neljapäev, 20. veebruar 2020

Triller - Ugala


"Triller" on üks neid lavalugusid, mille sisu kohta ei tohiks neile eriti midagi ette öelda, kes seda veel näinud ei ole. Paraku päris nii ka ei saa, sestap katsun oma tekstiga liikuda ümber palava pudru ning mitte paljastada sisulisi pöördeid, pigem harutada lahti kontekstuaalseid niidiotsi, mille üle on võimalik kellegi elamust rikkumata arutleda.

No lähtekoht on selline, et on kaks sõbrannat - Lola ja Elisabeth... või kas nad ikka on sõbrannad, kui üks neist teise abikaasaga magab? Igatahes on pettur tulnud pahaaimamatult solvatu koju ja lahti läheb kassi-hiire mäng.

Pean tunnistama, et kuigi siis kõlavad püssipaugud ja ähvardused  ning kahtlemata on ka seetõttu teatavad kriminaalsed sugemed, ent tervikule tagasi vaadates, siis ma seda esmaselt "trilleriks" küll ei liigitaks. Pigem kirgede draamaks. Triller oli see ähvardatu jaoks. Triller võis see olla ka petva mehe jaoks - tema jäi ju vahele...

Selliseid kahe inimese vahelisi psühholoogilisi mänge, nagu näiteks Schaffer'i "Mäng" või ka Ugalas varem ning praegu Linnateatris mängitav "Enigma variatsioonid" on mitmeid. Kõik nad on kammerlikud ja toovad inimhinge pahupoole räpasuse või siis selliste "mängude" ja manipulatsioonide ebaeetilisuse aspekti kirkalt esile. Inimlikult mõistad, kuidas petetu saab vähemalt mingit rahulolu oma võimust, antud juhul hirmuvõimust teise üle, aga tegelikult on see magusalt moraalsuspiire kompav. Ja kuigi kirgede küüsis on ka normaalsed inimesed kõigeks võimelised, siis tegelikult ju tavaliselt asjad nii dramaatiliselt kaugele päris elus ei lähe, nagu nendest lugudes. See on ikka autori fantaasia vili - mis siis kui lähebki nii kaugele? Ohu - või hoiatusdraamana ju mõjuv ning inimtunnetel mängiv.

Lavastajaks Taago Tubin, kelle peale võib viimasel ajal olla üsna kindel, et ta materjalivalikuga puusse ei pane ning ka lavastuslikult midagi on töödega pakub. Siis võib-olla pisut vähem trikitades, kuigi mõned üllatused on tal varuks (näiteks see, mis laskude tagajärjelt toimub), aga kui lugu kannab ja näitlejad on head, siis saab ka näitejuhtimisele ja tegelastevaheliste liikumiste ning sisuliste võimumängude laval paistvusega piisavalt efektitseda ja seda Taago siin ka teeb. Kuigi just selle trillerlikkuse koha pealt ma vaadates mõtlesin, oleks aidanud kaasa mitte niivõrd stiilne David Lynch'i ja Quentin Tarantino filmidele iseloomulik muusikavalik, vaid natuke teistsugune... Teisalt jällegi selline muusika aitas luua assotsiatsioonide kaudu teistsugust, ehk omakorda isesuguste varjunditega atmosfääri. Ühtlasi jäi selgelt mulje, et tegevustik toimub kusagil välismaal.

Kõige rohkem põnevust pakkus minu ja ilmselt ka nii tegijate kui teiste vaatajate jaoks Mirtel Pohla kaasamine peaossa. Sellest lavastusest rääkimisel ei saa keegi sellest üle ega ümber. Ja kuna Mirtel mõnuga bravuuritseb oma rolliga, samas ehitab seda üles ja sellel on omad kasvamised, vaibumised ning lõpuks ju täiesti hääbumine, siis seda mängu on nii pagana põnev jälgida. Tema kannab suurema osa lavastusest, sest nii nõuab ka lugu, aga see kuidas see sütitab ka tema kaasnäitlejaid, seda on selgelt näha. "Sõbranna" rollis Kadri Lepp annab suurema osa ajast teisel hoida ohje ning see annab ta karakterile teatava allasurutuse tunde - tema ongi ju siin nö."vaenlase alal", püssisihikul, ent ometi tunneb ta ka teatavat sisemist vajadust näidata enda võimupositsiooni. Selle kahe tule vahel laveerimine ei ole rollina nii väljapaistev ja "vasta vahtimist", nagu Mirteli suurepärane ja hoogne, kogu mängu juhtiv tour-de-force, vaid kui sellele mõelda, siis hoopis keerulisem ja kihilisem. Kadri, ilmselt tiivustatuna ka uuest partnerist, teeb minu arvates ka täiesti uuelaadse rolli temalt. Sidudes õrnahingelisuse, sõbranna, aga eelkõigi ikkagi sõbranna mehe armastatuna tundmise, hädas olija, ühel hetkel ka ülekantud tähenduses maaslamaja, keda jalgadega taotakse, mis omakorda on nagu risti vastupidine teisele naisele. Mis omakorda suures pildis annab aimu, miks mees temaga versus tema enda naine, olla võiks tahta.

Petmise anatoomia on ju keeruline. Öeldakse, et mehed on nõrgad ja kui keegi ei peta, siis on see lihtsalt vastava olukorra või võimaluse puudumine. Ise tahaks ikka uskuda, et mõni mees võib olla ju ka otsustanud ning teadlikult mitte pettev. Teisalt isegi kui keegi otsustab, siis oma tunnetele ta ju vastu ei saa ja kui siis naine oskab või isegi lihtsalt käitubki nii, et tee petmiseks on avatud... siis see juhtubki... Suuremal osal meestest ilmselt lähevad silmad lihtsalt krõlli kui tuleb keegi ja paitab oma sõnade või olekuga mehe ego või hinge, mida oma abikaasa ju igal argipäeval ei pruugi teha ning kas see pärast aastaid enam mõjubki nii, nagu kellegi võõra või uue vaimustus. Jah, inimajau on keeruline ja seda siin mõne lausega lahti ei mõtesta. Sellele tegelikult ei keskendu ka "Triller". Kuid see tõstatab ühe elulise paradigma, mis on seotud järgmise tasemega... ehk kuidas käitub aastaid suhtes olnud inimene, kui ta pannakse fakti ette, et tal tuleb valida. Sellises olukorras on inimesel, kes on juba pikalt suhtes olnud taibumus jääda olemasolevasse suhtesse. Miks siis mõnikord ikkagi lahku minnakse? Arvatavasti toimub see katkiminek teises kohas ja teisel pinnal. Siit võib edasi arendada teooriat, kuidas siis kindlustada, et see, kes Sind võiks maha jätta, seda ei teeks... Ka selle jaoks saab ühe õppetunni, kas siis nii käitumiseks või mittekäitumiseks sellest tükist.

Loo autoriteks on naine ja mees ning nõnda on mõlemate psühholoogiad siin kokku liidetud ja keegi ei saa öelda, et vastavas olukorras nii inimesed ei käituks või ei otsustaks. Inimesed on erinevad ja nende mõttekäigud toimuvad erinevalt. Kuigi "mehe" ümber kõik see siin ka esimeses vaatuses keerleb, on see ikkagi naiste õiguste, tunnete, soovide ja ihade pingpong. Mehed füüsiliselt sisenevad mängu alles teises vaatuses. Janek Vadi on siin sellise karikatuurse hoogsusega alguses, mis ühel hetkel muutub, kui ta tegelane adub paremini olukorda. Näib, nagu ta tõesti oleks dilemmas ja vajab seda mõtlemisaega, mida ikkagi teha... enne kui oma otsusele jõuab. 2 naist ju ikkagi... ühega abielus, teisega suhtes... mõlemale tehtud lubadusi ja ilmselgelt aetud igasugust pläma. Kuniks ta oma otsuse teatavaks tegemisega rahunebki täiesti maha. Huvitav rollijoonis, mis ma loodan mängides teravneb veelgi (mina kirjutan siinset vaid esietenduse põhjal), sest kõige selgemalt laval publiku jaoks on nauditav see tema jõuline osa rollist, aga kõige huvitavam ja küsimusitekitavam ikkagi mängu sisekeemia mõttes jälgida oli see (vähemalt minule, kui ka mehele) see keskmine osa... kuidas ta nagu tahaks vingerdada olukorrast välja, aga vingerdada siin ei ole (kelle kahjuks ja kelle õnneks) võimalik.

Päris lõpu eel ilmub valemisse ka neljas tegur - Tarvo Vridolini kehastuses mees, kelle naine on see "sõbranna" ja sõbraga koos talle sarvi teinud... Kohe pärast etenduse nägemist olin isegi pisut pettunud, sest mõtlesin kohe, et dramaturgiliselt on tema poolt sissetoodav lõpulahendus minu jaoks kogu loo nõrgim osis. See nulliks nagu kogu eelneva. Alles nüüd, päevi hiljem ja sellele tagasi mõeldes, olen jõudnud tõdemuseni, et see toob ju veel omakorda mingid moraalipöörded sisse. Esiteks, tema naine on ju ka siin... suu ei väändu ütlema "trilleris", seega ütleme siis pigem "melodraamas"... või veelgi parem "kirgede draamas" - petja... Aga kogu fookus on ikkagi petetud naisel ja tema närvidest tekkinud olukorra rahustamisel. Suhtesegadik on ju nii suur, et selle lahendamine nii, nagu mees seda lõpus välja pakub, on banaalne. Nii see nagunii päris elus edasi "lihtsalt" ei lähe. Muidugi võib ju silma kinni pigistada ning loo sidumise mõttes selle terve ampsuna alla neelata, maitset tundmata. Aga õnneks annab sellel maitse hoopis see, kuidas Tarvo seda oma tegelast mängib. Oi see võimas! Vaid üks monoloog ja terve Ugala maja väriseb. Vinge vaadata kui näitleja läheb endast välja, aga hoiab seda "väljaminemist" niimoodi vaka all, et üle kere väriseb. Mees peab lootma, peab tahtma ja peab midagi tegema, et eluga edasi minna... Ilmselt kiiruga ja kohapeal, ei jõuaks keegi selliste tunnete keerises midagi targemat välja mõeldagi. Seega andis selle andeks. Alla ka päris ei neelanud, aga mõne aja pärast ei mäleta ilmselt midagi muud sellest lõpust kui Tarvo nägu ja tervet tema tegelase kogu, kuidas ta seal ju tegelikult head tahtis... Muide ka Mirtel ja tema loodud tegelane andis ohjad sujuvalt Tarvole üle ning sellest ka see eelmainitud intelligentselt lahendatud "hääbumine"... kuigi terve etendus on praktiliselt ohjad just tema kätes.

Lõpetuseks tuleb märkida ära ka osav ja huvitav parukate kasutamine, muutis kuidagi näitlejaid ning lisas teatraalsust (positiivses mõttes). Kärt Petseri videokujundus ei jäänud ka märkamata. Kuigi mida see tähendas?

HINNANG: 4
Mind rikub hinnangut andes võrdlused sarnaste lugudega. Kui õigesti mäletan, siis andsin ka "Enigma variatsioonidele" kohe pärast tolle etenduse nägemist hinnanguks 4. Kuigi nüüd on selge, et Engima oli vähemalt 4+ kui isegi mitte 5-... Aga sellised kammerlikud kirgedemöllud, kassi-hiiremängud, võimuvahetustega alla ja peale tõusmised, mis lisaks oma ülevõimendustele aitavad paremini näha neid väikseid ja vaikseid asju inimloomustest, mis muidu sealt välja ei paista. Kuigi tegelikult otsekoheselt tuleks öelda Ugala "Triller"i kohta, et eks see ka natuke Mirtel'i show oli ja seda igati õigusega. Teised nagu isegi taltuks selle ees ja see on armas ansamblimängule mõeldes. Teisalt võtab Mirtel tagapakki, kui lõpus tõuseb Tarvo väga võimsalt, aga rahumeelselt ja võtab need ohjad temalt üle. Nauditav. Ja väiksest kriitikast hoolimata lõpulahenduse suunal, oli see ikkagi lahendus. Ja isegi kui ma kahe käega ei soovita, siis ühe käega küll. Selle käega, mis on relvast vaba :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Triller
Nhung Dam ja Koos Terpstra


Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga).
Esietendus: 14. veebruar 2020
LAVASTUSMEESKOND
Tõlkija

Kerti Tergem

Lavastaja ja muusikaline kujundaja

Taago Tubin

Kunstnik

Pille Jänes

Helikujundaja

Lauri Lüdimois

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Videokunstnik

Kärt Petser

Osades

Mirtel Pohla (külalisena), Kadri Lepp, Janek Vadi ja Tarvo Vridolin




LAVASTUSE TUTVUSTUS

TRILLER

Mõru armastuslugu

Ühel õhtul saabub naine koju ja avastab juhtumisi oma mehe kohta midagi väga ehmatavat. Ta ei oska teha muud, kui paluda appi enda hea sõbranna. See on esimene samm nelja inimese elusid puudutavas sündmuste jadas. Iga järgmine samm toob kaasa ettearvamatuid ja üha kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Kuhumaani võib viia üks esmapilgul kergekaalulisena näiv tegu, kui mängus on armastus?

2016. aastal esietendunud „Trilleri“ autorid on vietnami päritolu näitlejanna ning kirjanik Nhung Dam (1984) ja hollandi lavastaja Koos Terpstra (1955).

NB! Lavastuses kõlavad püstolipaugud.


2 kommentaari:

Õnneleid ütles ...

Mul õnnestus olla samal esietendusel ja nautisin nii etendust kui sinu arvustust.
Kui sind on petetud, siis seekord pole sul valus selle mõelda. Nagu Mirtel Pohlal nii helgib sinu silmiski väike kurat ja naudib kättemaksu. Alles enne lõppu hakkab mul kahju kõigist, ka endast. See sündmuste käik on väga kaasa haarav ja etendus on väga nauditav. Kuigi päris lõpp oli natuke vähe usutav.

Danzumees ütles ...

Mõtlesin ka vaadates, et see võiks pakkuda küll rahulolu, kui oled olnud samas olukorras ja näha ja kogeda läbi Mirteli Lola, kuidas tema selle asja ette võtab ja ise seda justkui naudib. Kuigi pidevalt on ju õhus ka see teatav "mäng", ehk justkui tead, et ega ta ju "tegelikult"... :)