MAIKUU 2022 parimad teatris ja filmis

Maikuus jõudsin üle Eestimaa teatritesse 13 erineva lavastuse etendusi vaatama. Siin võtan neist "luubiga vaadatult" kõige paremad ja suurimat elamust pakkunud teatrid, lavastused ja teatritegijad kokku, kergitan austusega mütsi ja tänades pakin just need nimed ja nimetused kaasa, et aasta lõpus kogu teatriaasta kokkuvõtet tehes uuesti välja võtta ning veelgi laiemasse aupaiste-spektri-võrdlusse asetada ja vaadata, mis neist ka teiste teatrikuude tippudega kogu aasta lõikes kõige parematena eristuvad. 

Peale pealinna teatrite on esindatud ka Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Paide teatrid. Vaid 4 neist on riiklike teatrite lavastused ja 9 seega indie-teatrite omad, ehkki mõni neist "väikestest" vägagi mastaapne! Ühtlasi hakkab üha rohkem silma see, et kui eelmine aasta oli selgelt erakordselt tugevate "naislavastajate-teatriaasta", siis tundub iga kuuga tõusvat esile uued ja uued laste- ning pereteatri lavastused, mis on nii hämmastavalt mõjuvad ning kõrgetasemelised, et kui peaks aasta esimese 5 kuu põhjal laiemaid järeldusi hakkama tegema, siis näib see just nimelt "pereteatrilavastuste-teatriaasta"ks kujunevat. Liites siia juurde vähem või rohkem "noortele" mõeldud või noortega kandvate jõududena valminud lavastused, võib öelda, et senise teatriaasta 5st suurimast elamusest 4 on just sellised (pealkirjade vihjeid võib ammutada blogi paremast tulbast)! Ja muuhulgas 1 neist saigi publikuküpseks just nimelt maikuus!

Kuid siin siis kõigist neist magusaimatest möödunud kuu teatrimarjadest täpsemalt:

SUURIM TEATRIELAMUS

Selleks, et just need kõige-kõigemad saaksid aupaistet rohkem, tuleks valida võimalikult vähe esiletoodavaid, ent ometi ei raatsi ühtegi järgnevatest 5st jätta nimetamata. Oma "elamuslikkuse" suuruse mõttes eristuvad selgelt 2 paari. Eelkõige Vahur Kelleri lavastatud Rahvusooper Estonia "Naksitrallid" ja Ingomar Vihmari Gorki tõlgendus - Endla "Suvitajad". Esimene südamlik, suurepäraste lauludega lasteooper, mis paelub kaheks tunniks ammuli sui ja kõrvu imetlema Eno Raua klassika dramatiseeringut, mille nii muusika kui ka libreto on tõesti suurepärane! Mõned laulud kummitavad siiani, kuigi vaatamisest (ja vaid korra kuulmisest) on juba peaaegu terve nädal! Ja kuigi see on täisväärtuslik ooper, siis just selline, millest saab ka sõnadest läbinisti aru! Kaotamata dramaatilisust, südamlikkust, põnevust ja huumorit, vaid hoopis just kõike elamuslikult esile tuues! Teine sama kaliibriga elamus on vene klassika moderniseering (ja mina isiklikult üldiselt tänapäevastatud klassika austajate sekka tavaliselt ei kuulu). Kuid see Gorki kibevalus komöödia on Endla supertrupi poolt mängitult tõeliselt magushapu - vaataja saab naerda, ent lavalolevatel tegelastel endal just väga hea olla kõigil pole, mõnel suisa vastupidi. Minu jaoks oli see üldse "Ingomar Vihmari kuu", kui arvestada, et lausa 2 tema lavastust kinkisid kuu suurimate elamuste sekka kuuluvad teatrikülastused, sest Teater Must Kast äsja või kohe 30nesteks saanud trupp on samuti natuke tänapäevasemad mingites nüanssides, kuigi see vene klassika on tekstilises mõttes siiski täitsa õiges ajas "Kolm õde". Ja see kakofoonia on isemoodi meloodiline. Miks mõnikord sellise võttega lavastused toimivad ja teinekord mitte, see on müsteerium, ent need 2 Ingomari lavastust kuuluvad kindlasti õnnestumiste sekka. Tšehhoviga võrdse elamuse pakkus ehk mõnevõrra üllatuslikultki hoopis teise tonaalsusega meie oma Eesti klassika - Kuressaare Teater ja Smuuli "Lea". Üks tükike ajalugu kulub teatris tavaliselt marjaks ära, see on siinkirjutaja maitse-eelistusi arvestades üks kindlamaid teid väärt elamuse pakkumiseks. Elar Vahter on omad nõksud siin sisse toonud ja seda nii koostöös dramaturgi kui ka kunstnikega. Kuid see lõpu romantilisus tõstis minu jaoks kogu terviku veel südamele ligemale. Ja veel üks vene klassika, mis sedapuhku veel eriti tabavalt oma ajastus tekitas imetlust nii Filipp Loss'i režii suunal - selline teekond kogu valusa sõlmpunkti avanemiseni on nii intelligentselt kalkuleeritud, kuid ka väga olulise, ehk vanainimeste ja teiste "nõrgemate" kiusamise teema tõstatamine. Vene Teater "Armuleivasööja" elamuslikkust tõstis ka erakordselt tabav mängukoht, ehk Sagadi mõis ja üks senise teatriaasta tugevamaid ja psühholoogilise mänguna nauditavamaid meespeosasid!

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Kuu tugevamad lavastajatööd said mainutud ka suurima elamuse pakkunud lavastuste all, ent kõige mitmekülgseim ja tõesti "kõik viled" mängupanev oli Vahur Kelleri ideede ilutulestik Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"e lavamaailmas. Olgu see siis Muhvi lava sisse kaevamine, sirmi kasutamise oskuslik ja efektne mõju, autosõit laval ning muidugi kogu muusika-laulude, tantsude ja draama ühildamine - suurepärane kunstiline tervik! 

Tugevatest lavastajatöödest (Ingomarile, Elarile ja Filippile lisaks) on siiski mainimata kuu teiseks tugevaim töö, mida Elise Metsanurk ja Andreas Aadel on teinud Tartu Uus Teater "Siili poomine" lavastades. Midagi väga erilist ja (positiivses mõttes) kummalist, aga sidudes selle kõik kokku toimivaks, silmakommilikuks tervikuks, kuigi sisu on vägagi "siiliokkaline". Ja kogu massi oskuslik kasutamine ning kõikvõimalikud mängud nii žanrite, vormide, liikumise kui just ka selle va visuaaliga.

Mainimata ei saa jätta ka Ain Mäeotsa lavastuse kolossaalset mastaapsust, mis siiski tõesti ei lagune ei laiali ega isegi narmenda ühestki otsast Ekspress Meedia pikalt edasilükatud suurprojekt "Lotte ja vana õunapuu saladus"es. Puhas ja filigraanne, vähemalt publikupoolelt vaadatuna.

PARIM NAISPEAOSA

Oi kui keeruline on siin jätta kedagi mainimata ja piirduda vaid tõesti senise kogu teatriaasta tippude sekka lisandunud kahega. Jahmatavalt ülitugevaid näitlejatöid on tegelikult kevadhooaeg üldse pakkunud kuidagi vähe, välja arvatud meeskõrvalosasid, kus neid on ligemale 20! Ja sellepärast on just tolles kategoorias lausa valus ka siin blogi paremas tulbas seatud max 10 esiletoomise piiri lõikamine. Kuid maikuu tõi siiski eelmisele kahele senise aasta naispeaosade tipule (Garmen ja Ester) sama palju juurde. Laura Niils'i Teater Must Kast noorim "Kolm õde" õdedest on tõesti vaimustavalt mitmetahuline/mitmekihiline roll, mis mõjub kogu tervikule nii kandvate õlgade kui ka liimina. Laura "kehastumine" paneb mõtlema selle sõna otsesele tähendusele rolliloomise mõistes ning oi kui nauditav on seda vaadata ja selle tunnistajaks olla. Teise selle-klassi rolli tegi Piret Krumm Kuressaare Teatri "Lea" nimiosas. Mõlemad muide ka laulavad oma rollides, aga see pole seekord musikaalsus (mida neis mõlemas noores näitlejannas on tõesti imetlusväärselt), vaid just tugev kehastumisoskus, et unustad nad näitlejatena laval, vaid elad nende tegelastele kaasa päriselt. Piret on heas mõttes "näljane" oma mänguga - silmad põlevad ja see sähvakus, energia ning elu, mille ta lavale paneb Lea rollis paneb ka metatasanditel paika karakteri - saab aru, miks kõik need saare poisid temast sisse on võetud.

Maikuust tahaks esile tuua ka Birgit Landbergi "Kolm õde" keskmise õena, keda ka napilt-napilt võiks peaosaliseks nimetada (vanim õde figureerib siiski kõrvalosas) ja Ajateater "Kala neljale" mõrvarlikud 3 õde - Merilini Kirbits, Liis Haab ja Katrin Valkna. Iseäranis esimene neist särtsub ja säriseb mõisaruumide kammerlikul laval, aga teised on ka väga tugevate karakteriseeringutega.

PARIM MEESPEAOSA

Hendrik ja Andres said endale väga tugeva konkurendi aasta parima meespeaosa tiitlile! Leonid Ševtsov Vene Teater "Armuleivasööja/Nahlebnik" lavastuses on tõeline meistriteos-roll! Rääkimata sellest, et tema tegelasele ju ka muidu tunneks kaasa, aga just see psühholoogiline lahend selle tegelase mängimiseks on nii hämmastavalt peen ja sügav! VA-PUS-TAV! Bravo! Tõeline korüfee. Ma kordaks oma pikemas peegelduses kasutatud kirjelduse lõiku - "ühes stseenis, veel mängu keskel mõtlesin, et kui tal tuleksid pisarad, siis muudaks see tema mängu väga heast suurepäraseks... pisaraid ei tulnud... aga mina ju ei teadnud, et tulemas on veel teine stseen... kus need silmad läksidki veekalkvele!"

Ja kuigi samaväärilisi meespeaosasid rohkem polnud see kuu, siis tuleb ära mainida Andres Roosileht Kellerteatri "Midagi tõelist" psühholoogiliselt väga keerulises rollis, aga ta kasutab seal nii kavalalt leidlikke nõkse karakteri elustamiseks. Tarvo Krall Ajateatri "Kala neljale" omade ambitsioonidega teenrina - Tarvo üllatas eelmise aasta "Nõid" lavastuses juba oma uue, küpsema mängutasemega ja siin justkui tõestuseks teine takka, et me peame tema tegemistel karakterite loojana hakkama täpsemalt silma peal hoidma, sest ta rolliloome on jõudnud plahvatuse äärele. Ning ei ootaks ju, et ooperirollidest võiks olla isegi vaid ühe teatrikuu lõikes parimate meespeaosade juurde asja, kuitahes hästi lauldud meesnäitlejate rolle kõrvutades neid draamanäitlejate psühholoogiliste või dramaatiliselt täppismängudega, sest ooperirollid kipuvad just näitlemise mõttes minema ülemängimiseks-üledramaatiliseks, mida ju võimendab ka just nimelt laulmine ja sinna juurde tihti teatav pingutus. Ent minge vaadake Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"es Mart Madiste loodud Kingpoolt ja te ei saa minu siinsele esiletoomisele mitte vähematki vastu vaielda!

PARIM NAISKÕRVALOSA

Ometi üks väga rikas kuu tugevate naiskõrvalosanäitleja rollide poolest ja 6 neist saabusid Ingomar Vihmari lavastustest! Kas temal on mingi eriline oskus naiste mängule õigeid suuniseid anda? Ei tea... Kindlasti ju ka nende naiste enda vaimustavad valikud. Kõige esimesena tõeline pauk - Carita Vaikjärve neurootikakuninganna Endla "Suvitajad" lavastuses. Edasi 3 vägagi eriilmelist, aga vaatajale mängulisuse mõttes naudingut pakkuvad Liina Guerrero, Jaanika Tammaru ja Kaija M Kalvet "Kolm õde" lavastuses (viimane neist see vanim õdedest, keda peaosade juures mainisin). Ent mainimata ei saa jätta ka Karin Tammaru välimuselt Frida Kahlot kanaliseeriva poetessina "Suvitajates", Liis Karpovi õrnahingelist süvausklikku "Issanda loomaaias", Kati Ong'i kõige rohkem haiget saajana "Suvitajates", Piret Rauk "Lea" emana ning Karin Lamson "Armuleivasööja/Nahlebnik" noore mõrsja ja mõisaprouana, kelle kõrgklassimaailm ja eneseteadlikkus teatud põhjusel saab valusa löögi.

PARIM MEESKÕRVALOSA

Nagu juba mainitud sai, on see kategooria selgelt aasta kõige tihedama konkurentsiga. Seda imelisem, et maikuust aasta TOP10sse suutsid end mängida tervelt 2 meest. Markus Habakukk "Lea" vastiku peikana ja Karl Robert Saaremäe "Kolme õe" psühholoogiliselt äpu vennana. Mõlemad isemoodi sügavad, mõlema mäng paneb unustama, et neid tegelasi "mängitakse" ning mõjuvad ehedalt ja emotsioone, vastandumist ja äratundmist esilekutsuvalt.

Kuid lisaks tooks esile ka Priit Loog'i "Suvitajatest", Kaarel Targo "Kolmest õest" ja Ago Andersoni "Issanda loomaaiast". Viimane neist muide mängib naist, aga mitte naise-võtmes, mis on täiesti omamoodi valik. Priidu mäng tiivustub nii tema naist mänginud Kati Ong'iga partnerluses, aga vast ehk veelgi rohkem hoopis huvitavalt vastandlikult Märt Avandiga lavakeemias (instagrammis natuke täpsemalt lahti seletatud). Ja Kaarel tõuseb ka esile just oma omapäraselt lakoonilise vormiga vanamehe mängimisel ja seda üldsegi mitte "vanameest" mängides, mis (nagu Agogi puhul) muudab ta mängu eriti huvitavaks (kui sellist "vormi" just tihedamalt näha ei saa). Kohe nendele viiele järgneb veel pikk nimekiri - Rauno Polman, Kristjan Sarv, Aleksandr Kutšmezov ja Tanel Ting jne... Lisaks super-pereteatrikevadele ka tõeline "meeskõrvalosade aasta algus"!

PARIM LASTE/PERETEATRI LAVASTUSE NÄITLEJA

Maikuust esiletoodavate näitlejate nimistu on NIIIIII pikk, et mainin nad siin kõik ära... (Siin ja edaspidi) punasega need, kes/mis trügisid kogu aasta lõikes praeguseks 10 tugevama sekka:

Sepo Seeman "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mait Malmsten "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Jan Uuspõld "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mart Madiste "Naksitrallid"

Aule Urb "Naksitrallid"

Janne Ševtšenko "Naksitrallid"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

Karolin Jürise "Mesilane sinu peas"

Vallo Kirs "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Meelis Põdersoo "Mesilane sinu peas"

Anne Reemann "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Gerli Padar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Olgu lisatud, et ka Lauri Liiv meeldis väga (maht oli teistest pisut väiksem) ning René Soom'i "mäng" Naksitrallides jäi nii paljuski tema tegelase suuuuuure habeme varju ja ainult sellepärast ta siia ise teiste nakside trallitajate kõrvale ei mahtunud... aga no tema hääl ja lavaline aura/olek on omaette klass sellegipoolest :)

PARIM NOORE, e. (nägemise hetkel) ALLA 30.AASTASE NÄITLEJA ROLL

4 neist juba varasemates kategooriates esile toodud, aga 2 head noorte näitlejate rolli leiab siit veel, mis väärivad äramärkimist maikuust:

Markus Habakukk "Lea"

Karl Robert Saaremäe "Kolm õde"

Karin Lamson "Nahlebnik/Armuleivasööja"

Ott Raidmets "Suvitajad"

Karolin Jürise "Mesilane sinu peas"

Martin Kork "Siili poomine"

PARIMAD KORÜFEED, e. PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

See on tõesti imeline, mida Leonid Ševtsov Sagadi mõisa "Nahlebnik/Armuleivasööja" laval korda saadab! Võib muide ka aasta lõpus olla meie korüfeede nr.1 ning tema SEE roll oleks igati väärt esindama ka just seda kategooriat, ent lisaks oli tore väike comeback näitlejana Enn Keerd'ilt "Suvitajates", mis oma helgema tegelase ning vastavalt valitud mängutoonidega oli nii mõnus nii eraldi võetuna kui ka kogu truppi arvestades täisväärtuslikuks isemoodi tasakaaluks.

PARIM UUE /VARASEMATEL AASTATEL LAVAL NÄINUD POLE/ NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA ROLL

Tooks esile vaid ühe (kokku 5st), sest kuigi olen temast varem kuulnud, oli see tõesti minu jaoks alles esimene kord (teadlikult) kogeda-näha Allar Valge tantsuoskust ja ühtlasi mängu "Lotte ja vana õunapuu saladus" lavastuses (ta osales ka "Naksitrallid"es, ent seal kostüümi tõttu ei teadnud, kes ta neist oli :)

PARIM ANSAMBLIMÄNG

Möödunud kuust tõstaksin esile 3... ja 2 neist muide Vihmari lavastustes!

Must Kast "Kolm õde"

Endla "Suvitajad"

Tartu Uus Teater "Siili poomine"

PARIM PISI- VÕI VÄHESTE SÕNADEGA ROLL

Kaks huvitavat anomaaliat - mõlematel on tegelikult lavaaega kobedalt palju, ent sõnu vähe (no teisel üldse mitte) ja see teine koosnes umbes paarikümneinimeselisest massist! Ja veel millisest - mõjuvast, sealhulgas kohati ka indiviididena (kui laenata ühe maikuus siiani mainimata ent nähtud lavastuse põhivastandust)!

Sergei Tšerkassov "Nahlebnik/Armuleivasööja"

TÜ VKA etenduskunstide I kursus "Siili poomine"

PARIM AUTORITEATER

4 neid tegelikult üldse möödunud kuul nägin ja ei taha neist ühtegi siin märkimata jätta, sest selles on mingi teistmoodi pitser, kui autor ise lavastab. Üldse on viimasel ajal kuidagi kaduvväikseks jäänud autoriteatri osakaal lavastuste tervikmahus. Ometi meil on ju mitmeid väga tugevaid auteur'e. Ah et miks siiani pole veel maininud Barbara Lehtna ja Jarmo Reha lavastusi. Esimesest kirjutasin instagrammis ning varsti ilmub ka täiendatud peegeldus blogis pikemalt ning see tõesti meeldis, kogu huvitavalt kontseptuaalne lahend. Jarmo lavastuse toon ei meeldinud mulle seda vaadates, sest kõike esitati "peame" vormis, aga minu tõmbas kohe just tänu sellele kõigele vastanduma - ei, keegi ei tule mulle ütlema, et ma midagi "pean" (alles hiljem viisin kokku, et pealkiri ju annab sellisele suhtumisele täie õigustuse). Lisaks ei meeldi mulle lugemisteater, aga siin oli suurem osa tekstist justkui loetud...isegi kui Jarmo seda tegigi kohati usumehelikult seestunult (ning ka tegelikult peaaegu nagu peast) ja tõesti väga ägedalt (tõmbasin paralleeli filmis "The devil all the time" vägevalt pool-hullumeelse-pastorina sigahea rolli teinud Robert Pattinsoniga). Ja kolmandaks, anti alguses mõista, et läbivalt filmis kaasatoimetav Pääru Oja tegelane on meil justkui "sangar", ent kuni lõpuni välja ei ilmnenudki, et milles tema "sangarlus" siis seisneb? Kas EKRE tõrvikute kogunemiselt skinheadina oma tõrvikuga läbikõndimises, midagi seal siiski ette võtmata (sõnum oli ju justkui ka seal ridade vahel, et PEAME aktsepteerima kõigi erinevaid tõekspidamisi - päriselt või? EI PEA!). Ehh... üks etendus, mida vaadates tundsin end liiga vanana, sest olen pea kõik need teemad juba ise läbi mõelnud. Aga mulle väga meeldis üks mõte, täpsemalt dilemma, mille nad seal pikemaks pähe istutasid (olgugi, et sellelegi olen juba mõelnud)... ja nagu ma ei väsi kordamast, et ka luulekogu võib olla "hea" kui leiad sealt üles vähemalt selle ühe, mis tõeliselt puudutab, siis ka teatrikogemus saab väärtuse, kui leiab kasvõi selle ühe mõtte, mille üle hiljem juurelda. Nimelt - "Kas sa ohverdaksid ennast, kui sellega päästaksid maailma?"... arendasin seda mõtet ka edasi, sest sellest ju sõltuks ka mu laste elu... Aga kas tõesti suudaks, kui see hetk päriselt peaks kätte tulema? Astuda kindlasse surma kellegi teise nimel? Ja kas sellel on tunnetuslik vahe sees kui ohverdada end ainult enda laste elu nimel või ohverdada kogu maailma, sh. oma laste? Mis omakorda viib imelike vastuoksa dilemmadeni... Nendel ja ühel teisel põhjusel on see siin siiski ka esile toodud. Vihjeks, et seda teist põhjust võib otsida eelkõige muusika-kategooriate alt...

Elise Metsanurk/Andreas Aadel "Siili poomine"

Barbara Lehtna "Ja kes mind siis lõpuks mäletab?"

Laura Jaanhold "Issanda loomaaed"

Jarmo Reha "Divide et Impera"

PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

"Lea" Kuressaare Teater

"Kolm õde" Must Kast

"Kala neljale" Ajateater

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

"Ja kes mind siis lõpuks mäletab?" Paide Teater

SUURIM ELAMUS LASTE-/NOORTE-/PERETEATRI LAVASTUSEST

Suure südame ja hooga tehtud-mängitud "Mesilane sinu peas" VAT Teater

Ja ega ei saa ju üle ega ümber ka just lastele tõeliselt meeldinud (ehkki valusalt kallite piletihindadega, mis omakorda devalveeris millegipärast selle lavastuse tegelikku väärtust ja pani hoopis väikse, aga väljakannatamatu rahateenimishaisu kogu asjale juurde - 1laps+1lapsevanem piletid kokku 100EURi!) muusikalisest vaatemängust "Lotte ja vana õunapuu saladus" Ekspress Meedia (olgu lisatud, et mind "täiskasvanud vaatajana" hakkas lõpp siiski tüütama, mis omakorda kiskus ka päriselt natuke kunstilise terviku väärtust allapoole, ehkki muusika ja mängu taseme ning lavastuslike trikkide mõttes oldigi helded).

SUURIM ELAMUS EKSPERIMENTAALSEST-/MUUSIKA-/VÕI TANTSUTEATRIST

Lisan eelnevale "Jaga ja valitse" jutule, et "vorm" oli selles siiski pool võitu, ehkki ise hindan näiteks Paide Teatri põnevat vormikatsetust huvitavamaks, rääkimata Tartu Uue Teatri ekstravagantsest sähvatusest. Ent kuna siin mitte-draama-etenduste kategoorias saab esile tuua ka muusikalavastused, siis no kuu suurim teatrielamus tuli (hämmastav, sest ma pole kunagi just sellest paljude poolt palavalt armastatud Eno Raua loomingust erilises vaimustuses olnud mingiski varem avaldatud vormis) "Naksitrallid"est. Ja "Lotte" tervik ning just eriti muusikaline tase oli ju vägagi kõrge ning seda nii lauljate kui muusikute poolelt!

"Naksitrallid" Rahvusooper Estonia

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

"Ja kes mind siis lõpuks mäletab?" Paide Teater

"Lotte ja vana õunapuu saladus" Ekspress Meedia

"Divide et Impera" Ekspeditsioon/Kanuti Gildi Saal

PARIM KOMÖÖDIA

Kuigi puhas komöödia pole neist ükski, võib neid mingites oma lõikudes või ka tervikuna tinglikult siiski just nimelt ka komöödiaks liigitada (mina sain kõigi kolme ajal naerda "ka").

"Suvitajad" Endla

"Kala neljale" Ajateater

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI TEATRILAVAL

Esimene on krimikomöödia ja teine pesueht, ent omapärases vormis põnevik. Kellerteatri lavastuse pikem peegeldus on mul pooleli, aga ilmub peatselt. Mul on selle lavastuse suhtes kahetised tunded ja seda eelkõige sellepärast, et olin näinud sama materjali põhjal Vanemuise lavastust... Ja just sellepärast on sellest ka raske kirjutada ning ehk ka adekvaatselt hinnata. Aga materjal on tugev ja kui varasemat lavatust näinud pole, siis tasub see lugu siit kindlasti ammutada. Üldsegi on meil täielik põud teatrites tänavu põnevikest ja krimkadest! Hea, et Kellerteater meil olemas on ning Eesti Noorsooteater on ka oma repertuaaris pisutki sellele mõelnud. + Ajateater ning praktiliselt ongi vsjoo (kui just kaugemalt ei otsi ja näiteks Draamateatri Puud olid... tinglikult ka siia alla ei liigita).

"Kala neljale" Ajateater

"Midagi tõelist" Kellerteater

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1, mis maikuust senise teatriaasta 3 tugevaima sekka oma leidlikkuse ja silmailuga sisenes. Teine oma keerukuse, aga ka tuttavate komponentide oskusliku kasutuse, originaali laiendamiste, ent samas stiilitruuduse osava säilitamisega. Kolmas vahvuse, muinasjutulise värvikuse ja värvilahendite ning mängulisusega ja neljas lavastuse kontseptuaalsuse integreeritusega, kus tõesti režii ja kunstnikutöö saavad justkui korduvalt üheks.

Kairi Mändla "Siili poomine"

Iir Hermeliin/Heiki Ernits "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Jaanus Laagriküll "Naksitrallid"

Karmo Mende "Lea"

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Gerly Tinn tegi senise teatriaasta nr.1 kostüümid Shakespeare'i lavastusele ja nüüd ka teine töö aasta TOP10sse! Lihtsalt pööran tähelepanu... Lotte dikteerib paljuski esteetikat, aga siin on leitud veel omad nõksud juurde. Ajastukostüümid on jällegi alati ühed magusaimad vaadata! Lisaks kui kusagil kunstnikutöös on sõna otseses mõttes selgelt nähtavaid leidlikke lahendusi mõeldud välja (Siili poomise nii värvidega mäng kui ka näiteks põtrade pead-sarved), siis see väärib kiidulaulu!

Gerly Tinn "Naksitrallid"

Iir Hermeliin/Heiki Ernits "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Killu Mägi "Kala neljale"

Kairi Mändla "Siili poomine"

Jekaterina Sedova "Nahlebnik/Armuleivasööja"

PARIM GRIMM

Ninad, kõrvad ja ka üldises plaanis mitmed karakteriseeringud "kõigi karvadega" - üks senise kogu teatriaasta tippe!

Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Mitte ainult värvid ja paigutus, aga just see kuidas see valguskujundus tervikule kaasa mängib. Integreeritus, mis on küll omaette režiiga, ent käsikäes lavaltoimuvaga - sellele juurde andes ning küll oma rolli mängides, ent siiski mitte omaette silmatorkav (juhul muidugi kui selgelt mingil põhjusel pole selline taotlus). Saan vaid 2 maikuust välja tuua, millest omakorda 1 oli lausa suurepärane.

Siim Reispass "Siili poomine"

Margus Vaigur "Naksitrallid"

PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK

Lauri Urb "Midagi tõelist" animatsioonivideo.

Ave Palm "Lea" leidlik ja lavastusele juurdeandev oluline detail.

Aleksandr Mirson "Divide et Impera" praktiliselt film, ent käsikäes lavaltoimuva lavastuse poolega ja valgusevalikud selles mängivad olulist rolli, eriti lõpus.

PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

Kõigis neljas lisaks instrumentaalile ka laulud. Tugev uue teatrimuusika kuu, mida kroonis veel uus eestimaine lasteooper! (Paraku ei õnnestunud mul näha-kuulda teist eesti uut originaalooperit, Tartus esietendunud, ja veel kõigele lisaks Tammsaare ainesel loodud).

Tõnis Kaumann "Naksitrallid"

Felix Kütt "Suvitajad"

Marianna Liik "Lea"

Priit Pajusaar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

Esiletoodud töödes on lavastuse muusikalise poole juhtimist, tabavat muusika valikut, esitust, helidega mängimist ja puhast "helikujunduse imenippe". Kõik on väärt tööd.

Kaspar Mänd "Naksitrallid"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

Artur Raidmets "Kala neljale"

??Ingomar Vihmar?? "Kolm õde"

Markus Robam "Divide et Impera"

Kirill Havanski "Siili poomine"

Veiko Tubin "Midagi tõelist"

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (MIDA VAREM POLE KUULNUD)

Oh kui mõnus on kuulda nii täiesti uusi eestikeelseid laule, mis ongi loodud just vastavale teatrietendusele, aga maikuus leidis ka selliseid, mis on lauluna tuttavad, ent nüüd on saanud täiesti uue eestikeelse kuue. Siin toodud "pealkirjad" on minu enda tuletatud vastava laulu sõnadest.

"Anna gaasi, Muhv!" (Naksitrallid)

"Kuumad suudlused suvilates" (Suvitajad)

"Ja just nii on lahe" - ood sõprusele (Naksitrallid)

"Järv" (ümber järve tammepuud) (Suvitajad)

"Kadunud Alberti blues" (Naksitrallid)

"Moskvasse" (David Bowie muusikale) (Kolm õde)

"Vana õunapuu laul" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Oo festival!" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Kunstiröövli laul" - enneolematu teos (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Tere-tere laul" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Võsalaul" (Suvitajad) - ja antud juhul vast rohkemgi kui see laul ise - selle esitus!

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMA- või MUUSIKALAVASTUSES

Erakordselt hea uue koreograafia-kuu oli maikuu! Nii palju leidlikkust ja silmailu, mis rikastasid veelgi huvitavamaks tehes neid vastavaid lavastusi.

Märt Agu "Naksitrallid"

Britt Kõrsmaa "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Rauno Zubko "Suvitajad"

Jaanika Tammaru "Kolm õde"

??? Siili poomine

PARIM TANTSIJA/LIIKUJA DRAAMALAVASTUSES

Võibolla mitte tingimata kõik just "parimad" tantsijad, ent oma liikumisega lavastust paremaks muutva mõju, üllatavuse või lihtsalt vahvusega.

Musta Kasti meeskvintett "Kolm õde"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

"Suvitajad" meespere

PARIM TANTSIJA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

Olen mõelnud, et peaks balleti ja muu tantsu lööma kaheks, sest muidu on väga raske sellel "muul" pääseda löögile (seetõttu need nimetused pole siin ka punast värvi), kuigi peaks ja need ongi 2 ise asja. Oh kuidas ma näiteks nautisin seda efektset rokkimist... ja esimeses tõin esile küll vaid ühe nime, kuigi siin oli just terviktrupi liikumisest tulenevad naudingulised hetked ja kombinatsioonid, aga Mehise tundsin isegi kostüümis ära :)

Mehis Saaber + teised "kassid ja rotid" (Naksitrallid)

Britt Kõrsmaa ja Allar Valge (Lotte ja vana õunapuu saladus)

PARIM LAULEV DRAAMANÄITLEJA TEATRILAVAL

Nii, kus on Jarmo lauludega kauamängiv saadaval? Ostaks kohe!!! Ja miks ma ikka veel iga kord saan vapustatud kui Kleer laulab - tal on fantastiliselt imeline hääl - külmavärinad tulid ja rahvas ahhetas! Teiste tuusad hääled on muidugi juba ammusest teada ja nii hea oli neid maikuus taas teatrilavastustes kuulda saada! Jätan targu siin "värvimata" või "paremusjärjestamata" (toodud on tähestikulises järjekorras), sest muidu vajaks pikemat lahtiseletust, et otsesest "häälest" tõuseb olulisemaks lavastuse ja rolliga kontseptuaalselt imelise kombinatsiooni tähtsusest tulenev eriline tase (aga kahtlemata olid neistki siinsetest tippudest teravama ladviku seas juba mainitud Kleer ja Jarmo!). 

Karin Tammaru "Suvitajad"

Kleer Maibaum "Suvitajad"

Laura Niils "Kolm õde"

Piret Krumm "Lea"

"Suvitajad" trio Karin Tammaru+Kati Ong+Ireen Kennik

Jarmo Reha "Divide et Impera"

Kaarel Targo "Kolm õde"

PARIM LAULEV OOPERI/MUUSIKALI-NÄITLEJA TEATRILAVAL

Aule Urb "Naksitrallid"

Gerli Padar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Janne Ševtšenko "Naksitrallid"

Lauri Liiv "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mart Madiste "Naksitrallid"

René Soom "Naksitrallid"

Tamar Nugis "Naksitrallid"

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Hehh.. see 1 maikuust esiletoomist vajav oli natuke nii ja naa - olulise sõnumiga, aga kohati kahtlase väärtusega, mis pidigi šokeerima, arvestades tervikut ;)

Elise Metsanurk/Andreas Aadel "Siili poomine"

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Üks hull, teine imetabane, kolmas lavastuskontseptuaalne.

Ingomar Vihmar "Suvitajad"

Vahur Keller "Naksitrallid"

Sven Karja "Lea"

---

Ülal on kasutatud Siim Vahuri pildistatud fotot maikuu suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Naksitrallid".

---

MAIKUUS NÄHTUD PARIMAD FILMID:

1. Unbearable weight of massive talent

Mõnusalt originaalne ja üllatav, eneseiroonilinegi, aga ka muidu irooniline. Actionkomöödia, mis siiski mingist otsast ka kohati stampidesse komistab, aga mis siis sellest kui tervik ikkagi originaalse mõõdu välja veab ja kogu teekond on sedavõrd lahe ja hoogne!

2. Top Gun: Maverick

Tõeline hea-tuju-film. Rahaga tehtud ja see on ekraanilt näha-kuulda, aga mõnus on üht korralikku blockbusterit suurelt ekraanilt vaadata, mis tõesti ka mõnusalt elamuslik kinokogemus tervikuna ja igas oma detailis. Läks kiiresti kui lennukitiivul!

3. Apteeker Melchior

Olles Melchiori raamatute suur austaja ning kogu sarja kohe iga osa ilmumise järel endasse ahminud (muide siiani lemmik, just selles sisalduva "õuduse" pärast, on kogu sarja raamatutest 2.osa, mis suvel kinno tuleb!) siis mina jäin filmiga igati ja kohe väga rahule! Kõik muudatused olid ju tehtud Harglaga kooskõlas ning minul ka nende suhtes mingeid etteheiteid pole - oligi lahe, et natukenegi kusagilt otsast uudse külje pealt raamatutest (ehkki minu jaoks on viimastes osades just Melchiori salamõrtsuka-õpipoisist poja liin eriti huvitav...aga eks filmis saab ju edaspidi teha ka hoogsamaid ajahüppeid edasi). Kiidusõnu saadan kuhjaga nii režissöörile, kunstnikele, heliloojale ja loomulikult ka eesti teatrite nii noorema kui kogenuma kahurväe näitlejatele! Järgmist osa ootan lausa pikisilmi!

4. Downton Abbey 2: A new era

Downtoni fännidele ju igati hea suur suutäis... ainult, et mis nad seal lõpus tegid?! Kas tahtsid tõesti punkti siia panna? Minu huvi siit osast edasise vastu kahanes igatahes vähemalt poole võrra!

5. Scarborough

Eelmise aasta Toronto filmifestivali kanada filmidest publiku lemmiku tiitli võitnud film on valus ja mõjuv, kuigi kahjuks päris lõpus väikse maitsevääratusega, ent filmilikus mõttes oma stiiliga ning sügavuse mõttes jõuti kaugele.

6. Turning red

Lahe uus Pixari multikas, mis on natuke aasia maitseainetega, mitte ainult loo ja tegelaste, vaid ka sealse anime stilistika mõttes Pixari stiili sulatatuna.

7. Illusions perdues/Lost Illusions

Balzaci kostüümidraama megaheade näitlejatega - sh. Voisin, de France, Derpadieu, Dolan jne.

8. Bad guys

Ocean's 11 multikavormis, mille muudavad veel omakorda natuke paremaks head eesti teatrinäitlejate hääled.

9. Tagurpidi torn

Kui poleks eelmisel aastal Sundance'il näinud mõnevõrra kehvemat filmi, kus poiss oma pere augus hoiab ("John and the hole"), siis ilmselt oleks meeldinud kröömikese rohkemgi, sest mõned sarnased mõtted said juba mõeldud. Aga lapsed mängivad siin hästi (ja seda eriti tihti eesti filmides just ei juhtu!) ja lugu jookseb ka ladusalt. Meeldisid ju väga ka seal laste kõrval mitmed head eesti tuntumad näitlejad. No igati väärt vaatamist. Mitme pea jagu parem Kilmi eelmisest (džunglijõulukas).