Ema - Ugala

Valgus kustub peale etendust ja kostub sügav ohe…Üllatudes saan aru, et see ohe tuleb minust endast.

Ohhh…

Tanel Jonase Florian Zelleri tõlgendus ei olegi teater, mis saaks “hästi” lõppeda ja ega kõik teater peagi häid tundeid tekitama, pole ju harva kui nendes kurbades-vastikutes-õnnetutes tunnetes on rohkemgi sügavust. See siin on kammerlik - “stseenid ühe perekonna lagunemisest”. Trikk on pigem selles, et kuidas seda tõlgendada, sest võib ju ka näiteks seda lõppugi võtta õnnelikuna... eriti kui "usud vaid õnnelikesse lõppudesse". Mõjutajateks ka muuhulgas vaataja küünilisuse aste, elukogemus või kogu lavastuse teekonnal tekkinud arusaamade ja teooriate sulam. 

Zeller viskaks nagu taskust peoga puzzletükke, aga mõned neist on nihkes (kas need tegelikult kuuluvadki just sellesse pilti?), nagu uudistesaade, milles osalt on libauudised vōi siis hoopis uudistelugeja enda arvamus - kuidas need asjad maailmas parajasti käivad. Vaatajal tuleb nendest, vähem või rohkem erineva energia ja sisekliimagagi ning kohati ka kohtlastest kildudest enda tõde kokku klapitada. Kuigi jah, loo joon on siiski läbiv, kuigi toimub... vat ei teagi millise ajaperioodi jooksul - üks päev? või nädal? või kauemgi? Mine vaata ja tee omad pakkumised...

Maailmakuulsa triloogia (Theatrumis juba varem lavastatud “Isa” ja “Poeg”) tegelikult esimesena kirjutatud “Ema”, on saanud küll mõnevõrra kriitikat maailmalavadelt (mängitud näiteks ka nii New Yorgis kui Londonis). Seda on isegi nimetatud järgede “mustandiks”, aga Tanel Jonase lavastusest sellist järeldust küll teha ei saa. Ugalas on selle eest “hoolitsetud” korralikult. Mindud süvitsi ning järgitud väga täpselt konstruktsiooniehitust, hinnanguid andmata/rõhutamata ja seeläbi jäetud just magusalt peenelt sellevõrra ka igale vaatajale enda nägemuse järgi lahti seletada, ehk siis võimalus oma tõde või "lugu" kokku peas panna. Seejuures need nihestatusega "pildid", mis meile jagatakse on iga vaataja jaoks piisavad nende oma uskumuste tekkeks. Nõnda ongi näiteks mõnus pärast nii ise tervikule järele mõelda, aga ka arutada teistega, kuidas-kes seda välja luges ja/või uskuda tahab. 

Broadwayl (täpsemalt siiski off-Broadwayl) mängis prantslannast “ema” piitspeenike, psühholoogiliste frustratsioonide mängimise filmiekraanikuninganna - Isabelle Huppert ning tegevustik oli viidud Ameerikasse, tuues sisse tasandi, et ema oli veel kõigele lisaks oma üksindusega ka enda jaoks võõras ühiskonnas. Ema meest mängis ameeriklastel "Sex and the city" sarjast Mr.Big’ina tuttav Chris Noth, kes omakorda lisas oma slepiga vaatamise metatasandile “naistemehe” varjundi. Tanel Jonase lavastuses selliseid kõrval-assotsiatsioone pole ja seega mõjub žanriliselt vaatet stiilipuhta prantslasliku melodraamana. New Yorgis oli laval 6m pikkune valge diivan, kus kleenuke & kõrkkange Isabelle ühes otsas istudes mõjus ka visuaalselt rõhutatult üksildasena (ning tema “pursked” oma vaoshoitusest välja ehk ka just seetõttu ehmatavalt atmosfääri läbilõikavad), Kristjan Suits on Viljandi väikse saali lavale toonud pika valge köögilaua, mille peale näitlejad ka vahepeal jalgupidi ronivad, ent mis seeläbi muutub parajasti stseenikeskmes oleva tegelase eralavaks. Huvitavad lahendused mõlemad. Ardo Ran Varres on sisse toonud tuttavaid prantsuse hitte, mõni ka uuemas kuues ja aitavad tegevustikku tõesti just sinna maale paigutada ka vaimusilmas ja lisaks need valitud laulud sobivad kui valatult muidu raskema õhustiku kergemana hoidmisel.

Kuid eelkōige on see siin ikkagi "Terje Pennie Show"! Terje võtab rollist kōik ja rohkem veel! Justkui Albee Virginia Woolfi Martha, kes õhtu jooksul üha rohkem alkoholi tarbimise abil hoogu üles kerib või O'Neilli öhe kaduva pika päevatee üha enam ja tihedamalt sõltuvuse küüsi langev Mary, on Terje - Anne tasapisi oma juuksed rohkem ja rohkem lahti rahmeldav, neurootiline ning üksindust väga raskelt üleelav tabletisõltlasest pereema. Terje ise on küll alusnäidendi tegelasest mõnevõrra vanem (aga nii oli ka näiteks Isabelle) ja võibolla see töötab isegi lavastusele kasuks - mõjub kuidagi traagilisemana, sest 47selt võib tänapäeval kujutada ju üsna lihtsalt näiteks isegi uue eluga alustamist... Mis viib omakorda mõtted sellele, et kas 47 ja 60 aastaste naiste vahel on suur vahe? Ja kui, siis kui suur tegelikult? Seda oskab ehk öelda just 60selt, siis kui on “mõlemad vanused üle elatud”. Siit madalamalt pulgalt ja mehena neelab küll pakutu alla. Samas seksuaalselt frustreerununa oma mehe noore armukese tõttu kaotab siiski ehk ühe tasandi(?) Kuigi lõppude lõpuks on seegi vägagi inimeseti erinev. Mõni naine tunneb ehk ka vabadust, kui mees tegeleb omade asjadega ja jätab naise rahule... Võibolla on isegi rohkem naisel lõa otsas tänu konstantsetele süütunnetele... Siin tuleb jälle mängu see iga vaataja enda tõlgitsuse küsimus - keda/mida keegi siin usub? Mina näiteks arvan... aga vat ei ütlegi... puhtalt enda arvamus tekitada on selle lavaloo puhul pool võlu. 

Kui üldse mõelda Zelleri “ema” peale, siis eesti teatritest nägin eeskätt Marika Vaarikut teda mängimas, aga kuivōrd Terje nii vingelt selle siin lahendab, siis ei saa üldse arugi, miks tema peale kohe ei mõelnud (instagrammis oma Theatrumi "Poeg" kohta kirjutatud peegelduses pakkusin ka Eva Kolditsat, Liina Olmaru ja Ülle Lichtfeldt'i). Terje sobivus on ideaalne, nagu ka lavastaja OPis tõdes. Ja mitte ainult sobivus, vaid ka rollilahendus ise. Pole küll varem sellele suutnud sõrme peale panna, aga seekord esimest korda tabasin ära Terje mängimisel kasutatava maneeri vokaale venitada mingites repliikides sarnaselt Eduard Salmistuga (see on midagi, mis näib neil mõlemal ilmnevat just laval karakterit mängimisel ja mitte tavasuhtluses, ehk intervjuudes). Ja kui koju jõudsin, siis kontrollisin ning tõesti - nad on ka samalt lavakalennult! Huvitav kas see nähtus on mingi koolist saadud nõksu tõttu? Samas ei tähelda seda siingi partnerina ülesastuval Margus Taboril, kes on ka Terje kursavend lavakast. Jah, Terje on siin sellises sōiduvees - fenomenaalselt läbitunnetatud rollis, et ta mängib kohati isegi vaid silmadega ja/või kehahoiakuga. Iga oma ihuraku ning terve kehaga, mis on omakorda tunnistus rolliga väga sügavuti-minekust ja seda on vaadates harv, aga ülim kogeda. Eks roll ise on ka, nagu Zelleri naised tegelikult kõigis tema siiani nähtud draamades (lisaks "triloogiale" ka Linnateatri Toompere lavastuse "Mineku eel" nii naine, tütred kui endine armuke ja Rakvere Teatri "Ilma sinuta" naine ja armuke) mängulises mõttes mahlased suutäied näitlejannadele karakteriloomeks. 

Huvitavalt eriilmelised rollid teeb Terje kõrval (ühe rolli sees) väikeste ampsakutena Klaudia Tiitsmaa, kes (peale ise päris elus “emaks”saamist) üle pika aja taas koduteatri laval tagasi. Tihti, kui tegelane vahetab oma tegelikku mina, nagu antud juhul alandlikust ja kurvast tuleb korraks ja iseenesest ju vaid ühe ainsa teise tegelase silmade jaoks “saatan” välja, see on kompleksne ja kergelt võib mõjuda ebausutavalt, aga Klaudia teeb seda siin tähelepanuväärselt ägedalt ja puhtalt. Tema ühe tegelase mitmes vormis - jälle see trikk, et kuidas keegi seda tõlgendab - on igaühes usutav kese , kuigi erinevate stseenide mehe komandeeringusse minekute varjundivahedest isegi suuremad käärid. 

Mehed on selles loos juba karakteritena kuidagi vähem huvitavad. Margus Tabor isa ning Oskar Punga pojana tõesti paistavadki laval kõrvuti nagu isa ja poeg ning võibolla selles seisnebki ka nende meestegelaste probleem, et tegelikult nad ongi sellise ema kõrval sunnitud olema pisutki alalhoidvalt kas just allasurutud, aga madalama profiiliga, sest nad on ilmselgelt nagunii selle naise võimuväljas olles kõrgendatud tähelepanu all tahavad nad seda või mitte, hoiduvad nad sellest või mitte. Nö. lämmatavalt suure armastuse ohvrid, mil on ehk targemgi ennast mitte liialt esile tuua.. ja seda isegi koduses õhustikus. Pinge on kogu aeg plahvatusohtlik selletagi. Me pojad/mehed ju juba teame ;)

Lavastuses ja loos on mitmeid pisikesi šokimomente, on need siis arusaamatused, et kas midagi tegelikult ka välja öeldi või toimus see või teine asi ainult ema peas...aga ka näiteks väljamängitud äraspidine Oidipuse-kompleks, mis tegelikult polegi nii ebatavaline maailmas (siinkirjutajagi on selle läbi elanud ja veel üks “ebameeldiv” ehkki realistliku elulise paralleeliga tunne saalis istumise kogemusele juurde). Olgu see lavalugu siis näitlikustatud hoiatuseks kõigile lapsevanematele-kuidas lükata oma laps endast kaugele - topi oma nina tema asjadesse ja lämmata ta oma kohaloluga (ja seda mitte ainult füüsiliselt, vaid ka telefonikõnede ja smsidega). 

Kuigi muidu pole need Zelleri triloogia ema, isa ja poeg omavahel sugulased on ta oma nendes lugudes siiski selles suhtes isemoodi kontseptuaalne, et ta asetab vaatajad kõigis kolmes peategelasega samadesse kingadesse. Nõnda tulid “Isa”s üllatusena mõned dementse mehe avastused või “Poja”s isa üllatused, kuidas ta poeg käitub, nii ka siin oleme publikus segaduses nagu see “ema”gi - mõningaid asju mõtleme vaid oma peas, aga kui see kontroll siis kaob ja need “peas öeldud ja peas tehtud asjad” ka tegelikkuses toimuvad...

Jah, üksindus võib olla väga valus kui terve elu on elatud vaid teistele. Meie emad ennastunustavalt tihti nii teevadki. Ja kui siis lapsed saavad suureks ning mees leiab lohutust nooremate armukeste seltsis, kas sellel teistele elatud elul on siis enam mingi väärtus? Pole ime kui sellepeale katus sõitma hakkab. Oleks vaid endal oidu ise hoiduda siin selgelt väljajoonistuvatest vigadest!

Hinnang: 4

Seda kammerlikku psühholoogilist perekonnadraamat võib võtta kui eneseabi õpikut, aga ka mõistatuselahendamist või siis hoopis oodi üksindusest tulenevale psühholoogilisele traumale, ühe õnnetu naise blues'i, ent tõesti miks ka mitte kui stiilipuhast prantsuse melodraamat. Igal juhul on see psühholoogiliselt peenelt konstrueeritud. Valus tõdemus, millised võivad olla tagajärjed, kui ei ela oma elu eelkõige iseendale - olgugi tehes sellise valiku ju armastusest ning soovides sellega vaid oma kallitele inimestele head, võib ja pahatihti just nimme seetõttu peletab nad hoopis vastupidises suunas. Millegipärast ajavad mõned misanstseenid siin ka kohati kohatult muigama, aga seda küll vaid tänu turvalisele kaugusele laval mängitavale olukorrale. Ise nende tegelaste situatsioonides olles poleks siin millegi üle naerda. Väärt vaatamine Zelleri austajatele, väärt vaatamine ka psühholoogilise draama austajatele ja isegi kui Sa polnud Terje Pennie austaja varem, on tal siinse mänguga otsetee Su lemmiknäitlejate nimistusse! Aga kas tema tegelane tekitab kaastunnet või hoopis vastikust või mõlemat samaaegselt või kordamööda, see on juba iga vaataja enda elukogemuste, mõttemaailma ja tunnete dilemma. 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Priit Loog'i tehtud fotod):

EMA

Florian Zeller

Etendus kestab kaks tundi (koos vaheajaga).

Esietendus: 01. oktoober 2021

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja

Tanel Jonas

Kunstnik

Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Valguskunstnik

Villu Konrad

Muusikaline ja helikujundaja

Ardo Ran Varres

Tõlkija

Margus Alver

Osades

Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Ma mõtlesin ennist selle aja peale, kui Sa olid veel väike… Ma tõusin hommikuti enne Sind ja tegin Sulle hommikusööki… Mäletad? Ma armastasin selle juures kõike. Kuidas ma Su väikesed kausid lauale panin. Vett keetsin. Moosi külmkapist välja võtsin. Ja siis Sind üles äratasin… See oli nagu rituaal ja ma armastasin seda. Ma arvan, et ma olin tol ajal tõeliselt õnnelik.

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Esietendus 1. oktoobril 2021 Ugala teatri väikeses saalis.

Laval suitsetatakse.