Esialgu Teater N nimetuse alla kogunenud trupp, tõi juba üleeelmisel aastal ilma suurema kärata välja kammerliku 3-naise-tüki hooldekodust. “Aeglane hingamine”, millega oma lavastajadebüüdi tegi Vene Teatri näitleja Eduard Tee. Minu peegeldus põhineb eelmisel aastal nähtud ning instagrammis vaatamisjärgselt avaldatud tekstil. Toona teatati, et etenduste andmine jääb mõneks pausile, aga nüüd on rõõm jagada, et uued mängukorrad on ilmunud kavva ning seda suurem põhjus seda peegeldust ka siin jagada.
Eesti (Liina Tennosaar) ja vene (Tatjana Manevskaja) keelt rääkivad, ühes vanadekodus kohtunud ja südamesõbrannadeks saanud kireva ajalooga naised Anne ja Maria, teevad oma elusügise päevi põnevamaks korraldades luuleõhtuid ja muid väikseid esinemisi. Kantseldamas (kaht huvitava elulooga naist, mida mõlemad ka lavaloo käigus paljastavad) hooldusõde Piret (Liia Kanemägi).
Igati tähelepanuväärne näidend Natalja Matšenene’lt. Puudutav ja mõtlemapanev. Kui alguses jäi hetkeks kummaliseks, et miks nad oma sõbrale mõnd oma lugudest ju ilmselgelt “taas”kord räägivad, siis eks vanematel inimestel olegi mäluga omad lood ning jutustataksegi ju asju üha uuesti. Ent minevikule lisaks jookseb pidevalt ka paralleelselt oleviku liin, ehk nende inimeste praeguse hetke üksinduses leitud lahendus. Lisaks tulevad välja neid hooldava õe sisemised dilemmad ja ausad mured.
Kui vanemate prouade vestlus on peaasjalikult vene- või ka segakeelne, siis hooldaja on eestlanna ning tema tekst eesti keeles. Tegijad küll on öelnud, et vastavalt publikule mängitakse ka teatud keelelise rõhuasetusega. Selleski mõttes üsna eriline. Mina oma 1.-7.klassi vene keelega (vene keele õpingud katkesid lapsena seoses Eestist minema kolimisega), sain päris hästi aru, kuigi nähtud korral oldi ilmselt just vene keele poole kaldu (sünkroontõlget etendustel pole). Ja kuna nii tegelaste endi kui ka vaatajas tekkivad emotsioonid on suured, siis palju mõistab juba ka vaid sellelt pinnalt. Eks siin natuke seda kultuuride erinevuse allteksti ole ka, kuigi kohati ja seda just elulises võtmes arusaadavalt, et mingil baastasandil on meis kõigis palju sarnasust - peame lugu kultuurist ja sh. luulest, kõigil meil on sarnaseid südamevalusid, isegi kui need ongi nii või naa igas inimeses nihkes, siis me tunneme need ära…ja seda ka vanuselise erinevuse mõttes, sest kõik me oleme inimesed…ja inimesed mõistavad teist inimest sõnadest ja sellest, mida teised ise on nõus endast jagama või mida oma tegude ning suhtumisega näidates tähtsaks peavad.
Lavastuslikult see on mõnusalt kammerlik ja ilmselt mängitav ka mistahes kohas…Vene Kultuurikeskus isegi mõjus oma uhke miljööga natuke suureline, aga antud juhul on sellelgi vast mingi kontekstuaalne alltekst (naiste nõukaaegne minevik), mida siiski sellest rohkem sügavuti tõlgendada ei maksakski, võib väga lihtsalt eksiteele minna, sest mul on tunne, et tegijad lihtsalt leidsid sealt ühe ilusa ning mänguks sobiva koha, mis pigem peegeldabki mälestustega kaasnevat teatavat romantiseerituse lisanooti.
Peale etendust oli tegijatega kohtumine, kus lavastaja ütleski, et tegemist oli viimase mängukorraga, ehk kui just ei kutsuta, siis enam ei mängita. Publik reageeris suure küsimärgina ja nii mõnigi ütles, et seda lavalugu on tänases päevas vägagi vaja (eriti vanemate inimeste üksindusele ja kõigi teiste kiirele elutempole mõeldes, aga ka just noortele näitamiseks, et nemad vanemaid inimesi natukenegi paremini mõistaksid). Ehk nüüd ongi seda taaskord võimalus vaatama minna, sest vähemalt märtsis tuleb selle lavastuse loo mänguks ideaalselt sobivalt üdini sümpaatne ning südamliku mängumaneeriga trupp veel paaril korral publiku ette (kui sõna levib rohkem, siis vast ka veel tulevikuski, sest nagu sai juba öeldud lugu on kaasaelamist väärt).
Sellel tegijatega kohtumisel tuli suur vaimustuse “wow” Liina Tennosaarele, kui ta peale oma tudisevat vana naise rolli iseendana välja ilmus- kontrast lõi meid kõiki korralikult pahviks! Nii ehe on ta oma ratastoolis vanainimest mängiva, sügava hinge ja suure südamega paljukogenud naisena. Tatjana Manevskaja (kes muide tegelikult Liinast vanem) daam on oma rollis teistmoodi uhke olekuga. Tervemgi. Tema vast ongi neist kahest see “vedaja” pool ja oma hea tahtega on tõmmanud ka Liina tegelase kaasa ja andnud talle ka vanaduses elule mõtet juurde. Jah, selline jõud on kaasinimestel. Me inimesed oleme ju karjaloomad. Ikka tahaks koos ka vahel asju teha ja tunda end teiste jaoks vajalikuna.
Justkui ootamatu üllatusena on lavastaja nii vahvalt lavastanud sisse publiku kostitamised ja seda nii magusa kui soolasega! Tõmbab kavalalt kaasa, nagu me oleksimegi osa sellest loost. Ja olimegi, sest lõpus polnud saalis vist kedagi, kes pirukat nosides poleks mõelnud, et meie memmed oma küpsetamistega on istutanud end meie südametesse ja kui nad ongi juba “ära”, siis nende headus ja pikad elud elavad meis edasi kuni neid ja nende minevikku teame-mäletame.
Kõik 3 näitlejat teevad oma rollid väga elulähedased ja psühholoogilis-realistlikus võtmes. Liiagi on tõesti see südant valutav õde, kes peab oma hooldavatel, justnagu lasteaiakasvataja lisaks raviga tegelemisel silma peal hoidma. Liina karakter on lühikese süütenööriga, kui põlema läheb, siis leek lahvatab kiiresti ning põleb eredalt ja suurelt, aga seda sügavama südamlikkusega tulevad pisarad kui meenub midagi. Tatjana on ideaalne sõbranna, ta kuulab-jälgib, aga just piisavas annuses sekkub või vastandub, et teisel oleks ka võitlust ja enesekehtestamist... otsustab ja sammub oma rada.
Tugevalt kostub siin naiste juttudes ja minevikumeenutustes see teatav eelmise sajandi hääl, ehk atmosfäär läbi, mis omakorda lükkab ka kaasaelaja nostalgiaradadele. Ilus, kurva alatooniga, aga omade muigama ajamistega, vägagi mõtlemapanev teatrielamus.
Hinnang: 4-
Usun, et minust veelgi vanemal generatsioonil (60+) on siin kohe eriti palju äratundmist, aga ise lasin end kanda ka nii vanavanemate meenutuste radadele kui ka äratundmisele, et kui ise kunagi selles eas...
Teatav vene keele oskus on vaatamisel siiski oluline, eriti sellise inimese jaoks, kes tahab kõigi 3 tegelase elu detailidesse süveneda. Eduard Tee'l esimese lavastuse kohta märkitabav - selles ruumis justkui tühjale kohale tekitatud loo ja oma mängijate seadmise ning just nendel näitlejannadel selle lavaloo kanda andmisega kahtlemata õnnestumine, sest olulised teemad tulevad esile, mõjuvad ning jäävad veel kauaks mõtetesse. Minu jaoks isegi liiga kiiresti sai läbi (kestab vaid 1h15min) ning õnneks oli seal otsas kohtumine tegijatega peale etendust, kus sai kuulda mh. Venemaal keerulisel hetkel külalisetenduse andmisest ja tegijate endi nägemusest loo kihtidest ja tegelaste ülesehitusest, aga ka publik läks selle sooja vestlusega elavalt kaasa, jagades enda äratundmisi.
Tekst lavastuse Piletilevis ilmunud kirjeldusest (siinsed fotod on pärit lavastuse FB seinalt):
„Aeglane hingamine”
Osades:
Maria – Tatjana Manevskaja
Anne – Liina Tennosaar
Piret – Liia Kanemägi
Tekst – Natalja Matšenene
Lavastaja – Eduard Tee
Kunstnik – Anastassia Kovõtška
Kes elanud pika elu, leiab alati, millest rääkida: lapsepõlvest, riigist, armastusest. Hinnanguteta minevikule, huviga tulevikku piieldes.
Anne ja Maria said kokku eakatekodus, sõbrunesid ja seadsid sisse sellise tava: korraldavad iga nädal kirjandusõhtuid, loevad Marina Tsvetajeva luulet. Unustades, milleks nad on lavale tulnud, pajatavad avameelselt oma pikast elust ja üle elatud sündmustest.
Alati on nende kõrval medõde Piret – aitamas, rohtu andmas ja lugusid kuulamas, jumal teab, mitmendat korda...
Etendus on vene ja eesti keeles.
Kestus: 75 minutit, ilma vaheajata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar