Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) kohad 80-71

Selle dekaadi sees jõuan teatritükkideni, mis on juba nelja tärni väärt, ehk siis siiani olen veel kolme tärniste tükkide nimistus olnud, kuid alates kohast 77, on hindeks juba 4- ja rohkem...

80. Linnupuur - La Cage Aux Folles (Smithbridge Productions)

Osades: Tõnu Kilgas, Tõnu Oja, Peeter Oja, Katrin Karisma, Lembit Ulfsak

Lugu homodest. Muusikal, värvikirev ja ka filmidest tuttav. Broadwayl on seda samuti edukalt etendatud ning Nathal Lane-i teatakse ehk terves maailmas täna just tänu sellele tükile. Muusika samuti vahva ja Tõnu Oja komberdamine oli koomiline, kuid samas tuttav "liipamine". See oli veel siis kui linnahallimuusikalid olid uued ja huvitavad.

79. Suvi (Ugala)

Osades: Karol Kuntsel, Maria Soomets, Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv, Priit Võigemast, Kadri Lepp

Ugala suvetükk, sealse tiigi kaldal, oli ju vana hea tuntud suvi ning sisulises mõttes ei saanud enam millegagi üllatada. Mis aga üllatas oli mõned lavastuslikud efektid, nagu see kui Karol Kuntsel -i Toots ja Võigemast -i Tõnisson koos pisikesse makett-majja ronisid. Samuti oli see esimene kord, kui Meelis Rämmeld oma taset näitas. Tema Kiir oli näitleja rollidest ehk kõige õnnestunum. Pärast seda on ta kuidagi alati hea olnud.

78. Täismäng (Rakvere teater)

Osades: Üllar Saaremäe, Hannes Prikk, Ines Aru, Toomas Suuman, Marika Vaarik, Ülle Lichtfeldt

Tegemist on Eesti versiooniga heast inglise filmist "Full monty". Kus töötud mehed panevad kokku striptiisirühma, et raha teenida. Kahtlemata just mitte nii õnnestunud, kui see ehk oleks võinud olla. Kuid hea üritus...ja Ines Aru on kambas, see tõstis aktsiaid. Samas selline pühapäevmeelelahutus, kus eriti palju pole vaja kaasa mõelda vaid lihtsalt natuke muheleda. Kahtlemata on ka selliseid tükke vaja, kuigi pean tunnistama, et teatrisse minnes tahaks alati midagi enamat.

77. Latern (Nargen opera)

Osades: Evelin Pang, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Priit Võigemast

Tätte jant Laulasmaa mändide all, oli värske, lahe, naljakas ja mõnus elamus igas mõttes. Tükk ise oli üpris lühike ja selline mitte eriti originaalne. Kuid mäletan, et naersin päris palju ja näitlejad olid tipptasemel. Selline projektiteater on tihti huvitav, kuna eri teatrite näitlejad saavad kokku. Seekord siis väga õnnestunult. Üks esimesi kordi, kus Evelin Pang-e sai näha. Hiljem selgus, et nad on Priiduga ka päris elus paar ja tänaseks isegi abielukaasad.

76. Grease (Nukuteater)

Osades: Priit Võigemast, Liisi Koikson, Evelin Pang, Sepo Seeman, Veikko Täär, Andero Ermel, Jaagup Kreem

Nukuteatri esimene linnahalli muusikal oli nii mõneski mõttes õnnestunud, kuid nii sama paljudeski asjades ebaõnnestumine. Muusikaliselt väga hea! Evelin Pang -e roll varastas kogu show. Kuid koreograafia oli tõeliselt igav ja ma mäletan, et hämmingus vaatasin tants tantsu järel plagiaate. Kuid lõppkokkuvõttes, oli selline päris ok tükk. Minu meelest oli paar Võigemast-Koikson muusikaliselt väga hea, kuid keemia ja "paar"-i mõttes absoluutselt sobimatud. Häiris ja Jaagup Kreem -i tegelaskuju ja eriti tema nimi. Aga jälle - muusikaliselt väga hea. Samuti olid kummalised need vanemad inimesed, nagu Reet Linna ja ma pole päris kindel, aga ka vist Mart Sander oli seal...ja Mart Sander mulle teatrilaval ei istu. Kuigi ka siin on erand...Chicagosse oli ta kui loodud. Aga võibolla ma mäletan valesti ja seal oli keegi teine mees, kes mind häiris.

75. Frankenstein (Emajõe suveteater)

Osades: Leino Rei, Hannes Kaljujärv, Helena Merzin, Karin Lätsim, Jüri Lumiste, Alo Kurvits

Selle tüki puhul oli pool selle headusest tänu kohale, kus seda mängiti - Tartu Ülikooli vanas anatoomikumis. Muidugi ajas see näitus seal süda pahaks ning mõjus tugevalt kogu hämarale atmosfäärile. Kuigi sisuliselt oleks tükk võinud olla õudsam ja ehmatada rohkem. Samas raamatu tasemele on raske sellise teatritükiga ulatuda. Sest see raamat on küll üks parimaid selles žanris.

74. Kuningas Lear (Draamateater)

Osades: Ita Ever, Jan Uuspõld, Andrus Vaarik, Ülle Kaljuste, Tiit Sukk, Laine Mägi, Sulev Teppart, Ain Lutsepp

Mitmeski mõttes eriline teatritükk. Muidugi eriline oli ka see, et käisime seda Raili sünnipäeva puhul koos kursakaaslastega vaatamas. istusime kolmanda rõdu viimases reas ja seetõttu oli kõik kuidagi kauge samas nägi hästi neid basseine, mis lavale oli ehitatud. Basseinide lisaks oli ka eriline see, et Ita Ever mängis meest...ehk Kuningas Lear-i. Kõik see kokku oli selle võrra häiriv, et sisulises mõttes see tükk minuni ei ulatunud. Ma pole ka muid Kuningas Lear-e üldse näinudki, et oleks võrdlusmomenti. Kuid minu meelest oli Ita igati efektne ja näitlejad suuremas osas kõik tipptasemel. Eriti Uuspõld, Lutsepp ja Kaljuste. Aga samas võin ka kellelegi liiga teha, sest väga täpselt enam tänaseks päevaks ei mäleta ka. Selliseid "erilisi" projekte peab aga ikka alati vaatama minema.

73. Roberto Zucco (Vanemuine)

Osades: Tambet Tuisk, Kaie Mihkelson, Riho Kütsar, Katrin Pärn, Katrin Leesmend, Raivo Adlas, Lembit Eelmäe

Selle tüki arvamused läksid meil K-ga täiesti lahku. Talle ei meeldinud, mulle meeldis. Istuma sattusime Eino Baskini kõrvale ning K -l oli võibolla ka sellepärast tähelepanu hajunud. Aga seda tükki peab "jälgima", et selle geniaalsusest ja sisust aru saada. Meeldis väga see puuri-lahendus kujunduslikus mõttes ning eriti hea oli lõpp. Vinge lavastus igas müttes ja Tambet Tuisk OLI Roberto Zucco!

72. Eesti matus (Draamateater)

Osades: Kersti Kreismann, Lembit Ulfsak, Ester Pajusoo, Tõnu Kark

Kivirähk ja tema tase on alati üle keskmise. See tükk oli kuidagi samas kodune ja armas, samas naljakas ning eestlaslik ja Draamateatri kahurvägi jälle laval. Kui Rehepapp oli selline "mittelavastatav", siis Eesti Matus -t sai vaadatud natuke eelarvamustega. Sellepärast, ehk meeldis kah natuke rohkem, kui muidu ehk selline tükk oleks meeldinud.

71. Kolm pikka naist (Draamateater)

Osades: Ita Ever, Elle Kull, Garmen Tabor, Andres Puustusmaa

Draamateatri väike saal ja esimene rida. Sellepärast jäi pärast mulje nagu oleks ise nende kolme vapustava näitlejanna seltsis seal. Ita Ever oli muidugi kõige keskpunktiks ja ka peamine põhjus, miks me seda tükki üldse vaatama läksime. Kuid samas on tükk ise palju auhindu võitnud ning edukalt lavastatud ümber terve maailma. See oli ka ehk esmatutvuseks Garmen Tabor -iga, kes on tänasel päeval häbematult vähe kasutatud näitlejanna. Igal juhul väga meeldis. Kuigi ehk mina polegi selle tüki sihtrühm. Puustusmaa ei meeldinud siis, ega pole ka kusagil mujal meeldinud. Nüüd elavat ja töötatavat ta Venemaal. Ehk seal on ta ennast leidnud ja ta on režissörina kordi parem, sest näitlejaks ta küll ei sobi.