Augusti eelviimasel päeval oli "Surematud" esietendus just lõppenud, kui teatrikaaslasega teineteisele otsa vaatasime ja küsisime nii teineteiselt kui ühtlasi iseendalt, et mis asi see nüüd siis oli, mida me just vaatasime. See polnud ju otseselt surematuse saladuse paljastamine. Polnud ju ka otseselt surematuse kui sellise lahkamine. Ja kuigi laval tegutsevad naised olid läbi etenduse teekonnal, et surematuse saavutamise koodi paljastada, siis tegelikult see polnud ju üldse sellest...nagu parimad lavalood ikka - tegelik mõte asub hoopis kusagil mujal kui see, mida otseselt vaatad. Mõlemad tõdesime hetkega, et nähtu oli kahtlemata huvitav, täis sümboleid, viiteid ja vihjeid, aga mida sellega siis ikkagi öelda taheti? Justkui peaaegu oli see peos, aga ometi mitte. Kohe-kohe keelepeal... aga ikkagi mitte. Otsustasime natukeseks koos maha istuda ning veidi lahata, et tuumani jõuda.
Mu kaaslane vast isegi millimeetri kriitilisem kogetu peale kui mina. Laval on nimelt 2 sotsiaalmeedia "staarikest", kellel parajasti filmimisel insta- või tiktoki-video, kus nad mingeid toodete pakendeid avavad ja neid nö. "testivad". Ehk siis need meie "uue ajastu tegijad"...eriti kui arvestada kui paljud väiksed tüdrukud-poisid ihaldavad saada "influenceriteks", ehk ühismeedia mõjuisikuteks. Öeldakse ju, et Z-sugupõlve (16-23 aastased) kõige suurimad iidolid ongi just sellised inimesed. Olles ise järjekindlalt kustutanud enda "seintelt" kõik, kelle põhiline jagamine on seotud sellega, kus kohast nad riideid ostavad või milline lõhn või ehe neile on saadetud ning kelle abiga ja kus kohast endale toitu koju tellivad, on täiesti arusaamatu, miks keegi jaksab selliseid jälgida? Oma aega raisata (minu arvates) tühjale-tähjale? Lisaks veel need sotsiaalmeediastaaride pidevad tülitsemised ja õiendamised omavahel, mida teatud meedia endale klikikogumisteks omakorda suuremaks paisutab. Haige ühiskond, kas pole? Seda kummalisem oli avastada, et kuigi teatrikaaslase jaoks ka lavastuse esimene lõik (kus just toodete testimist välja mängiti) venis pisut, aga minule seevastu pakkus mõnusa äratundmise läbi kaasairvitamise ning vabalt oleks võinud see kasvõi veelgi pikemgi olla!
Laval põhinäitlejateks Katariina Tamm ja Mari Abel, kes mitte päris groteskile võimust andes ning isegi... kuigi mõnuga ülemängimise piiril tripivad, püsivad just selles võtmes, et ühendabki need tüübid tegelaste (väga mitmete) prototüüpidega ära. Teatav bravuur käibki ju just selliste inimeste juurde. Vaevalt, et nad rambivalgusest väljas kõik päris sellised on, nagu nad end paista tahavad lasta. Ikka kumab pisuke poos või näitlemine neist läbi, kuigi kindlasti mõne tegelik mina on ka just selline ja ilma filtriteta. Mis juba omakorda lihtsalt mõttena tundub veidike haige... samas mõni kannab uhkusega ka kogu rahva ees klišeeks olemise välja ning cashib veel kopsakalt raha ka selle eest. Seega kas keegi kellegi võlts või tegeliku mina kohtumõistjaks saabki olla?! Saab! Sest kui see keegi oma kogu elu teistele vaatamiseks ja hinnangute andmiseks laiali laotab ning selle pealt teenib, siis ühtlasi müüb ära ka õigused privaatsusele ning annabki voli sügelevate hammastega (inim)lõukoertele, kes omakorda saavad endale eluks vajaliku teiste materdamisest.
Mõlemad teatrikaaslasega (tema on naisterahvas) tõdesime, et Katariina jalad on kahemeetrised ja lõpevad tal kusagil kurgu all ning Mari on ilmselt igavese nooruse lätte juba avastanud, sest enamvähem vanusevahet ei paistnud neil seal laval olevat. Vaimustavad näitlejannad, kumbki nii sees oma karakteris, et vamp(iir)idena saamas veel jõudu-hoogu juurde oma mängule just oma tegelaste verest, keda nad seal kehastamas.
Ja siis toimub pööre. Ilmub välja üks kahtlane vanatädi, kes süstib meie "esiinfluenceritesse" - Kärol Hindenburg'i ja Pille Titanic'usse mõtte surematusest! Ja tegelik lava saab avalduda ning "ekspeditsioon" käivituda! Nimelt, jääb temast maha ka Borgese teos. Ja see on esimene võti, sest just Borges on päris mitmeti kogu lavastuse alglätteks. Hehh... üks kirjanduse vanameistri lausetest kõlab ju "Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm". Mis omakord tõi meelde ülikooli "Tulevikutehnoloogiate" õppejõu Kristjan Port'i ühe arutlusteema - "Inimene võib täieõiguslikult uskuda oma surematusesse, sest keegi pole tõestanud vastupidist". Aruteludest jäi meelde, et tõesti, teised ju surevad, aga mina ise - mina võin vabalt olla surematu. Samas avab see pandoora laeka teistesse ülikooli filosoofiatundide teooriate käsitlustesse. Näiteks, mina olengi maailma kese, kõik mind ümbritsev on kõigest minu enda väljamõeldis. Ja mina kui "maailma kese" olengi ju surematu... jne jne jne...
Kärol ja Pille hakkavad otsima surematuse koodi. See koosneb sõnadest, mis on pillutud maailma eri paikadesse laiali. Nende kättesaamiseks tuleb täita kõikvõimalikke ülesandeid ning muidugi koodihoidjad kõigepealt üldsegi üles leida! Kusjuures praegu neid sõnu siin kirjutades ning tervikut juba teades, siis no on vast fantaasia lavastaja Marianne Kõrveril, kes koos dramaturg Taavi Eelmaaga selle kõik kokku konstrueeris. Ideesid ammutatud siit-sealt, enda ja teiste mõtetega kõik kokku sidudes, lisades saateks lavastuslikke trikke, mis muudavad vaatamise lõbusalt mänguliseks ja fantaasiarikkaks.
Borgese novellis “Surematu” on linn, kus on tänavad, mis lihtsalt lõpevad ära. Igal pool on kõikvõimalikud täiesti mõttetud trepid, mis ei vii mitte kuhugile. Uhked väravad, mida läbides ei jõua mitte kuskile ja kõikvõimalikud kaootilised arhitektuurilised struktuurid (mida muide tihti kasutatakse ka võrdlustes, kui meie pärismaailma arhitektid "segast panevad" ja liiga loomingulised asjad päriselt ka üles ehitatakse). Seal loos need niiöelda "surematud", elasid ise kuskil sellest linnast väljas (olid hävitanud esialgse surematute linna) ja otsisid võimalusi, kuidas surra. Mis omakorda viib mõtted sellele, et kes need "surematud" üldsegi tulevikus on, kui noorema generatsiooni "kangelased" ja austust väärivad eeskujud-iidolid ei olegi enam Borgesed, Shakespeare'id, Dalid, Tammsaared, Pansod ja teised, keda siiani on eriliselt austatud? Uued generatsioonid kasvavad üles hoopis teistsuguses maailmas. Teistsuguste väärtushinnangutega. Kui kõik need paradigmad, millega me oleme harjunud ja mis on tundunud kestvad, sedavõrd mitmetel aladel ja suundadel on turbokiirusel muutumises ning korraga (seejuures tehnoloogia, ehk millegi välise omakorda kiirendatud jõuga), siis kes on "surematud" tulevikus. Kas tõesti need viimastel aastatel tekkinud, ehk tänapäeva "iidolid" ja "staarid", kes näivad pressivat kõigi teadvustesse, meediasse ja no kõikjale? Kas see protsess on pöördumatu või oleme märkamatult juba ohjad käest andnud?
Eks alati on erandeid ja mõnikord erandid muutuvad ka enamuseks. Nii näiteks etenduse lõpp viitaks nagu sellele, et tegelased on jõudnud ringiga mitte tagasi algusesse, nagu Borgese "ringikujuline aja kontseptsioon" eeldaks, vaid hoopis kolmandasse kohta. Nii näeme ju ka inimesi (sh. noori) enda eludes, kes tüdinevad sellest globaliseerumisest või urbaniseerumisest ja meelega valivad nimme oma elus hoopis teise tee.
Pille ja Kärol, kavalapead nagu nad on, lähevad oma otsingutel natuke eri radadele, et kiiremini koodid kokku koguda ja nii saavad nad oma teekondadel igasuguste huvitavate... võiks öelda ka "surematute" tegelastega kokku. Näiteks bitcoini looja Satoshi Nakamoto, kes nagu tema isik päris elus on teadmata vormis või olekus, nii ka laval. Dramaturgilises ja lavastuslikus mõttes geniaalne kunstiline "mäng". Või lausa ainuüksi kogemist vääriv "üleelusuuruses" beebi... on see siis viide Polanski filmile või mitmete viidete sümbioos... Aga ka näiteks Karl Lagerfeld oma kassiga... Seejuures hea, et siiski tekstis nimi välja öeldi, sest ehkki täiesti äratuntav Katariina mängitult plaatinumvalge parukaga ja puha, aga kuna kõik sinnani oli sedavõrd mõttetihe, et lihtsalt nime kuulmata kohe ikkagi ise kokku ei viinud, kas see on hoopis keegi rokokoo ajastust või kes... Pärast jällegi väga oluline suuna andja kriminalistidele, kes tahavad jõuda kogu lavaloo, ma ütleks isegi, et põhilise mõtteni.
Lavastus sisuliselt teeb toredad käepigistused ka suvel Von Krahlis esietendunud (kus dramaturgiks oli samuti Taavi Eelmaa) "Atlantise keiser" ja kevadhooajal Ekspeditsioonis esietendunud "Inimese anatoomia" lavastustega. Esimene on keisrist, kes tahab ise Surmaks hakata, mille peale surm solvub ja kaob ning keisri alamad, eriti tema haavatud ja valudes sõdurid enam ei suregi, vaid piinlevad surmavaludes. Teine jällegi kasutab ka budismist tõukuvat kujundit "vaata kuud, mitte kuud vaatama suunavat sõrme". Sellega tekkis täiesti kummaline (siin ka kontekstiväline) teatriga seotud sidusus, mis etendust vaadates ajas tahtmatult muigama... nimelt nukuteatris ju ka saad korralikuma elamuse, kui vaatad nukku ja selle tegutsemist ja mitte näitleja kätt, kes selle nukuga toimetab...
Aga just see kuu kujund oli meil teatrikaaslasega tegijate mõtteni jõudmisel kõige tugevamaks ja konkreetsemaks suunaandjaks. Seejuures MILLINE kuu! Nunnumeeter lavastusel tõusis läbi Sakala 3 katuse iga kord kui ta pöörles oma kivikuuli heli saatel end meie ekspeditsiooni giididega suhtlema! Vapustav video- (Emer Värk), heli- (Lauri-Dag Tüür) ja valgus- (Kristjan Suits) kujundus sinna juurde. See kuu, kuigi tasapinnalisel ekraanil, tõesti näis ümmargune ja geomeetriliselt kera. Hääle järgi võiks eeldada, et tegemist oli Taavi Eelmaaga, aga kindel ju pole. Sama müstilisena tundus paavsti kere... Seda ägedam oli avastada, et Rene Kari, kes oma supervormis treenitud keha Katariina tegelasele laenab, on 74-aastane! "Surematud" saab lavastuslikult muudkui uusi mõõtmeid juurde! Juba surematuks on ilmselt saanud Eesti kunstnik Kris Lemsalu, kelle kujundatud kostüümid on ühtviisi nii arhitektuursed kui ka mängud materjalidega, pakkudes seejuures sõna otseses mõttes silmailu ja arvestatud oleks olnud ka nagu näitlejannade kehadega, kes neid kannavad (eriti just Katariina puhul). Kuigi eks koledusel on ju kunstis kahtlemata ka oma koht (ent tavaliselt ikkagi läbi koleduses leitava ilu, elu, lugude või äratundmiste), ent kuivõrd silmipaitav võib ikkagi olla just ilu.
No küll me vaagisime ühest ja teisest suunast, et miks see kõik... selles ju peab olema mingi suurem seletus sees. Kõik need vihjed ja kogu see teekond. Kord viskas teatrikaaslane ühe mõtte õhku ja mina ei saanud päris nõustuda, siis jälle tuli minul mingi idee, aga tema tõi kohe vastuargumendi. Ikkagi see kuu ja see sõrm ja Lagerfeld oma kassiga ja need esiti ju üsna nõmedad influencerid oma tühjapäevaste toodetega, mille avamisel karbid lendasid igas ilmakaares ning toode järgnes tootele ja kogu näitlemine seejuures, et kuivõrd hea see või teine asi on... Kui järsku plahvatas. Ma arvan, et mu kaaslasel sekund enne mind, aga sädemest tõusis leek - kõik see teekond näitas ju üheti kuivõrd hullud me inimloomad oleme! Võibolla jäi mul viide Einsteinile märkamata (kui laval on Katariina 2 meetri pikkused siredad jalad, no kus sa siis teksti kuulad, kui lihtsalt ammulisilmi jalgu passid - seda muide tunnistas ka teatrikaaslane)... oleks ehk meie kriminaaluurimuslikule lahendile tsipa kiiremini jälile jõudnud, heh?! Sest nagu vana Albert ju ütles: "Ainult kaks asja on lõpmatud, universum ja inimlik rumalus ning esimeses pole ma kindel." Samas ikkagi milline magus mõttemäng ja veelgi magusam selle enda jaoks lahendamine. Kuigi eks muidugi on iga vaataja jaoks erinevad asjad olulised ning Pille ja Käroli ekspeditsioonilt üleskorjatavad märgidki erinevad. Sest see lavastus on siiski kunstitöö, mitte tavaline "loojutustus". Kuid kogu sel teekonnal tõesti ju üks inimlollus/hullus järgnes muudkui teisele...
Ei ole sugugi tihti rahul filmirežissööride teatrilavastajaks ümberkehastumistega, aga Marianne Kõrveri huvitavad mõttemängud, irvamised ja austusavaldused ning referentsid ajaloole, tsitaatidele, teistele teostele ning nende uueks tervikuks sidumine on paras mõttepähkel ühele tavalisele teatrivaatajale. Jah, siin-seal mingi asi õige pisut venis, teises oleks jällegi tahtnud pikemalt. Ent see on siiski tühine terviku järelmeki mõttes. Siinkirjutaja vaatas esietendust ja võibolla mõni asi veel vajaski natuke sissemängu, lihvimist, äratundmist publikuga koosmängust - kus võimendada, kus tagasi tõmbuda. Selles mõttes mu traditsiooniline numbriline hinnang konkreetselt nähtud (esi)etendusele pole kõrgem kui 4/4- piirimail, aga seda võrdluses kogu ülejäänud teatriaasta loomingutega ja viienda-kuuenda ja sealt edasi etenduste potentsiaali arvesse võtmata. Kuigi teatrielamuse väärtus on ka ainuüksi juba siin seda kirjalikult lahti mõtestades justkui veelgi edasi kasvanud!
Kõik need inimkonna "rumalused" ja "hullused" - bitcoinid, sotsiaalmeedia staarid, täiskasvanud kes jäävad lasteks, kassiga abiellujad, kehakummardajad, säästu- ja kliendikaartide kogujad, Jeesuse- ja teadusefanaatikud, "titemammad", isehakanud supersangarid... kõik siin ühte loosse kokku kogutud, mis paneb mõtlema, et kes tahakski üldse enam sellises maailmas olla surematu? Maailmas, mis veel kõigele lisaks näib muutuvat üha hullemaks, seejuures ajaloost õppimine oleks nagu võimu- ja/või raha- ja/või usuhulluses selgelt liiga suur ootus inimkonnale... "Peatage maailm, ma tahan maha astuda" hakkab üha enamaid inimesi kummitama. Igapäeva oravarattas ju polegi (ammu enam) aega, et hakata sellele mõtlema ja nii sõidame kiireneval karussellil muudkui edasi ega oska, ega viitsi, ega jaksa teha ka midagi selle peatamiseks... lihtsalt - pole ju aega ka...
Lavastuslikult see kuu, paavsti lõigus pikk Katariina, kellel meesbodybuilderi keha, laval ühel hetkel hetkega jäägitult kaduv Mari, "aerutamine", üks läheb trepist üles teine tuleb alla jne jne jne - sedavõrd palju avastamisrõõmu enda käega katsutavas teatrilava ulatuses! Teater (kaasa)mõtlevale vaatajale, aga mitte ka liiga sürr, et millestki aru ei saaks.
Pea kuu aega peale vaatamist on veel kõik üsna hästi meeles, aga järelmaitsena tõuseb eriti esile tegijate ideederohkus ja selles mõttes ka luksus sellisel "ekspeditsioonil" osaleda!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Virge Viertek):
Surematud
Lavastaja Marianne Kõrver
Etenduse pikkus Üks tund ja 30 minutit
Esietendus 30.08.2024
Surematuse ja igaviku idee on läbi sajandite olnud filosoofidele raskeks pähkliks. Kuid sellest mitte heitudes otsustavad kaks haritud influentserit, eelarvamustevaba noort naist, peale tutvumist Jorge Luis Borgese ringikujulise aja kontseptsiooniga asuda püüdma iidset ja ülimat - igavest elu. Neile on teekonnal surematusse abiks tõestisündinud lood seiklejatest, kes samal retkel on õnnestunud rohkemal või vähemal määral. Kas kaasaegne naine on küps surematuse jaoks?
Laval Katariina Tamm, Mari Abel, Kuu - H3inrich Halo ja Paavsti corpus - Rene Kari
Autor ja lavastaja Marianne Kõrver
Kostüümikunstnik Kris Lemsalu
Kostüümide konstruktor Kerli Praks
Valguskunstnik Kristjan Suits
Helilooja Lauri-Dag Tüür
Videokunstnik Emer Värk
Dekoratsioonide kujundaja Viktoria Martjanova
Dramaturgid Marianne Kõrver ja Taavi Eelmaa (Von Krahl)
Kostümeerija-rekvisiitor, etenduse juht Johanna-Elisabeth Tärno
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar