PÖFFil toimus selle filmi maailma esilinastus!
Rohkema kui terve Eesti elanikkonna arvuga Filipiinide pealinnas Manilas, hakkab lahti hargnema higistama ajavalt kuumas öös roadmovie, mille keskmes on tänapäeva kohalikud noored mehed, kes teenivad raha tänavatel, pakkudes gay-meestele seksuaalset rahuldust. Tänavagänge, kelle vahel kehtib tugevama õigus tundus seal olevat mitmeid. Kui kellelgi on raha käes, on selle lõhn kõigil teistelgi "tänaval" ninas, mis omakorda tekitab pideva olelusvõitluse. Ilmselt kõik need noored pole ise geid, mõni on ka "gay for pay", kuid eks muidugi ole ka neid ise sellest naudingut saavaid. Gängi kuulumine samas on nagu vennaskonda kuulumine. Ja inimesed on ju kariloomad ning vajavad kuuluvustunnet. Millegi "liige" olemine tähendab veel ju eriti suurlinnas ka seda, et sa pole üksi. Ei muidu, aga just eelkõige rasketes olukordades või ka oma isiklike probleemidega. Ja sõpra tuntakse hädas.
Kohe alguses tutvume kahe noore mehega, kes bussijaama tualetis kogemata kohtuvad. Üks on seal varjul kellegi kolmanda eest, teine lubab aidata tolle probleemiga. Mõni hetk hiljem põrkavad nad kokku ühe vanema mehe teenuse ostetult, sest too tahab just neid kõrvuti (makstes selle eest raha) rahuldada. See on siiski alles pika õhtu ja veel pikema öö algus, milles ei puudu ei teenuste pakkumised, ühe kambaliikme laip, teekond linnast kaugele (surnud sõbra viimine tema kodukülla), tolle sugulased, külas toimuvad pidustused, ega ka noorte meeste vahelised suhted, "ridade vahel" nende minevik ja armuminegi.
Filmi umbes 2/3 peal (bussisõidul) jääb üks tegelastest magama ning näeb und - siis oli kasutatud ka montaaži, ent sealt edasi juba kindlasti näidati kõik ühe pika võttena. Selline vorm on just nö. teekonnažanri filmile stiilivõttena vaimustavalt sobilik - vaataja on tõesti niimoodi igas ajahetkes tegelastega koos liikvel ning aega kulub tegevusteks täpselt nii kaua, kui filmilinal (välja arvatud siis see uinumine seal pikemal bussisõidul, mille "väljalõikamise" eest saame ju pigem tänulikud olla). Kuna ka filmi alguses oli pidev edasiliikumine ning näiteks mainitud rahuldamisteenuse pakkumine pikalt ekraanil, siis kaldun arvama, et ka filmi esimene pool oli samuti ühe pikema võttena (ei osanud seda lihtsalt kohe vaadata). Alati jälgides mõnd neist põhilistest neljast mehest... tahaks öelda isegi "poisist", sest tegemist tundus olevat umbes 20-25 aastastega.
Kuigi oli selgelt tajuda ka homoerootilist taotlust mõnedes kaadritest (lihastes noore mehe nahk ühel hetkel duširuumi veepiiskadega kaetud, mõnes teises stseenis lihtsalt higist leemendav jne), siis tegelikul gay-pornot ekraanil (samuti ilmselge stiilivõttena) ei näidata. Viidates veelkord näiteks juba mainitud kahe noore mehe rahuldamistseenile - vaataja saab aimu, mis ekraani alumise ääre all võiks toimuda, kuid ekraanil näidatakse ainult rahuldust nautivaid ning ajuti ka teineteisele pilke heitvaid "teenusepakkujaid". Võibolla mõni gei tahaks ka enamat, aga minusugused vaatajad saavad ka selle eest tänulikud olla. Pole ju kõike vaja üksipulki silme ees näidata - las mõned asjad jääda ettekujutamiseks neile, kes tahavad neid ette kujutada ja teistele, kes ei taha ettegi kujutada, hoopis enda mõtteseoste loomiseks.
Vaadates ei teadnud, kas nad kõik seal on profinäitlejad, sest kedagi ju neist varasemast ei teadnud ja sedavõrd ehe näis kõik tegutsemine, aga IMDB põhjal on põhitegelaste näitlejatel igatahes juba nii mõndagi varasemast ette näidata, mõnel lausa kümneid filme-telesarju (noore vanuse kohta). Puht euroopalikust vaatenurgast võiks ennustada edu neist mitmele. Tegemist on Petersen Vargas'e autorifilmiga ning temagi jaoks pole see film nö.esimene rodeo. Varem rohkem lühifilme ja telesarju teinud, kuid viimase 2 aasta jooksul on "Mõnel õhtul tahaksin jalutada" juba tal neljas täispikk mängufilm...ent siiski esimene täispikk autorimängukas.
Päris korraliku atmosfääritunnetusega film, sest tõesti palav, soe ja lämbe tundus ekraanil olev öö. Linnas natuke räpane ning läppunud ja maal jällegi selgelt "õhku" rohkem. Üksjagu põnevamaid hetki draama vahele, aga just see poistevaheline sõprus ja kokkukasvamine ning teineteise eest hoolimine ületas ka gei-filmi žanripiirid lihtsa sõprusegi ülistusena. Eestist vaadates üksjagu eksootiline ka. Kas see film nüüd sinna reisima kuidagi kutsus, seda vast siiski mitte, aga ega ei peagi ju iga mängufilm kohareklaamina toimima. Teisalt seda "teistsugusust" tahaks ju kogeda küll ning meie leigest novembri kinoõhtust kuumale maale kinoekraani vahendusel sattudes on kontrast seda tajutavam.
Kriitika mõttes paljud asjad jäetakse lahtiseks - võibolla magasin maha, aga miks nad seal oma kambale alguses raha kogusid? Ja mitte ainult see, aga mitmed asjad ka edaspidi, nii nende päritolu kohta kui ka mingid grammi kummalisena mõjunud pöörded... Samas kui peaks tulema 4 sõbra filmi finaalist edasised seiklused, siis mina tahaks küll teada ning seda filmi näha (lõpp siiski oli lõplik ning otseselt midagi seal lahtiseks ei jäeta). Mõni liin on ainult sisuliselt seotust loovalt sisse toodud - kahe tegelase haavad kehal näiteks, aga selliseid detaile oleks veel vaja olnud, et pinna alla või kontidele liha rohkem saaks. Kasvõi natuke rohkemgi seda teekonda "tänasesse päeva". Samas selline film juba oma põhiliini ja žanri pärast on piisav ka sellisena. Igav ei hakanud... ehkki tempo lõpus pigem langes ning oleks eelistanud vastupidist. Üks mõte, mis jäi veel painama, et miks keegi kunagi üldse enesetappu tehes tuleb mõttele, et bensuga üle valada ja põlema sütitada? Et see minek eriti valus oleks? Miks? (selles filmis on see vaid üks unenäo osa ja mitte oluline)
Ei ole väga tuttav Filipiinide kinokunstiga, pigem sealseid ja sealsete riigijuhide kohta tehtud dokfilme näinud hulgaliselt, sest eks Duterte poliitika, kus igameheõigusega võib tänaval tappa narkodiileri või narkootikumide kasutaja, samuti ka nii vana kui praeguse Marcose kohta ühtkomateist just filmide kaudu saanud näha. Lisaks probleemidest laiemalt sealsete inimõiguste (puudumise) ja meediavabaduse kohta. Ka Oscaritele saatsid nad järgmise kevade rahvusvahelise filmi võistlustulle jaanuaris Sundance'il esilinastunud dokfilmi "And so it begins" (mis samuti tegeleb sealsete valimiste demokraatiaga), ent arvestades nende kväärkino žanri-populaarsust pani järgi vaatama, mis olukord sellega seal riigis on. Kes ise ei viitsi otsida, siis minu lühike taustauuring ütleb, et gay-abielud pole küll (põhiseaduse tõttu) lubatud, aga samas mingit hullemat tagakiusamist ka pole, Filipiine peetakse isegi üheks maailma gei-sõbralikumaks riigiks. Koos USA ja Iisraeliga jagab Filipiinid maailmas esikohta, ehk sealgi määratleb ennast 11% inimestest LGBT+ kogukonda kuuluvana. See selgitab ka ilmselt sealse selle filmižanri filmide mahtu.
Tõenäosus, et võidab PÖFFi peaauhinna on väike, aga mitte sellepärast, et oleks tegemist kehva filmiga. Kaameratöö oli seevastu hea. Näitlejatööd ka ilmselt polnud päris just sellised, millele tähelepanu pöörataks.
Minu hinnang: 7,0
IMDB hinnang (10 hääletaja põhjal): 7,4
Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut andnud.
Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammis nähtud filmide paremusjärjestuses:
1. Vari
2. Mõnel õhtul tahaksin jalutada
(fotol on kaader filmist ning pärit PÖFFi poolt jagatud filmi pressimaterjali seast)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar