Kuna filmifestival on täies hoos ning iga päev lisandub 2-3 vaadatud filmi ja mul on hetkel 11 filmi, mis veel jäänud kommenteerimata viimasel ajavaadatud filmidest (aasta esimeselt poolelt on suurem osa blogisse kandmata), siis otsustasin koondada siia ühe postituse alla neli 2 tärni filmi. Ehk siis rämpsule kalduvad üllitised, mida ma tegelikult pean suuremas osas aja raiskamiseks. Kuid eks igal ühel neil on ka plusse, ainult et miinused kaaluvad sedapuhku plussid üle :)
1. Wa pei on tänavuaastane Hong Kong-i "Võõrkeelse Filmi Oscarkandidaat". Režissöriks palju auhindu võitnud Gordon Chan ning see baseerub aastatel 1640-1715 elanud Hiina kirjaniku Songling Pu kirjutatud lool. Võiks arvata, et sellel ajal ei kirjutatud selliseid "õudus-muinasjutte", kuid siiski...mul on ju ka endal riiulis raamat "Libarebased ja kooljad" ning üks selline "libarebase" lugu oli ka see siin. Lugu ise räägib ühest naisest - Xiaowei-st (rahvusvahelise kuulsusega Xun Zhou), kes on deemon, ehk tema "kehakattena" kasutatava naise ihu all roomavad tuhanded ussid. Ja oh häda, ta on lootusetult armunud ühte uljasse Hiina kindralisse Yong-i, keda mängib Aasia superstaar Donnie Yen (tuttav ka mõne aasta tagusest "Hero"-st). Kuid Yong on abielus teise naisega -Peirong-iga, keda mängib kolmas Aasia superstaar, lati kurvasilme aga kaunis Wei Zhao. Deemon toitub inimeste südametest ja suudab tappa inimese palja puudutusega. Xiaowei tahab võita Yong-i südame endale (mitte söögiks vaid armastuseks:)) ning tal õnnestub end tema lähedusse sokutada. Ja siis hakkavad ükshaaval sõjaväe mehed surema...
Võiks arvata, et sellised tegijad ning selline filmitootjamaa nagu Hong Kong...ehk ju ta jälle on mõni tavaline kung fu film, aga ei, tegemist on üpris kõvasti romantikale kalduva filmiga. Kus põhiliseks teemaks ongi minu meelest armu-kolmnurk. Muidugi ega ei saa päriselt läbi ilma koreograafiliste võitlussteenideta ning stseenidega, kus inimesed lendavad ning hüppavad vabalt majade katustele või sealt alla... viga saamata :) kahjuks on lõpp liiga tobedalt muinasjutuline ning see rikub ka natuke tervikut.
Hinnang: 2 (Mulle ei meeldi tavaliselt sellised filmid ning sellepärast pole ma ka ehk kõige adekvaatsem sellele filmile hinnangut andma. Minu jaoks oli kohti, mis tundusid lausa naeruväärsed...negatiivses mõttes. Kohati tundus et isegi tehnilises mõttes pole tegemist tasemel filmiga. Ja selline tobe muinasjutu värk... ei, see pole minu jaoks. Selline hiiglaslikus stuudios tehtud filmi maitse jäi. Kõik need majakesed olid justkui kulissid, mitte päris majad. Ja viga oli ka dialoogide tekstides...need tundusid kohati ikka päris tobedad.)
Trailer:
---------------------------------
2. JCVD lühendi taga on peidus ei keegi muu, kui "Muscles from Brussles", härra Jean Claude Van Damme ise. Ehk nii peategelaseks kui ka peategelase näitlejaks on Jean-Claude Van Damme. Või peaks ütlema filmile vihjates - "piripilliliisu" :) Tõesti, kes oleks uskunud, et Van Damme näitleb kunagi filmi, kus ta tunnete pärast nutab :) Ja see on nii kole, kui vana mees saab aru, et ta pole oma elus millegagi hakkama saanud. Okei, mõni võiks ju väita, et see on eneseiroonia...aga igatahes ma ei mõista, miks seda filmi kontsekstist välja rebitud "tobedat" Van Damme "vestlust" vaatajaga vaja oli. Ükskõik, kas need olid ta päris tunded või mingi tobe stsenaariumi tekst, see oli möga!
Tegelikult pidin ma minema vaatama Rumeenia filmi Boogie, sest seal mängib Anamaria Marinca, kuid ma viimasel hetkel otsustasin ümber, sest igal pool kiidetakse, et JCVD-s teeb Van Damme oma elu parima rolli. Ning just äsja nähtud The Wrestler-is sai tõesti vingelt oma "elu rolliga" hakkama Mickey Rourke...ehk ma lootsin midagi samaväärset. Aga lootused läksid kildudeks kui film, mis tegelikult algas üpris paljulubavalt, muutus kohapeal tammuvaks igavaks pantvangidraamaks. Kuna asja idu näidati kohe alguses ära, ehk ajas mindi tagasi ning näidati mis toimus enne ning siis selle ajal "pantvangide poole peal" kui väljaspoolt oli juba lühidalt oluline näidatud tavainimeste ja politseide poolelt. Justkui vaataks kaks korda täpselt sama asja. Versioonidel polnud mingit mõttelist erinevust. Lugu oli liiga lihtne, et seda "mitme kandi pealt näidata". Mingil määral tõusis huvi kusagil 2/3 filmi peal kui mängu tuli Van Damme ema. See dilemma, et kuidas Van Damme saab hakkama oma ema silmis "vastiku mehe rollis"...see oli intrigeeriv. Kuid seda ei kasutata minu meelest piisavalt ära. On ka paar teist niidiotsa, mis ideena tundusid head, kuid filmitegijatel puudub ambitsioon neid ideid ellu viia.
Mäletan kunagi keskkooli ajal kui töötasin videolaenutuses, siis Van Damme filmid läksid alati hästi kaubaks. Kuigi ta ise natuke need siin filmis tahab alatähtsustada, tõid need ikkagi leiva tema lauale. Ise pole ma kunagi tema austaja olnud, ega hakanud selleks ka selle filmi põhjal. Kuigi võibolla kõigest hoolimata on see tema "elu roll" :)
Režissöripuldis minu jaoks võõras Mabrouk El Mechri ning koos paari teise kirjanikuga on ta ka filmi stsenaariumi autor. Naerda mina ei saanud, kuigi vahepeal tundusid mõned asjad rahvale millegipärast ka naljakad.
Van Damme pidi alguses ise ka festivalile kohale lendama, aga seletuseks miks ta ei saanud tulla oli see, et ta koerad on haiged :) Kusagil Taimaal... Võibolla tal oli lihtsalt häbi :) 48-aastane vana on ka teada tuntud noortele naistele ligi-ajaja. Hetkel juba viiendat korda abielus, mis sest, et teist korda naisega number 3. Filmis olevat tütart nimega Gloria, mängis "mitte2-tema-tütar ning sellenimelist tütart tal ka avalikult teada pole olemas. Kummaline fakt on ka see, et Van Damme õppis 5 aastat kunagi klassikalist balletti ning ta on ikka tõeliselt lühike, nagu ka selle filmi vangla stseenidest saab aru võrreldes teiste meestega. Ning teadupärast polegi tema päris perekonnanimi Van Damme vaid hoopis Van Varenberg.
Hinnang: 2 (vahepeal hakkas tõsiselt igav. Kuigi mulle tihti on meeldinud varem, kui näitleja mängib nö. iseennast (esimesena meenub Being John Malcovich9, siis seekord see polnud midagi erilist. Ja üldse väga harva suudavad pantvangi-filmid millegagi üllatada. See oli üks neid tavalisemaid ning igavamaid. Kogu idee oli ikkagi just mängida Jean Claude Van Damme karakteriga. Et mis siis kui selline "kuulsus" pantvangiks jääb või pantvange võtab? Pole seal ehk midagi muud erinevat kui et meedia kisendab ehk veel kollasema häälega kui muidu :))
Trailer :
---------------------------------
3. Tropic Thunder oli lahedate koomikutega tõsiselt nõme nö. Hollywoodi filmitööstuse üle naermine, kahju ainult et naerda said ilmselt ainult tegijad ise, mitte vaatajad...vähemalt mina küll ei saanud. Vaatasin seda suu ammuli ning mõtlesin, milline talendiraiskamine. Eriti vinge oli, igalt poolt kiitusega ülistatud Robert Downey Jr.. Tema "must mees" on tõest õnnestunud roll ning annab ehk kogu filmile mingisugusegi vaadatavuse. Film ise on kuidagi labane ning vastikult punnitatud tundega tehtud. Võibolla oleks Ben Stiller pidanud ise ainult näitlemise juurde jääma ning laskma kellegil teise "Action" karjuda. Sama lugu stsenaariumiga. See oligi ju kogu selle tobeduse aluseks. Kolmanda "sõbra" Jack Black-i kohta polegi muud öelda, kui et tema "peeretamisega" rahvalt odavat naeru välja kiskudes oma aktsiaid küll minu silmis ei tõstnud...ja ometigi ma just hakkasin tema näitlemisstiiliga harjuma.
Mul ei olegi midagi muud öelda filmi kohta, sest mingeid mõtteid see ju ei äratanud ega mingit naudingut pakkunud. Ahjaa, kiilakas muutuvat ja rasvast Tom Cruise-i oli küll vahva vaadata, kuid samas ta nagu ei sobinud oma rolli.
Lugu rääkis sõjafilmi tegijatest, kes "realistlikkuse" saavutamise huvides saadetakse päris sõjakoldesse. Kõik ei lähe muidugi nii nagu peab, kuid kõik püsivad oma roolides. Üksikasjaliku sisututvustuse võib lugeda siit.
Hinnang: 2 (punktid ainult Robert Downey Jr ja Tom Cruise-i make-up-i eest, kõik ülejäänud oli üks suur möga! Ja ometi tundus sellel filmil olevat kuhjaga potentsiaali.)
Trailer:
---------------------------------
4. Last "and" least - O' Horten. Tänavuaastane Norra valik riiki esindama Oscarite-gaalal. Kusjuures neil võib isegi hästi minna, sest eks seal akadeemias on ju kah keskmine vanus päris kõrge ning O'Horteni puhul ongi tegemist ühe pensionile jääva rongijuhi elupildiga. Film jälgib teda alates eelviimasest töösõidust kuni pensionilolemiseni välja.
Bent Hamer, kes on ka filmi stsenaristiks teeb justkui igavama versiooni ühest oma varasemast "veidrike-filmist" Salmer fra kjøkkenet (Köögilaulud). Sedapuhku on ta keskenud rohkem ühele karakterile ning temaga ümbritsevatele inimestele. Baard Owe mängib pensinär Odd Horten-it. Sobiv eesnimi tõesti :) Minu jaoks, häbi tunnistada ta varasematest filmidest ei meenu, kuid mehel on CV-s juba üle 60 mängufilmi. Ja ega tema süü see polnudki, et ma ei suutnud filmiga haakuda. Pigem ikka see lugu, milles on küll midagi, aga ma usun et rohkem sellisele pensionile minevale või olevale inimesele. See kurbus, kui inimene selles eas peab üksi olema, seda vaadata on nii kurb, kuid tegelikult üksik inimene ei pruugi teada ega tahtagi midagi muud. Ometi tundus, et talle meeldis sõbrustada selle vanamehega, kes end diplomaadiks väitis olevat, kui lõppude lõpuks kas ta oli diplomaat või leiutaja, sellel ju vahet polegi. Pigem oli kahju, et see pensioni-iga tähendab nii paljude sõprade kaotamist ning enese tarbetuna tundmist. Sellepärast ma arvan, oleks oluline tegeleda hobidega - need annavad igas eas inimesele särtsu ning meelelahutust.
Hinnang: 2 (mul oli millegipärast tõeline piin seda vaadata. Alguses veel kui ei teadnud ning ootasin, et midagi hakkab toimuma või et leian niidiotsa, millele selle filmiga seoses mõelda, aga kui selgus et see film ongi nüüd selline pensionieas üksiku inimese eluspildike, siis hakkasin lõppu ootama. Ja film on ju ajaliselt lühike kuid tundus hiiglaslikult pikk. Kuid sellest sõprusest selle eksentrilise vanamehega, kes veel oma eas autoga sõidab ja see Rootsi daam, kes talle hingele on jäänud läbi aastate, need kaks suhet olid justkui mingikski väljundiks sellest üksindusest. Kuigi teda ennast see üksindus ei tundunud vaevatki...igatahes ei julge soovitada!)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar