ETTEVAATUST TEKST SISALDAB SPOILEREID ning SIINKIRJUTAJA TÕLGITSUSI, KUI TAHAD VAADATA PUHTA LEHENA JA LASTA ENDA FANTAASIAL LENNATA, VAATA TOPELTETENDUS ISE ENNE ÄRA JA TULE ALLES SIIS ARVAMUSI VÕRDLEMA! (või loe "kahtlasemad" kohad üle hüpates)
Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ning Unholy Trinity “So you think you can dance” on Sõltumatu Tantsu Lava kaitsva katuse all toimuv ühe teatriõhtu jooksul kahe lavastuse järjestikku etendamine.
Kaksiklavastust tantsitakse-mängitakse egiidi all PREMIERE’23, mis on modern-, ehk nüüdistantsu uute tulijate tutvustamiseks loodud platvorm, nö. noorte proffide lavastusdebüütide tegemiseks. Ent kuna tõesti on need 2 osa, ehk 2 vaatust tegelikult ka 2 täiesti ise stiilis omaette lavastust nõnda erinevad, siis tahaksin neid siin ka täiesti eraldi käsitleda.
Ja muide, kuna ilmselgelt 2. jaoks on seda lavaseadet ning ülesehitust rohkem võiks ju mõelda, et loogilisem oleks sellega alustada ning “koristamine” ja asjade kõrvaldamine oleks ju lühem ning kiirem ja nõnda ka mõistlikum see hoopis 1. vaatusena teha…aga kes tervikõhtul osalenud, see saab aru, miks need tõesti peaks just sellises järjekorras publikuni jõudma.
Ehk siis esimene- Liisi Hint, koos kaasetendaja Maria Ladopoulos’e ning live-helikujundaja Doris Hallmägiga on saalis. Tantsijad pead vastakuti maas, seejuures need pead mingi riidepuntraühenduse sees. Õnneks ei teadnud, mida taheti öelda, seega puhta lehena sai hakata tõlgitsema “oma lugu”. Dramaturgina kaasatud Siret Campbell, ehk seega sidususte või "loo" otsimine sai juba ainuüksi sellest tiivad. Iiris Purge loodud valguskujundus omade fookustega andis ka suunda.
Sissejuhatus läks käima... aga tegelikult kohe ei saanudki “otsa peale”. Jõudsin veel mõelda, et see tasapisi ning vaid tunnetuslikult rohkem ja rohkem liigutamine isegi venib, kui sain aru, et seda ongi vaja selleks, et jõuaks vaataja mõtteid haakida. Jõuaks viia lainele, jõuaks tegevustikku sisse muukida ning hakata mõtlema, mis siin tegelikult toimub? Minu jaoks rohkem veel kui kõik muu, andis kõige konkreetsema võtme kätte just nimelt heli. Selline kõva, tugev-jõuline, mis muutis lavalolijaid “väikesteks”. Just nii, ma kujutan ette, kuulevad väiksemad mutukad maailma helisid- teatud moodi “paisutatult”- milline kunstilis-tunnetuslik tabavus, kui see tõesti oligi helikunstniku eesmärk! Nõnda jõudsin kohe selleni, et see, mida vaatan on seotud loodusega…näiteks puukoore vahel ellu ärkavate üraskite... või kuna need ju kahjurid, siis isegi pigem sipelgatega. Tasapisi ärkavad, hakkavad ennast avastama ja uhkusega oma avastust ka teistega jagama. Ei saanud siiski 100% aru, kas esitajate teatav naturalistlikkus oli ka veel 1 allajooniv viide loodusele ja loomulikkusele, ehk taotluslik või siis lihtsalt nii ongi nende puhul. Mõlemal tantsijal/tegelasel oli siin isemoodi kehaline helitekitamise vorm, mis oma kordustega muutus visuaalseks ja isegi tantsuliseks. Huvitav! Seejuures kui pealkirjale viidet otsida, siis peale oma esimesi avastusretkesid tagasi vanale turvalisele kohale vaikusesse tõmbudes, leitigi, et see vaikus on väljakannatamatu ning pigem juba teineteise võidu või oma kehaga tekitavate helide ja liikumisega isegi suhtlusvorm välja arendades on palju lõbusam, mõnusam…
Armas väike novell. Sai läbi kiiremini kui oleks tahtnud, ehkki päris valutu see enam ei saaks vast pikema etenduse korral tantsijate endi jaoks olla (juba oli paista ihu punasemaks tõmbumist), seega täiesti mõistetav. Ja vaataja iseenda tõlgitsusega ka rahul - kohe algusest idanema pandud teooria pidas vett kuni lõpuni välja! Seejuures oli nii mõnus, et nad etenduse käigus kasutavad kogu oma lava ning suhtlust nii partneriga, aga ka vaatajatega, muutes kõiki osaks tervikust ning andes ühtlasi kogu etendusele terviklikkuse mõõtme. 4ndat seina otseselt ei kaotata, ent valitud publikuliikmed saavad silmside ja neile justkui otsese "näitamise" osaliseks (minu mõte ei jõudnud väga kaugele seda harutada, aga tagantjärgi targana võiks arvata, et publikuliige võis selles hetkes olla näiteks veetilga pakutav peegel või miks ka mitte üritus leida suhtlust kellegi välisega - võibolla isegi teise liigiga... ent siis leiti ikkagi, et oma on see õige kui siirduti partneri juurde). Samas, kes otseselt puhast "tantsu" läheb otsima, võib jääda janusse. Seda seal pigem vaatet sidusena ning tantsijate liikumistest tekkivate visuaalsete mängude mõttes ju on küll, ent tantsust endast mõjuvamaks ja vast konteksti mõttes olulisemaks muutuski kogu liikumisega loojutustamine vaatajate peades.
Vaheajal tahtmatult kuulsin lähedal seisvatelt neidudelt, kes ilmselt olid Liisi isiklikud tuttavad, et nemad nägid seal mingeid selgeid (tantsu)kunstnikule omaseid (“Liisilikke”) viiteid. Mõnus, sest ühel heal kunstnikul ongi tihti nagu oma keel, mida ta sobival määral iseendast oma teostesse paneb. Seda huvitavam saab olema kunagi tema järgmist, ehk mõnda tema teist lavastust kogeda.
Tõeline üllatus(!), sest mind tegelikult ajas kogu teatriõhtule kodust välja hoopis just see nn. 2. osa, ehk otse öeldes "äratinistava" pealkirjaga “So you think you can dance”. Selle pealkirjaga telesarjast võiksin rääkida legende! Näiteks... kui kunagi SYTYCD 1.hooaeg eetrisse jõudis aastal 2005, kasutati seal ühe tantsu taustaks tollel ajal veel tundmatu naislaulja laulu “Pon de replay”. Kohe sai see meie tantsutrenni cd-le põletatud ja nõnda meie tantsisime Rihanna esimese laulu järgi juba natuke aega enne kui ta üleilma kuulsaks sai. Eestis vist tegelikult alles 2007 koos “Umbrella”ga, mille järel ka "Pon de Replay" uue ringiga meilgi raadiotesse jõudis. Saates osalenud tantsijaid on ju saanud noppida muuhulgas mängufilmidest, Lady Gaga ja Beyonce kontserdil taustatantsijatest, aga ka Oscari-gaala laulunumbrite tantsijate hulgast, paljudes telesarjades, nagu Dancing with the stars proffidena või näitlemas sarjades Glee, Roswell, Grey anatoomia või filmides West Side Story, Magic Mike ning ka mitmetes Broadway lavastustes. Puusalt võib visata 10 lemmiktantsu või -koreograafi, -osalejat jne läbi selle ühe teleajaloo-lemmiksarja 17 hooaja. Oli aeg, mil see tantsusaade-võistus oli iga tantsija igasuvine suurim ootus ja vast ka alatajuline “unistus”.
Lavastuse enda mõistes kõik sai alguse sellest kui Unholy trinity, ehk Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel korraldasid “So you think you can dance”i koreograafidele, kes tuleks ja paneks nad liikuma ühel tantsuvõistlusel osalemise jaoks. Nõnda leiti Birgit Plaser, kes selle Riivatu Kolmainsuse on muutnud hoopis õigupoolest Unholy Quaternity’ks (kuigi algne nimi on säilinud). Koos osaletigi siin Eestis ühel kohalikul tantsuvõistlusel DanceStar ning selle teekonna ongi noored tantsukunstnikud huvitavalt integreerinud oma lavastusse. Põneva gesamtkunswerk’ina väljatoodult saab ka publik kogu (juba ju aset leidnud) teekonna kaasa teha.
Saalis on DJ, VJd, tantsijad, saatejuhid, jutustajad, mängijad, näitlejad, koreograafid ning ka publik muudetakse (passiivseteks) võistlejateks/pealtvaatajateks - elustub sõna otseses mõttes Shakespeare’i “all the world’s a stage”- kogu saal on lava ja kui publik oligi ühel hetkel tõesti "laval" ja see vaikselt jalge alt kaduma hakkas, siis oli tunne, et kas isegi lihtsalt sellel püsimine on ka veel 1 võistlus?!
Möllu, showd, tantsu ja tantsimist, nalja ja ehedat dancehall’i feelingut- lahe ja interaktiivne. Ent kogu selle “fun”i vahelt tuuakse välja ka mõni tõsisem küsimus, nagu näiteks see alatine tantsijatelt-koreograafidelt "originaalsuse"-nõue. Nagu saatus (või AI?) viskas pärast etendust sotsiaalmeedias ette lause- "halvad kunstnikud varastavad, head kunstnikud laenavad"…ka Unholy Trinity mõtiskleb, et mis asi see originaalsus üldse tantsus on? Ja mõtleb seda nii, et publik mõtleb ka kaasa. Liigutused oma kehadega on ju ammu juba kõik tehtud ja välja mõeldud, kas tõesti seisneb see va tagaaetav originaal vaid nende liigutuste omapärases kokkupanekus, ehk nö. järjekorras? Esinejad küll sinna suunda ei liikunud, aga siinse vaataja mõttevool hüppas näiteks sinna, et ometi ajas on ju tants muutunud, on arenenud välja erinevad stiilid ning neid näib ka juurde arenevat-tekkivat (tiktok aitab siinjuures kaasa oma trendide tekitajana...näiteks eelmisel aastal ilmus välja tõeliselt kerele ja eriti jalgadele vatti andev "Pamureke feet", mida võib edukalt tantsudesse efektina integreerida jne jne jne) ning need stiilid on teineteisest mõnikord täiesti erinevad…järelikult ikkagi mõeldakse pidevalt uusi viise oma keha liigutada ning ka teadaolevaid stiile, liigutusi-liikumist tantsuliselt originaalselt tehes, ehk peitub sealgi originaalsuse mõiste?
Teatris ju ka laiemalt on see teema alati üleval, et kõik on juba tehtud, ehkki noortelt oodatakse pidevalt mingit müstilist “uuendust”. Heh, aga see pole ju pingutades, ehk teadlikult vast isegi võimalikki? Kuidas siis veel mõnele tantsuvõistlusele koreograafiat tehes? Nagu ka varem, peab ikkagi keegi originaalse (omapärase või vaid kunstnikule iseloomuliku) lähenemisega midagi tegema, isegi vist mitte otseselt katse-eksituse meetodil, pigem näib, et mõnel ongi täiesti oma stiil ja kui see kannab, ehk nö. “peab vett” ning leiab kaasategijaid, edasiarendajaid, nii vist sünnibki midagi uut-originaalset? Kes teab, kuidas me 100-aasta pärast veel tantsime, kui mõelda sellele kuidas 100 aastat tagasi tantsiti…või sellest veel 100 aastat tagasi…
Ka vähekasutatud ideed tunduvad tihti omanäolised, eriti kui neid tehakse isemoodi. Siin etenduses näiteks pandi kogu publik tantsima hüpete ja pikema kui 8-taktilise tantsuga! (ega ei pidanud ja mõni vanem vaataja ei teinud ka, aga minu vaateväljas see nakatavalt lahe atmosfäär kiskus küll, isegi ka kõik “seinalilled” kaasa tantsima, minu enda ka!). Ja oleme ausad, originaalsus tänapäeval on ikka küll täiesti võimalik, sest mõnikord vaatad mõnda tantsu ja see võlubki oma uudsete, tavaliselt kasvõi 1-2 väikse liigutusega teiste-tuttavamate seas, mida varem kogenud pole…ning isegi kui see polegi uus liigutus, siis on leitud uudne rakurss, et see visuaalselt kuidagi isemoodi mõjuks (alles vaatasin näiteks kuidas tantsu sees käsivartest moodustatud silmalaugude vahelt vaatas pea kui silmaiiris ning see “silm” pilgutas täiesti isemoodi ning seda hiphopi flow, ehk muu tantsuvoolu sees, lihtsalt ühe väikse nüansina ja oligi originaalsuse võlutrikk tehtud!).
Ja isegi kogu siinse "So you think you can dance" lavastustervik oli ikka täiesti originaalne! Pole just midagi sellist kunagi kogenud, olgugi, et selle komponente ju küll…mis nagu küll kinnitaks ikkagi tegijate teooriat…aga tegelikult oli seal isegi hetki, mida päriselt polegi kogenud! Ehtne indie-teatri tunnetus jäi ka ehkki see auhinna-peo-lõpp, mis ilmselt ka võistlusejäljendamise-idee kaudu, ent teatrina siiski midagi täiesti isemoodi ja mis siis kui selline sponsori-kommertsi võõritus ju otseselt indie-olemusega kokku ei käigi, andis vahvalt kummastava lisamõōtme. Justkui tõesti südamest hoolitaksegi neist kõigist, kes kaasa osalema on tulnud.
Lõpuks selgubki ka publiku seast võitja (minu etenduskorral olid küll kõik teised vähemalt peajagu võitjast üle, aga seda siiski vaid kasvu mõttes :)) ning saab teada, kuidas neil seal DanceStar tantsuvõistlusel tegelikult läks!
Hinnang: 4-
Midagi ju saaks veel siluda, sättida, teravamaks-täpsemaks-sujuvamaks ihuda lavastuslikus mõttes. Näiteks esimeses videolisandiga (kui see "loodus" üldse oli neil loo üdiks... Või ka teises oli mingid osad vast ka üleliigsed ning mitte terviku teenistuses (nt.päevikupidamine), olgugi, et ma millestki loobuda küll ei raatsiks. Ja mingi hoopis oma võlu (ja originaalsus) on peidus ka lihvimata teemantlikkuses!
Igatahes 1 lausega - lahe ja lõbus heatuju- ja (otsapidi) osalusteater, mis väärib avastamist!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit STL FB seinalt ja need tegi Kris Moor):
Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”
Lavastaja, tantsija: Liisi Hint
Kaaslooja, tantsija: Maria Ladopoulos
Kostüümid: Liisi Hint, Maria Ladopoulos
Helikujundaja: Doris Hallmägi
Valguskujundaja: Iiris Purge
Dramaturgiline tugi: Siret Campbell
Kestus: 40 min
Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.
Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Berliini senati kultuuri- ja Euroopa osakond.
_____________________________________
Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”
Autor: Unholy Trinity
Laval: Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis, Annabel Tanila
DJ: Stefano Mattozzi
Kunstnik: Kristel Zimmer
Video ja valgus: Mikk-Mait Kivi
Kestus: 40 min
Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.
Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja elektron.art
PREMIERE`23:
Nüüdistantsu uute tulijate platvorm PREMIERE tutvustab sel aastal Unholy Trinity (koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) ja Liisi Hinti debüütlavastusi.
PREMIERE on sari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi koreograafidele loomaks oma esimest liikumisel põhinevat lavastust.
Liisi Hinti “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ja Unholy Trinity “So You Think You Can Dance” esietenduvad Sõltumatu Tantsu Laval koreograafidebüütide sarja PREMIERE raames 16. veebruaril samal õhtul. Etendused 16. – 17. veebruaril ja 6. – 8. märtsil. 7. märtsi etendusele järgneb arutelu, mida viib läbi Siim Tõniste.
Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”
Kiht kihi haaval.
Löök löögi järel.
Üha valjemaks.
Kas kuuled?
Kõlab nii, nagu valulävi on peaaegu ületatud.
Tantsulavastus “Ka vaikus oli väljakannatamatu” otsib vastust küsimusele, kas läbi haavatava ja keerulise seisundi on võimalik leida uut väge ja võimu.
Laval kohtuvad kaks keha. Balansseerides mugavuse ja ebamugavuse piiril, õrnuse ja rünnaku vahepeal, otsivad nad viise, kuidas sisemaailma keerdkäikudest leitud absurdi välispidiseks pöörata. See on justkui nende isiklik ülestunnistus, millega nad soovivad dialoogi alustada nii iseendi, teineteise kui ka publikuga. Ühest korrast aga ei piisa ning antud korduvuses tekkinud rütm jääb ruumi kinni, hakates kajama, võimenduma ning muunduma. Kas nad annavad võimaluse end selle abil ennast vabaks lasta?
Sest kuigi koorimine on kurnav, on vaikus veel talumatum.
Liisi Hint (1994) on arhivaar ja esimesi samme astuv tantsukunstnik, kes läbi isikliku kehalise ja meelelise kogemuse kirjeldamise püüab lahti mõtestada ümbritsevat absurdi. Hint tegeleb teemadega nagu identiteet, ebamäärasus, häbi, nähes uurimuse keskmesse seatud keha kui midagi personaalset ja samal ajal ühiskondlikku. Ta lõpetas 2022. a. suvel etenduskunstide bakalaureuseõpingud Berliini Kunstiülikooli tantsukeskuses (HZT), püüdes kunstiliste avastuste käigus leida ka sidet varem Tartu ülikoolis omandatud ajaloo erialaga. Hetkel teeb Hint koostööd kursusekaaslase Maria Ladopoulosega.
---
Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”
SO you think you can dance
So YOU think you can dance
So you THINK you can dance
So you think YOU can dance
So you think you CAN dance
So you think you can DANCE
“So You Think You Can Dance” on Unholy Trinity debüütlavastus, mis on inspireeritud mitme Emmyga pärjatud samanimelisest tantsusaatest. Fiktiivse ja reaalse maailma emulsioonis otsivad kunstnikud koos professionaalse tantsuõpetaja Birgit Plaseriga põhjuseid tantsumaastiku killustumisele. Etendusruumi luuakse meelelahutus-simulatsiooni, mis ärgitab publikut empaatiaharjutusele: “Kuidas leida endas huvi selle vastu, mis tundub vale, igav või mõttetu?” Akadeemilise tunni jooksul kehastuvad etendajad saatejuhtideks, -külalisteks, -kohtunikeks, -võistlejateks ja -tehnikuteks. Vaatajal on võimalus kaasa elada traagilisele eduloole.
Teose loomist on mõjutanud mõtted mõtlejatelt Michel Foucault, Bojana Kunst, ABBA, Jean Baudrillard, Wolfgang Amadeus Mozart, Michael Göbel, Kai Valtna, Raido Bergstein, Birgit Plaser, Kärt Koppel, Daniela Privis, Annabel Tanila, Stefano Mattozzi, Mikk-Mait Kivi, Kristel Zimmer, Kärt Kelder, Ziwe, Fumudoh, Krõõt Kiviste, Markus Monak, Janet Jackson, Laura Sinimäe, Samira Elagoz, Ruslan Stepanov, Jengi, Billie Eilish (täieneb jooksvalt)
Unholy Trinity on kolm alustavat ja kõike keskpäraselt oskavat tantsukunstnikku, kes ei kohku millegi ees tagasi. Nad julgevad ja tahavad proovida seda, mida varem ei ole proovinud, katsetada seda, mida pelgavad, pingutada, et mitte end korrata ja kogeda selleks, et jagada. Getter Jaani ütleb: “Elu on teater!” ja Unholy Trinity kirjutab sellele alla. Kui mitte tantsijate, siis vähemalt paberitega tantsuõpetajatena.
Unholy Trinity on oma maja ehitanud eˉlektroni festivalil “Nature as Magic”, pidu ja sünnipäeva pidanud Made in Estonia maratonil Kanuti Gildi SAALis, välja andnud oma raamatu performatiivses raamatupoes “Kausaal”, merchi tootnud elustiilifestivalil “Kasaganaan”, otsinud metseeni Maardu Dekennaalil, plaate keerutanud Tidi&Bande debüütplaadi “Hommikpäevõhtuöö” esitlusel ning korraldanud avaliku auditioni Greenfieldil Sõltumatu Tantsu Laval.
Unholy Trinity on Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.
Annabel Tanila on Saaremaalt pärit, Viljandi kultuuriakadeemia tantsueriala lõpetanud alustav etenduskunstnik, kes aktiivselt tegeleb kunstniku ego surma küsimusega. Ta uurib seda improvisatsiooni ja juhuslikkuse kaudu. Tema loomingut iseloomustab meeleolu tekitamine (teisisõnu vastava vaibi tekitamine) ja hirmutu po***ism.
Daniela Privis on noor tantsukunstnik, keda huvitavad vormimängud ja pop-kultuurist pärit vaatemänguliste lahenduste lavale toomine. Talle meeldib distsipliinide vahel ujuda ja otsida inspiratsiooni sotsiaalmeedia trendidest. Tema visuaalset käekirja võib kirjeldada naivistlikuna, kohati naeruväärsena. Danielale meeldib uurida elu ja kunsti vaheliste piiride sulandumist.
Kärt Koppel on noor etenduskunstnik, kelle peamiseks töömeetodiks on otsimine. Otsimine, sest see tundub olevat parim ravim ignorantsuse vastu. Teda huvitavad pop- ja kõrgkultuuri vahelised äärealad, mida ta uurib teksti, sotsiaalmeedia ja etenduskunstide kaudu. Kärdi tööd on kontoriesteetilises kastmes haudunud ideed, kontseptsioonid ja vormimängud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar