Jõudsin äsja lõppenud suvekuude jooksul, ehk 1.juuni kuni 31.august, 43 erineva uuslavastuse etendusi vaatama. Neist 1 kuulus juba ametlikult nö. sügishooaega, aga lisaks vaatasin ühe maikuu lõpus, mis omakorda ametlikult suvelavastusena lavale toodi, seega summa summaarum ikkagi 43 suvelavastust. Olgu ka enne tänavuse suveteatri parimate esiletoomist lisatud, et neist, mis nägemata jäid ja millest ühtlasi on kahju, et seega ei saa need ka järgnevate tippude seas siin seetõttu figureerida: "Hydrogen jukebox", "Kahheldraal", "Noore merekaru esimene suurem seiklus", "Aju", "Mälestus-märgid", "1:1", "Orpheus", "Raasulapsuke", "Suveöö unenägu", "Hungerburgi tondilossid", "Heatherid" + kindlasti veel nii mõnigi selle suve uuslavastus, mis lihtsalt jäid niigi tiheda teatrikava ja piiratud isikliku eelarve tõttu nägemata ("Aju" ja "Heatherid" näiteks seetõttu, et olidki etenduste päevadel teised etendused juba ees, kõik Hungerburgi lavastused, mida näha tahtsin, jäid vaatamata seetõttu, et kui mina olin valmis pileteid ostma, et 1 terve päev Narva-Jõesuus veeta, olid neljast väljavalitud etendusest 2 soodsamat juba välja müüdud ning siis otsustasin pika sõidu sootuks ära jätta). Lõppude lõpuks erinevate teatrite ja teatrikoosluste tänavusuviste uuslavastuste koguarvuks kujunes minu arvutuste kohaselt 61 (ehkki kindlasti oli lisaks veel näiteks harrastajate tegemisi, mille kohta lihtsalt minuni info ei jõudnud).
Teatrirännakute teepervedest sai kogutud jälle hulka uusi huvitavaid Eestimaa kohanimesid, millest meeldejäävamad: Varbavere, Puhtaleiva, Lolu ja Liu. Risti-rästi läbi Eestit sõites juhtus ka üks isiklikus plaanis suursündmus - nii vanaks juba ära elanud, aga esimest korda elus nägin vabas looduses karu! Lõuna-Eestist "Rongirüüv"i etenduselt läbi Elva Raplamaa suunas sõites, ilmus Ott metsatukast autonina ette. Hetke vaatas meid keset autoteed, jõudsin veel mõelda, et kas peaksin auto katuseakna kinni panema või mitte, kui suur pruun mõmmik juba teisel pool teed laiuvale viljapõllule nisu tallama jooksis, et selle taga laiuvasse metsa kaduda. Olime sõidukaaslasega mõlemad nii ähmi täis ja läks tükk aega, et jahmatusest üle saada. "Eluteater" missugune!
"Lavastatud teatri" juurde tagasi tulles, kui täpsemalt hakata kõigile nendele kogetud lavastustele tagasi mõtlema, siis tegelikult laiemas plaanis läks umbkaudu ikka nii, nagu alati – kolmandik elamustest olid head või isegi väga head, kolmandik üsna keskpärased, aga täitsa vaadatavad ja kolmandik selliseid, mille vaatamise asemel oleks kindlasti leidnud ka targemat tegemist.
Neist 43st, mis siiski liigituvadki suvelavastuste alla, jätkavad mõned juba sügisel oma lavateed. Mitmete kohta on teatrid andnud teada, et need tulevad tagasi järgmise suve mängukavas. Üldistusena võib öelda, et kuigi suvi on teadupärast kergemate lavalugude pärusmaa ning seekord isegi üllatavalt paljud komöödiad tõesti võivadki eputada oma suurepäraste õnnestumistega + juba enne esietendust väljamüüdud saalidega, siis kõige teravamast parimate-suurimate teatrielamuste tipust leiab ikkagi tõsisema kallakuga lavastused. Ehkki neiski leidusid oma naerud ja naljakad stseenid ning tegelased.
Äsjamöödunud suveteatri hooaeg võib uhkustada muuhulgas KOGU senise teatriaasta suurima teatrielamusega (Eesti Draamateater/Hendrik Toompere jr/Mehis Pihla „Rahamaa“), aga ka parima meespeaosaga (Tõnis Niinemets „Rahamaa“), parima laste- ja pereteatri rolliga (Laura Nõlvak „Lahenduste ministeerium“), parima korüfee, ehk 60+ vanuses näitlejatööga (Allan Noormets „Tutvumiskuulutus“), parima autoriteatriga (Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“), parima indie-teatri lavastustervikuga (Vastseliina Piiskopilinnuse teatriprojekt „Salakuulaja Vastseliinas“), parima harrastusnäitleja rolliga (Jaanis Valk „Öökuninganna“), parima põneviku/krimkaga (Vastseliina Piiskopilinnus/Erkki Koort/Tarmo Tagamets „Salakuulaja Vastseliiinas“), parima kostüümikunstnikutööga (Karl-Christoph Rebane „Vankumatu“), parima grimmi- ja juukseseadete kunstnikutööga (Sirle Teeäär/Thors Films „Rohelised niidud“), parima videokunstnikutööga (Ove Musting/Ivar Taim/Peter Kollanyi „Rahamaa“), parima teatrile kirjutatud heliloominguga (Ardo Ran Varres „Kuninga käsk“), parima muusikalise- ja helikujundusega (Maria Faust+tema bänd ja Lauri Kaldoja „Rahamaa“), parima draamanäitlejast tantsijaga (Hanna Jaanovits „Rahamaa“), parima kodumaise originaaldramaturgiaga (Mehis Pihla „Rahamaa“), parima adapteeritud või varem ilmunud materjalil põhineva dramaturgiaga (Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“) ning ka parima korduvlavastuse dramaturgiaga (Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“).
Kuid lisaks nendele number ühtedele, on veel väga palju number kahtesid ja kolmesid ja mõned harukordselt head teatrielamused-tööd, mis mingil erilisel põhjusel veel silma torkasid ning teatrimällu kustumatu jälje jätsid.
Lisaks Niinemetsale on lausa kogu senise teatriaasta parimate meesnäitlejate esikolmik pärit suveteatrist, sest Alo Kõrve „Kes kardab Virginia Woolfi?“ ning Lauri Kink „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ on praktiliselt sama võimsad ja detailitäpsed, psühholoogiliselt mitmeplaanilised ning huvitavad kehastused. Samas poleks aus jätta mainimata Allan Noormets „Tutvumiskuulutus“, Sepo Seeman „Võrratu maailm“ ja Jarmo Reha „Pärsia viimase keisri surm“ rollid.
(Soovikirjadele vastu tulles) siin suvelavastuste kogu TOP10:
10. Hardi Möller - Lahenduste ministeerium
9. Margus Jaanovits - Rongirüüv
8. Märt Avandi - Üksildane lääs
7. Kristjan Üksküla - Võluöö ulgumerel
6. Jarmo Reha - Pärsia viimase keisri mõrv
5. Sepo Seeman - Võrratu maailm
4. Allan Noormets - Tutvumiskuulutus
3. Lauri Kink - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest
2. Alo Kõrve - Kes kardab Virginia Woolfi?
1. Tõnis Niinemets - Rahamaa
Naispeaosadest mahtus teatriaasta esikümnesse suvest 5 rolli: Teele Pärn „Üks helevalge tuvi“, Carita Vaikjärv „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Ülle Lichtfeldt „Öökuninganna“, Riina Maidre „Pärsia viimase keisri mõrv“ (tal on sel aastal neid tipus tervelt 2, sest ka "Erakõnelused" roll on sellise kaliibriga, et tõenäoliselt jääb ka aasta lõpus üheks selle aasta šedöövriks) ja Piret Laurimaa „Võrratu maailm“. Lisaks tooks esile ka Merilin Kirbits komöödiapärli „Tutvumiskuulutuses“ ning Lii Tedre hingestatud „Kodoaknad ei unu“ rolli.
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Laura Niils - Lahkumine
9. Natali Väli - Ottabeth
8. Merle Palmiste - Duetid
7. Lii Tedre - Kodoaknad ei unu
6. Merilin Kirbits - Tutvumiskuulutus
5. Piret Laurimaa - Võrratu maailm
4. Riina Maidre - Pärsia viimase keisri mõrv
3. Ülle Lichtfeldt - Öökuninganna
2. Carita Vaikjärv - Kes kardab Virginia Woolfi?
1. Teele Pärn - Üks helevalge tuvi
Eriliselt helde oli suvi parimate meeskõrvalosade poolest. Senise teatriaasta 20st parimast on täpselt pooled suveteatrist pärit. Terve trobikond mehi „Rahamaa“ lavastusest, millest eredamad õnnestumised tegid vast Gert Raudsep, Taavi Teplenkov ja Karmo Nigula. Helvin Kaljula paljuski päästis minu jaoks „UFO“, „Rohelised niidud“ oli täis meie meesnäitlejate tippe, aga siin tooks esile eelkõige Sepo Seemani ja Peeter Oja, selles mõttes ootamatultki, kui arvestada, kes kõik seal veel laval olid... sh. paar sellist, keda praktiliselt muidu igal aastal saab kiita. Tippude sekka liigituvad kahtlemata ka Indrek Saar „Öö õigus“ ning Veikko Täär „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ rollid. Aga meeskõrvalosade krooniks, ehk parimaks osutus kõigi nende mainitud tippude ees Agur Seim „Salakuulaja Vastseliinas“ naljaka, pingestatud ja vaimustavalt peenelt mängitud gay-vikaarina. Samast lavastusest oleks patt jätta mainimata ka kaksikrolli teinud Imre Õunapuu.
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Imre Õunapuu - Salakuulaja Vastseliinas
9. Karmo Nigula - Rahamaa
8. Peeter Oja - Rohelised niidud
7. Veikko Täär - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest
6. Indrek Saar - Öö õigus
5. Sepo Seeman - Rohelised niidud
4. Helvin Kaljula - UFO
3. Taavi Teplenkov - Rahamaa
2. Gert Raudsep - Rahamaa
1. Agur Seim - Salakuulaja Vastseliinas
Suurepäraste naiskõrvaosade valik seevastu oli suveteatris närb. Kogu teatriaasta tippude sekka mängis enda ainult Jane Napp „Kes kardab Virginia Woolfi?“ autori enda poolt vähendatud Honey-rollist hoolimata. Kuid heade õnnestumiste sekka võib kindlasti liigitada ka Liis Karpovi lavastusest „Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga“, mis tervikelamusena oli minu jaoks siiski suve üks suurimaid pettumusi. (Võrratu) Viire Valdma peategelase emana „Rahamaas“. Liis Haab „Stahli grammatika“ (jälle uus tase temalt), (alati huvitav) Kersti Tombak „Ottabeth“, (sedapuhku suisa üllatuslik) Laura Nõlvak „Lahenduste ministeerium“ ja (ammune lemmik, ent nõnda harva mängimas näha ja seda meeldivam üha uuesti ja uuesti taasavastada) Katrin Kalma „Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks“. Nemad siiski mahuvad ka seniste naiskõrvalosade teatriaasta 20 parima sekka.
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Inga Salurand - Rahamaa
9. Maarja Mõts - Me peale ülalt jälle paistsid tähed
8. Loviise Kapper - Kahe isanda teener
7. Katrin Kalma - Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks
6. Laura Nõlvak - Lahenduste ministeerium
5. Kersti Tombak - Ottabeth
4. Liis Haab - Stahli grammatika
3. Viire Valdma - Rahamaa
2. Liis Karpov - Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga
1. Jane Napp - Kes kardab Virginia Woolfi?
Lavastajatööd käivad suures osas käsikäes suurima teatrielamustega, ehkki järjestus võib mõnevõrra teatud põhjustel muutuda. Sestap alates mõjuvaimast ja vast ka keerulisemast ning enamate efektsete otsuste ja lahendustega: Hendrik Toompere jr „Rahamaa“, (vaimustav) Ringo Ramul „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“, Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“ (mõlema minu hinnangult puht lavastuslikult siiani suurim õnnestumine), Tarmo Tagamets (võimas, seikluslik ja paljude eriliste ideedega) „Salakuulaja Vastseliinas“, Kristjan Üksküla (kammerlikult publikuligidane ja imeliselt muusikat ning tantse integreeriv) „Võluöö ulgumerel“ ja (mõnusa ansamblitunnetuse ning väga mitmete stseenide osavate kokkuköitmistega) Peep Maasik „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“.
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Kaili Viidas - Isad ja pojad
9. Taavi Tõnisson - Lahenduste ministeerium
8. Kristo Toots - Rongirüüv
7. Priit Võigemast - Rohelised niidud
6. Peep Maasik - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest
5. Kristjan Üksküla - Võluöö ulgumerel
4. Tarmo Tagamets - Salakuulaja Vastseliinas
3. Mari-Liis Lill/Priit Põldma - Üks helevalge tuvi
2. Ringo Ramul - Me peale ülalt jälle paistsid tähed
1. Hendrik Toompere jr - Rahamaa
Harrastusnäitlejate tipp, kes on täiesti professionaalidega võrdsed, tooks välja lisaks eelmainutud kogu senise teatriaasta tipule ka Kristjan Arunurm „Draama Liivimaal“, Ülle Sillamäe „Rongirüüv“, Margus Abel „Dolce Vita“ ja Jonathan Peterson „UFO“ lavastuse rollid (aga neid oli veel palju!)
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Kaido Arulepp - Salakuulaja Vastseliinas
9. Berit Hallik - Rasmus ja Maria
8. Paul Abiline - Võluöö ulgumerel
7. Valdek Ott - Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde
6. Teele O'Brock - UFO
5. Jonathan Peterson - UFO
4. Margus Abel - Dolce Vita
3. Ülle Sillamäe - Rongirüüv
2. Kristjan Arunurm - Draama Liivimaal
1. Jaanis Valk - Öökuninganna
Enda jaoks uute näitlejate-lavatutvuste seast näiteks Kristjan Häggblom „Rongirüüv“, Berit Hallik „Rasmus ja Maria“, Kymbali Williams „Õhud meie vahel“, Valdek Ott „Ivan Narodny“, Paul Abiline „Võluöö ulgumerel“, Kaido Arulepp „Salakuulaja Vastseliinas“, Kristin Kooskora „Õnne valem“, Ülo Needo „Rongirüüv“ jne jne jne.
Suvelavastustest kogu TOP10:
10. Ülo Needo - Rongirüüv
9. Liina Roht - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest
8. Kristin Kooskora - Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks
7. Kaido Arulepp - Salakuulaja Vastseliinas
6. Berit Hallik - Rasmus ja Maria
5. Paul Abiline - Võluöö ulgumerel
4. Valdek Ott - Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde
3. Kymbali Williams - Õhud meie vahel
2. Kristjan Häggblom - Rongirüüv
1. Ülle Sillamäe - Rongirüüv
Kui korüfeesid on siin juba mitmeid loetletud, siis noortest, ehk hetkel veel alla 30-aastastest tahaks ka mõned nimed esile tuua, ehk eelkõige Rainer Elhi „Lahkumine“, Hardo Adamson „Ivan Narodny“, Kaarel Pogga ja Rasmus Vendel „Kuninga käsk“, Loviise Kapper, Theodor Tabor ja Pirte Laura Lember „Kahe isanda teener“ ning Alice Siil, Maria Ehrenberg ja Hardi Möller „Lahenduste ministeerium“.
Eraldi pisirollidest tahaks ära mainida Alo Kurvitsa „Rongirüüvist“, ansamblimängudes Ugala „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“. Samast lavastusest ka Arthur Arula kunstnikutöö nii stsenograafia kui kostüümid! Suve kaks ülejäänud tipp-kunstikutööd tegid Kristjan Suits „Rahamaa“ ja Riina Vanhanen „Salakuulaja Vastseliinas“ lavastustega. Kostüümikunsti ilu lisaks mainituile Jana Volke „Öökuninganna“, Triin Tammann „Ottabeth“, Annika Lindemann „Kahe isanda teener“ ja Karmo Mende „Rohelised niidud“. Dramaturgiatest lausa jahmatas kõige parimas mõttes Roos Lisette Parmase dramaturgia Ugala suvelavastuses, aga lisaks väärivad kiidusõnu ka Urmas Lennuk „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ ja Ott Kiluski kaks tööd „Isad ja pojad“ ning rikkalike stseenide, lugude ja vaimukustega, Maarek Toompere, Tarmo Kiviväli ning Priit Võigemasti sisenditega „Rohelised niidud“. „Rohelised niidud“ pakkus ka senise teatriaasta teiseks parima videokunstnike töö – autoriteks Maarek Toompere ja Mare Kõrtsini.
„Danzu“mehena pööran alati tähelepanu liikumisele ning tervelt kuus täiendasid suvelavastustest kogu teatriaasta TOP10-t: Eve Mutso „Rahamaa“, Liisi Org „Rohelised niidud“, Tiina Mölder „Võluöö ulgumerel“, Rauno Zubko „Üks helevalge tuvi“, Liina Viirsalu „Rasmus ja Maria“ ning Janek Savolainen „Ivan Narodny – mees, kes luiskas tõde“. Viimases kõlas ka teatrisuve teiseks parim uus eestikeelne laul „Minu mees“, millest meloodiliselt ilusamaks pean vaid „Kuninga käsk“ pärit etenduse ava – ehk „Peiarite laulu“. Kuid lisaks 3 suurepärast EiK-i esitatud ja Liina Sumera kirjutatud „Lahenduste ministeerium“ laulu – „Keegi hoolib“, „Lombid“ ja „Katuste ja tekkide all“ võitsid minu südame. Samuti nagu ka lavastusest „Mere laul“ soome keelest tõlgitud „Mere laul“, aga ka mitmed „Rasmus ja Maria“ muusikalilaulud, nagu näiteks „Hooletud sõnad“ või „Võim on õnn ja õnn on raha“. Draamanäitlejatest häid tantsijaid oli lisaks juba mainitud Jaanovitsile veelgi – Helena Lotman „Rahamaa“, Jan Uuspõld+Laura Võigemast „Rohelised niidud“, Jane Napp „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Kristjan Üksküla+Hele Palumaa+Kaspar Velberg „Võluöö ulgumerel“, Kristo Viiding+Teele Pärn „Üks helevalge tuvi“, Agur Seim+Jordi Ripley „Läbi linna: Annelinn“ ning Taavi Teplenkovi liikumine „Rahamaas“.
Peamiselt draamasuunitlusega lavastustes parimad lauljad: Kristjan Häggblom "Rongirüüv", Kristjan Üksküla, Hele Palumaa ja Paul Abiline eeskätt, aga teised ka "Võluöö ulgumerel", Sepo Seeman+Guido Kangur+Piret Laurimaa (perebänd) "Võrratu maailm", vähemalt Maarja Mõts ja Jass Kalev Mäe "Me peale ülalt jälle paistsid tähed", Emili Rohumaa "Üks helevalge tuvi", "Spaghetti" trio ja Leonhard Sass Taalmaa "Isad ja pojad", Peeter Volkonski "Oskar Luts..." jpt. Muusikateatris: Kaari Kattai "Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde", Atlantise keiser" kogu trupp. "Rasmus ja Maria" kogu trupp, aga eriti Merit Männiste, Ago Anderson(!), Janek Joost. Marten Kuningas, Merlin Kivi, Mait Joorits ja teised lavastuses "Mere laul", Mihkel Kuusk ja Maria Paiste "Kibe!", Kymbali Williams "Õhud meie vahel", "Rohelised niidud" kogu trupp, Rute Trochynskyi jt "Kuninga käsk" jne jne jne
Muusikalistest kujundustest oli (lisaks mainutud "Rahamaa" omale, mida kahtlustan, et kas suudetaksegi tänavu ületada) lavastuse tervikut tublisti rikastav Emma Elisabeth Toots-viiuliga, Viktoria (Riko) Misnik karmoška ja lõõtsaga ning Jakob Ermann oma viiuliga lavastuses „Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks“ ning Siim Aimla oma bändiga „Rohelistel niitudel“. Unustamata Tõnis Leemetsa „UFO“likke viisididega saateid.
Suvel on ju mõistagi valgust nagunii küllaga ning hiliste tundideni, kuid valgukujundusi saab esile tõsta kaks: Priidu Adlas „Üks helevalge tuvi“ ning Mari-Riin Paavo/Laura Mari Mäits „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“. Karoliina Villem tegi Astra Irene Susi Muusikaliteatri egiidi alt väga stiilsed juukseseaded lavastusele „Vankumatu“.
Kui siin veel eraldi lugeda naerurohkuse järgi üles need suvised naljarohkeimad lavastused, millest kõik polnud isegi komöödiad, siis aasta siiani 10ne enim naerutanud lavastuse sekka trügis suvest tervelt 7: 1Teater „Tutvumiskuulutus“, Kiidjärvel Thors Filmsi „Rohelised niidud“, Eesti Draamateater „Rahamaa“, TEMUFI „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“, Kontserdihunt „Isad ja pojad“, Esna mõisa projektiteatri „Võluöö ulgumerel“ ja Ajateatri „Duetid“.
Ent heade lugude kõige lõpus tuleb ju ikka puänt – suve parim ja üllatuslikum lõpupuänt oli peidus Piret Jaaksi kirjutatud ja Jaanus Nuutre lavastatud „Öökuningannas“.
---
Eesti Päevalehe jaoks kirjutasin pikemalt lahti 2024.aasta suve suurimad teatrielamused. Kuna kogu TOP10 kujunes tähemärkide arvult liiga kopsakaks, siis EPLi lehele mahutas toimetaja vaid 5 esimest. Aga kuna ma ka kohtade 10.-6. kohta siiski juba tekstid valmis olin kirjutanud, siis avaldan need siin:
10. 1Teater „Tutvumiskuulutus“ – Ohtu mõisas
Ühtlasi võib selle lavastuse tituleerida ka sel suvel kõigist kõige rohkem naerulihaseid pinguldanud lavastuseks. Suurepärane roll tänavuselt juubilarilt Allan Noormetsalt, aga ka kogu ülejäänud trupilt – Merilin Kirbits, Triinu Meriste ja Andres Raag. Peeter Tammearu on lavastanud kunstnik Karmo Mende ja Anne-Mai Heimolaga Ohtu mõisa tänapäevaseks ja seda „meie aega“ seal saalis ju me väga palju näinud ei ole. Komöödia inimsuhetest ja naljakatest situatsioonidest, mille all tuksub ka südamlikkus.
9. Kontserdihunt „Isad ja pojad“ – Palmse mõisa pargis
Muidu võiks ka Tutvumiskuulutust eelistada, aga see on ikka rohkem nö. meie oma lugu. Autoriks Ott Kilusk ja tegevus toimumas tänapäeva Eestis. Laval 2 paari päris elu isasid ja poegasid, kes ka rollides on isad ja pojad. Hannes ja Rasmus Kaljujärv ning Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa. Lisaks vanaisana Egon Nuter. Ja kuigi laval ühtegi naist pole, on perekonna matriarh maalil kohal ning meestel meelel, sest kokku on tuldudki ema mälestamiseks. Kuid ilma naisteta on ikkagi kurb maailm. Suur vabaõhulava (kunstnik Iir Hermeliin) mängimas võrratult kaasa ning kõik inimtüübid pakuvad ära- ja kaasatundmist.
8. Kesköö teatriprojekt Esna Mõisas „Võluöö ulgumerel“ – Esna mõisahoones
Kaks lühilavastust teatriõhtu tervikus. Esimene vaatus Mrožeki „Võluöö“ ja teine sama autori „Ulgumerel“. Mõlemad rikastatud muusikaga, esimeses ka väga ägedad tantsud (koreograaf Tiina Mölder). Absurd, mis oma märkide ja varjatud sõnumitega pakub lisaks pealispinna huumorile sügavamale kaevumist ning enda maailmaga seoste loomist. Iseäranis teine vaatus lõikas vahedalt otse praeguse Eesti poliitikaga paralleele ridamisi. Esimene vaatus seevastu oli rohkem üksikinimestes, sh. iseendas ja tuttavates-sõprades äratundmisi pakkuv. Esimeses kaks meest tegelemast illusioonidega - mille uskumisel on tegelik väärtus inimese enda jaoks? Teises kolm meest otsustamas, kes neist peale merel juhtunud õnnetust peaks end ohverdama teistele söögiks. Tugevama õigus ja võimu mahhinatsioonimängud on eriti koledad kui neid kõrvalt vaadata ja tõstatab küsimuse, kas seestpoolt neid vaadates tõesti ei nähta? Mõlemas vaatuses mängimas Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg, esimeses lisaks ka Hele Palumaa ning teises Paul Abiline, Mathias Ausmeel ja Johan-Eerik Kõlar.
7. Skene Katus Kunstile „Kes kardab Virginia Woolfi?“ – Jaanihanso Siidrifarmi saalis
Edward Albee psühholoogilise teatri meistriteos Andrus Vaariku lavastatuna. Vaarikul endal seljataga üle 300 lavastust sama materjali peaosa mängides, on siin võimalus teha see lugu rõhuasetustega, mida tema nägemuses tuleks võimendada. Ühed suve tipprollidest pakuvad Alo Kõrve, Carita Vaikjärv ja Jane Napp ning ega Nils Mattias Steinberg kolleegidele ka kuidagi alla jää, lihtsalt vast polnud see tal samavõrd „tema omaks tehtud“ kui teistel. Ikka see saatuslik öö, mil noorem paar tuleb vanemale paarile külla. Algab „mäng“ väljamõeldud lapse ümber, aga ka mäng „inimestega“. Vanem paar on ilmselgelt juba aastakümneid mänginud teineteise närvidel. Mis nende motiivid on ja miks keegi mängib, see pakub vaatajale nuputamist ning lõputult põnevate teooriate punumist. Ka selgi korral sai mingeid uusi mõtteid, isegi kui varem nähtud erinevate lavastusversioonide (nii Eesti kui maailma teatrites) ja filmi koguarv läheneb juba kümnele.
6. Thors Filmsi Kiidjärve teatriprojekt „Rohelised niidud“ – Kiidjärve mõisapargis
Ott Kiluski suurepärane dramaturgia (millesse on panustanud ka Tarmo Kiviväli, Maarek Toompere ja lavastaja Priit Võigemast) elustas Eesti Raadio Meeskvarteti sündimise ja laialimineku loo, sh. nende inimeste ja nende lähikondsete elusaatused. Suurepärase muusika, tantsude, videokujunduse ja kostüümidega suurlavastus – valgussähvatuste saatel teater nagu rokk-kontsert. Ohtralt nostalgiat ja naeru pakkuv, lugude galerii, millest üks vahvam kui teine, üks leidlikum kui eelmine. Minu suurimaks kriitikaks kõigest isiklikust maitsest johtuv – eelmine, ehk „Ada“ tõstis lati Kiidjärvel sedavõrd üüratult kõrgele, millest üle hüppamine oligi võimatu (ühele meie kultuuritegelasele keskendudes jõuab vast natuke sügavamale?). „Adat“ nägemata, oleks ka „Rohelised niidud“ siin veelgi kõrgemalt hinnatum. Ehkki see, mis oli, läks ka vägagi korda ja meeldis. Suurepäraste näitlejate suurepärane rollide paraad, kellest eriti tahaks esile tõsta Sepo Seemani ja Peeter Oja rolli(de)loomet. Aga näiteks kõige ägedamalt näitlejatest vihtusid tantsu hoopis Jan Uuspõld ja Laura Võigemast! Täidlane ja rahulduspakkuv tervik (eelesietendusel ei olnud veel muusikaliselt kõik näitlejad tasemel, aga see kuuldavasti olla hilisemates etendustes kohe paika loksunud).
Teravaima tipu, ehk kohad 1.-5. leiab koos Jaak Alliku ja Liis Seljamaa tänavuste suveteatri tippudega siit (sellest artiklist on pärit ka siinse teksti päises olev fotode kollaaž):
---
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar