasepp, Märt Koik
3-tunnine, ajalooline, draamaoopus, milles mõned naerud, aga palju hoogsat näitlejameisterlikkust. Etenduse lõppedes mõned inimesed saalis aplodeerisid ka seistes (tegemist ei olnud esikaga ja ma ise ei seisnud). Lugu, mis rändab tänapäevast tagasi hüpetega aastasse 1702 ja siis maandub turvaliselt siia aega tagasi (minu lemmik oli eelviimane, ehk 1900, mil üks surija otsustas suremise ajaks ise õigel ajal pööningu 6nda tala alla enda ettevalmistatud surivoodisse heita). See “Elevandi kõrts”, milles tegevus eri ajastutel käib, on nimelt selline kiiksuga koht, mis ei pea vastu, kui seal mõni Antsu-nimeline mees parajasti ei toimeta... Eks need “ajad” olid autor-lavastaja Gerdal valitud ka sellised “pöördelised”. Teine maailmasõda, esimese maailmasõja eelne, sajandivahetus ning ka hüpe 1700ndate algusse, mil toimus lahing Eestimaa pinnal Rootsi ja Vene vägede vahel. Mõnus vanakooli teater. Gerda kohe oskab. Tema oma materjali lavastustes on alati maitsekus ja väärtus. Vaatamiskuupäev 4.07.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
34. TRILLER - Ugala (lavastaja Taago Tubin)
Näitlejad: Mirtel Pohla, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin, Janek Vadi
Lola ja Elisabeth on sõbrannad... või kas ikka on? Kui üks magab teise abikaasaga... Hmm, ei tea, miks ma arvasin, et tegemist saab olema trilleriga? Võib-olla seepärast, et selle Ugala ja Taago Tubin’i värskeima lavastuse pealkiri on “Triller”?! Tegelikult oli see pesueht melodraama...krimkalike sugemetega ja ühe tegelase, ehk Elisabethi(Kadri Lepp) jaoks triller, sedand küll. Ka oli mul probleem, et selliseid kassi-hiire mänge, mis on tõesti täis üllatavaid pöördeid ning noagalõigatavat paksu õhku, on mitmeid ja mitmeid palju paremaid (kasvõi näiteks kunagi Ugalas ja praegu Linnateatris mängitav “Enigma variatsioonid”). Ja eriti rahulolematuks tegi lõpp, mis oma suhtumisega “unustame kōik selle ära” on küll inimlikult armas, aga teeb ju kogu loo nulliks! Sellest hoolimata jäin teatrikülastusega rahule. Ilmselgelt sellepärast, et üht peaosadest mängis Mirtel Pohla ning Mirtel tõesti mängis 110ga! Petetud naist, kes siiski on kindel, et mees teda maha ei jäta. Aga lisaks andis ta mingi uue hingamise ka oma partneritele. Kadri Lepp, kes mängib “sõbrannat”, kes on pakkunud tolle mehele midagi, mida ta oma naiselt ei saa(?) ning on veendunud, et mees jätab oma naise ning alustab uut elu temaga... Kadri laseb Mirtelil bravuuritseda, ent kui korraks saabki sõna vahele, siis on see huvitava duaalsusega, ühest küljest tahab ta end selgitada ja olla teisest üle, teisalt jällegi peab ta anuma oma elu pärast... Ja mehed selles supis -Janek Vadi (kelle kohta mu teatrikaaslane ütles, et ta oli nagu teisest ooperist), oli minu arvates väga tasemel, sellise kahe naise vahel valijana. Mahlakalt lahendatud ülihoogne roll. Ja Tarvo Vridolin peab siin ühe monoloogi ning see “kuidas” ta seda teeb, toob kananaha ihule! Vinge kui näitleja suudab nii endast välja minna laval (proovides samaga säilitada närvi). Meeldis ka parukate kasutamine, tegi teatraalse olukorra teatraalsemaks. Mirtel on Ugalas külas ja see on Mirteli kanda-vedada...no kuniks Tarvo võtab üle :) Kahtlemata mu ootused olid kõrgele aetud, aga isegi kui neid ei ületatud, siis kui poleks näinud, vaevaks ikka kuni ära saaks nähtud. Tegelikult oli täitsa okei teatriõhtu. Vaatamiskuupäev 14.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/02/triller-ugala.html
33. PÄIKESE LAPSED - Eesti Draamateater / Tallinna lavakool (lavastaja Uku Uusberg)
Meeldejäävaimad näitlejad: Lena Barbara Luhse, Jan Erik Ehrenberg, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ita Ever, Aleksander Eelmaa, Martin Kork, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Ekke Hekles, Kaarel Pogga
Gorki “Päikese lapsed” Uku Uusbergi lavastusena EMTA lavakooli 29.lennu näitlejate diplomitööna, tõi noored näitlejad Eesti Draamateatri suurele lavale koos Aleksander Eelmaa ja Ita Everiga. See tekst oma paljukihilisuses on sellise lavastusena ka etteantud raamide tõttu mõningate apsudega, aga vaadates muutuvad need teisejärguliseks. See suhterägastikke täis kostüümidraama siin on eelkõige näitlejatibudele proovikiviks ja seda eelkõige võikski võtta vaid sellisena, mis sest, et see üksindustraagika avaldub ju veel eriti valusana arvestades tegelaste vanust. Vaatamiskuupäev 12.01.(esietendus toimus juba 2019) Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
32. TABAMATA IME - Theatrum / Tallinna lavakool (lavastaja Lembit Peterson)
Meeldejäävaimad näitlejad: Jaan Tristan Kolberg, Maria Teresa Kalmet, Margaret Sarv, Kalju Karl Kivi, Mark Erik Savi, Karel Käos, Hardo Adamson, Marta Aliide Jakovski (nägin ainult ühe rollijaotusega, aga seda mängiti kahes)
Vana Vilde klassika kunstniku elust ja sellest kellel on õigus kritiseerida kunsti ning kuidas. Theatrumi laval on Tallinna lavakooli 30.lennu näitlejatibud ja elavad läbi Vilde-ajastulikus vaimus (ja keeles) ajatuid inimsuhte ja -psüühikaprobleeme. Eelkõige pianist Leo Saalep(Jan Tristan Kolberg) 2 naise vahel, kellest üks on abikaasa Lilli Ellert(Maria Teresa Kalmet) ja teine ex-pruut (kuigi kustumatu armastus) Eeva Marland(Margaret Sarv). Lembit Peterson on selle lavastanud 4h15min pikkuseks ja 4 vaatusesse, ent see pikkus ei häiri kõige vähematki! Iga inimene, kes on elus armastanud, pettunud vōi oodanud- need tunnevad siin ära igasugust- Lilli Leo “nartsuks” kutsumine ja sinna otsa (suurim viga) põlvili maas enda alandamine(ent see olukord teebki jalad nõrgaks) on eriti Maria Teresa poolt ideaalselt lahendatud! Või looja, kellele kuljustega narrimüts ülekantud tähenduses pähe surutakse, kui ta ise oma kunsti suurusesse usub, aga keegi ta mulli lōhki torkab...seejuures, mis tunne see on, kui selleks torkajaks on see, keda kōige rohkem tegelikult armastad? Kas abielu on armastuse pühamu ning kas see paneb ka kohustused pimesilmi teist poolt tõsta? Ja mis siis saab kui armastus saab otsa, kas siis on moraalne ōigus koos pühamu hävitamisega ka teisest inimesest üle trampida? Nii palju elulisi paralleele... Vaatamiskuupäev 02.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
31. CHARLOTTE LÖWENSKÖLD - Rakvere Teater (lavastaja Urmas Lennuk)
Meeldejäävaimad näitlejad: Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Grete Jürgenson, Madis Mäeorg
Selma Lagerlöfi romaanitriloogia keskmine osa “Charlotte Löwensköld” esietendus Rakvere Teatris juba mõni päev tagasi, aga selle kohta on kuidagi raske sõnu seada. Mitte sellepärast, et poleks, mida arutleda, pigem on see kuidagi siiruviiruline. Eelkõige pean ütlema, et minule meeldis. Aga... jah see “aga”... Kuidas sõnastad peegeldust loost armastusest, kus tegelikult see “armastus” on vaid näiline. Jah, meespeategelane armastab ilmselt jumalat... Charlotte ilmselt armastas seda meest, oma kihlatut... Ka organistiproua armastas sama meest... kuigi siin võib juba piir himustamise ja armastamise vahel olla hägune. Ema ilmselt armastas ka teda, Karli(mõneti uutmoodi Imre Õunapuu), oma poega... Jah, just Ülle (ema) monoloog oli see, kus tõesti kostus läbi armastus “KUI INIMENE ARMASTAB...”-see on selle lavaloo kvintessents. See oli ka kogu etenduse tipphetk minu jaoks. Tulid isegi külmavärinad. Külmavärinad tulid ka tema ja Charlotte-Natali Väli dialoogi peale, kus pandi paika ema ja miniast nö.tütreks saamise vahekord. Tõeliselt vaimustas Silja Miks’i loodud ebameeldiva naise roll. Lömitav, ent omakasu peale väljas. Humoorikas väljapoole, aga maduuss seest. See on psühholoogilise mängu tase, olgugi, et tegemist on karakterrolliga. Samuti Ülle. Alguses üldsegi mitte eriline, tegi ta rolli teises vaatuses dramaatilisemaks (roll kasvas) ja see monoloog tõesti lõikas sügavale. Grete Jürgensoni vahva koomiline Dalakulla andis veel erilise naerupahvaku koostöös Liina Unt’i kostüümivalikuga-ta nimelt oli riietatud, nagu Dala-hobune!😄 Dramaturgiliselt olid mõned imelikud üleminekud(eks romaani teatrivormi treimisel on see oht), aga selle eest on Urmas niipalju lahedat huumorit sisse toonud, mida Selma loost ei ootakski! Lõpuks jäigi koomilise draama tunne, mitte melodraama, nagu oleks arvanud. Vaatamiskuupäev 5.09. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/09/charlotte-lowenskold-rakvere-teater.html
30. VIHANEMEES.COM - Kinoteater (lavastaja Paavo Piik)
Näitleja: Ivo Uukkivi
Valge, keskealine mees tunneb, et lisaks naisõiguslastele peaks maamunal olema ka meesōiguslased... sest kes meid-nõrgemat sugupoolt muidu kaitseks? :) Oleksin pidanud sellega põhimõtteliselt haakuma, aga läks päris pikk aeg (kogu see me2 mõnitamine ja girlfriendi teema jne), enne kui... Aga siis täiega. Mu hinnang kummaliselt liikus etenduse edenedes 6-5-4-5-6, aga siis tuli Pärnusse sõit pojaga ja järsku muutus loo väärtus palju kõrgemaks. Ivo mängib nii mõnusalt omamehelikult, vahepeal peenelt, siis jämedamalt, aga hea meel oli tõdeda, et tegelikult tema pole siin see “vihanemees” (kogu aeg), kuigi eks ta lõpus natuke endast välja läheb. Vahvad olid need hetked kui ta silmad suureks ja ümmarguseks kui tōllarattad ajas. Kuigi teema keerab tõsiseks ära, on see suures osas ka komöödia. Eriti naiste naerupahvakuid oli saalis palju kuulda...ilmselt nad tundsid siit rohkemgi ära kui mehed (mind ennast siiski naerma eriti ei ajanud, mõni muie siiski-eriti kui ta oma poja fotoga mööda saali uhkelt jooksis). Esietendus oli juba 2019. Vaatamiskuupäev 11.01.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
29. MILLEST TEKIVAD TRIIBUD - Eesti Draamateater (lavastaja Urmas Vadi)
Näitlejad: Inga Salurand, Kristo Viiding, Indrek Sammul
Vahvalt Vadilik farsi elementidega absurdi kalduv, humoorikas, ent lõpu eel korraks ka sügavaks kiskuv, 2 (vaheaja tõttu ka poole) tunnine ülelend Eduard Vilde elust... Vast päris mitte nii vaimustav kui ootasin. “Üle”ootamisel on pahatihti see efekt. Kuigi naersin korduvalt laginal, eriti kui midagi Vilde loomingust ära tundsin(pidevalt!). Aga Vadi segab siia ka Bornhöhet, Lutsu, Underit, Adsonit ja Juhan Liivi (kohal on ka Päts) ja kõikvõimalikke tegelasi nii Vilde kui teiste kirjanike loomingust. Tammsaarele küll viidatakse(naabrimehena), aga tema vist seekord jäeti muus osas rahule🙂 Vaatamiskuupäev 18.10. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
28. NAGU SÜLDIKEEDUVESI - Endla (lavastaja Kaili Viidas)
Meeldejäävaimad näitlejad: Tambet Seling, Ireen Kennik, Peeter Tammearu, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Priit Loog, Kleer Maibaum, Nils Mattias Steinberg
Kui tegutsemas on lavastaja Kaili Viidas ja dramaturg/autor Ott Kilusk, siis vōib üsna kindla peale teatrisse minna ja saada midagi head. Endla “Nagu süldikeeduvesi” pole erand. Jah, kreftine tekst ning keskmisest rohkem pissi/kaka-jutte, aga seal on selline kontingent tegelasi, kelle suus vastavad jutud ongi! Ja antud juhul päriselt naljakad😀Tegelikult kogu see värk on ohtralt nalju täis, nagu teatraliseeritud anekdootide paraad- irvitamisaluseks mingid tagahoovi-tüübid, kes on küll lihtsameelsemapoolsest otsast, aga igapäevasekeldused ja unistused neilgi. Kõik tahame õnne ja rõõme leida, olgu see siis väikestest või suurtest asjadest ja kõik vajame armastust ning teisi inimesi...Süüa ka! Ja kui paremat pole, siis võivad maailma maitsvamad olla ka vürtsikilud, pannipätsukesed vōi kasvōi keedetud rupskid! Vaatamiskuupäev 18.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
27. DAAMID - Endla (lavastaja Enn Keerd)
Näitlejad: Lii Tedre, Karin Tammaru, Jane Napp
Enn Keerd on lätlanna Justine Klava auhinnatud näidendi “Daamid” lavastusega toonud Endlas lavale koos 3 suurepärast “Pärnu pärli” - Lii Tedre, Karin Tammaru ja Jane Napp. Milline trio! 3 eri generatsioon naised- keskkoolitüdruk, tema ema ja vanaema. Kolm eri vanuses naist ühe katuse all, ega see ju kerge ei ole. Vanaema tahab, et nii tütar kui lapselaps elaksid tema juures. Teha kõik teiste eest ära, aga ka oma nina pista kõikjale ning kõige kohta oma arvamusest teada anda. Tütar tahab eemale, enda isiklikku elu elama koos oma tütrega. Lapselapsel on vanaemaga omad saladused ning vanaema laseb tal ka teha mida lapselaps soovib. Vanaema poputab veel ka... Kōigil oma arvamus kuidas elama peab ja kuidas kodus asjad peavad olema. Alguses tekitab ausa ja otsekohese peresisese suhtlemisega nalja ja äratuntavaid olukordi ning seoseid. Kuid tasapisi paistavad selle huumoripinna alt sügavamad ja valusamad seosed. Esietendus oli juba 2019. Vaatamiskuupäev 01.02.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
26. LAUL ÕNNEST - Vanemuine / Tallinna lavakool (lavastaja Elise Metsanurk)
Näitlejad: Maarja Johanna Mägi, Ekke Hekles, Kristiin Räägel, Ken Rüütel, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Martin Kork
EMTA lavakooli 29.lennu noored vallutasid Sadamateatri Oskar Luts’u “Laul õnnest” lavastusega. Punti olid haaratud ka Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova ning lisaks ka kunstilise tausta loomisel mitmed vanemad tegijad. Lutsu lugu on kuidagi tänamatult kasutamata viimasel sajal aastal, aga õnneks see leiti taaskord üles, sest tegemist on vägagi kōnetava ja elulise looga. Arvestades, millal see kirjutati, siis võis see omal ajal olla üpris skandaalne, ent on olulise sõnumiga ka tänapäeva kontekstis. Nimelt, kas on vaja abielluda ja kas on vaja abielluda armastusest? Kui kiiresti? Ja kas tõesti terveks eluks? Noor lavastaja Elise Metsanurk on koostöös dramaturg Priit Põldmaga andnud vanale loole isikupärase stiili Teatrikaaslane oli vaimustuses Ekke Hekles’i liikumisest ja tõesti selline kergete hüpete, mõneti varasematest teistsugune ja paljasjalgne roll oli ka minu meelest hea. Ta on laval nii huvitav. Minu lemmikuks kujunes seekord hoopis Marika Barabanštšikova karikatuurne karakter- rikka poisi ema. Kristiin Räägel meeldib üha enam, ta nagu areneks lausa silme all! Seekord meenutas tugevalt Elisabet Reinsalu. Maarja Johanna Mägi sai sedapuhku rolli, kus tal tuleb olla praktiliselt ühes meeleseisundis- pahur ja rahulolematu. Ken Rüütel on väga hea häälega, ent roll vast veel kõige ebameeldivam, suisa "pahalane". Külliki on tasemel, nagu alati- ema rollis, kes näeb kõrvalt, kuidas minia tasapisi tema pojast eemale triivib, kuid ei suuda olla nina toppimata noorte asjadesse. Emade uhkustamise stseen oli loo üks naljakamaid, kuigi mida lugu edasi, seda tõsisemaks ja kurvemaks see keris, kuni paratamatu tragöödiani.
Vaatamiskuupäev 08.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/02/laul-onnest-vanemuineemta-lavakooli.html
25. VANA KLAVER ehk SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU - Thors Production (lavastaja Ain Mäeots)
Meeldejäävaimad näitlejad: Liina Tennosaar, Sepo Seeman, Ingrid Margus, Saara Nüganen, Peeter Oja, Priit Strandberg, Kalle Sepp, Veikko Täär, Inga Lunge,
Kiidjärve “omast poisist”- Kalmer Tennosaarest - teater, nagu rock-kontsert :) Mikrofonidega ja suurele rahvamassile, hoogsate pildivahetustega, kõigile eestlastele tuttava muusika ja ohtrate naljadega (tõesti hea huumor!). Ain Mäeots on meister lavastama selliseid suuri mänge ning kõik töötab, nagu valatult ja viimistletult. Mõni tegelene on “nagu õhust võetud”- tuleb ja laulab vastava tunde tekitamiseks ja otseselt sisu või karakterina ei ole loo osa, aga lõppude lõpuks ikkagi terviku teenistuses. Istusin 26.reas ja sellepärast lavastustöö detailide jälgimine ja näitlejate töö jäi natuke fragmentaarseks, aga isegi nii kaugele paistis (ja loomulikult kuulis) ära Sepo Seemani sobivus Kalmeriks! (Natuke oli kahju, et Mart Sander, kes minu arvates ideaalselt oleks ka rolli sobinud, siin siiski kaasa ei tee). Palju pisikesi karaktereid mängiti ka teatrimällu- Liina Tennosaar iseenda vanaemana (vōibolla see on isiklik kiiks murret rääkivate naiste vastu🙂, aga tõesti oli mahlakalt mõnus ja mõjuv roll), Saara Nüganeni Valentina Tereškova (ja milline lauluhääl!!!) ning Reet Linna, Ingrid Margus Kalmeri abikaasana pakkus kõige dramaatilisemalt sügavaima stseeni, Peeter Oja Artur Rinnena, Inga Lunge laulab ühe etenduse ilusaimatest lauludest ja eriti-eriti Priit Strandbergi Hardi Tiidus! Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga vahva teksti, sidudes nii Kalmeri elu kui ETV ajalugu ja just vana hõbeda karakteri tekst kubiseb paroolidest ja headest kildudest. Britt Kõrsmaa tantsud ja kogu seatud liikumine oli tasemel ja samuti Siim Aimla oma bändiga! Vägev! Vaatamiskuupäev 31.07.
Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/09/vana-klaver-ehk-suusabaasis-on.html
24. NAD TULID KESKÖÖL - Tallinna Linnateater (lavastaja Diana Leesalu)
Meeldejäävaimad näitlejad: Anu Lamp, Priit Pius, Kalju Orro, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli
Plussid ja miinused:
- Diana Leesalu ei suutnud vältida näidendisse sissekirjutatud karisid tuled kustu-pōlema režiid silmas pidades. See tekitab pika tõsise teksti puhul unisust
- tempo tõmbab vahepeal täiesti paigalseisvaks
- jõhkrad füüsilised toorused toimuvad peamiselt lava taga (va mahalaskmine & poomine)
- lava oli ehitatud esimeste ridade peale, oleks võinud rohkem ka ette äärde mängu tuua.
+ mitmed näitlejad teevad imelised rollid. Eeskätt ema ja poja rollides Anu Lamp (ta nagu armastaks iga sōna, mille suust lendu laseb-milline diktsioon ja teksti mõtestatuse tase!) ja Priit Pius(meeldis teravama s-i läbi stiilipuhas karakteri-mäng), aga ka kõrvalosadest eriti vanameistrid Kalju Orro ja Egon Nuter. Isa-ema stseenid ja keemia oli vägagi eluline! Vangide omavaheline koomika heaks tasakaaluks.
+ teksti ja kogu loo olulisus. Kui seda üle aasta tagasi lugesin, oli juba palju ekrele viitavaid natsiretoorikaga seotud otseseid ühendusi, nüüd oli neid veelgi lisandunud (“klouni vōiks saata Inglismaale, oleks seal neid rohkem”)
+ võimas suurlavastus, vapustav ja dünaamiline lavakujundus Jaagup Roometilt. Diana oskus ruumiga mängida. Rene Liivamägi valguslahendused tegid mõnedest stseenidest silmadele tõelise elamuse(näiteks 3 vangi kättpidi rippumas, 3 kohtvalgustust nende kohal) ja üldse teatav matemaatilisus valguskujunduses on üks teatriaasta tippe.
+ natsilipu oma svastikaga vastik võimsus, isegi kui see on hämaras kōige kohal või kaugel laual. Mõjub!
+ suurel, avaral laval muutub inimene väikseks, milline eluline kontrast ja kunstiline tabavus! Ainult Hitleri hääl oli tähenduslikult lavatäitev.
+ võimas video&helikasutamine, kuigi trummipõrinalik lõik oleks toiminud pisut vähemas mahus veelgi šokeerivamalt.
Tervik mõjus.
Vaatamiskuupäev 29.10. Loe pikemalt siit, kuidas seda enne nägemist ette kujutasin: http://danzumees.blogspot.com/2019/09/tallinna-linnateatri-55hooaja-avamine.html
23. LÕPPMÄNG - Rakvere Teater (lavastaja Peeter Raudsepp)
Näitlejad: Margus Grosnõi, Märten Matsu, Volli Käro, Helgi Annast
Võtan mütsi maha Rakvere Teatri ees. Julgus võtta Beckett’i “Lõppmäng” väikelinna mängukavva on risk. Isegi mõtlesin, et kas lähen või mitte, sest ainus Beckett, mis minule "peaaegu" meeldib on Godot. Kuid Raudsepp on lavastajana heas vormis ning võimalus näha oma suure lemmiku Volli Käro uut rolli...no sellepärast näed ka seda fotot siin🙂 Oi kuis ma loodan, et see risk ära tasub, sest tegemist on absurdi- ja mõtlemist/seoste/teooriate loomist armastavate teatrisōprade maiuspalaga. Beckett seda ise pole lahti seletanud ja seega on kõigi vaatajate enda teooriad õiged. Eks vihjeid, millest apokalüptiline lugu räägib vōib ammutada nii ajast, millal see kirjutati(10aastat peale Hiroshimat/Nagasakit, ehk 2.maailmasõda) kui ka Becketti enda elust, mis olukorda ta sōja ajal sattus, aga ka mis olukorras ta oma naisega oli...Kirjutasin blogis nendest teemadest natuke rohkem, kes tahavad võtmeid. Ja ka seekordne Lõppmäng oli tõesti allegooriate tulevärk! Tegin nii mitmeid kihte oma mõtetes. 1 näide- lahtimõtestatus teatri endaga seonduvalt-siin on keskmes lavastaja/autor Hamm(Margus Grosnõi), kes kamandab, lükkab ja tõmbab näitlejat Clovi(Märten Matsu) ja too peab tegema orjana nii, nagu pime ja ise seista mittesuutev Hamm käsib. Clov jällegi ei saa istuda...Ja mida rohkem “roll” valmis saab(rolli rollis üks koer, mida Clov Hammile “ehitab”), seda vähem tahab ta Hammi sõna kuulata. Hamm jällegi tunneb kuidas teda on vähem ja vähem vaja. Laval üldse “jalutud”-vana teatrijuht(Volli Käro), keda tuleb “piletituluga toita” ja administratsioon(Helgi Annast), kes esimesena otsad annab, kui peaks teater pōhja vajuma. Ja selliseid erinevaid teooriaid tõesti tekkis veel mitmeid! Ja millist tulevärki pakuvad siin veel näitlejad! Nad oleks nagu saanud mingi eriti maitsva asja kätte ja võtavad sellest kōik, mis vōtta annab. Eriti mehed ja eriti Margus ja Märten! Eks Beckett on palju ette kirjutanud, a saatan on ju detailides ning Lõppmängu puhul, et tööle hakkaks on vaja aeglast tempot ja liha luudele just näitlejamänguga! Lisaks kogu eraldatuse teema praeguses pandeemiaajas. Mitte kōigile, a minule küll! Vaatamiskuupäev 17.10. Loe siit pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/loppmang-rakvere-teater.html
22. KAHEKESI - Kinoteater (lavastaja Paavo Piik)
Näitlejad: Karolin Jürise, Ursula Ratasepp, Liisa Saaremäel, Tõnis Niinemets, Sander Rebane, Henrik Kalmet
Auteur Paavo Piik tõi Kinoteatris välja “Kahekesi”. Väga tugev trupp ja palju äratundmist ning mõtlemisainest pakkuvad tüübid, mõtted ja paarisuhte erinevad vormid ja ajajärgud. Lavastuslikult on siin huvitavalt ja omapäraselt seotud “pildid”, ehk suhete üleminekud ja segatuna sellega, kuidas need tegelased ning teemad justkui voolaks üle järgmiseks, mis muudab terviku eriliseks siksakiks, milles siiski on väga tugev kokkuhoidev sidusus. Põnev kui loojal on nägemust. Karolin Jürise esimese suhte esimene karakter võlub oma terve näo, keha ja olemusega. Mängib, aga on ehe. See on nii võluv, kuidas. Sander Rebane temaga koos on nagu päris ning see kuidas ta enda tugevast kohalolust hoolimata annab Karolinil särada, see muudab nad kahekesi seal nii nunnuks, kuigi suhe väga roosiliselt ei lähegi. Mängu astub Ursula Rataseppa mängitud naine ning Sandrist saab tema armuke. Ursula vastupidi, mängib esimese suhtega end soojaks ja võlub juba täiega teise tegelasega, mil partneriks Henrik Kalmeti mängitav mees. Selline mees, kes on otsustanud olla tsölibaadis, kuigi naine võrgutab, mis jaksab. Henriku mängulisus pääseb siin igati valla ning kui Ursula kaob voodite vahele ära ja mängu siseneb Liisa Saaremäel’i “naine”, on dünaamika sujuvalt läinud üle uueks reaalsuseks. On see vast elutants, mis siis neil seal “kahekesi” saab toimuma ja plõksti vahetub Henrik Tõnis Niinemetsa vastu. Tõnis on täiesti uutmoodi siinsetes rollides. Eriti tema teine “mees”, kelle mõttemaailmast tundsin ära enda oma. Mõnikord on mõnus saada kinnitust, et ka mõned teised on sinu moodi. Sellega saab teha kontroll-linnukese, et kuigi ülakorrusel on mõni tuba sassis, siis teistel on ka.
Jah, lugu suhetest, kus iga suhe on erisugune ja eri faasis, ent ometi tunneb need ära ja elab kaasa. Hea vaatamine. 1h20min, just sobiv. Kammerlik, suhte ühest hetkest üle lendav ja selle sügavusse sukelduv ja siis nagu maagiliselt järgmisse hüpates. Vaatamiskuupäev 02.03.
Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/03/kahekesi-kinoteater.html
Endalegi üllatuseks sain palju tagasisidet, et inimesed olla just selle teksti peale seda tükki vaatama läinud. Jääb vaid loota, et antud ootused enda ka õigustasid. Ainult, et ei teagi, kas tekst blogis või instagrammis. Igatahes tänud tänud eest!
21. POEG - Theatrum (lavastaja Ott Aardam)
Näitlejad: Andri Luup, Laura Peterson, Jass Kalev Mäe,
Olin pikalt “Poeg” etendusest läbi raputatud. Florian Zelleri triloogias hüpatakse “Isa”lt “Pojale”, jättes “Ema” vahele. Aga see “Ema” ei ole ka niivõrd Isa ja Poja sugulane... Tegelikult ei ole ka Poeg otseselt... Pigem on teatavat sidususe tunnet Isa ja praegu Linnateatri kavas olevate “Mineku eel” vahel. “Isa” neist kõigist vast kōige tugevam. Aga nagu öeldud, ka Poeg mõjus. Ja VÄGA sügavalt. 3 korda nägin suurt vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Ühest küljest (3 lapse) isana tundsin, mida see isa läbi elas, teisalt pojana, tuli meelde kuidas ise istusin teismelisena Soomes elades järve rannal ja mōtlesin kuidas end ära uputada... Nagu kavalehel lavastaja tabavalt ütleb, lapsed on meie elu kõige tähtsam armastus! Lõikab ka valusalt teise veeni- meie enda ego kipub lapsekasvatusel vahele segama, ka olukordades, kus peaks lapse kõige tähtsamaks tõstma, eriti kuna see on seotud kolmandate inimeste ees kohustustega. Siin isa on isegi tugev selles osas, aga ikkagi. Ja see lõpu Zellerlik trikitamine, on nagu täpp i-peal... Ja milline tour de force on Andri Luup siin isana! Bravo! Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni vääriline roll! Kodus pärast küsisin lastelt, mida nemad teeksid sellises olukorras... sain vastuseks, et kuna neil endal lapsi pole, on raske öelda... nad ei suutnudki end sellesse olukorda kujutada. Pinnisin siiski lōpuks välja...poeg ütles, et ta kuulaks arste, tüdrukud, et usaldaksid poega... Tagantjärgi tark on lihtne olla, aga arvan, et isegi seda lugu hoiatusena vōttes, teeksin ikkagi nii nagu Zelleri isa ja ema. Üldse tundsin selles isas liiga palju iseennast ära ja see ei meeldinud mulle(=ma ise ei meeldi isendale?) Vahepeal on selline peegel eriti hea, tahab ju kohe parem isa olla...
Vaatamiskuupäev 24.09. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
20. DOKTOR ESPERANTO - Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt (lavastajad Piret Simson ja Liina Vahtrik)
Näitlejad: Liina Vahtrik ja Piret Simson
Õekesed Helmi ja Hilda Dresen’ite vaimud, kes kummitavad Teatri- ja Muusikamuusemi Assauwe tornis. Tõelised esperantofanaatikud, millele autorid-lavastajad-kunstnikud Liina Vahtrik ja Piret Simson on eluvaimu sisse puhunud ja lavastuses “Doktor Esperanto” lavale toonud. Ma ei saa arugi, et mida ma sellelt ootasin, aga igatahes üllatusin, et see tekst ja tegutsemine nii koomiliseks osutus!
Biograafiliste sugemetega lugu on üles ehitatud vähestele faktidele, mida neist teada on- eelkõige see esperantofanatism (mille ümber on punutud keele looja “palvetamine”), mängud esperanto keelega, millesse kaasatakse ka publikut (muide väga-väga mõnusalt kammerlik ja publikulähedane on kogu etendus). Kaasatud on õdede luuletõlkeid ja see annab aimu, et keel on tõesti lihtne ja lihtne omandada. Piret ja Liina teevad siin “oma” asja ja see hingestatus ning panustamine ja silmade sära ning rolli nautimine on ka vastaval tasemel. Minul oli lõbus, hariv ja armas seal saalis olla. Muide pealkiri tulenebki esperanto keele looja hüüdnimest. Indie-teatri hõnguga. Vaatamiskuupäev 15.02. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
19. HEAD INIMESED - Vanemuine (lavastaja Ain Mäeots)
Näitlejad: Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Külliki Saldre, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Maarja Johanna Mägi
Nōukaaja 80ndate ja verivärske vabariigi 90ndate, pöördeliste aegade kired- Ain Mäeotsa lavastuses “Head inimesed”. Peamiselt läbi ühe perekonna ja selle lähituttavate ning eelkōige sellesse perekonda kuuluva ühe mehe teekonnast Rahvaluule Peavalitsuse peadirektorist Kultuuriministriks. Kuidas ühed oskavad elada, teised on vaid nupud vōi kõrvaltegelased sellel teel. Kuid lisaks ka armastusest ja ihast, sest ka tugevad mehed on naiste võlude ees nõrgad. Iga meie otsus mõjutab elu, ent ka teiste omasid. Liblika tiivaripsutus vōib tekitada lumelaviini. Kuid inimsuhetes tuleb alati hoida kuklas teadmine, et igal teisel on tegelikult enda huvid kōige tähtsamad (vaid tōeline armastus vōib muuta seda teoreemi). Suhted töö saamiseks mängisid siis olulist rolli ja eks nad mängi ka praegu. Aga kui “saatus” luurab Sind nurga taga, siis ole Sa kes tahes ja ükskōik kui suure vōi väikse karmavōlaga, pakku Sa selle eest ei pääse. Autor Mart Kadastik on küll välja andnud mitu romaani, aga see on tema debüütnäidend. Puhtalt tekstilises mōttes aasta tugevamaid originaale! Dialoogides on kuldaväärt sōnaseadeid ja üldse kogu tekst kirjanduslik. Selline näidend, mida tahaks lugeda, et need head ütlemised sealt üksipulgi välja noppida. Vaatamiskuupäev 29.11.
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
18. MÄNGU ILU - Tartu Uus Teater (lavastaja Andreas Aadel)
Näitlejad: Elise Metsanurk, Jan Erik Ehrenberg
Mõnikord teatrit vaadates kohe tunned, et see on “Sinu jaoks”...minu puhul tekkis see tunne “Mängu ilu” ajal! Kollaaž vastu vahtimist tükikestega, mis näitavad inimlikku, ent samas ka ebatervet konkurentsijanu. Kõik on vaja keerata “võistluseks” ja tegelikult isegi kui ei keera, siis võib miski hoomamatu klikk ajusagarate vahel ise muuta täiesti mõttetu tegevuse kas võidu peale minekuks või vähemalt “teisele ärategemiseks”. Sellised naljakad loomad me inimesed oleme...ja nagu tegijad rõhutada sobivalt vihjega näisid tahtvat-“loomastume” selles võistlusjanus. Nii vinged, näljased, uued, noored teatritegijad teevad no lihtsalt ülimalt suurt rõõmu! See on kahtlemata minu lemmik viimase lavakalennu lõpetajate esimestest suurte teatrite tegemistest! Tõeline nauding igaühele, kes trenni teeb ja spordiga tegeleb või on tegelenud. Esimest korda elus nägin teatrit Uue Teatri väikses saalis-kui mõnus kammerlik atmosfäär! Ja sporditeater kui žanr on nii harvakasutatav ja huvitav juba tänu oma olemusele! Väga hea, stiilne, valge ja steriilne, koolivõimlalik stsenograafia Kristjan Suitsult-tema selle aasta vast parim töö minu arvates. Andreas Aadel lavastajana näitas juba VATis kammerliku vormi huvitavaks tegemise muskelid (kuigi toona Pinter polnud lihtsalt “minu teater”) ja nüüd veel “oma asjaga” tõstab lati väga kõrgele. Ja milline "partnermängu ilu" Elise Metsanurgalt ja Jan Erik Ehrenbergilt! Vau! Elise murraks nagu ennast mõnuga-avades, painutades barjääre, neist üleronides! Ja Jan Eriku süvenemine, sisseminek, tõesti nagu loomaliku jõuga rollisaavutus!Bravo! Kōik need sulg-ja rahvastepallid, pimesikud ja kitseküpped, isegi iluvõimlemine...Kahtlemata on võidupeale minekus “mängu ilu” või kas selles see “ilu” ikkagi seisneb? Sest tegelikult see võib ikka ka kole olla🙂 Vaatamiskuupäev 16.10. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/mangu-ilu-tartu-uus-teater.html
17. TANGO - Endla (lavastaja Ingomar Vihmar)
Näitlejad: Ott Raidmets, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor, Kleer Maibaum, Lii Tedre.
Mis me saame kui paneme iroonia groteskiga filosoofiakeksu mängima? Ingomar Vihmari Mrožeki “Tango”! Poleks unes ka uskunud, et Mrožek on see autor, kelles minu ja Vihmari humoorimeeled kohtuvad! Olin kuulnud igasuguseid hirmulugusid lavastuse kohta, et seda olla raske tõlgendada ja no ka minu nähtud etendusel hõredad read hõrenesid pärast vaheaega veelgi. A vot minule meeldis! Mis meeldis...ahmisin seda endasse paljaste kätega ning lakkusin sõrmed ka veel puhtaks! Kui Eesti teatris jagataks ansamblimängu oscareid, siis see trupp oleks kindlasti vähemalt nominentide seas. Neile, kes teatrit vaadates oma peas teooriaid armastavad punuda, neile veel eriline maiuspala. Tead filosoofiat, et olen ainult mina ning kōik ümbritsev on tegelikult ainult minu välja mõeldud..alguses läksin sellega liikvele, ent siis hüppasin teise vagunisse üle-kujutasin ette ühe inimese sisemaailma, kus idealisti(Ott Raidmets) ja lihtsameelse lapsiku otsekohesuse(Saara Nüganen) pulmalaua ümber on kogunenud primitiivne metsik robustsus (Nils Mattias Steinberg), kultuuriloome, aga ka raskuste ees silmasulgemine(Peeter Tammearu), tahe/vastutahtsi tegutsemine ning käsutäitmine(Jaan Rekkor), petmine ja labiilsus (Kleer Maibaum) ning mängurlus ja peksukott (Lii Tedre). Kõik peavad pidevalt võimuvõitlust. Vaatamiskuupäev 14.12
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
16. TALLINNVILLE - VAT Teater (lavastaja Helen Rekkor)
Näitlejad: Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots, Margo Teder
Auteur Helen Rekkori “Tallinnville” on nagu “stseenid ühest linnast”. Ja täpsemalt “targast linnast” (smart city), oma tarkade majade ja oluliste vōitlustega tänapäeva ühiskonnas...versus vana maailm ja ka piltlikult-selle vee alla vajumine. Nagu maailma matemaatiline saatusevortex. Armusin seal VATi saalis..armusin teise lõigu ajal kui 2 tüdrukut liftis kokku saavad..nad on kunagi peaaegu date’ima hakanud, aga saatus sekkus ning suhe jäi sündimata...ent kui miski on “määratud”, siis toimub see varem või hiljem. Ma armusin sellesse paari, sellesse noorte inimeste elumängu..tuli isu jälle vaadata üht oma lemmikfilmidest “Sinine on kõige kurvem värv”...Kõik need u.10 lugu on omavahel läbi tegelaste seotud. See muudab kogu stseenistiku üheks toimivaks tervikuks-väiksed ja kohati isegi omade puäntidega novellid, üheks suuremaks romaaniks. See teekond on muhe, üllatav, pisut isegi futuristlik, aga samas ka inimhingede peidetud tubadesse piiluv, inimeste suhetest teistesse, aga ka masinatesse ja personifitseeritud AIsse. Õppides praegu robootika doktorantuuris, ei ole siin midagi sellist, mida juba praegu maailmas poleks või poleks võimalik teostada, ent ometi mõjub ka pisut nagu ulme. 4 näitlejat oma mitmetes rollides on nii-nii head. Suurim kriitika seisneb selles, et oleks tahtnud eraldi mõndadest lugudest pikka täit lavastusversiooni! Mis siis ikkagi Emmast ja Allissonist saab? Mis sellest lapsesaamise mängust sõprade vahel? AI-Richardist ja Mirjamist? Vaatamiskuupäev 12.11.
Loe pikemalt instragrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
15. PROZOROVITE MAJA. 40 AASTAT HILJEM - Vene Teater (lavastaja Filipp Loss)
Meeldejäävaimad näitlejad: Liilia Šinkarjova, Liidia Golovataja, Jelena Jakovleva, Aleksandr Okunjev, Tatjana Jegoruškina
Mäletate veel Tšehhovi 3 õde, kuidas nad Moskvasse tahtsid ja kuidas nende maja oli pidevalt täis külalisi... See oli eelmise sajandivahetuse aegu, 1900ndate algus... Vene teatri lavastajal, Filipp Loss’il tuli suurepärane idee, vaadata, mis Olgast, Irinast ja Mašast edasi sai ja nõnda sündiski “Prozorovite maja. 40 aastat hiljem”. Kaasates 3 suurepärases mänguvormis olevat (70ndates) Vene Teatri daami. Neist Liidia Golovataja on mul juba ammune lemmik, aga Jelena Jakovleva ja Liilia Šinkarjova avastused (ei mäleta, kas lapsepõlves nägin neid mängimas). Vene Teatri külastused, kuna taasavastan seda teatrit, on igal külastusel minu jaoks, nagu maailma ja eesti teatrimaastiku avardamine. Antud juhul veel tõeline nauding, sest tegelased on tuttavad ning käib huvitav fantaasiamäng, mis viib põnevasse ajastusse- aastasse 1941. Sõda on alanud, Stalini kord ja represseerimine on käimas (millest ei jää puutumata ka 3 õe kodu), ”nõukogude liit” tõstab ühe suuremalt pead... Minu jaoks oli veel kōige suurem avastus seekord oli Liilia Šinkarjova... tema Maša, see noorim, on luuleline ja unistab endistest aegadest, kuigi praeguseks ju ollakse leppinud... Esimese vaatuse lõpp, mil ta peaaegu rongile astub, et ära sōita, kuid rongitoss siiski ilma temata perroonile vuhiseb- see pilt oli nii ilus, täis igatsust, täis saatust... Peresuhted ja sidemed ning noorema põlvkonna armastused... need kõik on siin õdede argipäevas sees. Teises vaatuses peetakse jõule... Aga jõulud olid ju keelatud... Vaatamiskuupäev 18.02. (esietendus toimus juba 2019) Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
14. ROMEO JA JULIA - VAT Teater (lavastaja Aare Toikka)
Näitlejad: Henessi Schmidt, Karmo Nigula, Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo
Hetkel on võimalik 3s eri versioonis seda Eesti lavadel (ballett&ooper Estonias, ballett Vanemuises) näha ja võiks tekkida küsimus, kas tõesti on vaja ka Toikka ja VAT Teatri pea 3 ja pooletunnist Shakespeare’i draamaversioonis oopust “Romeo ja Julia” just praegu meile juurde? Rääkimata sellest, et Nüganen on selle juba korra ideaalselt Eestis lavastanud ja muidu on ka seda käesolevalgi sajandil vähemalt kolmel korral draamateatrina juba tehtud? Aga vot on!
Esiteks on VATikad toonud Capulettide ja Montecchide vihavaenu tänapäeva, sest ka praegu on meie aeg liigestest lahti, nagu kunagi Veronas ja rääkimata Taanimaast, ajal kui üks prints nimega Hamlet seal oli või ei olnud... Jah, kuigi Aare on vähegi üleliigse Romeost ja Juliast kärpinud, on ta seda ka põnevalt (ja väga sobivalt) rikastanud teiste Shakespeare’i näidenditest tuntumate kildudega. Lisaks Hamletile näiteks ka “Nagu teile meeldib”- kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees...
Vau millised rollid ja milline mõnus huumor siin seda värskendatud, ent olulisema edasi andev lavalugu endas sisaldab. Rikastatud ka videot kasutades ning erilise lavaülesehitusega, kus näitlejad mängivad nii publiku ees kui vahel, nii ühes kui teises otsas, vahesoppides, kõrgustes, kirstus ja isegi postiotsas ronides. Henessi Schmidt murrab oma tavalist lakoonilisemat stiili, lastes kire endast välja ja oi-kui-hea seda on saada tunda. Karmo Nigula hääl on vōimas. Lisaks vinget särtsu Elina Reinoldilt ja Margo Tederilt ja niiniihea on Ago Soots, kes küll peamiselt jutustajaks. Karolin Jürise on ILMUTUS. See tüdruk jõuab veel kaugele teatrimaailmas. Meelis Põdersoo lausa üllatab(positiivselt) ning Tanel Saar ju alati hea, nii ka siin. Suur annus võlu peitub just nimelt seekordse R&J mängulisuses. Näiteks kui tulemas on maskiball, siis vend Lorenzo(Ago) jagab publikule (praegusel ajal tuttavaid rohekassiniseid) maske. Tubini muss ja Põllu valgus on imelised! Vaatamiskuupäev 03.09.
Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/09/romeo-ja-julia-vat-teater.html
13. MUL OLI NÕBU - Vaba Lava (lavastaja Valters Silis)
Näitlejad: Rea Lest, Henrik Kalmet
Vaba Lava ”Mul oli nõbu” tuli Baltoscandil õnneks päeva lõpuks, sest tegemist oli tollel päeval peajagu üle looga kahe varasemaga võrreldes. Lugu päris elust, mis “omalaadne Balti-kett”- autor/1 tegelastest lätlanna, 2. tegelane leedukas, kelle omakorda tapsid eestlased. Maffia ja elusaatused. Rea Lest & Henrik Kalmet 👍 Hea lavastus ka Siliselt. Kaameratega rikastatud. Seal oli üks kogu saali kahisema pannud lavastuslik-videokujundislik lahendus, kui tegelased läbi pargi jalutasid- väga lahe leid. Lisaks tundis tugevalt ära teatava helinduse, visuaali ja olustikuga sügavöise, pea varahommikuse, ööpäevläbi lahtiolevas pizzabaaris istumise õhustiku-olustiku. Lisaks veel mitmeid lahendusi, mis mõjusid tugevalt ja jäävad kauaks meelde. Pani mõtlema, et kui see poiss 18 aastaselt juba 50se elu elas, siis oligi kõige ehedam “live fast, die young”. On ikka saatuslik iga samm, mida teed. Ja meie saatust võivad määrata ka teised inimesed, ent see on ikkagi lõpuks enda otsustest ja tegudest kinni, sest muu maailm peegeldab Sulle Su enda otsuseid tagasi. Mida kaugemal moraalsest, seda suuremas kõverpeeglis. Vaatamiskuupäev 3.07.
12. ALICE IMEDEMAAL - Estonia (lavastaja Gianluca Schiavoni)
Meeldejäävaimad esitajad: Laura Maya, Marika Muiste, Jevgeni Grib, Sergei Upkin
Kogu teatriaasta sai Rahvusooperis selle etendusega suurepärase avapaugu! Gianluca Schiavoni taaslavastas Estonias originaalis Naapoli Teatro di San Carlos lavastatud ja koreografeeritud “Alice Imedemaal”. Vaimustavalt videopilti ärakasutades luuakse kunstiline raam, aga eriliselt vinged on veel need kostüümid! Ka nüüdseks veel need pikkade kaeltega flamingopead või laternatega jaanimardikapepud pole meelest läinud - kogu kunstiline taust on tõeliselt esmaklassiline! Ja Estonia orkester-❤️! Aga ka koreograafia on imeline, kasutades ära iga tegelase tüpaažist inspireeritud liigutusi ja ideaalse dünaamilisusega vahelduvad soolod, duod ja suuremate ning väiksemate koosluste tantsud. Alguses nagu teekond, ehk Alice avastamas Imedemaal elavaid “tegelasi”, kuni siis ärtude ōukonnas nii soldatid kui hobused teevad igasuguseid drille. Nii palju mōnusaid detaile suurte piltide sees. Koreograafiliselt nautisin eriti kōikvōimalikke pöördeid. Näiteks Alice’i põgenemisel, kui terve joru tagaajajaid liiguvad reas risti üle saali ja hobuste sähvakalt kiired pöörded mõjuvad nõelteravalt. Üldse selline lavastus on ju ideaalne pisikestele tüdrukutele- kindlasti süstib kavalalt soovi saada suureks kasvades ka baleriiniks! :) Isegi kõige karmim teatrikriitik, keda tunnen, ehk mu enda noorim (14-aastane) tütar, kes iga etenduse peale viimasel ajal annab hinnangu “igav!”, ütles seekord, et see oli VÄGA HEA! Vaatamiskuupäev 10.01.(esietendus toimus juba 2019)
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
11. ABORT - Endla (lavastaja Kaili Viidas)
Näitlejad: Carmen Mikiver, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Sten Karpov, Ago Anderson
Nii äge, et meil on olemas Kaili Viidas! Koos Heleni, Kaija, Eili, Gerda, Birgiti, Marina, Elise, Cristini/Tiina, Teele/Sandra, Maili, Kadri, teise Tiina, Diana, teise Kadri, Haide, Mari-Liisi ja Üüve-Lydiaga hoidmas naislavastajate lippu ka sellel aastal kõrgel! Tegelikult kohe kui kuulsin, et ta tandemis dramaturg Ott Kiluskiga plaanib Brautigani “Abort” välja tuua, olin kindel, et see saab midagi eriliselt head olema! Oligi!!! Nii lavastuslikult kui ka dramaturgiliselt! Näitlejate trupp ka nii-nii põnev- peaosades noorte armastajatena Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp, ühes kõrvalosas Ago Anderson ja mitmetes-mitmetes kõrvalosades Carmen Mikiver ja Sten Karpov! Kaili lavastuses on nii palju peidetud viiteid, mille noppimine kogu teekonnal on nii põnev, et ei hakka siin reetmagi, ütlen ainult nii palju, et laval kohtame ka Brautigani ennast ning noorpaar teel aborti tegema satub ka Hitchcocki Psycho hotelli...aga see on vaid jäämäe tipp. Lisaks üldse kogu lavastuslik produktsioon-mäng mitmel tasandil(lava on jagatud mitmeks, kontuuritatud, nagu von Trieri Dogville, lisaks mängud nii üleval kui isegi lava all! Ja kirsina tipul, lõpus tekkiv ja langev “lavakardin”! No lihtsalt VAU kuubis!!!
Lugu ise on natuke sürr, absurd, maagiline realism, scifi või mis iganes see nüüd oligi, aga abort ise väga ehtne seal vahel... Vaatamiskuupäev 24.10.
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
TOP10
10. SUUR SIBERIMAA - Eesti Draamateater (lavastaja Hendrik Toopere)
Meeldejäävaimad näitlejad: Tambet Tuisk, Merle Palmiste, Viire Valdma, Britta Soll, Tõnu Kark, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Marta Laan
Kui ma ühena esimestest Draamateatri garderoobi jõudsin, pärast “Suur Siberimaa” etendust, oli seal minu ees üks häälekas daam, kes õhkas “Oi kui hea teater see oli! Minule kohe väga-väga-väga meeldis!” Tõesti, Hendrik Toompere lavastus voolab nii ilusasti, nagu Jenissei jõgi läbi Krasnojarski krai. Orgaaniliselt ning kergestisulatatavalt. Mõningate ohoo-elementidega, mis pidevalt hoiavad õhus pildikeelelist ootust. Seda loomulikult väga heas koostöös Ervin Õunapuu stsenograafiaga. Isiklik lemmik oli “paduvihma”-lahendus ja “korterid”, mis toodud lava ette äärde. Esimene vaatus Siberis, teine Tallinnas. Jaan Unduski tekst on nii kirjanduslik ja kubiseb loosunglikest lausetest ning keelemängudest. Tahaks need sealt üksipulgi üles noppida ja nagu maasikad kõrreotsa lükkida, a la “Emapiim ja head raamatud on elu alus”, ”armeenia konjakiga ei hakka kunagi igav” jne :) Jah, minu jaoks oli tervik nauding. Vanakooli teater. Ilus austusavaldus Krossi 100ndaks sünniaastapäevaks (segatuna sobivalt ka Georg Otsa omaga). Vaatamiskuupäev 12.03
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
09. Charoni koor / Хор Харона - Vene Teater (lavastaja Artjom Garejev)
Meeldejäävaimad näitlejad: Marika Otsa, Ilja Nartov, Marina Malova, Dmitri Kordas
Vene Teatris mängitakse midagi õige magusat psühholoogilise draama austajatele-Artjom Garejevi lavastatud “Charoni koor”! Loo keskmes on lapsepōlves suure potentsiaaliga, ent täiskasvanuna lihtsalt üks keskmiselt hea lauljatar Nastja. Kogu tähelepanu, mille ta lapsena sai, ajas tüdruku ajud segi ja täiskasvanuna ei saa ta enam kusagilt “piisavalt” armastust ja tähelepanu. Sellel on omad, väga hirmsad tagajärjed. Ülimalt hästi kirjutatud, näitlikustatud lugu sellisest olukorrast. Ühtlasi ka ühe manipulaatori valede võrgu punumisest, selleks, et saada mida ta tahab. Uus tutvus-noor näitlejanna Marika Otsa tekitab alguses kaastunnet- manipuleerib osavalt ka vaatajaga. Tema hingestatud mäng paistab pinna pealt üha sügavamale ja sügavamale, sedamööda kui tema tegelase tegelik pale sealt välja paistma hakkab. Kuniks lõpus on temast kahju tunda juba raske. Kuigi inimlikul tasandil ju ikka- ta on selgelt oma kasvatuse ohver. Lapsena allasurutud, aga naisena juba ise vastutav oma tegude eest.
Garejev on lavastajana tõsine “nähtus” meie teatripildis! Niisama lihtsalt see mees lavale midagi ei pane. Publik istub lavasügavuses ja vaatab saali suunas seda (elu)teatrit. Siin on mitmeid vapustavaid ja ehmatavaid ideesid ja momente. Lisaks Marikale teeb siin väga hea rolli ka teda armukesena pidanud tegelase rollis Ilja Nartov ja taaskord üllatab positiivselt Dmitri Kordas, peategelase õemehena, kes on üdini teadlane ja kes tahab ikka head... Peategelasel seevastu ei tule midagi välja, temasse oleks nagu kurivaim sisse pugenud. Ja kuna iseloom on mäda, siis vajub ta üha sügavamale. Olin kindel, et ta teeb lõpuks enesetapu, aga asi läheb siiski teisiti. Laval siiski toimub surm ja saab näha isegi kirstu. Žedeljovi muusika on mõjuv ja Charoni koor pahaendeline ja võimas. Olga Privise liikumine & Andrejuki valgus-wow! Kindel soovitus! Sünkroontōlge ka tasemel(loeb sametise häälega Mari Torga). Esietendus oli juba 2019 ning ilmselt jäi väga napilt teatriliidu parima lavastuse nominatsioonist ilma. Minu arvates oleks võinud see küll mõne teise asemel seal nimekirjas figureerida. Vaatamiskuupäev 28.01.
08. SÕSARA SÕRMELUUD - Teatriühendus Misanzen (lavastaja Helen Rekkor)
Näitlejad: Maarja Tammemägi, Sandra Lange, Rauno Kaibiainen, Ajjar Ausma, Kristian Põldma, Kat Sun
Visuaalteatri-võlur Helen Rekkor paitab meie silmi ja seekord ka tõstab pisut õõva jõul kulkakarvu, rahvapärimuste põhjal lavastaja enda dramatiseeritud “Sõsara sõrmeluud”ega. Kogu lavastus sisaldab endas 5 karmi muinaslugu, aga teatritehnikaid vähemalt 2 korda nii palju: draama-, füüsilise-, varjuteatrist objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi, aga tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaal. Ja ma ei ütle seda erapoolikuna, kuigi trupis laval on mu enda “tütar Dekameronist” Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiaineni fänklubi liige olen ta esimesest lavalnägemise hetkest peale; Ajjar Ausma, kelle x-faktor purskub iga kord kui ta vaid valguse kätte lastakse, Kristian Põldma iga uue rolli järgi janunen ning laast, aga kaugeltki mitte liist-“Eesti oma Tuhkatriinu” Sandra Lange, kes tuli etenduse keskel ja ütles mulle silma sisse, kui “kaunis mees ma olen” (ei saanud muige peale aru, kas ma aru sain ja küsis veel, et kas eesti keelt ikka mõistan)😉 Lisaks uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes proffidele näitlejatele sugugi alla ei jää! See on tegelikult ansamblimänguvõidukäik ning eelkõige ikkagi lavastajateater (Heleni puhul tihti kipub nii olema). Auteur’iliku tugeva nägemusega. Tema tiim töötab selle nägemuse hüvanguks 101%. Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Ja MUUSIKA! Tantsisin istudes terve etenduse.Helilooja ja muusikakunstnik Villem Rootalu segab moodsat technot ja pärimuslikku. Kinkides ühe aasta parima ja mōjusaima teatrilaulugi ”Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi”! Maarja Pabuneni kostüümid ning Joanna Juhkami whitebox peidus üllatustega, Kristjan Rohioja kõikvõimalikud liikumisseaded ning Mikk Mengeli tehnilised trikid-vaimustav! Eks nii hilja on meeled ka teistmoodi vastuvōtlikud, nimelt etendus algas kell 22 ja lõppes alles 0:45! Kui pärast autosse istusin, kuulsin, kuis tagaistmel keegi ühest otsast teise nihkus, a kui peeglisse vaatasin, polnud seal kedagi. Järsku oli madu?! Vaatamiskuupäev 14.08.
Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/08/sosara-sormeluud-teatriuhendus-misanzen.html
07. ANNE LAHKUB ANNELINNAST - Tartu Uus Teater (lavastaja Ivar Põllu)
Näitlejad: Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi
Mahlane suutäis väga head eesti uut dramaturgiat! Auteur Ivar Põllu kirjutatud/lavastatud “Anne lahkub Annelinnast”. Oi seda on saanud oodata, sest Ivar on juba mõnda aega pühendunud teatrimaja rahakogumisele ja no kus Sa siis lood, kui tuleb tegeleda kōige muuga... Aga see ootus tasutakse ühe suhte anatoomiaga. Trikk ongi selles, millise suhte?! Nagu sibul lahatakse seda siin kiht kihi haaval, enne kui jõutakse tuumani. Prantslastel vōib ju olla oma Zeller, sakslastel oma von Mayenburg ja leedukatel Ivaškevičius, aga meil on PÕLLU, kes ei jää eelmainitutele alla! Kristiina Põllu on kunstnikuks ning see lava äratab kamaluga kõiksuguseid assotsiatsioone, millest peatselt blogis pikemalt kirjutan. Rene Liivamägi loodud valguskujundus on huvitavalt sümmeetriline või siis hoopis lavaruumiloov(näiteks ühes nurgas avatud uksele viitav valgus) ja see võimendab kogu atmosfääri kliinilisust, sest see suhe on siin tõesti nagu preparaadi vahel mikroskoobi all. Märt Avandi teeb senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid. Soovitaksin siiski hoiduda lugemast selle lavastuse kohta midagi enne kui endal vaadatud, sest siis on kindlam, et ohhoo-efekti keegi ära ei riku! Juba mina kardan, et olen siin liialt paljastanud. Väga hea ja tabava isutekitaja pakuvad kammerliku lavastuse 2 näitlejat ise ERRi kultuuriuudistes (ERR kodulehel Teatriuudiste-rubriigis järelvaadatav). Kellest see lavastus ikkagi on? Naisest, kes on mahajäetud või mehest, kes justkui naudib oma poissmehepōli, kuigi üksi olla ka ei soovi? Mnjaa, siin tuuakse nii mitmedki naiste ja meeste olemuslikud eripärad ja erinevused välja. Pakutakse inimpsüühika ära-, häbi- ja kaasatundmist. Ja kes või hoopis mis(?) on pealkirjas viidatud “ANNE”? :) Vaatamiskuupäev 22.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/03/anne-lahkub-annelinnast-tartu-uus-teater.html
06. FELICITAS - Theatrum (lavastaja Andri Luup)
Meeldejäävaimad näitlejad: Riina Maidre, Liina Olmaru, Jan Uuspõld, Maria Peterson, Külli Reinumägi, Helvin Kaljula
Vau! “Felicitas” on parim asi, mis on Theatrumis lavale toodud pärast Florian Zelleri “Isa”! Ja tegemist on Andri Luup’i autoriteatriga! Ühtlasi nii mõtlemapanev kui ka naljakas, heade näitlejatöödega (eriti Riina Maidrelt ja Liina Olmarult, aga tegelikult tervelt trupilt) ja mis eriti mõnus, siis vahvalt mänguline. Siin oli sees mitmeid kuldaväärt väikseid mõtteteri. Näiteks, nagu muuseas õhku visatud lause, et tehisintellekt hakkas plahvatusliku hooga arenema alates sellest, kui hakati laskma tehisintellektil endal arendama AI-d. (Ehk siis murti inimkonna üks suurimaid tabusid-usaldati kaotada kontroll). Kui oled näinud rootsi telesarja “Äkta människor”, siis on see lugu mitmeski mõttes juba tuttav. Tegemist ühe koduga, kuhu võetakse inimkujuline robot. Naisrobot, eelkõige majapidamistöödeks- tabava nimega Felicitas (Riina Maidre). Tal on “robotina” muidugi kõikvōimalikke huvitavaid digitaalseid omadusi, “kasutusvõimalusi”. Perre, kus naine oma sõbrannadega kompavad iseenda ja roboti piire, aga mees temasse armub... Tõstatuvad mitmed moraalidilemmad ja inimlikud küsimused, nagu näiteks mida tahavad mehed ja mida tahavad naised.... Lahe ja üllatav. Kahtlemata soovitatav! Vaatamise kuupäev 13.02
05. CARMEN - Paide Teater + Must Kast (lavastaja Peeter Volkonski)
Näitlejad: Laura Niils, Jaanika Tammaru, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Karl Edgar Tammi, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski
Grandioosne! Pompoosne! Tsirkuseextravanagaza, kus kõlavad kōik kuulsad Bizet’ Carmeni aariad ja rohkem veel! Lisaks kōik olulisemad tsirkuseelemendid on esindatud-akrobaatika ja ōhuakrobaatika, nugadeloopimine inimesepihta🙂, hobuste seljas trikid😀, klounaad ja ohtralt (minu lemmikut) mustkunsti! Vau-vau-vau! Siin on küll 2 teatrit- Must Kast ja Paide Teater ühendanud jõud Vürst Volkonskiga, ent tunne on, nagu produktsioonis osaleks veel rida teisi teatreid! Ele Sonn on kōik suisa superhästi laulma pannud ja kui hääl kusagil värahtaski, siis see andis ainult karakterit&särtsu juurde! Kaarel Kuusk on imemees, kuidas ta kõik on kokku mixinud+lisaks teeb veel live’s nii klahv-kui löökpillidega ja udupasunaga mussi ja heli juurde! Ja no liikumine on siin muusikaga samavõrdse kaaluga ning Jaanika Tammarust on saanud ikka täiesti selle seadmise meister! Need vapustavalt ilusad jōu&ilu numbrid, mis päädisid silmipaitavate kombinatsioonidega-vot on tase! Iir Hermeliini kunstiline taust ruudulise lauamängu ja mängulise tsirkuse/hispaania elemente mixiva kostüümistikuga, kōike kroonimas 1 võimas visuaalne komm lõpus! Esmaklassiline tervet lava ja tegelt kogu saali täitev ansamblimäng! Aga milline leid on Laura Niils Carmeniks! Ta mäng liikumisest ja laulust hoolimata mõjus ka psühholoogilise karakteriloomena. Ja kōigi teiste omavaheline kokkumäng ja igaühe oma mäng-bravo! Kuulates kaaspublikut vaheajal, siis arutati palju Toreadoori(Joosep Uus) ilmumist ja kuivõrd hea on ikka don Jose(Kaarel Targo)! Ma oli pöördes kōigi 4 plixi peale(Laura lisaks Jaanika Tammaru, Birgit Landberg ja Kaija M Kalvet)+ 1 hüpe, millega Karl Robert Saaremäe lavalt hüppab, Karl Edgar Tammi kasukalehvitus, 1 pööre, mille teeb Kirill Havanski ja 1 stseeni uimased silmad Johannes Seppingult-vaid detailid, aga annavad rollidele ja tervikule nii palju! Juba vaheaega ei tahtnud, sest oleks tahtnud veel ja veel ning lõpus olin 1 esimesi, kes aplodeerides jala sirgu lükkas. Sügishooaja teised seisvad ovatsioonid minult (Lehman brothersi järel)! Äge tantsuline muusikalitsirkus kus ei puudu postitants ega ka mõnus huumor, tragöödiast rääkimata! Vaatamiskuupäev 26.11.
04. KURITÖÖ JA KARISTUS - Eesti Draamateater (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo)
Meeldejäävaimad näitlejad: Ursel Tilk, Priit Võigemast, Hendrik Toompere, Hilje Murel, Taavi Teplenkov, Uku Uusberg, Markus Luik, Helena Lotman
Kui “Lehmanis” oli selle aasta trio ja “Pigem ei”s selle aasta teatrikvartett (Kuldari vastu), siis Ojasoo/Semperi lavastuses on meie teatriaasta “duett”- Ursel Tilk ja Priit Vōigemast- vapustav, vaimustav, bravo! Ojasoo-Semper tandem pole Eestis lavastanud juba aastaid. Viimati NO-luigelaulu Kihnu Jõnni näol...aga see uuslavastus (ja milline vaimustav kunstnikutöö!) on minu arvates nende viimase 10 aasta parim (kerisin NO99 kodulehel lavastusi tagasi ja leidsin, et viimati olin NO-isa/ema tööst samaväärses vaimustuses 2009, mil nad tõid lavale “Kes kardab Virginia Woolfi”). Koju jõudes pidin hakkama vaatama Ungari tânavuaastast “parimat filmi”(Preparations to be together for an unknown period of time), mille alguses oli lõik Sylvia Plathi luuletusest..mis omakorda liigutas midagi kusagil seal kōige sügavamal (guugelda “Mad girl’s love song”) Urseli Raskolnikov on nii tundlik ja habras ning hullumeelsuse äärel..nagu Sylvia luule. Kuigi sellest tundlikkusest voolab välja jõud. Jōud, millele vastandudes Priidu mäng omakorda lööb leekidesse ja plahvatab! Vägev oli selle tunnistajaks olla. Dostojevski on siin küll tänapäevastatud, aga seal on kogu loo põhijoon sees. Tervikelamusena meisterlik! Vaatamiskuupäev 15.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
03. PIGEM EI - Von Krahli Teater (lavastaja Juhan Ulfsak)
Näitlejad: Marika Vaarik, Mari Abel, Jörgen Liik, Ingmar Jõela, Lauri Lagle
Mis toimub? Juba teine Von Krahli Teatri tükk järjest, mis minule meeldib! Kas olen mina kasvanud vōi on vonkrahlikad liikunud minule lähemale, selles on küsimus... Milline vahvalt ootamatu kontorimuusikal! Allegooriline, irooniline, sümbolistlik irve meie kinnistunud tööeluhierarhia ja oodatavate käitumisvormide ja -normide üle. Nii mōnusalt värske võrreldes viimaseaja trafaretsete komöödiatega, mis nagu sunnitud naerukohtadega ju kisuvad muige parimal juhul hetketi näole, aga siin ei saanud vist terve etenduse irvitust maha suruda. Vaadates oleks nagu ise Boss-Marika Vaariku alluvuses, koos Dandy-Ingmar Jõela, Wanamun-Jörgen Liigi ja Küpsis-Mari Abeliga lolli lambana, segunenud tundega imetlusest, erutusest ja ehmatusest, kuidas Kuldar-Lauri Lagle julgeb, ent samaga viisakalt, rafineeritult ja väga peenelt on leidnud ilusa lihtsa lause, millega oma sotsiaalset võimu kehtestada ning ühtlasi vastu hakata millelegi, mida ta ei taha- “Pigem ei!” Selle võtsin ka ise kasutusse! JA SEE TOIMIB! 🙂 Inspireeriv, õpetlik ja nii-nii meelelahutuslik. Juhan on nagu rebel, nagu see, millest ka see lugu räägib- konventsionaalse vastane. Ja kergitan austusest mütsi sellele! Taavi Eelmaa tekst tõukub Herman Melville’i loost, ent on siiski peaaegu originaalnäidend. Ja MILLINE dramatiseering - üks teatriaasta tippe! Mul oli väga lõbus, nii elu äratundmise kihis, iseenda ja ümberkondsete üle naerdes kui ka lihtsalt selles hoogsas, teatraliseeritud, tegelaste “Kuldariga” kohtumise kirjelduses kaasategemises.
Vaatamiskuupäev 01.10. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/
02. ÕITSEV MERI - Kuressaare Teater (lavastaja Madis Kalmet)
Meeldejäävaimad näitlejad: Elar Vahter, Arvi Mägi, Jaune Kimmel, Grete Jürgenson, Loviise Kapper, Piret Rauk, Jürgen Gansen, Andres Raag, Kiiri Tamm
Iga aasta mais teen oma suveteatri ootuste tabeli. Seekord möistagi selgus alles juunis nii mönigi “ootamisväärne lavastusplaan”, a selle maikuu edetabeli tippu kroonisid: 1.Ugala“Katkuhaud”
2. #kuressaareteater “Öitsev meri”, 3.Endla“Nagu süldikeeduvesi”.
Suve löppedes ei pruugi see ”elamuste” järjestus üldse selline olla, a seda naljakam & tobedam see “mäng” on 🙂 Nii osutuski hoopis see Madis Kalmeti lavastatud ja August Mälgu romaani järgi dramatiseeritud “Öitsev meri” terve 2020 teatrisuve suurimaks teatrielamuseks. Kalmet on lavastajana VAIMUSTAVALT heas vormis. Ikka leiab ta omad nöksud, kuidas tervik eriliseks muuta. Ja mis peamine, kuidas emotsioonid välja pigistada vaatajast. Köikse viimane stseen töi isegi pisara silmanurka! Ei tea, kas see oli siis see isa-poja vaheline vöi siis kogu see saare pere suure saaga elutraagika oma töusude ja möönadega tolles kalurikülas vöi lihtne eestlaste jonn, mis ka sellest loost mitutpidi välja joonistus, a no pisar sinna silma tekkis. Ja üldse, tegemist nagu ühe eestlaste tüvitekstiga. Hannespoiss (suurepärase häälematerjaliga ja siin veel eriti niinii usutava ja eheda) Elar Vahter’i kehastuses- mees 3 pruudiga, nagu kits kolme heinakuhja vahel- üks üleaedne, asjalik ja omasugune (Grete Jürgenson), teine, rikka pere plika (Jaune Kimmel) ja kolmas, päevatee kaugusel asuvast Pöidest (Loviise Kapper). 3 erinevat noorte naisnäitlejannade rolli, nagu pärlid reas, köik 3 täiesti isesugused ja imetlusväärsed! Arvi Mägi isana lausa imekspandavalt kasutas nii miimikat kui füüsilist kui muidugi sönalist mängu. Ja ta silmad! See on tase, kui (ja veel õues mängitavas lavastuses) näitleja suudab silmadega ka mängida! Piret Rauk, aastaauhinda vääriva koomilise karakterrolliga, täis pisikesi nauditavaid nüansse. Jah, see on “minu” teater- terav dialoog, saab naerda ja saab kurbust tunda, TUNDA, autentne atmosfäär, hea ansambel, aga säravad eraldi rollid. Leelotajadki tuli kord röömsama, kord kurvema leeloga. No mis Sa hing veel ihkad! Seisvad ovatsioonid tervelt publikult! Seisin ka, üle pika aja.
01. LEHMAN BROTHERS - Eesti Draamateater (lavastaja Hendrik Toompere jr)
Näitlejad: Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast
Eesti Draamateatri juubeli- e. 100.hooaja 1. esietenduse, Stefano Massini kirjutatud(hetkel maailma 1 kuumimaid dramaturgiaid, mängitakse nii West Endis kui Broadwayl!), Hendrik Toompere jr lavastatud, 3 eesti tippmeesnäitleja ja 3 vinge muusiku poolt mängitud “Lehman Brothers”iga püstitati eesti teatriaasta TIPPMARK! VA-PUS-TAV!!! Viis korda tulid näitlejad kummardama, sest seisev publik ei väsinud aplodeerimast ja braavo-karjumast, nagu meisternäitlejad ei väsinud seda 4-tunni pikkust Lehmani 3 põlvkonna perekonna-, ajastu-, maailma majandusajaloo- ja juudikultuuri saagat esitamast! Sellised lavastused ja lood ja mängud on need kõige-kõigemad! Oma olemuslikult jutustav teater ja seega nōuab vaatajalt fantaasiat, ehk ettekujutlusvõimet, samas mõnusalt mänguline ka näitlejate rolle silmas pidades. Tekst nii terav, palju naudingulisi detaile, aga ka oma massiivsuses ja mastaapsuses võimas ning teadmisiavardav. 3 näitlejat saavad igaüks mängida üht Lehmani venda, aga kuna lugu kestab läbi 3 generatsiooni, siis veel ka last või lapselast + nende abikaasasid ja äripartnereid. No lihtsalt vaimustav, millised näitlejad! Guido näitab karakteriloome kõrgeimat klassi, tema Henry nii saalitäitva kohaloluga, Philip maksmapanev (samastusin, aga võibolla lihtsalt tahan samastuda) ja kübaraga Ruth Lamar-imetlusväärne! Lisaks kississilmne rabi ja veel ja veel ja veel!!! Mait Malmsteni psühholoogiline sügavus, väikeste muudatustega Emanuel ja vend Meyeri poeg Herbert (ka beebina!) ning energiast pakatav Priit Võigemast noorima venna Meyerina + Philipi poja-väsimatust twistijast ja suguvõsa viimase, 1969.aastal surnud pankuri Robertina. Milline trio!!! Ja kogu loo lavastuslik läbikomponeeritus muusikaga! Tekkiski tunne teatavast jazzi kehastusest teatri vormingus. Alates esimese vaatuse juudimuusikahõngulisusest, näiteks Hava Nagila töötlused, läbi jazzi tippajastu kuni atmosfääri-meeleolumuusikani välja, kogu aeg käsikäes sisuga. Alyona Movko mustvalge silmipaitav videokujundus veel taustal! Võimas ja nii-nii stiilne! Ei saa jätta lisamata, et Üüve-Lydia Toompere liikumisseaded ja üldse kogu kolmiku liikumine, žestid, ilmed ja valikud nii mõnusad, vaimukad ja naudingut pakkuvad. Priidu Adlase valgukujundus, Laura Pählapuu minimalistlik, ent sellise lavaloo jaoks piisav ning Kärt Ojavee 1800ndate stiilis kolmeosalised ülikonnad stiilsed, stiilsed, stiilsed. Just “stiilne” on see adjektiiv, mis esimesena tuleb keelele seda kõike kirjeldamaks. Esika-saal oli täis kultuuritegelasi ja nii endiseid kui praeguseid pankureid ja majandusinimesi. Sest eks Lehmani vendade panka peetakse üheks 2008ndal aastal alanud maailma majanduskriisi põhjustajaks. See lugu valgustab, kuidas tegelikult immigrantidest Lehmanid ise olid tõelised ärihaid ja suutsid üle elada, tänu oma targale tegutsemisele ka selle vaatet veelgi hullema 1930ndate majanduskrahhi. Aga 2008 olid Lehmanite panga eesotsas hoopis teise verega mehed. Ja kui vingelt veel Toompere jr need krahhiaegsed enesetapud lavastas. Erilised lemmikud olid ka kosimised ning üldse meeste karakteritevahetused ja täiesti hoomamatud, silmeall mustkunstina toimuvad üleminekud. No täitsa lõpp mis tase!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar