Kevadine Russian case 2021 andis selgelt aimu, millisel kõrgel tasemel on (tegelikult ju juba pikemat aega, aga ka) viimasel paaril aasta vene teater! Ahmisin 6 päeva jooksul pakutud 17st lavastusest 12 endasse (rohkem lihtsalt ajaliselt ei jõudnud). Kaks neist suisa maksimaalse 5 tärni väärilised ja kuus 4-tärnilised, ehk tõesti tase vägagi kõrge! Peale etendusi toimusid arutelud praktikute ja kriitikute osalusel üle terve maakera, sh. muidugi inimesed nii Venemaalt kui ka USAst... ja meie väiksest Eestistki. Huvitavad vestlused ja teemade avamised erinevate vaatenurkade kaudu. Lisaks palju põnevaid teatriterminoloogia ning tõlgenduste jagamist, mida meil (veel) ei kasutata ja ühtlasi avardasid teatrimaailma nägemist läbi teoreetiliste lahtiseletuste ning sõnastamispüüdluste.
Kohe kui Russian Case'i kava selgus, oli teadagi kõige suurem huvi Gorbatšovi vastu ning ühtlasi tekkis just selle lavastuse osas ka aimdus, et see võiks huvitada paljusid eestlaseid ning kui ka ainult 1, siis just see oleks tänuväärseim kui Eestisse jõuaks - jõudiski! See, mida Svetlana Jantšek oma tiimiga teeb nende Venemaa tippude Maarjamaale toomisel, see väärib riiklikke kultuuriauhindu ja suurt tunnustust. Tihti on need lavastused ju vägagi suured, hõlmates ka gastrollidel suurt arvu inimesi ning nende meieni jõudmine on juba omaette täieväärtuslik teatriime! Lisaks ehitab see sildu meie kultuuride vahele, aitab mõista ning ühendab. Kunstis võivad olla omad rahvuslikud eripärad, kuid kunst ise on universaalne ja väärilisel tasemel annab kõigi hingedele midagi, olenemata rahvusest. Laiendab meie kõigi maailma.
Siinkohal tahaksin tunnustada ka seda teist 5-tärnilist teatrielamust, mille ületoomine Eestisse on ilmselt täiesti võimatu, sest on oma tehnilise keerukuse tõttu vägagi eriline. Tegemist 4-tunnilise ja eelkõige just täiskasvanutele mõeldud "Pinocchio"ga. Kusjuures nimiosas on selles lavastuses korraga hoopis 2 naisnäitlejat! Rääkides nii kordamööda, korraga kui ka kaanonis. Kuid kõik need viled ja vidinad - laseritest ja kogu lava erilise ülesehituseni välja, ei oleks ju midagi kui ka kogu tippklassi režii ning fantastilisel tasemel näitlejate mäng seekordset Carlo Collodi klassikat ei elustaks. Ja see kõik lõi selles väärt kunstielamuses sõna otseses mõttes pahviks. Sellest lavastusest leidsin ka kogu etenduste paraadi võimsaima ja meeldejäävaima näitlejatöö, mille pakkus (muide poisikesepõlves ka Eestis elanud, kuid kahjuks tänavu 80-aastaselt koroona tõttu meie seast lahkunud) Vladimir Korenev.
Kolmanda suurima elamusena ei saa jätta mainimata ka (samuti peaaegu 4-tunnine) Moskva Rahvaste Teater "Lugu viimasest inglist", mis muide võitiski aprillis tänavuse Venemaa rahvusliku teatriauhinna "Kuldse Mask" - draamalavastuste suurvormi kategoorias.
Eestisse toodi nautimiseks seekord 9 lavastust (lisaks 1 tantsulavastus ka kinoekraanil), millest 5 täiskasvanutele ja 3 lastele mängiti ka Tallinnas. Jõudsin neist viit vaatama, millega tutvuma või arvamusi võrdlema kutsun ka siin alljärgnevalt, ehk miniraport "Linnulennul üle festivali":
05.10 Alexala Kontserdimaja
See siin on raport, miks ma peale festivali avapauku, Moskvast külla sõitnud Arkadi Raikini nimelise Venemaa riikliku teatri Satirikon, Jevgeni Martšelli lavastatud Ostrovski ühe vähemtuntuma “Naljamehed”(“Šutniki”) etenduse lõppedes aplodeerides ülejäänud publikuga koos seisma ei tōusnud. Jah- kauaoodatud festivali algus, jah- kaugelt on ju meile mängima tuldud, jah- 1 suurepärane ja 2-3 väga head rolli, jah- naersin ja muhelesin ju minagi seda vaadates ning meelelahutuslik väärtus on lavastusel/materjalil kahtlemata…ent siiski liiga palju kahtlase väärtusega otsuseid koorus välja kunstilisest tervikust. Irooniline, et Konstantin Raikin just pressikonverentsil tõstis ka esile, et meil on siin nõudlik publik…ja üks eksemplar-näide ongi just siin hääles. Kuigi tõesti Konstantini ennast laval vaadata oli võimas! Rahvakunstnikul on selline aura, mis täidab suure Alexala lava ja kogu suure saali mängleva kergusega! Ja mitte ainult väline, vaid ka sisemine põlemine on paista kõikjale terves saalis. Istusin täiesti ääres, aga tundsin terve etenduse, nagu ta mängiks ka nagu minule (olgu lisatud, et laval olnud näitlejatest oli temal ainsana selline efekt!).
Väga huvitav ja paljus ka karakteri tõttu, ent ka sirgeselgse, klaari joonega mängu tõttu, sõna otseses mõttes “võlus” vanema tütre rollis Aljona Razživina! Temal tuleb silm peal hoida. Ning muidugi ka Venemaa teeneline kunstnik Denis Suhanov, rahaka Hrjukovina näitas oma mängumuskleid, mis panid teda igas stseenis imetlema ja paradoksaalselt ka tema ebameeldivat tegelast nautima. Kuid seda Ostrovski näidendit ilmselgelt põhjusega lavastatakse harva. Alapealkirjaga (nagu need Ostrovski teemad ka muidu tavaliselt) “Armastus ja raha”, ehk isa kahe tütrega, kellest nooremat kosib üks noorsand, aga vanem ja targem on otsustanud vanatüdrukuks jääda. Perekonna suur toetaja ja suur rahamees siiski on vanemale tütrele silma peale visanud, kuid paadunud poissmehena ei oska ta toda kosida, vaid kutsub hoopis majapidajannaks. Kohmetusi igatpidi, sest perekonnal on ka raha samaga vaja, kuna peatne väimees on suurtes võlgades. Kui ostetavad need suhted on ja kus lähevad inimeste "punased jooned", see pannakse siin proovile ja ühtlasi luubi alla.
Ilmselgelt, kuna see 1 Ostrovski lugu on hõredavõitu on siia mixitud sisse ka teisi. Lisaks veel kamaluga kunstilisi ideid ja selles peitub ka "metsa"panek. Kogu keskmine lõik oleks nagu tervikusse sisse sõidetud puhtalt publiku meelelahutusliku teatriõhtuväärtuse tõstmiseks. Seal saab hoogsat pillimängu ja (jumalikult ilusate häältega) naiste laulu, huvitavat liikumisseadet, kus rahvas liigub taustal ringiratast, nagu nukud. Segatakse ajastuid, sest kohati ollakse nagu tänapäevas, siis jälle kõvakübarate ajastus ja see on nii eklektiline ning põhjendamata, et ei teki ka stiilse lahendi tunnet. Üldse kogu lakooniline “lava laval” kunstiline kujundus on üsna suva ja arusaamatu: mingi kuivanud puu ja tänapäevane betoonblokk- lisaks kivivundamendi sees keldriaknad…viide Gogoli Põhjas loole-ehk siinsed on otsapidi sealt? Sisse on meelevaldselt surutud ka Michael Jacksonit? Milleks? Klouniesteetika, mida sai tunda vaid maitsekate pintslitõmmetega, nagu näiteks peategelase pikkadest klounikingaotsest või Chaplinlikust kõnnakust, väimehe hoogne "mööda saali jooks" ja saabastest efektne väljahüppamine, need andsid vaese rahva “narriks olemisele” arusaadava metatasandliku nüansi, mis oli leiuna huvitav ning sisuga sobituv…seega paraku kuidagi vastakad tunded tervikule.
Jah, meelelahutuslik oli see küll, aga kunstilises mõttes ebaühtlane ja segaste valikute ning suunitlusega. Ühe vaatuse kohta 2h15min pisut pikk ka ja tänu "vahelõigule" poleks ju tegelikult vaheaeg lavastuse siseatmosfääri lõhkunud, see oli niigi lõhutud.
Kuid kahtlemata võimas produktsioon ja see on ka laval näha. Lavastuses on hetk, kui laval oli korraga 20 näitlejat! Ja no tõesti, Konstantin Raikini energiast pakatavat, suure joonega - üle kogu suure lava mängu jälgida on väärtus omaette. Kusagilt ei selgunud, et kas sellel on mingi seotus ka Kuldse Maski nominatsioonidega. Kui, siis mõistaks mainitud 3 näitleja omi, muus osas küll mitte. Kes varem Ostrovskiga pole tuttav, siis pigem soovitaksin Vene Teatris hiljuti välja tulnud “Tarkpea”…kuigi ka seal oli omajagu küsitavusi, oli noor kreeklasest lavastaja huvitavama režiiga ning meie teatri näiteks Žilenko ja Domowoy ei jää huvitavuselt laval alla oma Venemaa kolleegidele. Lugu ise ka pisut keerulisema ülesehitusega. 3+
13.10 Sakala 3 teatrimaja
There’s a murder on the dancefloor! Jah, üsna kindlalt võib väita, et tegemist oli isikliku tänavuaastase suurima tantsuelamusega! Lihtsalt pole sõnu! Puupüsti täis Sakala saalis (kõik küljed, ääred ja lava ka!) aplausi ajal olin vaimustuses, jahmunud, külmavärinates imetlusest!
Festival Kuldne Mask Eestis on kinkinud taaskord ühe (teatri)ime! Võrratu! Belglasest koreograaf-tantsija Jeroen Verbruggen’i lavastus “Tantsupõrand” tõukub sisulises mõttes USA depressiooniajastu tantsumaratonidest, mil rahavõidu nimel tantsiti “nii kaua kuni jaksad”. Eelkõige meenus 1970.aasta mängufilm Jane Fonda’ga peaosas, 9 Oscari nominent “They shoot horses, don’t they”. Nii ootamatu, samas nii tänuväärne vaadata nii tugeva dramaturgiaga tantsuetendust, huvitava sümbioosiga, kus saavad kokku nii klassikaline ballett kui ka kõikvõimalikud moderntantsu liigid, üheks väga stiilseks ja harmoneeruvaks tervikuks.
Kasutatud oli ruudukujulist lava (kuigi laiendustega) ja lisaks tuli sinna lavale ühes lõigus veel teine lava ("lava laval"), mida 1 mees hammaste vahel tiris, aga samal ajal 1 naine sellel tantsis toolil! Täiesti teisest klassist intensiivsusega, isegi raskeõhulise atmosfääriga (surmad ja teatav tiine õhustik, mis igal hetkel kohe plahvatamas). Tantsiti ju suures saalis, aga mõnusalt kõik nii lähestikku, et 21 tantsijaga etendus mõjus laiusesse targa valguskujundusega suisa kammerlikult. Seevastu kõrguses on avarus ja ajastule kohaste tantsulavade teadustustahvlid, kus vilksavad punasega kirjutatud väga valitud märksõnad, nagu “unistused”, “seksikas” ja etenduse pealkiri- “Tantsupõrand”.
Erinevad lōigud tantsitakse ka vastavalt kas varvassussides-sokkides-tantsusussides…Kostüümides on tunda nii ajastutabamist kui vajalikku emotsiooni tekitavate karakterite rõhutamist (näiteks mustades fringe kleitides pahelisemad naised). Ja see muusika! Ajastule omane jazz muidugi, aga mida etendus edasi, seda elektroonilisemaks, modernsemaga segunevamaks see muutub. Tipnedes live’s retsitatiivis esitatud, kõikide-tantsijate-hümniliku sõnumiga lauluga “Dancing stars are never alone at night”.
Koreograafia on nii silmipaitav, samas originaalne ja sisaldab igal pöördel luguehitavat, ent ka koreograafi ideede-ilutulestiku ohtrast pagasist üha uusi ja uusi võtteid lisav. Kord tõusid mehed maast käpuli naised seljas seismas, kord tantsiti väsinult pead teineteise õlalt õlale hüplemas, pikitud täis tillukesi, aga nii paljuandvaid detaile, nagu näiteks tagaselga vilksatav jazzkäsi või koreograafiasse "sissevisatud" foxtroti-samm. Tantsiti ju nii sünkroonis kõik laval, aga ka mehed-naised eraldi ning muidugi ka väiksemate kooslustega. Mh. ka kaanon-sünkroonis või ka üle ühe kaht erinevat koreograafiat samaaegselt tantsides! Ühes lõigus näiteks 1 paar, mida marionettidena tantsitasid mehed, tantsides seega nii selle paari liikmetega kui ka see paar omavahel- vaimustavalt originaalne ja uskumatult ilus! Ja mõisatagi see nii mitmetähenduslik - tants kuni surmani.
Külmavärinad ja kananahk! Iseenestki mõista- Seisvad ovatsioonid kogu saalilt (minult ka)!
Vene ühe tuntuima praeguse aja teatrimehe Ivan Võrõpajevi “Iraani konverents” Moskva Rahvasteteater ehk Teatr Natsii esitatuna oli möödunud aasta nominent kategooriates parim draamaetenduse suurvorm (mille muide võitiski!), parim lavastaja (varem ka Eesti Draamateatris lavastanud Viktor Rõžakov), parim naisosatäitja (Ksenia Rappoport, kes kahjuks eesti etendusel ei mänginud) kui ka parim meesosatäitja (Jevgeni Mironov, Vitali Kištšenko, Igor Gorodin). Kištšenko mängis Eestis ka! Ja KUIDAS veel mängis! Kategoorias “imeline-oma-silmaga-ära-näha”. Laval oli ka Eestist pärit näitleja Ilja Issajev. Muide Venemaal mängitakse seda erinevates koosseisudes ja näitlejad saavad alles etenduse eel teada, kes mis rolli tollel õhtu etendab!
Etendus kui selline ongi sisult ja ülesehituselt, nagu publik osaleks Iraani-teemalisel konverentsil Taanis. Laval on moderaator ja ükshaaval tulevad sinna ettekandjad ning esitavad oma jutu…ent need muutuvad dialoogideks ja seda nii osalejatel omavahel kui ka ühepoolseteks dialoogideks publikuga…mis omakorda tekitab vaadates dialooge iseendas, kuna teemad on universaalsed. Vaid riivamisi poliitilised (lääne&ida kultuur), peamiselt siiski üldfilosoofilised ja muidugi jumal ei jää mängust välja. Eks paljudki teemad ole seal maailmanurgas (ja mujalgi) just usuga seotud. Kuid siin on tegelaste vahel ka eraelulisi sidemeid ja seega liigub tasand väga mitmel kihil kordamööda ja korraga. Lavastuslikult mängib rolli ka video, sest vahepeal, eriti just järgmise esineja teadustamisel, lülitutakse green room’i ning ka ettekanded tulevad lähiplaanis taustal.
Vast just “vabadus”, mis praegusel koroona-ajastulgi mõnede jaoks taas eriti teravalt päevakorda tõusnud, oli ka kogu siinsete teemadevõrgustiku allhoovuseks. Nii isiklikul pinnal iseendas ja lähisuhetes kui ka üldisemalt kultuuris ja ühiskonnas. Ja lõpuks jääb siiski tunne, et ÕNNEKS oleme juhtumisi siia Euroopasse sündinud. Meie isiklikud mured on tegelikult tillukesed mõnede teiste riikide terve rahvuse või ühiskonnagrupi murede kõrval (kuigi meie endi jaoks on ju meie mured näiliselt tihti suuremadki). Olla või mitte olla…kas “olemine” on lihtsalt eksisteerimine või tuleb selleks ka tunda-mõelda-tegutseda?
Selle materjaliga on tööd alustatud ka Theatrumis, kus plaanitakse lavastus järgmisel aastal välja tuua eesti keeles.
22.10 Sakala 3 teatrimajas
Kuldne Mask Eestis tõi Peterburist külla ka sealse nukuteatri - Teater "Karlsson Haus"
Mängiti meil küll kolme lavastust, ent kuna näiteks Lindgreni lugu on tuttavam, siis valisin võõrama, ehk “Lugu ausõnast”. Venemaa teatriauhindadest tõi see lavastus tegijatele Aasta parima nukuteatrite lavastajatöö tiitli. Lisaks ka parima nukulavastuse, kunstnikutöö ja nukunäitlejatöö nominatsioonid.
Nominent Anatoli Guštšin kahjuks Eestis mängimas polnud, aga Denis Polevikov’i ja Renat Šavalijev küll. Kolmandat meest ära ei tundnudki. Kuid mis eriti mõnus, siis kõik 3 väga erinevad, täiustamas teineteist igaüks ise küljest. Samas kõik jätsid mulje, nagu 19.v 20.sajandi alguse sirgeselgsed kadetid. Relvadeks seekord hoopis muinasjutud ja nukuteatrivahendid, millega võideti hetkega kogu (nii kahju, et pooltühi saal) enda poolele. Eestikeelset teksti lavanurgast väga tabava müstilise kajaga IDEAALSELT esitamas Leino Rei! See andis nagu veel oma tasandi juurde!
Vaatad seda lavastust ja saad koheselt aru, et nukuteater siin on tõesti maailma tippklass. Segu traditsioonilisest "laualmängust", moodsate ja kavalalt efektiivsete lavastajatrikkidega (see rippuv roostes mägiraudtee lift, mida nii huvitavalt ära kasutati!!!) Ka lauas endas maagilised luugid ning igale lapsele inspireerivaid fantaasialendudele tiibu oma nuku- ja rollimängudele, sest kus on luuk, seal ka redel…ja loomulikult avanevad sealtkaudu uued maailmad, uued mängumaad!
Ütlematagi selge, et see kõik oli silmadele (ja hingele) nii-nii ilus! Ei mingit allahindlust, et lastele, kes ju ei tajugi peeneid nüansse, otse vastupidi- just eriti nõudlikult pingestatud, sest “mäng” tehakse nendele kõige suurematele “ekspertidele”, kes ise ka iga päev ju MÄNGIVAD! Tegelikult on pealkiri natuke eksitav…“Ausõnast” küll, aga mitte “lugu” vaid “lood”- ja tervelt 3 tükki! Ausõna olulisusest. Kõik lugudena ka nii huvitavad ja (minu jaoks olidki tõesti) uued. Jutustajad ja mängijad vahetusid igas loos, nõnda sai iga näitleja olla “põhijutustajaks” ühes. Õhinal mäng, dünaamika näitlejate vahel, nukumäng- vahepeal isegi kolmekesi ühe poisikese kallal, segades inimesi ja nukke, valgusemaagiat, varje- nii hea oli, et vaataks uuesti ja kade meel, kes said ka sama teatri Vahtramäe Emilit näha!
25.10 Rahvusooperis Estonia
Moskva Teatr Sovremennik “Kogutud teosed” lõpetas minu jaoks tänavuse festivali. Kuigi nende tänavuste suurepäraste teatrielamuste seas pisutki keskpärasem torkab ju hoopis teismoodi silma. Ja seda see Viktor Rõžakovi lavastus oli. Jevgeni Griškovets on hoopis teistmoodi teravate lugudega varem endale nime teinud. Ei tundnud neid näitlejaid, ega ka kogu teatri juhtide vahetuse tausta, mida hiljem lugesin ja sestap tekkis arvamus pelgalt selle põhjal, mida lihtsalt oma silmaga lavalt nägin.
Loo lähtekohaks on see, et ühe vanema pereema mees on surnud ja tal pole enam vaja suurt uhket korterit. Sestap on otsustanud selle mingile tõusikust uusrikkale maha müüa. See on olnud ju ka koduks tema kolmele lapsele, kes samuti külla saabuvad, et viimast korda vana koduga hüvasti jätta. Peresidemed ja vana eluga hüvastijätt ning uute alguste võimalus (mistahes eas) ning otsustuskindluse olulisus pannakse luubi alla ja paljuski kurbnaljakate toonidega. Need 3 last ka igaüks isemoodi karakteri ja eluga, polekski nagu sama pere lapsed, ent oluliste asjade ühendusjõud on ilmne. “Kodu”gi on lõppude lõpuks siiski “inimesed”, mitte maja või korter ja kui seda “inimest” enam pole, siis on ehk tõesti aeg uus “kodu” leida. Vanast lahtilaskmine võib ja kas ka peaks(?) muutuma eesmärgiks omaette kui just ei tahagi jääda vanasse elupäevade lõpuni.
Publik selgelt armastas peaosalist, ehk lesestunud ema mängivat Marina Nejolovat. Imetles, justkui sõi ta peost mida iganes too ka lavalt ei pakkunud. Huvitav, aga minu jaoks täiesti keskpärane…isegi võiks öelda kiretult laisk mäng. Kui ma mõtlen kasvõi meie Vene Teatri, no näiteks Tatjana Manevskaja peale, oleks saanud tunduvalt huvitavama "rolli". Tundub, et proua ei pea pingutama, sest ta läheb rahvale peale ka lihtsamate vahenditega. Olles mänginud Siberi habemeajajas Tolstoi ema, olen teda siiski varem kinolinal näinud, ent ei viinud kokku. Palju rohkem särtsu oli paaris meesnäitleja - uusrikkas ning ka nooremas - naljakalt vaid ülakeha lihastega perepojas. Muidu võiks lavastuse isegi täiesti lihtsakeseks liigitada, aga siin toimub üks jahmatav lavamuutus, mis tõesti ahhetama paneb ja on tähelepanuväärne. See kuidas vaatajate silme all kogu lava korteriks muutub! Tõeline teatriime. Arvestades seejuures, et tegemist oli ju gastrolliga!
----
Kuldne Mask Eestis kodulehel on kõigi südamerahuks üleval juba pilt tekstiga "Kohtumiseni 2022!"
Ootame pikisilmi!
----
Ülal kasutatud fotod on pärit vastavate teatrite kodulehtedelt, "Kuldse mask"i auhinnafoto Kuldne Mask Eestis kodulehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar