Mõis on saanud endale uued omanikud - noorpaar kolib sisse, kellest noorik on tõesti nooruke, aga peig juba keskealine. Vaadatakse üle valdused, loetakse kokku mõisas elavad hinged, enne kui "uus elu" saab juba täie hooga alata. Muuhulgas on seal mõisas ka üks vanamees Kuzovkin, kes oleks nagu vana jäänuk, kuhugi lihtsalt unustatud... Mõisatöödele temast enam asja pole, seega selge - muiduleivasööja... Mis sellisega teha? Naabrid ka tulevad külla ja viskavad vaese vanamehe üle nalja, kas seeläbi ka uusperemehe üle? Kes ta üldse on, miks ta seal on ja mis tal seal enam üldse asja?
Vene Teater on vene klassika ja ühtlasi ka Ivan Turgenjeviga tagasi Sagadi mõisas. Nagu ka 4 suve tagasi, on sellelgi korral lavastajaks Filipp Loss. Kui eelmisel korral tutvusime "Turgenjevi ajastuga" suurlavastuse vormis ning selle imeilusa mõisa aias vabaõhulavastusega, siis seekord palju kammerlikuma atmosfääri ja eksklusiivsema numbriga vaatajaskonnaga mõisahoones sees.
Lavastaja tõlgendus hoiab loo omas ajastus, ent klassikale omaselt on lavaloos palju kihte, palju küsimusi ja palju sellist, millega suhestuda igas ajas. Eelkõige tõuseb siin teravamalt esile eneseväärikus - selle allaneelamine või hoidmine... sest kui meil enam midagi muud ei ole, siis on meil ju ometi just see, kõige viimane - eneseväärikus. Kui ise ennast ei hinda, kes siis veel? Samas pole loomulikult siin kõik nii mustvalge, sest tõstatub ikkagi täiesti tugev põhjus, miks vanamees võiks ja peaks selles mõisas edasi elama...kas ka ühtlasi loobudes sellest viimasestki? Mina kõrvaltvaatajana nii ei ütleks, ent iga inimese sisemine hääl suudab vaid selliseid hinnanguid iseendale ja oma otsustele anda. Kõrvaltvaataja ei tea ka kunagi tervikut.
Etendus tegelikult algab lõpu sügavust arvestades, esialgu näiliselt vägagi pinnapealselt. Lavastaja on tabanud ideaalselt oma lavastusotsuste ja lavale loo tõlgendamisteekonnaga hoomamatut sisekliima paisumist ja paisumist üha pingelisemaks. Kõigepealt teenijarahvas on ärevuses, sest kohe-kohe saabuvad uued omanikud...Esialgu ei saa nagu tükk aega aru, milles kogu loo konks on... Milles seisneb siin see sõlm, mida harutama hakatakse... kuni imepisikesi vihjeid visatakse õhku siin ja seal... vanamehele öeldakse a la - istu sa seal nurgas... Sellised terad üles noppides vaikselt, aga kindlalt liigub kogu lugu üha nähtavamaks, valusamaks ja kuni vasta vahtimist välja.
Kellel üldsegi on õigus teist inimest tema positsiooni, vanuse või vaesusastme pärast narrida? Kui madal on tegelikult see inimene, kes laskub teise inimese kui "inimese" üle hinnangut esitama! Jah, meil on mõnikord raske uskuda mingeid seoseid, eriti kui need paljastuvad just "sobival hetkel" ja oleme mõjutatud teistest inimestest, kes tõmbavad meid enda suhtumistega kaasa, aga tegelikult peaksime täiskasvanud indiviididena ikkagi suutma säilitada ise oma peaga mõtlemise, uskuma seda, mida ise näeme, teame või välja selgitame... ja seda ikkagi pärast seda kui oleme tõesti lõpuni asja selgitanud. Sisetunne ja aimamine on küll tihti head sõbrad, aga mõnikord ka sellised, mis juhatavad eksiteele.
Usun, et näidendit vaadates tunnevad eriti vanemad inimesed ära selle, mida Turgenjev on siin mõelnud, millele on tahtnud oma rõhuasetusega ühiskonna ühe valupaisena esile tuua. Vanem inimene, eriti kui ta on jäänud üksi, on ta ka jõulisematest ja häälekamatest noorematest väetim ja temast on lihtne üle sõita. Meie, keskealised ja nooremad ei näe, ega saa sellest tegelikult aru. Ise ju austades ja mitte sellistes olukordades elades ei tunne ka kõiki neid valupunkte detailselt, ent siiski kostub seda vanema generatsiooni kurba tõdemust, et neid ei mõisteta, et neid ei austata, et nende arvamused ja ütlemised ei lähe enam kellelegi korda. Ja isegi kui ise ei tea, ega tunne seda olustikku oma elust, on seda kõrvalt vaadata nii valus ja kole. (Võibolla ka sellepärast, et ikkagi ise ka juba ühe jalaga juba "sinnapoole" teel.) Just praeguses ühiskonnapoliitilises vestluses palju esile kerkinud teema on otsapidi vägagi siinse lavalooga paralleelne - nimelt kaldun nõustuma, et meil Eestiski on palju vähetõenäolisem see, et lapsed vaesuses elavad (mitte, et see poleks ka probleem), arvestades nendele suunatud toetuseid ja vanemate ning ühiskonna tuge laialdasemalt, kui see, kui paljusid vanureid see ohustab (arvestades nii pensionimäärasid kui ka rohkemate vanainimeste üksindust, kui see tegelikult välja paistab - neil, vastupidi kui lastel eeldatakse ise enda ja oma rahaga toimetulemist).
Siin lavastuses on kaks naabrimeest, kes tulevad ja täidavad kogu ruumi, mõjuvad nagu kõige ehtsamad pahalased (oma teatrikaaslasega kasutasime väljendit ning tõdesime selle kummalistabavat võrdlust - kõige ehtsamad Disney-pahalased). Neil endal tegelikult polegi mingit sõnaõigust, aga see on see jõmmluse hääl, millega on teistel teadmatutel nii kerge kaasa minna, sest võim ja jõuülekaal on nagu magnet - keegi ei taha jääda "teisele poole".. ja seda ka alatajus, mis omakorda suunab lambana karjaga (karjajuhi mahitusel) kaasa minema.
Nii juhtub ka mõisa uue peremehega, kuigi ta tundub tore mees (vähemalt nii kehastab teda Igor Rogatšov). Naised (siin noore abikaasa rollis Karin Lamson) on alati lahtisema pea ja avatuma meelega. Nemad nopivad vihjed üles ja tähtsustavad (muidugi mõnikord juhtub ju, et ka ületähtsustavad) väljaöeldud sõnu ning kaaluvad kõike palju täpsemate-peenemate kaaludega. Ja see näitlikustatakse ka selles loos.
Trupp on siin küll natuke ebaühtlane - mõned mängivad psühholoogilis-realistlikus võtmes, mõned tegelased ongi karikatuursemate nootidega, aga ka näitlejad liiguvad ülemängimise suunas riivates isegi groteski mõnedes misanstseenides. Mind isiklikult see ei häirinud, sest leidsin, et valitud tonaalsused olid just vastavat rollikeset õigustatud, ent mu teatrikaaslase jaoks selline kahe stiili põrkumine mitte ei tekitanud (mõnikord ju muusikas kakofooniagagi) toimivat plahvatust, vaid tõstis esile tugevamate rollidena just need realismi, ehk keerulisemat teed pidi ennast laval kehtestajad. Mõistan, sest tegelikult on siin eriti üks selline võimas roll kogu lavaloo keskmes, et tema õide puhkemine saabki nende "elust suuremate", aga ka "keskpäraste" karakterite vahelt just erilise imetlusväärse tähelepanu, et seda võib pidada kohe õige eriliseks õnnestumiseks! Nimelt nimiosa mängiva Leonid Ševtsovi kehastatud vanamees, kellel pole enam oma kodus asu ja ühtlasi justkui ei näi ka asu enam kogu uusrikaste maailmas.
Leonid'i kehastamine on sellise kaliibriga, et vaatad teda seal mõisa "laval" ja tulevad külmavärinad, sest adud - siin on peidus aasta üks tipprolle! Detailitäpne ja detailide rikas (kuigi mitte üle pakkudes, vaid vägagi täpselt ja intelligentselt kõike doseerides), erilise kohaloluga ja mitmekihiline, sest on tal ju siin tegelase sees nii see mõisa pikaajaline elanik, sõbra võõrustaja, enda kaitsja, enda õigustaja, aga ka tõesti ühe vana ja väsinud mehe roll, kellel on veel kõigele lisaks üks suur saladus kanda. Esimest korda ma jahmusin ilmselt siis kui ta keset kõike justkui suigataks unne ja teener peab teda üles ajama... vaid õhkõrn ja vapustavalt ehe vanainimese suigatus, aga kui palju annab seegi väike detail tema karakterile. Ja sealt edasi nii endast väljaminekud kui ka noore mõisaprouaga vestluses soovimatus kõnelda. Soovimatus alla anda vaid enda otsuste järgi elada. Nii täidlaselt terviklik, samas kogu tekstiedastus täpselt nii, nagu tema ongi see "nahlebnik-armuleivasööja", kellele tahetakse ka just nimme seetõttu veelgi madalamaks vajutada, ehk otsesõnu liiga teha... kelle üle irvitada soovitakse... kellest lihtsalt lahti tahetakse saada. Just niimoodi mängitult tundus kogu publik sellele Kuzovkinile eriti kaasa elavat, sest kõik need solvamismängud ja naeruvääristamised ei ajanud kedagi naerma. Ühes stseenis, veel mängu keskel mõtlesin, et kui tal tuleksid pisarad, siis muudaks see tema mängu väga heast suurepäraseks... pisaraid ei tulnud... aga mina ju ei teadnud, et tulemas on veel teine stseen... kus need silmad läksidki veekalkvele! Vot on tase näitleja mängus - tõesti SUUREPÄRANE!
Ja kuigi üks selline roll, mis halvas natuke kõigi teiste jälgimist, siis ei saa üle ega ümber tõdemusest, kuhu lühikese ajaga on jõudnud Karin Lamson Vene Teatris - üheks nendest näitlejatest, keda ootad lavale üha uutes rollides nagu tema vanemaid korüfeedest kolleege. Siin see noor mõisaproua ja mängituna veel endast tunduvalt vanema Igor Rogatšovi abikaasat, mõjub igati usutavalt ja üldsegi mitte kummastust vanusevahega paari suhtes tekitavalt. Esimeses vaatuses saabki teda vaid hetkeks, mis paneb ootama, et millal Karini Jeletskaja jälle mängu siseneb... ning kui see ootus siis premeeritakse, on see mängitav naine närviline... sest ta on kuulnud midagi enda jaoks väga olulist... Vastasseis selle minekust tuleneva ja olevikku mõjutava suure uudisega (võib vaid ette kujutada kuidas noore naise maailm tolles ajas võis sellisest kaotada tasakaalu) paneb tema tegelasse nii palju erinevaid tundeid ja need kõik paistavad Karini mängitud mõisaprouast välja. Ei saa ta vahepeal oma meeleheites vaadatagi seda vaest vanameest, kuigi ju nõuab temalt rääkimist. Oma mehega on nad mõisas uued, ent samas peavad ju end kehtestama... seegi on nii Karini kui Igori mängus olemas. Igoril vast veel kõige raskem roll, sest temalt on palju "mängu" ära võetud. Ta on nagu mitme heinakuhja vahel, arvestades nii vanameest, naabreid kui ka oma naist ja selles segaduses on ka sellel mängitaval inimesel raske selget mõtlemist säilitada, eriti ajal ja ajastul kui kindlasti liikus igasuguseid tõusiklikke pettureid. Kuid tema naine on siin mõisas rohkem "oma"... tema ise on kui täiesti väljastpoolt, mis omakorda paneb teda veel eriti kehtestamisstressi kätte.
Naabritena bravuuritsevad Aleksandr Kutšmezov ja Sergei Furmanjuk. On imekspandav, kuidas Aleksandr suudab tõesti kogu selle väikse kammerliku lava endaga täita ja ma ei pea siis silmas tema suurust... vaid isegi kui tal on nohisev ja justkui natuke häälest ära tegelasele antud hääl, on see sellest hoolimata ikkagi nii võimsa kõlaga. Paha ja ilgus on veel eriti toimivad kui neid esitatakse ühele poolele lömitades, ent alltekstina teisele poolele pasunasse andes. Ja siis veel see Sergei kehkenpükslik vennike seal kõrval - no tõesti karikatuurne paar, mida siiski otseselt sellisena välja ei mängita, et säilitada terviku tõsiseltvõetavus, aga ka niiesitatult otseselt markeerimata ei jää see sellegipoolest publikul märkamata... Muide Sergei mäng siin on midagi täiesti teistsugust kui oleme harjunud teda mängimas nägema. Pisut häältki moonutades, ehk tõesti mahlasemat sorti karakaterrolli peale välja minnes ongi just see nii hea tema mängus, et näitleja suudab selle läbivalt ja kuni lõpuni välja hoides ka sellisena pidada (kuigi jah, "laia lehe" mäng kehaliselt on juba mingist ka tema varasemast rollist tuttav, ent see ei vähenda siinses uudses karakteriseerigukombinatsioonis selle toimivust).
Eri tähtsustasemel teenrite rollid on marginaalsemad, ent vägagi meeldis just Alexandr Domowoy energia. Selliseid ladnamaid vendi oli ju kindlasti ka vene mõisade teenijaskonnas... ja temale justkui vastukaaluks Vladimir Antipp'i (vast kõige rohkem ülemängule kalduv) tegelane - närvilisem ja seega ka eemaletõukavam tüüp. Aleksandr Okunevi tegelane on siin tõesti vaid väiksem mutter, kellele praktiliselt üldse mänguruumi ei ole antud. Kuid samas ei ole seda antud ka Sergei Tšerkassovile, kes on peategelase vaikne ja sõbralik kaaslane-külaline, aga ometi oma vaikiva toetusega mängib selle tegelase nii sümpaatseks, et seeläbi tõuseb siiski ka oluliseks ja meeldejäävaks... Vähemalt keegi, kes näeb ja teab, mida peategelane ka tegelikult tunda võib. Kena ja noor Arina Kulp on mõisaproua teenijatüdruku rollis ning annab sellele üsna maskuliinsele trupile koos Kariniga natukenegi ilusama sugupoole silmapaitust sisse, ent samas ka hetketigi kergemat tuuleõhku teistest tubadest.
Kuna ajastu dikteerib ka kostüümid ja žanri mõttes ongi ju tegelikult tegemist pesuehtsa kostüümidraamaga, siis kuigi lavastuse kunstnik Jekaterina Sedova on ka lava ilmestanud vajaliku antiikmööbli ning isegi peitnud kavalalt midagi siin ja seal, on vast tema kõige tähelepanuväärsem panus just nimelt need pisut omaltki poolt ajastule kaasamängivad riietused. Vene Teatri valgusvõlur, kes on muide üks eesti teatrite parimaid, ehk Anton Andrejuk siin väga palju luumenite, värvide ja leidlike lahendustega mängida ei saagi, see lihtsalt pole selline materjal ja koht, ega tegevuski pole üheski lõigus pandud toimuma kusagil hämaramas ja sestap õigustatult on ka valguskaardi muudatused minimaalsed (vähemalt suvises päevavalguses, milles ju praegusel ajal tervikuna mängitakse ka hilisema kellaajani kestavad etendused). Ainus, mis tõesti küsimärgi tekitas kogu lavastustervikus, oli esimese vaatuse muusika "sisenemine". Üks teine Vene Teatri ridadesse kuuluv Eesti teatrite tippe, helilooja ja muusikaline kujundaja - Aleksandr Žedeljov - on küll valinud selle erutatud stseeni rõhutamiseks ning omakorda emotsionaalsemaks allajoonimiseks tabavalt häiriva muusika, ent see kuidas see muusika vaikusest sisse end raiub, mõjub, nagu keegi oleks makinupu sisse vajutanud (ma esiti arvasin, et see peab keegi teine olema, kes selle kujunduse sinna on teinud, aga ei, tõesti Saša... mis omakorda viis mõtted selleni, et võibolla oli nähtud etendusel lihtsalt mingi tehniline viperus?) Teise vaatuse vaiksed väiksed vinjetid olid juba ideaalselt sisenevad ja märkamatult sobivalt vaid taustal kaasamängivad.
Muide, Turgenjev kirjutas selle näidendi juba aastal 1848 - kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile. Kuid eks ka vaadates saab sellest igaüks aru, et siin on "poolehoid" kindlasti mitte kõrgematele-rikkamatele aadlikele ja just nende niiöelda torkamise tõttu lubatigi näidend lavale alles 14 aastat hiljem - 1862. Vaid 1 aasta enne Mihhail Štšepkini surma. Kuid nüüd, aastal 2022 on see ikka veel kõnekas. Ja niimoodi ehtsas mõisahoones ning just suvise roheluse ja uhke akna taga laiuva mõisapargi ees, väiksesse, kammerlikku ruumiäärde surutult tekib huvitav kontrast - ruumi on mõisas ju laialt, aga väiksed inimesed, kes end suurtena tahavad tunda, on oma hinges ikkagi kitsikuses (nagu sellele kitsal lavalõigul)... neil on raha, millega osta maid, uhkeid asju ja isegi inimesi... ent nad leiavad endale ikka need probleemid üles, mis neid vaevavad ja piinavad... Inimene ei ole kunagi rahul. Ja see lõpp siin on kuidagi rahuldust pakkuv, et on ka inimesi, kelle eneseväärikus ei ole müügiks. Ja kas need uusmõisnikud seal selle rahaga ka tõesti endale rahulduse ostsid või mitte, ma mõtlen pikemas perspektiivis - aasta, kolme või viie pärast, seda saab juba iga vaataja ise minna vaadata, tunnetada ja otsustada.
Ja kuigi ma saalis vaadates seda ei teinud (lihtsalt teen seda haruharva), siis ikkagi lõpuks tahaksin siin korra püsti tõusta ja aplodeerida veel eraldi Leonid Ševtsovile! Bravo, maestro!
Hinnang: 4
Kogu oma klassikalise loo, seda väärtustava režii ja mõisamiljöö elamuslikkusega, mis oleks nagu veel üheks tegelaseks näidendi tegelastele lisaks, kinkides ühe eriliselt tugeva meespeaosa Leonid Ševtsovi mängitult ning ka ülejäänud trupilt avastamist väärivat - no mis Sa veel ühelt suviselt teatriõhtult ihkad, eks! Lisaks saab siin kaasa mõelda ja kaasa tunda (ühtlasi ka vastanduda), paralleele tõmmata, ajastulikkust ammutada ning seeläbi oma isiklikku laiemat seoste niidistikku punuda, mis ja kuidas olid suhted ja suhtumised kunagi ja kuhu me tänaseks päevaks välja oleme jõudunud.
Ilus mõis, kurb lugu. Mitte niiväga armastusest (kuigi ka sellest, ehkki mitte niivõrd mehe ja naise vahel, vaid pigem pereliikmete, ligimeste), aga kindlasti austusest ja inimväärikusest.
Omalt poolt lisan eraldi veel eestikeelsele vaatajale, et etendus on vägagi arusaadavas vene keeles... ka minusuguse jaoks, kes kolis peale 7ndat klassi välismaale ning seetõttu katkesid ühtlasi ka venekeele õpingud. Ja kuigi saab seal kohapeal kõrvaklapid, et kuulata kogu teksti sünkroontõlkena, siis otsustasin üldse mitte kõrvaklappe kasutada ning peale mõnede lausete, mida ärritatud vanahärra oma kaitseks ja selgituseks ütles, polnud seal midagi sellist arusaamatut, et kahetseksin tõlketa vaatamist. Andis ja annab ka kindlasti kõrvaklappide külgedelt keelt kuulates veelgi ühe ehedusenoodi juurde just Turgenjevi nautimiseks... Kuigi "nautimiseks" seda päriselt ju nimetada ei saagi, sest nii kahju hakkas sellest...tegelikult üldse nendest inimestest.
Muide Sagadi mõisa tasub praegusel ajal ka mõni minut varem jõuda või siis kulutada vaheaeg aias ringijalutamiseks - seal on hetkel imeilusad tulbiklumbid oma imeliselt tugevate õitega, mis on värvide järgi seatud huvitavalt, esteetilistelt maitsekalt, ilusatesse paaridesse. Tasub üles otsida ka eraldi tulbipeenarde aed, kus on tõeline värvide paraad ning nuusutades leida üles, millise kujuga tulbid lõhnavad ja millised mitte...
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis kuuluvad Vene Teatrile):
ARMULEIVASÖÖJA
I.Turgenev
SAGADI MÕIS
Etenduse kestus 2 tundi ja 10 minutit, ühe vaheajaga.
Sünkroontõlkega eesti keelde.
Vene Teatril on teatrisõpradele suvine üllatus – hubases Sagadi mõisas tuleb etendamisele lavastus Ivan Turgenevi näidendi “Armuleivasööja” ainetel.
Turgenevi poolt 1848. aastal kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile kirjutatud näidend oli ligi 20 aastat tsensuuri poolt keelatud. Praeguseks on seda näidendit menukalt etendatud juba pooleteise sajandi vältel Moskva ja Peterburi teatrites: Väikeses Teatris, Aleksandri Teatris ja MHAT-is (Moskva Akadeemiline Kunstiteater). Eestis on näidendit korduvalt lavastatud Vanemuise teatris.
Aust, väärikusest, vanemlikust armastusest ja eneseohverdusest rääkiva näidendi alusteemaks on tavakodaniku kaitsetus aristokraatlikus ühiskonnas.
Peaosas Leonid Ševtsov
Esietendus 27.mail 2022.
Täiendav info
Tööpäevadel väljub buss Sagadisse Vene Teatri eest kell 17:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 22.30). Nädalavahetustel väljub buss Tallinnast kell 16:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 21.30). Tagasiteel on peatus Lasnamäel Laagna teel.
Autoga teatrisse tulijad saavad Tallinnast Sagadisse sõita mööda Peterburi maanteed, suunaga Narva poole. Viitna külla jõudes tuleb enne Viitna kõrtsi pöörata vasakule ja liikuda Palmse suunas. 5 km pärast tuleb pöörata paremale ja sõita Sagadi suunas (Sagadi küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond).
Osades:
Kuzovkin - Leonid Ševtsov
Jeletski - Igor Rogatšov
Jeletskaja - Karin Lamson
Tropatšov - Aleksandr Kutšmezov
Ivanov - Sergei Tšerkassov
Jegor Kartašov - Aleksandr Okunev
Karpatšov - Sergei Furmanjuk
Trembinski - Vladimir Antipp
Pjotr - Alexandr Domowoy
Maša - Arina Kulp
Lavastusmeeskond:
Filipp Loss - Lavastaja
Jekaterina Sedova - Kunstnik
Anton Andrejuk - Valguskunstnik
Aleksandr Žedeljov - Muusikajuht
Svetlana Šušina - Lavastaja abi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar