Nagu juba filmi tegijariikidest saab aimu, on taaskord tegemist Iraani filmiga, mida tegelikult pole saadud teha Iraanis. Põhjuseks mõistagi sealne riigikord ning vaba loomingu piiramine, arvates nagu sedasi jääks see ülejäänud maailma eest varjatuks, millised kahtlase väärtusega inimõigused riigis valitsevad.
Linalugu saab alguse aastal 1979, mil peale islami revolutsiooni (muslimi-enamlased kehtestasid autoritaarse valitsemise) kolib kodumaale tagasi kirjandusharidusega Azar Nafisi oma abikaasaga, et hakata jagama ingliskeelse maailmakirjanduse pärle iraani üliõpilastele. Kohe riiki sisenemisel satub ta piirivalvuri kahtlase suhtumise osaliseks. Kui ülikoolis töötades esiti on veel enamvähem okei, peale mõningate üliõpilaste suhtumise, kes näevad kursusel loetud raamatutes alltekste täiesti vastupidiselt (film on väga heaks paralleeliks näiteks Theatrumiski mängitavale Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpejevi "Iraani konverents" lavastusele), sest ida ja lääs tõesti vaatavad maailmale ja seeläbi ka inimestele eri nurkade alt. Lihtne on astuda konflikti teistmoodi maailma tõlgendavate inimestega, aga iseenda intellektuaalsust avardav on hoopis proovida näha seda enda arvamusega vastuolus vaatenurka. Alles hiljuti sattusin Moldovas vaidlema sealse ülikooli professoriga, kes tegelikult ise rumeenlane ning käibki Moldovas ainult õpetamas, ent elab ikkagi kodumaal ja on ikkagi täiesti euroopalikus uudisteväljas. Tema väitis, et meile läänes on aetud "lääne-propagandaga" silmad pimedaks. Kasutatud on hirmupoliitikat Ukraina sõja suhtes, et kui Putin seal võidutseb, siis ei piirdu tema maailmavallutamine ainult ühe riigiga. Inimesed on päriselt ka hirmule aetud, mis siiski võib olla strateegia, et ähmastada meie mõtlemist. Mis omakorda paneb meid nägema juba kallutatud vinkli alt kogu konflikti. Eks tal ju natuke ole ka õigus, aga järelduste tegemine, a la meile on aetud hirmustrateegiaga pähe mingeid tõdesid - järelikult on kohe kõik vale, on siiski pimestavalt kitsarinnaline. Me oleme ju mõtlevad inimesed ning teeme ka edasisi järeldusi kaaludes ja analüüsides ning sellest alles siis kujundame enda suhtumise ja arusaama asjadest. Kuna tegemist oli ülikooli professoriga, oli see minu jaoks eriti kummaline ning mõtlemapanev, ehk tõenäoline on ju ka see, et hoopis minul on piiratum mõtlemine ja arusaam maailmast? Igatahes kuulates ka selle filmi inimeste maailmast ja inimestest arusaamist, tundus see tugevalt läbi imbunud sünnist saadik, ehk juba emapiimaga sisse söödetud usulistest vaadetest, mistõttu ei suutnud need kuidagi veenda ei mind kui vaatajat, ega muidugi ka läänest iraani tagasi kolinud õppejõust peategelast. Kuna tema kirjanduskursusel oli ka teisi avatuma meelega iraanlasi, siis sündis vastakaid arvamusi juba neil seal omavahel, mis muidugi ongi ju ka üks ülikoolis käimise väärtuseid - avardada oma meelt läbi teiste inimeste arusaamade.
Film on jagatud peatükkideks, mille pealkirjadest romaanide nimed, mida parajasti ka tegelased analüüsivad, loevad või on kuidagi muidu filmis käsitletavad - "Suur Gatsby", "Lolita", "Daisy Miller" ja "Uhkus ja eelarvamus" (alusmaterjaliks olevas raamatus on need natuke teises järjekorras, sest filmis liigutakse kronoloogiliselt, aga raamatus mitte). See teeb filmivaatamise omamoodi "raamatutelugemislikuks", sest paratamatult tulevad ühtlasi ka need (suurepärased) klassika-romaanid kohe oma terviklugudega meelde. Otseselt sisulisi paralleele siiski teha ei saanud, et see mis vastavas pealkirja-raamatus, oleks ka kuidagi "elu jäljendab kunsti" viisil tõesti ka filmis sündima hakanud, aga mainiti-käsitleti ja isegi toodi ajastukäsitlusena neid teoseid omavahelistesse vestlustesse ja kirjandustundidesse. Pingutatult otsides muidugi võib neidki paralleele siin-seal tõmmata. Samas üldisemas plaanis on kõigis neis raamatutes sees head ja pahad tegelased ning samuti on filmis ja keskse tegelase elus pidevalt need kaks poolt esindatud - head ja toredad inimesed, kellega on teineteisemõistmine ja toetamine ning need, kes on kas võimupositsioonil või ka muidu elus, kes panevad meid läbi raskuste võitlema headuse ja parema suunas.
Tegemist on hetkel 75-aastase Iraanis sündinud kuid USAsse emigreerunud kirjaniku Azar Nafisi 2003.aastal ilmunud samanimelise memuaari-raamatu instseeringu ja ekraniseeringuga. Oluline on ära märkida, et nii raamatu kui filmi alapealkirjaks ongi "Memuaar raamatutes". Nende "peatükkide keskmes" on vastavalt Gatsby puhul Iraani tagasitulek ja arusaamine, et see uus Iraan paraku ei ole selline avatud, tore ning võrdseid õiguseid kõigile jagav ühiskond, Lolitas loob Azar Nafisi oma endiste õpilaste ja uute liitujate, nüüdseks "Iraanis keelatud kirjanduse" koosanalüüsimiseks - isemõtlevate naiste kirjandusklubi. Naised kogunevad tema juures kodus ning lisaks kirjandusele vähemalt sama palju jagatakse-arutatakse ka oma enda elus toimuvat. Daisy peatükis saame lähemalt tuttavaks ühe teise Iraani (mees)professoriga, kellega peategelasel on pidevalt kirjandust ja elu lahkavad vestlused. Muljetatakse kui ilus ning hea ja eelkõige just "normaalne" oli Iraanis enne islamirevolutsiooni. Viimases, ehk Uhkuse ja eelarvamuse peatükis hakkab tasapisi kõik laiali valguma. Nii kirjandusklubi, sest mõned naised ei suuda näha oma tulevikku "sellises" Iraanis, osade jaoks on kodumaalt lahkumine täiesti välistatud. Nende viimaste jaoks oli ka näiteks oma juuste katmine juba enne seadust nende enda vaba valik.
See islamistide naiste sundimine oma juukseid ja ihu nii kiivalt varjama on alati tundunud ühe uskumatu nõrkusena. Nagu need mehed oleks sedavõrd viletsa enesekontrolli ja distsipliiniga, et nii kui midagi enamat mõnest naisest näevad peale näolapi, on kohe sedavõrd kiimas, et ei suuda end talitseda. Ja kuna ise on selline, ma kasutaks siin isegi sõna närvihaige, siis arvavad, et ka teised mehed on samasugused ning nii kardavad ja kontrollivad oma naisi, et need ei avaldaks sarnast mõju mõnele teisele mehele! Jah, usk kutsub ka naisi seda tegema, ent see peaks ju olema juba iga naise enda asi kui tugeva usuga keegi on ja milliseid pühakirja sõnu, kuidas ning kui sõnasõnalt tõlgitseda. Mehed ju teevad seda ka endale soosivalt. Mis omakorda toob ka filmis teistpidi, ehk idamaade vaadetele ja süvenenud uskumustele teise vaatenurga alt lähenedes - sealse vastuvõetamatuse ning piiratud mõtlemise ja nägemise allajoonivalt välja.
Näitlejate nimistu on esmaklassiline, aga pakub ka uusi ekraanitutvuseid. Kõik need Iraani juurtega näitlejannad lausa säravad oma iluga. Filmitegijad on seda muidugi ka ära kasutanud pisut manipuleerivalt, sest kui must rätt on peas, on ka naised mornid ning kahvatud, aga kui vabamas kirjanduslikus õhkkonnas juuksed saavad valla, kõrvarõngad kõrva ja suu on suudelnud huulepulka, on kohe ka naised oma tegelikus elemendis ja säravad kui kuld. Peaosas Golfshifteh Farahani, kes muuhulgas on varem teinud rolli mõlemas Extraction filmis ning ka ühes Kariibimere piraatide osas. Väga kergesti enda päriselu-tegelasele kaasatundma panev. Jõuline, aga samas ka üdini naiselik roll. Tarkus ja erudeeritus kumavad tema tegelasest kinosaali. Zar Amir Ebrahimi, kes nüüd (ilmselt esimest korda?) on lõputiitrites vaid oma kahe nimega - Zar Amir - toob ekraanile ilmudes raskust ja kaalu endaga nii tunnetuslikult tegelasega kui ka filmile väärtuse mõttes. Amir liitub teistega küll alles teises, ehk "Lolita" peatükis. Tal piisab vaid natuke norus olla, kui juba on kogu atmosfäär rõhutud ja vaid kerge naeratus toob nii palju päikest ja kergust koheselt endaga kaasa. Fenomenaalne näitlejanna. Kui mõelda sellele, et millise väiklase juhtumi tõttu ta Iraanis paariaks kuulutati (seebiooperi produtsent tuli lagedale isiklikuks otstarbeks näitlejannaga filmitud seksivideoga ja ta sunniti riigist lahkuma) ning milline võit see on olnud Lääne filmikunstile ja tahaks loota, et ka näitlejannale endale... ehkki ju kehtib temagi, nagu meie kõigi kohta (oma kodumaa suhtes) filmis kõlav kirjanduslik lause "Inimene võib lahkuda Iraanist, aga Iraan ei lahku inimesest". Kirjanduslikke ja pea aforismilikke lauseid võib tekstist noppida veel mitmeid. Näiteks üks, mis veel oma tabavusega mällu end istutas: Kõik "reeglid" on klišeed. Kui sellele süvitsi mõelda, siis nii ju ongi! Paratamatult viis mõtted ka sellele, et kui stsenaariumit kirjutati, siis vaadati vist hoolsalt, et need head ja tabavad ning ühtlasi olulised ütlused raamatust ilusti filmi jõuaksid. Meeldiva taaskohtumise pakkus ka paari Pöffi tagune Jafar Panahi autorifilmist "No bears" teadvusesse jõudnud Mina Kavani, kelle (ka ju päriselust pärit) tegelane Nassrin on vast kõrvaltegelastest tähelepanuväärseim ja seda nii vanglas istumise kui ka vägivaldse, despootliku abikaasa tõttu.
Mitmetes riikides ja festivalidel auhinnatud ning tänavu 70-aastaseks saanud režissöör Eran Riklis on loonud emotsionaalse ja kõnetava linateoses tugeva materjali põhjal. Filmitud küll peamiselt Itaalias ja Iisraelis ning läänevaatelise suunitlusega ning Iraani võimukriitilise suhtumisega, mis võibolla nõksu isegi mustvalgemalt läbi kumab kui võiks... samas sellisel olulisel teemal filmi tehes on see vast natuke ka paratamatu, et ei tekiks kaksipidimõistmisi või mingitki õigustuslikku nüanssi ka ju praegusele hetkeolukorrale seal riigis, kus isegi on mindud naiste elude kallale, et neid alla suruda ning õiguseid piirata. Mis mehed need küll sellised on, kes oma naisi niimoodi kohtlevad??? Filmilikus mõttes meeldisid klassikalised plaanidevahetused - linnale-loodusele-ülikoolilegi suunatud üldplaanid, aga inimestevahelises lähisuhtluses suur ja ülisuur plaan, puhas meistriklass ja mis sellest, et üsna konventsionaalne, nagu ka lähenemine kogu "eluloolisele" filmi žanrile muidu igas mõttes. Aga veel eriti torkasid kõige parimas mõttes silma (ja kõrva) mõned stiilsed montaažiotsused. Näiteks näidatakse meile üht meeleheites (mees)üliõpilast, kes valab endale bensiini peale, ent kaamera näitab juba klassiruumist väljaspoolt, kui kõlab tikusütitamise tštsiuhh. Kohe muidugi läheb paanika lahti, ent ka põlenud mees ei jäeta näitamata...
Valus film, millesse toovad sära need naised, kes tegelikult peaksid saama oma kodumaal täisõiguslikult elada sellist elu, nagu nad seda ise soovivad ja mitte seda, mida neile valitsus ja mehed peale sunnivad. Kõik need kirjanduslikud vestlused lisavad väärtust, tekitavad isu rohkem lugeda, aga ka isu uurida ja silma peal hoida sealsel olukorral. Paneb pöidlaid hoidma, et need emad suudavad ühel hetkel hakata kasvatada kriitilise massi selliseid poegi, kes oma naistega nii ei käituks. Kahtlemata soovitan vaadata!
----
See on küll minu jaoks alles kolmas tänavune PÖFFi põhivõistluse film, aga tahaks loota ja võib arvata, et peaauhinna võitmine on vägagi tõenäoline (75% pakuks...pakuks kõrgematki tõenäosust, aga pole veel piisavalt konkurente näinud). Kas need näitlejatööd nüüd auhinnaloorbereid siit lõikavad, seda väga headest rollidest hoolimata siiski ennustada ei julgeks.
Minu hinnang: 8,0
IMDB hinnang (29 hääletaja põhjal): 7,4
Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda (esilinastus toimus tänavusel Rooma Filmifestivalil kuu aega tagasi), kuigi tomatite lehelt leiab juba ka paar võrdlemisi positiivse hinnanguga arvustust.
Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammi filmide paremusjärjestuses:
1. Lugedes Teheranis 'Lolitat'
2. Vari (vaadatud PÖFFi väliselt)
(fotol on kaader filmist - "filmi Azar Nafisi oma kirjandusklubi liikmetega", foto on pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar