PÖFF juba tulebki mürinal - kas kuuled? Homme avab uksed meie maailmanurga filmimaailma esindusfestival ja seda juba 25ndat aastat järjest! Pisike, peaaegu põlveotsast esimeste sammude tegijast on kasvanud ultramaratoonar, mida tunneb terve filmindusega seotud maailm ja muidugi kõik me väiksed filmiarmastajad siin Maarjamaal ka.
Need 25 aastat on pakkunud tõeliselt suuri naudinguid! Rääkimata sellest, et aasta otsa saab ju seda alati oodata ja siis kui saabub, siis leiab sealt nii palju peidetud kalliskive, et filmijuveliiridelgi võtab alati silmad kirjuks. Nii mõnigi nimetus on "terve elu lemmikfilmide nimistusse" lisandunud läbi aastate just nimelt PÖFFilt. Näiteks sellised teosed, nagu "In the mood for love", "Under solen", "Frantz".... kui nimetada vaid mõned.
Jah, see on meie piduhooaeg! Tiina Lokk oma tiimiga on toonud maa alt ja maa pealt koju kätte nii maailma esilinastused kui ka kõrge profiiliga festivalide lemmikud, sh. mitmed erinevate riikide parimate filmidena Parima Rahvusvahelise Filmi Oscari võistlustulle saadetud filmid. Ja iga riik saab igal aastal vaid selle ühe ja ainukese saata, seega on teada, et vähemalt just selle riigi jaoks on see üks kas eriline õnnestumine või väga oluline film. Ja tõele näkku vaadates, ega suurem osa PÖFFil pakutavast muidu ei jõuakski kunagi meie ekraanidele, kui seda festivali meil poleks. Iga aasta üha uuesti ja uuesti ei väsi ka siinkirjutaja imetlemast ja imestamast seda ime, mis meie õuele saabub. Suurimad tänud ja kummardused nii Tiinale kui kogu tiimile, sest kuigi Tiina Lokk kindlasti on kogu festivali "ema", ei teeks keegi üksinda ära üht väga vähestest-valitutest maailma A-klassi festivalidest.
Aastad pole muidugi vennad ja seda on kohe eriti tugevalt tunda praegusel, tervisetundlikul ajastul ja meie ühises maailmaruumis ei jää ju ka filmikunst sellest puudutamata. Kuid sellest hoolimata on õnneks loovisikuid, kelle muusad nõuavad väljundit ning head filmid saavad tehtud ilma tasemes allahindlust tegemata, olgu pandeemia või mitte, piirangute või piiranguteta. Filmid kui meelelahutus, aga ka meelte ergutajad, harijad, maailmapilti avardavad ning veelgi enam märksa suletud piiridega maailmas on imeliseks võimaluseks siiski saada tänu filmidele ringi rännata... ja rännata väga kaugele... Ning seda kõike oma kodustes kinosaalides! Praegu lähevad nakatumisnumbrid ka kolinal alla ja seda olukorras kus kinod-teatrid töötavad täistuuridel, mis on ühtlasi selge märk ka sellest, et need meie "kultuurikirikud" on turvalised nii-ehk-naa.
Tänavu on olnud ka isiklikus plaanis eriline filmiaasta. Siiani jõudnud lisaks peaaegu 90-le teatrikülastusele ja paarikümnele loetud raamatule ahmida lugusid tervelt 470st filmist ja aasta pole ju veel kaugeltki läbi (Pöffiga saab 500 piir kindlasti purustatud)! Seda peamiselt küll teatud põhjustel, ehk olen saanud ligipääsu kas füüsiliselt või läbi voogedastuste suuremale osale maailma suurimatest festivalidest. Mingi ime läbi on arvestatud mind ka erinevate (eelkõige USA) auhinna-skriiningutest osasaajate sekka, mida praegusel ajal, ehk aasta viimastel kuudel korraldatakse üha kiireneva hooga - sellel nädal juba rohkem kui 1 päevas. Selletõttu on ka päris lahmakas osa PÖFFil linastuvaid filme juba varem aasta jooksul nähtud. Ja kuigi tavaliselt kirjutan teist keelt rääkivale filmidest huvitatud maailmale, siis patt oleks jätta kasutamata võimalus ka soovitusi siin emakeeles jagamata. Sellepärast koostasin nendest nähtud filmidest oma TOP30 ja kirjutan need siia väikeste lahtiseletustega, alates kõige suuremast saadud filmielamusest. Ehk on abiks kellelgi oma valikute tegemisel sellest ülimalt luksuslikult kirjust menüüst. Lisamärkusena siiski, et suurem osa kavast on ju ka minul veel nägemata seega lisan lõpetuseks enda plaanid, mida ja ülilühidalt ka "miks" vaadata kavatsen (igal aastal umbes 30-40 filmi ju "jõuab" selle 2+ nädalaga vähemalt).
Olgu öeldud, et tänavu on PÖFFi valiku tase üle ootuste suurepärane! Jah, eks mõni nimetus on "puudu" ka... oleks ju tahtnud saada selliseid filmegi näha nagu "Spencer", "A hero", "Souvenir 2", "C'mon, C'mon", Veneetsia võidufilm "Happening", "Cyrano", "Nitram", "Munich - the edge of war", "Forgiven", "Schachnovelle/The royal game", "Zatopec", "Lost daughter", "Hand of god", "Tender bar", "Good boss" jne jne jne salamisi lootsin, et ehk suudekse ka jõulupäeval Rootsis kinodesse lastav sealse "Tammsaare", ehk Wilhem Mobergi "Utvandrarna" ("Väljarändajad") uusversioon kuidagi festivalile välja meelitada... Aga hei, oleme siiski realistid eks! Esiteks kava on nendetagi ülitihe, teiseks, ilmumata filmide seast võib nimetusi nimetama jäädagi - "Nightmare Alley"ga eesotsas, kolmandaks paljudel filmidel on leviõigused juba paigas ning ei saagi PÖFFile ilmselt neid ettenäitamiseks lubada... ning kindlasti on veel 100 miljonit väiksemat põhjust... Nüüdki saab mõni film nii vähe näitamiskordi, et minusuguse ajagraafik ei võimaldagi kõike soovitut näha (näiteks festivali avafilmi "Abikaasa lugu" mõlema Tallinna-näitamise ajal on juba enne ajakava ilmumist teatriplaanid tehtud... enda rumalusest muidugi... Igal aastal luban, et PÖFFi ajaks ei võta mitte midagi muud ette! Ja ikka astub rumal inimene uuesti ja uuesti ämbrisse ning need vitsad siis jälle üha uuesti ja uuesti teevad haiget). Praeguse seisuga tuleb loobuda ka Stanislavski dokist, sedagi näidatakse ju vaid 1 ja ainus kord PÖFFi jooksul. Venelaste "Whaler boy" ja "Nuucha" ka tuleb ohverdada... ka neil mõlemal vaid 1 näitamiskord. Vaalapoiss veel kõigele lisaks Euroopa Filmiakadeemia tänavusel parimate filmide longlistil. Ainus lootus, et ehk midagi neist saabub siis peale festivali pakutavale väiksemamahulisele veebi-järelfestivalile...
Kõiki filme, mida ise PÖFFil kinos vaatan on plaanis ka siin blogis lühidalt elamuspeegeldusena kajastada.
Sissejuhatus venis vist niigi liiga pikaks, seega nüüd siis lõpuks need 2021 PÖFFi suuremad soovitused, alates suurima filmielamuse pakkunud teostest:
Šokeeriva stsenaariumiga, üle mitme aasta vingeima operaatoritööga (uskumatu hüperreaalsus läbi kaamerasilma) - operaatoriks muide naine! Rida auhindu ka võitnud, nii 2020 Moskva filmifestivali parima filmi kui ka 2021 Venemaa rahvusliku filmiauhinna Zolotoi Orjol Parima filmi, parima stsenaariumi ja parima naispeaosa. Lõi ikka igas mõttes pahviks - kõik võitjad oma võitu väärt. Ja ikkagi see mõte, mis kummitab, et no istud näljas nädala, kuu, no terve ühe talve.. no aasta... huvitav kui kaua vastu peab... Aga kui kaua peaks vastu siis kui teaksid, et seda nälga kestab ühtejutti 3 aastat!!! Lisaks veel karm talv ilma elektrita või mis ilma elektrita - ilma millegita, mida ahjugi visata, et mingitki sooja saada. Karm. Ja film ka, kuigi see on lõpuks isegi kummaliselt sooja noodiga. No ei ole põhjust viriseda eriti millegi üle sellega võrreldes. Nii mõjuv film oli, et mul ei olnud isegi söögiisu terve järgmine päev. Miks küll Venemaa seda Oscaritele ei saatnud? Täiesti hämmastav. Saadeti hoopis siinses tabelis kohal nr.22 olev film.
Üllatavate pööretega #Me2 ajastu film, ent siiski meelahutuslik, mille Pöffi-kavast leidmine on selles mõttes isegi üllatus, et oli see ju meil juba tavalevis. Ent film on ka mitmekordset vaatamist väärt. Võitis igati teenitult eelmise aasta parima stsenaariumi Oscari. Noor naine tõmbab kerge saagi peale väljas olevad mehi järjest orki, andmaks "õppetunde". Kuid lõpuks tõmbab lugu ikka väga karmid tuurid üles tema enda jaokski.
3. Kupee nr. 6
Tänavune Soome Oscari-saadetis (imestan kui see nominatsiooni ei vääri!). Ühest Moskvas elavast soomlannast üliõpilasest, kes rongiga mingeid kaljumaalinguid sõidab vaatama. Film kulgebki peamiselt rongisõidul ja vahepeatustes. Samas kupees reisiva noore vene mehega tekib algul antipaatia, siis sümpaatia, aga tüdruk ise on lesbi... Pole ka ime, et eestlased selle filmiga võitsid parima stsenaariumi auhinna tänavusel Cannes-i festivalil (pöidlad on juba peos, et ka Oscar neid märkaks!). Ja filmi lõpp muide on veel eriti hea!
4. Keemispunkt
Tänavusel Londoni filmifestivalil tõeline üllatus! Üllatus selles mõttes kuivõrd suureks elamuseks see kujunes. Kellele meeldivad katkematu kaameratööga, ehk montaažita filmid, nagu näiteks hiljutine suurfilm "1917" ja sakslaste überpõnev-ühe-öö "Victoria", nendele on see siin eriline maiuspala. Põhimõtteliselt pooleteise tunni jooksul ühe Londoni tipprestorani töötajate vaatest avaneb võimalus nende seas see õhtu oma juhtumite ja tegelastevaheliste suhetega kaasa teha. Kaamera nii sujuvalt liigub erinevate tegelastega kogu aeg kaasa. Ka restoranikülaliste sekka, aga muidugi ka tagatubadesse. Intensiivne, hoogne briti film... hinge kinni pidades, läheb nagu hetkega!
Saksamaa tänavune Oscari-saadetis lõi laineid juba kevadisel Berliini festivalil, kus pälvis parima naisnäitleja auhinna. Ja see oligi seda väärt! Theatrumis mängitakse praegu lavastust nimega "Felicitas", mis on midagi sarnast, ainult, et filmis on "robotiks" meespool. Ehk siis mida võib tähendada kui meie ellu sisenevad inimkujuga robotid. "Asjadel" ju tundeid pole, aga inimestel võivad tunded tekkida ka "asjade" vastu. Eriti üksinduses.
Peaosas üsna kindel tänavune (alles kevadel selguv) parima naispeaosa oscarinominent Jessica Chastain. Tõsielufilm, ehk elulugu... ühest telejutlustajate perest, kes omal ajal USAs päris korralikud kuulsused olid. Tammy käis veel enne oma surma 2007ndal aastal jutusaadetes televisioonis. Muide tema ex-mees elab veel praegugi, kuigi uue perega. Nad nimelt olid petised, ehk lasid inimestel annetada, ent kasutasid raha enda huvides. Kogu sellest ebatavalisest suhtest ja eluteest film räägibki. Sisse segatud ka gay-teema, sest telepastorihärra nimelt armastas ka mehi... ja pereelu muidugi sai sellest omad hoobid.
Eestlastega koostöös valminud vene film ja eesti operaatori ülesvõetuna, kes siin ka kaasstsenaristiks. Imeliselt hea kunstnikutööga. Lugu viib Stalini-aega, mil üks NKVDlane otsustab 2.maailmasõja hakul hakata "ausaks" ja otsib üles ebaõiglaselt hukatud inimeste pered, sest maagilise realismi elementidega filmis saab ta endale niiöelda lunastuse, kui keegigi talle andeks annab... aga kes annaks sellist asja andeks? Kes üldse usuks, et selline mees päriselt andeks palub?
8. Nauding
Hoiatus! Tõsielusugemetega film pornotööstuse pahupoolest on tegelikult vägagi graafiline andmine. Otse ja varjamata (kuigi hoitaksegi kõige karmimad osad ekraanileulatuvast kõrvale - ses mõttes meisterlik, et vastiku tunde tekitab ikkagi), mida kõike rõvedat tehakse, sest selles tippporri maailmas mida rõvedam, julgem ja valukannatavam suudad olla, seda rohkem raha teenid. Seda suurema austuse pälvid. Kuid kas kõik on siiski näiline, kas tipus ootab vabanemine kogu pingutuspainest ja "kõigega" nõustumisest? Kui juba sellesse oravarattasse astud, kas sealt on üldse enam väljapääsu? Karm töö. Ingliskeelne rootsi film, mille tegevused leiavad aset Ameerikas. Lastele ja nõrganärvilistele otse loomulikult ei soovita.
9. Drive my car
Jaapanlaste tänavune Oscari-saadetis. 3 tunnine! Kuid huvitav. Otsapidi viib sealsesse teatrimaailma. Suurepärane stsenaarium. Eelkõige ikka inimsuhetest.
Viimasest teadaolevast hukkamisest Ida-Saksamaal 80ndate alguses. Ajastufilm, kuigi mitte väga kaugest minevikust. Tolleaegsest spionaažist. Saksa teatris tuntud kui Shakespeare'i näitleja - Lars Eidinger - peaosas.
11. Põgenemine
Täispikk dokk-animatsioon, kus satutakse ka Eestisse! Estline'i (uppunud Estonia) laevgi kaadris. Tegemist ühe muslimist homo-mehe pagulusteega, mida ta enne oma abiellumist jutustab. Taani tänavune Oscari-saadetis. Lisaks palju positiivset tähelepanu maailma erinevatelt filmifestivalidelt.
12. Amira
Lähis-ida teemad ja sealsed kultuurierinevused koguvad üha tuure. Siin saab ninapidi ligidalt näha ühte kummalist olukorda, kus tulevad need rahvustevahelised pinged eriti markantselt välja. Nimelt Amira on tüdruk, kelle ema jäi rasedaks, sest tema mehe sperma toimetati vanglast välja ning tehti kunstlik seemendamine... Kuid kui Amira juba täiskasvanuks saamas, siis selgub, et tema isaks polegi hoopis see mees. Nii lähedalt saab aimu kuivõrd sügav ja tugev see vaen ja viha neil tegelikult on. Jordaania tänavune oscari-saadetis.
Nagu kohal 12 olev film, liigub ka see lähis-Ida maastikel ja ilusalongides, mille tagaruumis tehakse uimastatud klientidega väljapressimiseks trikke... Kuid kui võim vahetub ja keegi vahele jääb... Teisel tasandil on see üksikisiku stress ja paine, sest seal on naised meeste võimu lükata-tõmmata ning sellistel juhtumitel võivad olla saatuslikud tagajärjed.
14. Asugem teele
Kolmaski film siin tabelis jutti Lähi-Idast. Tänavuse Londoni filmifestivali võitja viib vaatajad põgenemisteele. Peamiselt läbi ühe pere lapse, oleme ka meie teadmatuses, kuhu minek, mis toimub, miks täiskasvanud on nii närvilised. Vihje vihjelt siiski selgineb, mis värk on, kuni filmi lõpus saabub juba täispilt.
15. Suur vabadus
Austria tänavune Oscari-saadetis. Vangla-film. Veel alles hiljuti pandi seal homoseksuaalsuse pärast vangi ning suuremas osas enne seadusemuutust, ehk kuni selle paragrahvi kustutamiseni välja... Aga kui oled suure osa elust vangis olnud, kas oskad ja tahadki enam müüride tagant väljas elada?
16. Ükssarvik
Rohujuuretasandilt ja mõnusalt koomiliselt tehtud film startup-maailmast. Tegijad selgelt teavad, millest nad siin räägivad, aga mäng on ka lahe ning teekond põnev, nagu teeks filmi vaadates ise ka Henriku ja Liisaga ühe startupi elukaare kaasa.
17. Sandra saab tööd
Film "minu maailmast", ehk teaduse ja teadlaste argipäev. Pidev rahastamiste olelusvõitlus. Ärge uskuge neid, kes seda filmi on maha teinud, ilmselt nad ei tunne ega tea millest nad räägivad. Filmis on väga hea pinge ja korralik ning mitmetasandiline lugu. Suurepärased eesti tippnäitlejad, Mari Abel'iga eesotsas, kergelt teadlaslikult kohtlase naisena, justkui pisut autistlik, kolmesõnaga - tabab naelapea pihta. Mari Lill sai endale aasta parima eesti naisfilminäitleja tiitlile konkurendi! Ja lahe sidusus läbi otsapidi startup maailmasse ja Henrik Kalmeti juurde väljajõudmisega ühendab ka siinses tabelis eelmisena mainutud filmiga nende filmide sisemaailmad. Omad muigamised ja huvitavad karakteriseeringud mitmetelt kõrvalosatäitjatelt ka!
18. Annette
Justnagu suurte tunnetega Hollywoodi-film, mis on kaugel Hollywoodi-filmist... Pisut pigem friigifilmi suunda, kuigi ka korralikult kommertslik. On ju siin ka suured Oscari-kaliibriga staarid osalemas - Adam Driver ja Marion Cotillard. Sparksi äge muusika ning huvitavalt omapäraste pööretega, režissööriks ju ikkagi Leos Carax! Pisut ka oma lapselt nõudvate lapsevanemate ninade pihta. Haiglased inimsuhted... aga eks me kõik ole "kiiksudega". Inimese seesmine koledus lööb varem või hiljem välja. Ja mõnikord suured elumuutused, nagu lapse sünd võib just olla selleks salakavalaks käivitajaks.
Imeline lähivaade Saksamaal ühe suurepärase õpetaja ja tema klassi argipäeva... ilmatu pikk film (pea 4 tundi!), aga ei midagi üleliigset. Suuremas osas pagulastest koosnevas klassis põrkuvad hea õpetaja pingutused, tore atmosfäär, ent ometi laste soov naaseda ühel hetkel oma kodumaale. Lõi tänavusel Berliini festivalil laineid.
20. Perekond
Kirjutasin sellest kevadel nii: Film võitis festivali parima noortefilmi kristallkaru. Ise oleksin selle ehk pigem andnud siinse tabel 5.koha filmile, mis sama auhinda jahtis, ent täiesti mõistan žürii otsust. Nimelt La Mif (The fam) on palju tõsisema loomuga film ning selliseid hinnataksegi just žüriide poolt kõrgemalt. Selle Šveitsi filmi käivitavaks tõukejõuks on see kui ühes lastekodus napilt 16-aastaseks saanud tüdruk seksib 14-aastase poisiga. Täiesti hämmastav, aga 14 on muide Eestis seaduste järgi täiesti legaalne iga seksuaalvahekordadeks - kes küll selle nii madalale on kiskunud? Aga filmiriigis see nii ei ole ning seda tüdrukut peetakse põhimõtteliselt vägistajaks ja nõnda tuleb kogu lastekodu muuta ümber tüdrukutekoduks, et see üldse edasi saaks eksisteerida. Ükshaaval saamegi nende tüdrukute ja muuhulgas ka direktrissiga tuttavaks, sest film ongi jagatud inimeste nimelisteks peatükkideks ning igas sellises peatükis ongi keskmes just selle inimese lugu. Kokku neist kildudest muidugi tekib tervik ning eks nad kõik risti-rästi osalevad ka teiste selle maja asukate eludes. Ja muidugi nii palju kui on inimesi, nii palju on ka elulugusid. Lisaks veel kõik need kasvatajad-õpetajad, kelle omavahelised koosolekud on läbivalt samuti filmis sees. Mõned neist töötanud seal juba aastakümneid. Tüdrukud on kõik natuke isemoodi, kuid ühiselt kumab neist läbi hakkamasaamise vajadus. Eks siin ole omajagu elutraagikat, aga vahele ka üksikuid rõõmuhetki, kuigi valitsema jääb pidevalt jamade asjade juhtumine - nagu neil juba piisavalt poleks õlgadele pandud. Kõigest hoolimata oli pidevalt huvitav.
21. Lambuke
Kui Annette on "friigifilmi suunda", siis see Islandi tänavune oscari-saadetis on täiesti friigifilm. Õudus, huumor ja süda pahaksajav saavad kokku. Jõhker ja rõve film. Aga ei saanud vaatamata ka jätta. Haige film, aga no ei tea, kas inimesed seal kusagil pärapõrgus suures üksinduses tõesti võivadki segi minna. No ei, nii segi ju ikka ka mitte :)
22. Rusikast lahti
Venemaa tänavune Oscari-saadetis ei olnud siiski eelmise aasta suurepärase Kontšalovski filmi tasemel, kuid ikkagi päris vaadatav. Huvitav. Elav ja tõsine. Toimumiskohaks Põhja-Osseetia mingi linnake ja just läbi seal elava ühe noore naise, kes soovib endale meest saada, aga need kõik tunduvad alles poisikesed või siis lihtsalt imelikud (mitte et tüdruk ise eriti tavaline ja mõistlik oleks) ja lisaks isa on ka paras jobu ning ema on lahkunud. Filmis on rohkemgi peidus kui pinnale paistab, aga nii see mis paistab kui see mis mitte on üsna valus. Muide film on osseedi keeles, mitte vene keeles, nagu Pöff ja IMDB väidavad.
23. Mänguväljak
Belgia tänavune Oscari-saadetis. Lähivaade koolikiusamisele. Kuidas kiusamine sünnitab kiusamist... laste enda pilkude tasandilt. Õde-venda, kellest noorema, ehk "õe" tunnetemaastikuga liiguvad ka vaatajad kaasa.
24. Sparksi vennad
Kahetunnine dokfilm armastatud kultusbändist läbi 5 aastakümne. Sõna saavad ka paljud superstaaridest fännid, nii muusikud kui näitlejad. Siinse tabeli 18.film on ka täis samade meeste muusikat. Eestiski oli omal ajal päris suur hitt nende "When do I get to sing "my way"" https://www.youtube.com/watch?v=C8dqCQ2MHfQ
25. 107 ema
Slovakkia tänavune Oscari-saadetis linastub küll programmis dokk@pöff ent ei maksa seda siiski pärs dokumentaalfilmi pähe võtta. Kuigi põhineb tõesti naisvangide tegelikel juhtumitel ja lugudel. Muuhulgas mängimas Marina Klimova, kes mängib ka Ukraina tänavuses oscari-saadetises (Bad Roads). Päris huvitavad lood. Film on muide suures osas vene keeles.
Rootsi dokumentaalfilm sellest poisist, kelle kunagi Luchino Visconti valis oma filmi "Surm Veneetsias" (kus üks tiirane vanamees ühte noorde poissi armub). Film vaatleb seda toonast poissi, praegust 66-aastast elus kibestunud meest, kuidas see kõik teda ja tema elu on mõjutanud.
27. Respect
Aretha Franklini elulugu kinoekraanil. Oscarivõitja Jennifer Hudson oma vinge lauluhäälega (jäi muide kunagi ammu ma-ei-tea-mitmendale-kohale "Ameerika otsib superstaari" telesaates, aga sellest hoolimata on kogu sarjast üks suuremaid tähti tänapäeval). Kõige vingema rolli teeb siin, muidu üsna tüüpilises, kuid loomulikult omade traagikatega eluloofilmis Aretha isa mängiv suurepärane Forest Whitaker.
Berliini festivalil filmikriitikute lemmik, oli minu jaoks pisut pikk, aga olen sellele atmosfääritundlikule filmile mitu korda tagasi mõelnud. Filmilugu räägib muidu ühest armastusest esimesest silmapilgust... kuid kohe pärast seda kaotavad nad teineteist, olles samas nii lähedal teineteisele päevast päeva, ei kohtu nende pilgud kohe kuidagi... kas ühel päeval, ühel hetkel siiski - pole ju Hollywoodi film... Kas selline asi, nagu "saatus" eksisteerib?
29. Õelus
Põhja Makedoonia tänavune Oscari-saadetis jutustab kahest sõbrannast, kes on kõikjal koos... kuni juhtub midagi kohutavat, mis nende erinevad moraalitasemed nad omavahel riidu ajab. Ühest küljest nagu noortekas... või isegi mitte "nagu", vaid ongi... aga selline, mis on huvitav ja kaasakiskuv mistahes vanuses, kuigi sellise sisuga filme on ka varem tehtud. "Õelus" nagu Sisterhood, mitte evilness... kuigi siin on seda "evil"it ka üksjagu sees, sellepärast on PÖFFi pandud eestikeelne pealkiri isegi tabavam... nagu väärtus omaette.
Berliini festivali saak jällegi... Ausalt öelda eriti midagi uut Tina kohta teada ei saa, kui välja arvata 10 minutit filmi lõpust, mil jõutakse kronoloogiliselt "tänapäeva". Muusika ka vana hea Tina... Eelkõige soovitatav neile, kes kas Tina elulugu ei tea või siis tulistele fännidele, kes saavad lihtsalt nautida paar tundi oma lemmiku seltsis.
---
Lisan paar, mis võiksid ka huvi pakkuda:
Roosa pilv - scifi maailmast, kuhu tekib nagu pealkiri väidab "roosa pilv"... ainult, et kui inimene selles pilves hingab, sureb ka 10 sekundiga. Kui kaua niimoodi koduseinte vahel elada suudab, et hulluks ei lähe? Natuke oleme seda siin Covid-ajastul saanud maitsta... aga kui kaua tegelikult suudaks? Millal sureb lootus üldse normaalse elu järele?
Pime mees, kes ei tahtnud näha Titanicut - soome film pimedast mehest, kes läheb omapäi seiklema, et jõuda internetist leitud armastuse juurde. Üsna isemoodi pildikeelega ja isemoodi film üldse ja lugu on olemas.
Ma tabelisse ei hakanud seekord sisse keevitama, sest tasandid on liialt erinevad, ent soovituslikud, kui kellelgi juhtumisi veel nägemata on ka filmiklassika, mida PÖFFil tänavu samuti näidatakse - Ungarlaste oscarivõitja ning tänavuse Ungari-eriprogrammi vast isegi (vaieldatav, sest ma kõiki pakutavat pole näinud) tähtteos ja praegu ka Eesti Draamateatris mängitav (ja muide SUUREPÄRANE ka Kertu Moppeli lavastatuna - üks tänavuse teatriaasta parimaid!) "Mefisto" ning Astrid Lindgreni ajatu ning soe lapsepõlvelemmik "Bullerby lapsed" ekraaniversioonina.
Minu tänavuse PÖFFi kavas olevate filmide vaatamise huviorbiidi TOP30:
1. Belfast - võitis Toronto Filmifestivali publiku lemmikfilmi tiitli. See tähendab umbes 90%lise kindlusega, et nomineeritakse ka Parima Filmi Oscarile järgmisel gaalal. Režissööripukis Kenneth Branagh, kes Tenetit filmides ka Tallinnat külastas. Oscarimenu ennustatakse ka näitlejatele... eelkõige Ciaran Hinds, Jamie Dornan, Judy Dench ja Caitriona Balfe. Pidavat olema isiklik lugu ning Kanada ja USA sõbrad laualavad kiidulaulu justkui ühest suust. Sellepärast minu jaoks ka "kohustuslik vaatamine".
2. Red rocket - viimased 2 Sean Bakeri filmi on samuti PÖFFil linastunud ja mõlemad on olnud ühed oma festivali lemmikutest ("Tangerine" ja Willem Dafoe'le oscarinominatsiooni toonud "Florida project") Ka selle filmi kohta on palju kiidulaulu juba lauldud. Ei saa jätta vaatamata!
3. French dispatch - kes oodata viitsib, see saab seda ka jõulude ajal tavakinolevisse vaatama minna... aga mina oodata ei suuda kui tegemist on Wes Andersoni uusima filmiga. Selline tippnäitlejate kaart ka pakkumisel - Benicio del Toro, Tilda Swinton, Lea Seydoux, Frances McDormand, Timothee Chalamet, Jeffrey Wright, Mathieu Amalric, Adrien Brody, Owen Wilson, Bill Murray, Christoph Waltz, Cecile de France, Saoirse Ronan, Edward Norton, Willem Dafoe, Elizabeth Moss, Anjelica Huston jne jne jne!!!
4. Parallel mothers - uus Almodovar... pole vist rohkem vaha põhjendada... aga Penelope Cruz mängib ka... Veneetsia tänavuse festivali põhiprogrammil esilinastunud linateos on küll tempeldatud tüüpiliseks Almodovariks, aga minule ta "tüüpiline" meeldib ka :)
5. Official competition - siin samuti Penelope, aga ka Antonio Banderas.. lõi ka Veneetsia festivalil laineid.
6. One second - Hiina tipprežissööri Zhang Yimou filmid tuleb kõik alati ära vaadata.
7. Story of my wife - tänavune avafilm on eelkõige minu huviorbiidis kolmel põhjusel - 1.Lea Seydoux... 2. Cannes'i festivali põhiprogrammi film... 3. Ungari on üks maailma parimaid filmiriike.
8. Kiik, kirves ja igavese armastuse puu - uus Eesti film, mis küll jaanuaris tuleb ka tavalevisse... aga no ei mäleta, millal kunagi ammu sai selle treilerit nähtud ja selles peale juba oodanud... rohkem oodata ei jaksa... iseasi, kas selle ühe ja ainsa Pöffi-linastuse saali mahub... Igatahes on ootused-lootused aasta lemmiku eesti filmi tiitli äraandmisel just sellele filmile väga suured! Nii uus film, et isegi IMDBs veel üleval pole...isegi "in production" märgistusega... ja kui pole seal - pole seda ju olemas :)
9. Leave no traces - Poola tänavune Oscari-saadetis... pidavat olema mõjuv ja sügav... aga üsna pikk. Ma pikkust ei karda... ja Poola on tugev filmiriik. Ning kui see on tugevate filmide seast veel omakorda välja valitud neil enda maitse järgi - siis tuleb vaatama minna. Tegelikult ka mõned teised poola filmid on huviorbiidis, kuigi siia 30 sekka ei mahtunud praegu.
10. Memoria - Tilda Swinton ja režissööriks meisterlik Apichatpong Weerasethakul... Šotlasest naine sõidab Kolumbiasse ja hakkab imelikke hääl kuulma...
11. When pomegranates howl - Austraalia tänavune Oscari-saadetis.
12. A new old play - üks tänavuse festivali huvitavamaid aasia filme minu arvates. Ikka proovin kõik Hiina suurema kaliibriga filmid ära ka vaadata. Ja see siin viib teatri-maailma! Ajalooline ja elulooline 3 tunnine... võib vabalt osutuda tänavuse festivali lemmikuks...
13. Zero fucks given - pärast "Sinine on kõige kurvem värv" andke mulle mida iganes Adele Exarchopoulosega ja olen kohal!
14. Dear Thomas - põhivõistlusprogrammi film ei ole vist kunagi muu soovvaatamiste edetabelist varem olnud nii kõrgel kohal.. ja olgu siinkohal öeldud, et polegi kunagi nii palju selles põhiprogrammis ka olnud filme, mida tõesti väga vaadata tahaks, nagu tänavu! Olen kohe ülimalt rahul ja loodan, et programmi valijateks on ka tulevikus samad inimesed :) See kallis Thomase film on eelkõige huvitav nimitegelast mängiva Albrecht Schuch pärast... On ju Pöff teda meile ka mitmel järjestikusel aastal tutvustanud ja alati suurepärastes filmides ("System crasher", "Berlin Alexanderplatz"), siin teeb kaasa ka Jella Haase, kes samuti mängis eelmise aasta Berliin Alexanderplatz oopuses.
15. Wait - eesti filmide järel on just põhjamaade filmid minu suurimaks ootuseks festivalil... siis balti filmid koos saksa, iraani, poola, vene, ungari, rumeenia, hiina ja briti filmidega. See soome meisterlavastaja uusim teos on kindlasti vaja oma silmaga üle vaadata.
16. The diary of Vaino Vahing - eesti film ja vana Von Krahli Teatri punt lööb kaasa. Vahing ise üks kiiksudega vana...
17. Torn - mägironimisfilmid - iga kell... see National Geographicu oma on just praegu kõvasti kuulsust kogumas ja kiidulaulukoos muudkui läheb kõvemaks.
18. Quake - põhjamaa, täpsemalt Islandi film.
19. Concience - mustvalge vene film, mis hargneb lahti 20nda sajandi alguse Petrogradis. Lisaks otsapidi mõrvamüsteerium(?) Shanghai festivalil mh.parima stsenaariumi auhind.
20. Juniper - Charlotte Rampling! Kui õigesti mäletan, siis Uus Meremaa film.
21. My son - Tänavustest Saksa uutest filmidest üks paljutõotavamatest. Ema-poja suhted... praegu isiklikult teema, mida juba hea distantsilt vaadata.
22. Stanislavski: lust for life - teatrijumala dokumentaal... kohustuslik vaatamine... kui kuidagigi võimalik oleks...
23. Score - Will Poulter (kui Sa pole näinud temaga veel filmi "Detroit" - siis usu mind - see saab olema Su üks aasta suurimaid vaatamiselamusi!) oma uusimas mängufilmi-rollis. Muusika ja pättused - kõlab hea kombo.
24. Brother's keeper - Türgi kiidetud film poistekoolist.. mul jäi kevadel Berliini festaril napilt nägemata... isegi alustasin ning jäi pooleli... tahaks ära lõpetada. Samas algus eriti paljulubav veel ei tundunud.
25. The inner cage - vanglafilmid - jah palun!
26. In limbo - vene uusimat tõsisemat filmitoodangut - jah palun!
27. Best of Salieri - autoportree ja ühtlasi ju ka eesti film ühest meie huvitavamatest filmimeestest.
28. Quicksand - eesti kaastoodang. Simeoni Sundja mängib.
29. All-in - türgi dokk Riviera hotellis töötamisest.
30. Place called dignity - Samuti 1 tänavuse põhivõistlusprogrammi huvitavamatest filmidest. Tutvustus kõlab nii: "Pablo (12) asub õppima elitaarsesse, muust maailmast isoleeritud kooli, mis paljastab peagi oma inimvaenuliku palge. Inspireeritud kurikuulsast Colonia Dignidadist – saksa immigrantide suletud kommuunist, mis oli seotud Augusto Pinocheti kuritegudega ja mille juhist Paul Schäferist sai Tšiili tagaotsitumaid kurjategijaid."
---
Lisaks eelmainitutele teen valiku ka alljärgnevatest, sest osalt sellest TOP30st ei saa ajaliste kattuvuste tõttu vaadata ning natuke loodetavasti jõuab ka üle 30 filmi selle 17 päeva jooksul):
The shadow hour - saksa film, kus otsapidi (vist) ka natsi-teema
Nuucha - vene film
Wars - Kanada film
Runner - võitis tänavuse Riia Filmifestivali
Dear future children - paljukiidetud dokk
Year before the war - lätlaste mustvalge ajaloofilm
Whaler boy - vene film, EFA longilistis
Jane by Charlotte - Charlotte Gainsbourg portreteerib oma ema Jane Birkinit... aga eks seal nad mõlemad suures plaanis.
Miracle
Upurga - lätlaste film... huvitav
Wedding day - põhivõistlusprogrammis... otsapidi 2.maailmasõjaga seotud
Big night - põhivõistlusprogrammis... otsapidi LGBT teemast
Her way - naispeaosas mängiv Laure Calamy on olnud üks tänavusi avastusi... tänu oma eesliga Cevenne'i loodusradadel seiklemise väga lahedale filmile
Vengence is mine, all others pay cash - aasia action(?)
Cream - Ungari film
R#J - Sundance'i festivalil ei jõudnud vaadata... vist mingi omapärase pildikeelega noortekas, ehk huvitav Romeo ja Julia lugu.
Last "Dear Bulgary" - vene film, põhineb kirjanik Mihhail Zoštšenko autobiograafilisel jutustusel (Mihhalilt ilmus hiljuti eesti keeles Tänapäeva punases sarjas "Maga kiiremini". Minuealistel oli ilmselt kõigil kodus tema sinise raamistusega suureformaadiline lasteraamat "Lugusid lastele")
Occupation - debüütfilmide programmi kõige huvitavam film... ka ühelt tugevalt filmiriigilt, nimelt Tšehhist.
u.Q. - eesti dokk
Oleg: the Oleg Vidov story - vene dokk filmitegijast
Rookie - spordifilmide programmist
I don't wanna dance - TANTS! :)
Nr. 10 - Hollandi film
Evolution - üks mu lemmikuid Ungari režissööre- Kornél Mundruczó... oled näinud tema "White god" - koertest? Üks elu vapustavamaid filme (näidati ka Eestis). Tegi ka eelmise aasta USA filmi "sünnitusel rasedusekatkestusest" Pieces of a woman, millest Vanessa Kirby nomineeriti Oscarile.
No hero at all - spordifilmide programmis
Tell me - Marta Pulga uusim
King of the world - muusikal?
---
Üleval on kasutatud tänavuse festivali oodatuima filmi "Belfast" fotot, mis on pärit IMDBst ja selle õigused kuuluvad filmitegijatele, ent ka IMDBs polnud viidet kellele täpsemalt, ega ka foto autori nime, et saaksin sellele siin viidata. Kasutan fotot ainult heatahtlikult filmi ja festivali tutvustamiseks ja sellega ise ma midagi ei teeni. Vabandan ette ja eemaldan foto, kui sellekohane nõudmine esitatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar