Jaanuaris käisin Valencias, Hispaanias. Kuna lennuk hilines Pariisis ümberistumisele õnnestus läbi hüpata Louvrist ja Mona Lisa üle vaadata. Vingemad elamused sain hoopis Rubensilt, Rembrandtilt ja Renoirilt. Valencias ringi vaadata ei õnnestunud. Aukonsul viis saabumisõhtul sööma restorani, kus tervet restorani (sisenemine toimus ringtrepi kaudu) ümbritsevatel seintel ujusid kalad ringiratast.
Lisaks õnnestus Stockholmis Bernsis käia Amy Macdonaldi uue plaadi esitluskontserdil. See oli tema uue plaadi maailma esiesitlus ja mina oli esireas :)
Tänu K-le, avastasin enda jaoks Märta Tikkaneni.
Dali näitus Moderna Museet-is - elamus!
Hakkasin Stockholmis tantsutrennis käima Stockholms Danscenteris.
Veebruaris põdesin raskekujulist Eesti-igatsust. Luuletasin ja unistasin, et pere saaks jälle kokku.
Krõbekülm oli Stockholmis. Koolimured.
Üritus Malmös.
Märtsis sain (ülla-ülla) jälle aasta vanemaks ja ühtlasi oli teatrikuu koos teatri aastaauhindade jagamisega. Üle aastate kõige õigemad nominendid. Muidugi oli terve aasta täis teatrit, seda ma iga kuu alla eraldi kirjutama ei hakkagi!
Hakkasime P-ga agaralt ujumas käima. 3-4 korda nädalas. P õppis ujumise ära!
Tänu K-le avastasin enda jaoks Virginia Woolfi.
Aprillis sai koos KH ja MM-iga mööda Taanit sõidetud. Tuhapilve hommikul oli mul sees kummaline tunne, et pean kiirustama lennukile. Napilt enne lendude sulgemist saimegi minema.
Münchenis, teel Ameerikasse koos VL-iga.
Esimest korda elus USAs - Kalifornias... peamiselt San Franciscos, aga ka lähiümbruses. SF on linn kus võiks küll pikemalt elada. See on kahtlemata mu lemmiklinn (nendest kus olen viibinud) terves maailmas. Oma mägise maastiku, trammide ja vee lähedusega. "Elu reis" siiani, mis sellest, et peale pühapäeva tuli iga päev pikad päevad tööl olla. Pühapäeval käisime kolleegiga ehtsat Ameerika baseballi vaatamas. Teine kolleeg korraldas ülipõneva ekskursiooni Pixar-i stuudiosse.
Stanfordi Ülikoolis Nordic Green.
Mais alustasin jooksutreeningutega. Sörkisin K sabas Stockholmis, hommikuti 14 km korraga - Södermalmist Djurgardenisse ja tagasi :) Alguses oli raske ja jooksmine väga ei meeldinudki. Praegu olen jooksu-fänn!
Ühtse Eesti Suurkogu Saku Suurhallis.
Tänu K-le avastasin enda jaoks Jeanette Wintersoni.
Esimest korda elus Hiinas. Lisaks tööle õnnestus Pekingis näha Keelatud linna ja joosta mööda Hiina müüri ning Shanghais läksid kõik päevad (peale ühe pühapäeva) Expol. Kohtusin Rootsi kuningaga.
Tollel "vabal" pühapäeval tegime väljasõidu lähedalasuvasse veelinna Xitang-i, mida võib näha ka filmis Mission Impossible 3.
Mais selgus ka see, et ülemus otsustas lõpetada ning mina sain tema asemikuks ning ühtlasi sain juunis-juulis tagasi Eestisse kolida.
K SEB 10km sügisjooksul oma vanuseklassis 40 parima naise seas. Hullult vinge ajaga - minu rekodist üle 5 minuti kiiremini.
Juuni keskel saigi Eestisse tagasi kolitud. P lõpetas Stockholmi kooli. Käis seal kokku 3 klassi (eelkooliklassi ja 1. ning 2. klassi), esimeseks klassijuhatajaks Mimmi. S-i esimene kooliaasta tagasi Eestis läks üle ootuste hästi. Ta on nii tubli!
K lõpetas raamatupidamise TTÜs.
Koos RL-i ja KH-ga Linnateatri lavaaugus Tule(t)öö kontsert Veiko Tubini, Sandra ja Kristjan Üksküla ning Mikk Jürjensiga.
Otseinvesteeringute Maailma Foorumil Tallinnas.
Avastasin Unheilig-i.
Juulis sai agaralt õhtuti suveteatrit vaadatud. Blogi sai 4-aastaseks!
Sirbis ilmus Meelis Oidsalu artikkel "Kutse danzule".
Maal külaline siil, kes käis meil trepist üles tuppa sööma.
Ülipalav suvi, päevatemperatuur tõusis tihti üle +30 kraadi.
Jooksin oma siiani kehtiva 10km rekordaja ja elus esimest korda 20km.
Aluseliste toiduainete dieet.
Augustis jätkus teatrisuvi.
Elus esimest korda käisin Walesis ja Kihnul.
Eestimaal möllasid tormid.
Presidendid sõprade üritus ja Birgitta festival.
Sirbis kirjutati Danzumehe blogist kirjandusblogina.
Septembris läks P esimest korda Eestis kooli. Töö Hamburgis ja Londonis. Eesti Maja avamine Helsingis.
Hamburgis osalesin esimest korda elus jooksuvõistlusel. Olin peaaegu 2 kuud enne seda küll jooksmata ja eks tulemus oligi vastav. Oma rekordist peaaegu 3 minutit aeglasemalt. Reeperbahn.
Kohtumine kirjanik John Grishamiga.
Ettevõtluse Aastaauhinnad Estonias. Intervjuu venekeelsele raadiole. Terve sügise märksõnaks on olnud välispoliitika.
Jaapani Suursaadikul külas. Hiina Rahvavabariigi sünnipäevapidi Lillepaviljonis.
Esimest korda tagasi Stockholmis pärast kolimist - Leivafestivalil Stockholmis.
Seenesügis. Oma aia vinge viinamarjasaak.
Oktoobris Ameerika tuur - Boston Massachusettsi osariigis (MIT-s ekslemas ja Harvardi Ülikoolis loengus. Boston Freedom Trail. Mike's Pastry. Jooksin mööda Charles Riverit nagu Murakami), Raleigh North Carolinas (ehtsas Ameerika Country Club-is ja ehtsal Ameerika laadal - kõrvitsad ja kurgid ja sead ja lehmad ordenitega :)) ja Pittsburgh Pennsylvania osariigis (seal sai ka muuseumitest läbi hüpatud - Carnagie Museum of Art ja Andy Warholi muuseum).
Sissepõige Madriidi. Museo Nacional del Prado. Intervjuu venekeelsele raadiole.
P-st sai vehkleja. (Valis ise endale trenni.)
Hakkasin käima Myfitness spordiklubis. K kinkis mulle elu esimesed jooksupüksid.
Novembris võitis S oma multifilmiga suure auhinna, tema filmi nädati Solarise kino suurel ekraanil. See ongi terve aasta suurim sündmus lisaks Eestisse tagasikolimisele!
Sportimine sai tõeliselt suure hoo sisse - 5 korda nädalas trennis ja seda vähemalt!
Pöff üle mitme eemalelatud aasta.
Detsembris käisin Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonial Nokia Kontserdisaalis.
Lastel vinged tunnistused - vanemal tüdrukul 9.klassis peaaegu kõik viied ja poisil 3.klassis ainult neljad-viied.
Üle pooleteise aasta töölt puhkus 10 päeva.
Koos töökaaslastega tehastekülastused Pärnus, Vändras, Keilas ja Tallinnas (sh.Ericsson).
Hambaarsti juures said kõik hambad korda :)
Ühe selleks aastaks antud lubaduse pidamisega sain hakkama ka - ei ostnud kordagi lahtiseid komme. Järgmisel aastal luban teha palju sporti, nautida palju kultuuri, tegeleda rohkem lastega ja muidugi olla üldse parem inimene. Aga kui midagi konkreetsemat, siis.... jooksen 2011.aastal maratoni ja lisaks Coca Colale ning lahtistele kommidele ei osta ma enam ka kartulikrõpse!
Aasta vahetub üllataval kombel Tallinnas üle mitme-setme aasta - kodust ümber nurga - Estonia Teatri ees Teatriväljakul. Algamas on Tallinna Euroopa Kultuuripealinna "aasta" ja ühtlasi kaob kroon ning kasutusele võtame euro.
HEAD UUT AASTAT!!!
reede, 31. detsember 2010
esmaspäev, 27. detsember 2010
What I talk about when I talk about running - Haruki Murakami
Olen juba käesoleva aasta aprillist vahelduva eduga käinud jooksmas. Siiani kokku umbes 50 korda. Korra sügisel sai isegi 10 km distantsil jõudu katsutud võistlusrajal Saksamaal. Eriti hästi ei läinud, aga kogemus oli huvitav. Sellest tiivustust saanud, olen terve sügise paar kolm korda nädalas jooksmas käinud. Vormiga veel päris rahul ei ole, aga uuest aastast võtan korralikumalt ette. Eesmärgiks mai lõpus Stockholmi maraton läbi joosta. Siiani on mu pikim ühte jutti joostud maa 20 km. Sellega läks natuke alla 2 tunni. Aga nagu Murakami oma jooksmishobi-memuaarides ütleb - distants, mis algab pärast seda, mis siiani olnud pikim, on tundmatu piirkond. Jah, tunnistan, mida lähemale tuleb maraton, seda rohkem ma kardan...Tegelikult ei vaja ma jooksmiseks inspiratsiooni. Ma tahan joosta. Alguses sundisin ennast, nüüdseks lausa naudin kui saan oma lemmikmuusika kõrva sättida, vinged - naise kingitud - jooksupüksid jalga tõmmata, USAst leitud jooksusärgi selga, vingeimast vingemate (extra special sisetaldadega) jooksutossud jalga tõmmata ning jooksma minna. Ütleme nii, et tegelikult see vinge varustus jookseb minu eest. Mina pean lihtsalt nad "välja viima" :) Kuigi ma iga kell eelistan looduses jooksmist (teen seda ka praegu talvel, kui maal käin), aga linnas koristamata lumistel tänavatel, ei saa seda tegevust eńam "jooksmiseks" kutsuda. Sellepärast võtan oma tossud ja natuke teistsuguse varustuse ning jooksen soojas, armsas, puhtas ja mugavas spordiklubis. Muusika möllab ikkagi kõrvades, aga silme ees ei ole mitte mööduv maastik vaid parajasti telekas jooksev telesari. Ka see on tegelikult mõnus, sest jooksmine ja sellest tulenev väsimus ununeb kohati sootuks ning tund jooksmist möödub kui lennates.
Jah, inspiratsiooni ma "ei vaja", kuid kui see juhuslikult ette satub, nagu näiteks see klipp youtubest: http://www.youtube.com/watch?v=l7smBb_dA5Y siis ega ma sellest ei keeldu...
Suureks inspiratsiooniallikaks on ka raamatud nagu Haruki Murakami "What I talk about when I talk about running". Pikk pealkiri, aga pikk on ka maratonijooks, millest see peamiselt jutustab :) Raamat ise on lühike ja saab liiga kiiresti läbi! See on tõeline jooksuisuärataja. Murakami-sensei räägib enda jooksuharrastamisest, maratonijooksmisest, raamatutekirjutamisest, triatlonist, erinevatest linnadest, inimestest ja kõige selle kõrval ka vananemisest, arenemisest ja pühendumisest.
Vanaduses on tegelikult vähemalt 1 hea asi, see et lepib elama sellega, mis on olemas. Praegu ma ilmselt veel siis "vana" ei ole, sest mu hing on täitmatu. Tahan pidevalt juurde (muidugi mitte kilosid :)), tahan pidevalt saada paremaks, näha ja kogeda uusi elamusi, täita end emotsioonidega. Selleks on muidugi vaja ka raha, mida Haruki oma raamatus ei puuduta... tema on endale andega selle kõik saavutanud, et saab lubada harjutamist Havail, paar maratoni aastas erinevates maailma paikades... Aga kes tahab see saab, tuleb ainult unistada ja töötada selle nimel.
Muidugi ei puudu "jooksuraamatust" teemad, mis puudutavad kõiki jooksjaid, nagu näiteks see kuidas jooksja on ülitundlik jalanõude detailide kohalt. Kuidas jooksjad vaatavad neid, kellest nad iga päev joostes mööduvad. Seda teen ka mina... eriti teised jooksjad, kes jooksevad samal kellaajal (mina jooksen hommikuhämaras). Nendega tekib nagu hõlmamatu sõprusside. Ja ma ei väsi kordamast, et jooksjad on "ilus" rahvas, sõna otseses mõttes!
Noored kiired tüdrukud, kes jooksevad keskpikkusega maad, jooksevad kiiresti Murakamist mööda, aga "nad polegi mõeldud pikamaajooksjateks". See annab minusugusele aeglasele jooksjale mingisugust lohutust. Ehk olen mina oma aeglasema sammuga siis just "pikamaajooksja"? Veel lohutab mind see, et Murakami tippvorm jooksmisel oli "neljakümnendate" teisel poolel. Pärast seda kui tahes kõvasti pingutada, ikkagi lähevad maratoni ajad kehvemaks.
Murakami jooksis oma esimese maratoni 33 aastaselt ja raamatus viimane kord 56 aastaselt (aga muidugi ta jätkab ka praegu). Maratoni joostes ei võistle ta mitte teistega vaid iseendaga. usun, et see on minuga samuti. ka 10 km ei jooksnud ma võidu teistega, vaid ikka iseenda parima ajaga. Ega ma võita ei suudaks nagunii neid tõsiseid sportlaseid, miks siis üldse nende järgi end seada :) Ka Stockholmi maratonile olen seadnud eesmärgi - see läbi joosta ja just nimelt joosta, st. mitte kõndida ühtki sammu. Ka Murakamil on sama reegel, mis minul - kui jooksed, siis tuleb joosta. Mina ka ei suuda sammugi kõndida, isegi väga väsinuna, kui ma tegelen "jooksmisega". pärast kõndimist ma ei suuda enam joosta. Siis mu jooksmine muutubki vaheldumisi kõndimisega jooksuks - ei saa enam hoogu sisse. Ehk nagu Murakami tabavalt ütleb - rikud üht reeglit, hakkadki reegleid rikkuma. Noh ja eks ma ju loodaks aega alla 5 tunni :), aga see pole eesmärk omaette - peaasi on lõpuni jõuda!
Söömine, kaal ja jooksmine on kolm teemat, mis justkui eksisteerivad käsikäes. Olen enda jooksmise pealt tähele pannud, et kui kaal on väiksem, on ka aeg parem, aga samas energiat peab ka olema ning seda peab jätkuma. Maratonil on ju teadatuntud krambid pahad kimbutajad - võivad mõne jooksu isegi katkestada. Selleks tuleb magneesiumitabletid ilmselt sisse võtta ning banaan aitavat ka...
Murakami jookseb iga päev keskmiselt 10 km, aga mõni päev jääb vahele. Siis teinekord jookseb jälle topeltpika distantsi (minu rekordnädalad siiani on 40-50 km vahemikus). Suvel soojadel ja vihmavaesematel aegadel jookseb ta rohkem, talvel ja külmaga vähem. Lahe, et poolmaratoni jooksis Murakami (küll nagu ta ise väidab 80% jõuga) minu ajaga.
Nagu mainisin - sama palju kui see raamat on jooksmisest on see ka vananemisest. Lahe viide Rolling Stonesile on lk 18.- kirjutan selle lõigu oma teksti alla. Nagu joostes oleks võimalik ka natuke vananemisese eest ära joosta. Muidugi kui võtta selle "saatuse-teooria" järgi, et meile kõigile on määratud teatud arv südamelööke ja joostes paraneb vorm ning mida parem vorm, seda aeglasemalt ka süda lööb... seega saab ka ettemääratud südamelöökide arv hiljem täis ja elu tuleb pikem.
Ühes loos kirjeldab Murakami üht hoopis ekstreemset ettevõtmist, nimelt 100 km jooks Jaapanis. Seal on vahepeal silt, et kui jookseksid maratoni, siis nüüd saaks jooks läbi. See on juba liig mis liig. Kuigi Murakami jutustab, et kohalikud vanemad prouadki osalesid jooksul, seega kõik on ikkagi vastupidavuses ja treenituses kinni ning inimvõimetel pole piire...
Murakami järgi ka arsti juures käies tunneb üks hea ja korralik arst ära, et Sina oled ilmselt jooksja :)
Üks tavalisemaid küsimusi, mida mitte-jooksjad jookjatelt küsivad, on see, et millest nood nii pika aja jooksul mõtlevad. Murakami muidugi naerab selle peale ja ütleb, et mõnikord jooksjad ei mõtlegi midagi, lihtsalt jooksevad. Minul sellist "mõteteta jooksu küll ette pole tulnud, kuigi ma ju ei jookse ka nii palju. Kui iga päev jookseks, võibolla siis mõnikord tõesti lihtsalt jookseks ka. Samas neid pilla-palla mõtteid ongi raske kirjeldada ja lõiguti mõtlemine siit-sealt ongi justkui mitte millelegi mõtlemine. Mind ajab väsinult joostes kõik närvi ja pahaseks, tihti isegi lemmiklaulud mõjuvad tüütavalt.
Murakami hakkas jooksma 33selt, see on ka aeg millest peale ta ise end tõeliseks kirjanikuks peab. Ta tunneb ja on rääkinud mitmete kuulsate jooksjatega ning nendib, et ka suured kuulsad jooksjad mõtlevad iga päev, et tahaks pigem kodus hommikul voodis põõnata selle asemel, et jooksma minna. Asi on lõppude lõpuks distsipliinis. Natuke ka selles kuidas meie prioriteedid muutuvad ajas.
Räägitakse ju et tõeline mees on see, kes on ehitanud oma kätega maja, kirjutanud raamatu ja jooksnud maratoni. Esimene neist tundub minu jaoks hetkel absoluutselt võimatu, aga kahe ülejäänuga ehk saaks hakkamagi. Igatahes on maraton kindlalt plaanis järgmisel aastal. See on ehk ka kolmest kõige lihtsam?
Nagu tema ise nii ka mina imestan, et kuidas üldse on võimalik jooksuvõistlust nii läbi teha, et ei anna endast parimat - meelega? Raamatus on selgelt tunda, et justkui põhisihina kirjaniku jaoks raamatus olev New Yorgi maraton, et mida lähemale see tuleb, seda olulisemaks see Murakami jaoks muutub. Paarkümmend päeva enne jooksu polegi ta jaoks enam midagi tähtsamat. Jõuda finišisse, kordagi kõndimata ja nautida jooksu - need kolm ja sellises järjekorras ongi eesmärkideks. Sobivad imehästi ka minule!
Raamatut lugema hakates ma ei teadnudki, et suur osa sellest toimub ka Bostonis, kuhu ka mina vahetult pärast raamatu lugemist teel olin. Vaatasin Charles Riverit hoopis teise pilguga kui ma oleks seda teinud raamatut lugemata. Muidugi käisin ka seal jooksmas! Nägin ja kogesin mitmeid asju, millest Murakami kirjutab. Ja kui hea ning mõnus oli seda raamatut meenutades seal joosta - sõnul kirjeldamatu! Olin ja olen õnnelik sellise võimaluse üle. Ühtlasi sai ka linna avastada ning tunda ära mõned kohad näiteks "The town" nimelisest selle aasta filmist, mis samuti toimub Bostonis. Ka minu jooks viis Charlestown-i poolele üle silla, jooksin võidu Charles Riveril sõitvate paatide ja purjekatega. Charlestownis see õhkkond, mille annab Harvardi ülikool ja MIT... need inimesed "Boston" ja "Harvard" kirjutatud rinnale või seljale... ning otse loomulikult ka ponisabaliste juustega ülikoolitüdrukud, kes seal samuti jooksevad (muideks facebook-i jooksufänid teavad, et sellel nädalal on Bostoni maratonini jäänud vaid 16 nädalat!!!)
Jutt kulgeb raamatus tihti mitmes ajastus, üks selles mis on parajasti käsil ning teine selles, millest Murakami jutustab. Ka peatükkide algused annavad aimu, millal ja kus ta oma memuaare kirja paneb. Mingil hetkel tunneb Murakami, et lihtsalt jooksmisest enam ei piisa ja vahelduse mõttes ta laiendab ka oma treeningprogrammi - hakkab tegelema triatloniga. Veel 1 iseloomuomadus, mis mulle Murakami juures meeldib on see, et ta võttis endale noore ujumistreeneri. Näidates sellega oma avatud meelt ja (minu meelest ka) kõrget IQ-d. Noored võivad olla teatud asjades ka vanadest targemad. Suurem osa inimestest on liiga uhked ja tegelikult rumalad suutmaks endas seda uhkust alla suruda, et võtta noorema inimese nõu kuulda.
Kõrva taha tuleb panna ka sake, mida Murakami soovitab - Shinehari Tsuru.
Raamatu lõpus saab ka ülevaate triatloniläbijate muredest ja rõõmudest. Huvitav tõsiasi on ka see, et inimene on rahul kui ta annab endast parima, isegi kui ei saavuta midagi erilist. Aga just see rahu iseendaga, et on omalt poolt kõik teinud. Minuga on vist tegelikult teisiti, sest minu sisemised vitsad laksuvad nii ehk naa, sest alati oleks justkui saanud veelgi paremini. Täitmatu hing on vist selle nimi?
Ja lõpuks veel see pühendus, mis kirjutatud raamatu järelsõna lõppu, tegi mu hinge hellaks. Mis sellest, et mina just nende hulka ei kuulu, keda ta silmas peab, aga kõik see äratundmisrõõm mida raamat pakkus tekitas tunde, nagu tõesti tunneks Murakami-san-i isiklikult.
Naljakas, lõpetasin selle raamatu lugemise lennukis ning minu taga istuv mees tutvustas just sedasama raamatut oma sõbrale (ka tema just luges seda). Tema kirjelduse järgi võis aimata, et ta oli sama vaimustuses nagu minagi :)
Hinnang: 5 (ülimalt soovitatav kõigile, kes jooksmisega tegelevad või on mõelnud hakata sellega tegelema, aga huvitav lugemine ka kõigile teistele! Nii põnev on päris elu ja need on ju ühe maailma kuulsaima kirjaniku mõtted ja teod. Ta on nii tubli, aga sama tubliks võib saada meist igaüks! Ja kes teab, võibolla veelgi tublimaks - peab olema pealehakkamist, tahet, püsivust ja pühendumist ning kõik on võimalik! Igatahes on ta vähemalt kahe punktiga minust ees tõeliseks meheks saamisel - kuigi kes teab, võibolla on tal ka juba maja ehitatud :))
Sometimes taking time is actually a shortcut.
lk 18. - Mick Jagger once boasted that "I'd rather be dead than still singing "Satisfaction" when I'm forty-five." But now he's over sixty and still singing "Satisfaction".
lk 115. - Usually when I approach the end of a marathon, all I want to do is get it over with, and finish the race as soon as possible. That's all I can think of. But as I drew near the end of this ultramarathon, I wasn't really thinking about this. The end of the race is just a temporary marker without much significance. It's the same with our lives. Just because there's an end doesn't mean existence has meaning. An end point is simply set up as a temporary marker, or perhaps as an indirect metaphor for the fleeting nature of existence.
Unenäokohvik - Rakvere Teater
Aasta viimaseks teatrietenduseks jäi Jaanika Juhansoni lavastatud Doris Kareva luulega täidetud unenäoline kohvikukülastus. Rakvere pangahoone saal (see sama, kus mängitakse ka Toatüdrukuid) on muudetud restoraniks, lokaaliks mille laudade vahel ja seinte ääres, saaliotsas asuvas baaris ning vastaseinas asuval laval liiguvad ringi nii mineviku(kaduviku)vaimud kui ka praeguse aegruumi inimesed. Vaatajaid kutsutakse unenäomaailma - "unistustemaale". Seal on kõik hea ja ideaalne. Ettepanek on väga ahvatlev, kellele ei meeldiks olla kohas, kus unistustest saab reaalsus, kus kõik on lihtne, kõikjal on armastus ja keegi ei saa kunagi haiget.
Ülle Lichtfeldt-i tegelane on naine, kelle vanemate armastuslugu elustub läbisegi tema enda armastuseotsingutega. Isa ja ema on aastaid elanud koos. Naine armastab meest, aga meest kisub teise juurde. Nagu ikka selleks, et aru saada, kas teine armastab, tuleb tal lasta vabalt lennata - kui ta tuleb tagasi, tähendab armastab, kui mitte, tähendab ju see pole siis nii loodud. Unenäokohvikus valu ei tunta. Unenäokohvikus lastakse teisel minna. Unenäokohvikus ei tehta skandaale, ei solvata teist, ei elata edasi valus ja armastusetuses. Unenäokohvikus minnakse eluga edasi ja leitakse uued armastused - veelgi paremad, veelgi ilusamad, veelgi kuumemad.
Õige kuumaks läheb tänapäevalikumates armastusleekides. Kavalalt moderntantsulikult seatud suhtlemine "kahe mehega" korraga ja/või vaheldumisi; katsetused oma sugupoolega - kuum naistevaheline suudlus - unenäos ei saa ju kontrollida seda, kellega suudled... naistevaheline võitlus, sisemised pained ja pinged, ahvatlused ja hirmud. Ja unenäokohvikus tulevad need tunnetepuhangud teineteisele tihedalt jätkuvate lainetena.
Doris Kareva on olnud juba aastaid minu lemmikluuletaja, olen sellest ka siin blogis korduvalt kirjutanud. Kui alguses tundus, et väga palju etenduses minu lemmikluuletusi temalt ei kõla, siis mida etendus edasi, seda paremaks need luuletused ka läksid, seda rohkem neid lemmikuid pudenes näitlejate suudelt. Ka paar kõige-kõigemate seast kanti sisu sees ette - "Lõpp", ehk "ma ootasin sind sellel külmal päeval..." ja "Oli tuul, suur tuul sel päeval" - kuigi see luuletus oli mixitud veel ühe kolmanda lemmikuga, nimelt "Üle kuristiku" luuletusega kokku ning osa luuletusest oli ära jäetud. Kuid tervik toimis ka nii ja ehk sisule mõeldes sobivamaltki.
Olen luulet "kuulates" tavaliselt ülikriitline. Luule on minu jaoks peaaegu ainult ise lugedes mõistetav ja suhestumiseks vastuvõetav. Harvadel juhtudel nagu näiteks siis, kui Mikk Mikiver loeb Walt Whitmani, Anu Lamp või Kersti Kreismann mõnd lemmikut või kui keegi esitab ühe luuletuse eraldi - näiteks Silvi Laidla "Siin ja praegu" saates lugedes Betti Alveri Tähetundi - see mõjus ja läks hinge... Unenäokohviku näitlejate sekstetist, kes laval olid, meeldis minule kõige rohkem kui luuletusi luges Volli Käro. Ent ometi ei suuda ma tegijate otsust andestada, et just tema luges "Lõpp"-u. Jah, sisuliselt sobisid need sõnad ka tema tegelasele, kuid minu jaoks peaks seda luuletust lugema naine (kas poleks olnud palju kurvem, kui Helgi Annast seda oleks lugenud? Või veel parem Ülle Lichtfeldt ühele mustadest unenäomeestest? Kärol tuli see teisele lõigule otsa ja kiiresti rutates ettevuristades. Olin hetke nii solvunud, nagu see oleks tähendanud kogu etendust minu jaoks... Teatrikaaslasega vesteldes tõi ta välja tõsiasja, et põhjamaa inimesed ongi sellised, kes ei saa sõna suust ja siis ise vaikselt kodus mossitavad - ootavad ja igatsevad ning lõpuks imestavad, et miks nad armastust ei leia. Ja ega palju vahet pole, nii naised kui mehed... ja mehed vaatet veel eriti. Mina olen seda luuletust võtnud alati just naise sõnadena, naiselikkuse olemuse kehastusena ja mul on ikkagi raske leppida, et etenduses seda esitas mees. Ja mis siis, et Ivo Linna seda ka kunagi laulis. Minu jaoks oli, on ja jääb see "naise luuletuseks"!
Teine asi, millega rahule ei jäänud, et ikka ja jälle on see nii, et vanem mees läheb noorema naisega. Ju see on tõsi, et tavaliselt juhtub sedapidi, aga ma ei taha, et alati on nii nagu "tavaliselt"... kas siis Unenäokohvikus ei võiks olla eriliselt kuidagi... Jah, see võib kõlada jonnimise või juuksekarva lõhki ajamisena, kuid oleks tahtnud mingit teistusugust lahendit...
Sisulises mõttes ma ei saa aru, miks ma samastusin selle naisega, kes maha jäeti. Ma olen ju mees. Tahaksin küll loota, et ka minus sellises olukorras oleks piisavalt närvi lasta teisel minna. Kui teine ei armasta, siis ei saa teda ka armastama sundida. Ja parem kui läheb, kuiet tekivad valed ja vassimised, mis rikub lõpuks mõlema elu pikkadeks aastateks. Nii on võimalus edasi minna ja uus armastuski leida. Kuid ma ei saa aru, miks ma alati samastun haiget saajaga sellistes olukordades, rõhk sõnal alati(!). See oleks justkui saatus, mis kuulutab ka minu kurbust ette. Naisele sellest rääkides, sain teada, et ka tema kujutab alati end just sellesse rolli, kes peab laskma teisel minna. Kummaline. Ju me siis väärime teineteist ja kumbki ei pea lõpuks narrinina ette panema...
Väga meeldis muusikaline kujundus. Üks aasta parimaid. Eriti teise vaatuse Ülle Lichtfeldti romanss, aga ka siin-seal akordioni kasutamine tõi mingit huvitavat balkanlikku efekti, killuke slaavilikku, kuid tegelikult ei midagi konkreetset. Kokku vist päris "eesti" siiski. Mingi viis oli õrnalt tuttav ka (võibolla mulle ainult näis nii) aga lõppude lõpuks vist suurem osa siiski originaalmuusika. Igatahes toetas tükki ja atmosfääri teket väga hästi. Samuti meeldisid kostüümid ja üldse Erki Kasemetsa kunstnikutöö ning ilmselt hetkel vabariigi üks parimaid valgustuse loojaid - Linnateatrist kaasatud Priidu Adlase koostatud valguskaart.
Lauri Kaldoja on nii vinge täiendus Rakvere Teatrisse, et lausa ootan, et ta igas tükis osaleks. Õnneks tiirles ta just minu laua poolel saali rohkem. Võimas hääl, kergelt paheline karakter ja muidugi oma klahvpilliga pani ka paar korda vaatama, et kes seda just sobilikku nooti parajasti mängib, isegi kui tegevus toimus teisel pool. Samas originaalmuusika heliloojaks ju hoopis Tarmo Kesküll, kes moodustas ka koos Lauri Kaldoja ja Margus Grosnõiga taustamuusika-kohvikutrio.
Hea leid oli Rakvere Teatrile ka Natali Lohk. Tema võõramaapärane olek; pikad, võimsad ja lopsakad tumedad juuksed. Väga sobiv häälematerjal - kergelt kare ja kahisev - paha tüdruk(?), veetleja ja võrgutaja (?) Või lihtsalt armunud? Jõuline ja võimas esitus!
Etendus tõesti tiirleb siin ja sealpool - lavadel, vannis, kirstus ja kappides. Baaris, kohvikus ja magamistoas...
Mõned ilusaimad hetked lavastusest, mis mõni päev hiljemgi veel meenuvad - Helgi Annasti ning Ülle Lichtfeldti ema-tütre stseen, Volli Käro narrina Ülle süles hellas kallistuses, Ülle kahe mehega "trikke" tegemas, see kuidas Ülle Natalile käe ulatab, kui too ei saa üles, et oma mehe, ehk Ülle isaga minna - see on märgilise tähendusega! Ülle teise vaatuse laul. (Kõlab nagu Ülle, Ülle, Ülle :) Tegelikult ikka sama palju Volli, Natali, Lauri, Helgi, Margus ja Tarmo ka.) Ning muidugi kogu see argipäevahall ning armastusetusest siiski pidevalt kohalolev kurbus Helgi Annasti ja Volli Käro stseenides (veel üks luuletus, millest ma Volli lugemisel aru ei saanud - et miks just tema tegelane ja miks Helgile, nimelt:
Ja ma armastan Sind
sest ma armastan Sind.
Milleks kohtuda -
Sa oled minu jaoks õhk.
Kõikjal kohal.
Ta ju armastas teist naist... kas see oli mõeldud iroonilise või ilkuva repliigina? Aga seda ju see luuletus ei tähenda!!!
Samas see üks pilk Volli Käro näos, mida oli läbi kogu teatri(panga)saali õhu tunda (ja muidugi näha), kuidas ta tahab tegelikult teise naise juurde (see kõik oli tõesti näha tema näos! ja mul tulid külmavärinad, milleks üks näitleja võimeline on)... see oli teatriime. Volli on imeline näitleja!
Lisaks pakuti "lokaalile" sobilikult ka juua-süüa. Head ja mõnusalt juusturikast quiche-i moodi soolast plaadikooki ja mitte "nii" head - hästi vahukoorerikast - magusat kooki. Kõrvale maitsvat ingveri ning teiste maitsetega maitsestatud teed ja need kes autota olid tulnud, said ka pitsi Vana Tallinnat... või noh, autoga inimeste kaaslased ka kaks pitsi :) Baar oli ka avatud, niiet kohvi sai koogi kõrvale (ja minusugune janune pudeli vett).
Hinnang: 3+ (minu lauas istunud vanem paar uuris kavalehte ning arutles omavahel, et ei tea, kes selle lavastanud on, et ilmselt on diplomitöö. Karm hinnang, kuigi just diplomitöödes ongi vajalikku armastust oma töö vastu palju rohkem kui realavastustes. Juhanson on minu meelest päris hästi saanud sellise raske mänguruumi loomisega hakkama. Sisu on luuletuste vahelt leitav ning täiesti olemas. Meeldiski see, et polnud väga selgepiiriliselt välja toodud, ehk andis igale vaatajale võimaluse ise suhestuda sellega... täpselt nagu luulegagi ju iga inimene suhestub erinevalt. Nii esmamuljena tundub, et päris palju oli ka Kareva raamatut "Mandragora" kasutatud, millest Linnateater mõni aasta tagasi tegi juba lavastuse. Selles suhtes ju midagi väga "eriist" polegi. Tegelikult eriliseks tegi kogu see kooslus - valgus, koht, tekst, muusika ja näitlejad - unenäolisus. Hinnang peaks tegelikult olema palju kõrgem, arvestades seda kui palju ikkagi Kareva mulle meeldib, kuid just need mõned ja ma pean rõhutatult silmas "minu jaoks" tehtud valed valikud ei lase mul seda tükki kõrgemalt hinnata. See polnud justkui päris Kareva. Sest sügav luule pääseb ikka kõige paremini mõjule ise oma pea sees seda lugedes ning vajadusel mõttepauseidele ruumi andes. Etendamise jaoks vajalik jätkuv luulevool seda võimalust ei anna, kuigi õnneks enamvähem kõik luuletused olid juba eelnevalt tuttavad ja sellepärast laskis keskmisest kiirem kuulatu läbitunnetamine nende taustaks olevale loole raamid luua. Palju oli ju ka õigeid valikud, nagu näiteks luuletus "oli suur tuul sel päeval".... Jah, mulle meeldis selle tüki sisukus, meeldis luule, meeldisid need kõik komponendid eraldi. Tervikuna siiski soovitatav eelkõige just atmosfääri, heade näitlejate ning Kareva luuletuste pärast.)
Tekst etenduse kodulehelt:
Doris Kareva / Jaanika Juhanson / Tarmo Kesküll
UNENÄOKOHVIK
Lavastaja Jaanika Juhanson (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
Originaalmuusika autor Tarmo Kesküll
Kunstnik Erki Kasemets
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Unenäolises lokaalis rändavad Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Volli Käro, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja ja Tarmo Kesküll.
Rakvere Pangamajas võõrustab teatrikülastajaid Doris Kareva luulest inspireeritud unenäoline kabaree-kohvik, kus kõlab elav mõrumuusika ning laudadel ootavad kuumad joogid, koogid ja naps. Kohvikumelus istub üks naine vastamisi mineviku ja olevikuga. Unenäosündmused hargnevad, aeg kiireneb ja peatub.
Esietendus 10. detsembril Rakvere Pangamajas.
----
Need paar luuletust, mis olid kokku miksitud, mõtlesin, et kirjutan eraldi siia üles. Lisaks veel ühel lemmiku, mida üle pika aja etendus jälle meelde tuletas.
Oli tuul, suur tuul sel päeval.
Ta lahti ei lasknud mu kätt,
kui tahtsin tõmmata ära.
Ma mõtlesin: teised näevad.
Ma kartsin ta silmade sära,
kui ta mind vaatas.
See pätt,
see võllaroog, kelm ja lurjus,
keda igaüks häbistas.
Ei kurjus, ei pilge,
vaid kurbus
ta pilgus mind läbistas.
Tule, ta ütles.
Tuled?
Mu jalad ei liikunud maast.
Ta silmade õitsituled
mus loitsid kui põlev laast..
Jaa, ta noogutas, võlla!
Ja naeris.
See tume maa,
need kaledad inimesed
teisiti tahta ei saa.
Kes ise ei julge olla,
see teise valgust ei salli.
Tuul tõstis ta punase salli
See loitis kui tulehaav.
Tagasi, tüdruk, kuuled!
meile majadest kisati.
Ta kuumad ja kurvad huuled
veriseks visati.
Tagasi, tüdruk, kuuled!
Ega me tea, mis on taga,
rohkem kui seda, mis ees
ta lausus:
Jää jumalaga.
Mu hinge hakkas see mees,
ta troostitus tões ja vaimus,
ta minek viimseni vaba.
Oota, ma kisendasin.
Sina, meeletu, ainus, Oota!
Oli tuul, suur tuul sel päeval.
Me läksime üle mäe
ja teadsin, et neid, kes jäävad,
ma elu sees enam ei
näe...
----------
"Üle kuristiku"
Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
----------
"Me elu on me elu ainus mõte"
Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
----------
Lõpetuseks paar lemmikut Doris Karevalt veel, mis meelde tulid, aga mida etenduses pole:
Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu -
Suurt Vaikimist -, Sul vaatan järele.
Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
ma olen - tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdnud
end olen - kust?
Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?
Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.
----------
"Kui kõnelda üksainus kord"
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
----------
"Ei jõua kirjutada puhtandit"
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi -
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus.
pühapäev, 26. detsember 2010
Postimehe (ja ka teiste) teatri- ja kirjandusaasta tib(p)ud
Nagu Sirp, nõnda ka Postmees uuris asjatundjatelt, mis neile 2010. aastal korda läks. Ja nagu Sirbiga nõnda ka Postimehega uurisin pliiatsi ja paberiga üle, mis need "kõige kõigemad" kokkuvõtteks on ja kas ehk endal midagi kahe silma vahele pole jäänud.
TEATER 2010
Eesti kõige kõvemad teatrikriitikud avaldasid arvamust, mis olid nende meelest aasta vingeimad lavastused ja lisaks nimetati mõngaid tipprolle ka.
Kõik 5 kriitikut mainisid:
NO99 - Ühtse Eesti Suurkogu
4 kriitikut mainisid:
Tartu Uus Teater - Ird, K.
3 kriitikut mainisid:
Albu projekt - Vargamäe varjus
Von Krahl - Idioodid
2 kriitikut mainisid:
RAAAM - Jõud
Rakvere Teater - Kadunud tsirkus
Näitlejatest väärisid käesoleval aastal esietendunud rollidest nimepidi äramärkimist:
Helene Vannari - Keskööpäike
Ita Ever - Augustikuu
Katariina Lauk - Iha jalakate all
Külli Teetamm - Üsna maailma lõpus
Andres Lepik - Rööv
Andres Mähar - Ühtse Eesti Suurkogu
Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi?
Jaak Prints - Ühtse Eesti Suurkogu
Mait Malmsten - Panso
KIRJANDUS 2010
Mõned kirjanduskriitikud küll kattusid ka Sirbi omadega, kuid ma usun, et ka sellest hoolimata olid tipud just need samad, mida ka seal mainiti korduvalt.
3 kriitikut mainisid:
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Viivi Luik - Varjuteater
Aare Pilv - Ramadaan
Indrek Hargla - Apteeker Melchior
Lauri Sommer - Kolm yksiklast
2 kriitikut mainisid:
Mats Traat - Õelate lamp
Urmas Vadi - Kirjad tädi Annele
Mihhail Šiškin - Veenuse juus
Sofi Oksanen - Puhastus
Enda jaoks panin korramainitud raamatutest veel kõrvataha Kaupo Meieli "Mu sokid on terved", William Somerset Maughami "Rangelt isiklik", Robert Calderi "Willie" ja Jaapani luuleraamatud.
Boonusena toon ära ka kirjanik Stephen King-i igaaastase Entertainement Weekly ajakirjas äratrükitud aasta TOP 10 raamatud:
10. David Benioff - City of thieves (ilmunud eesti keeles pealkirjaga "Varaste linn")
9. Kathryn Stockett - The Help (ilmunud eesti keeles pealkirjaga "Koduabiline")
8. Karen Russell - Swamplandia! (avaldatakse tegelikult alles 2011)
7. James Ellroy - Blood's a Rover
6. Karl Marlantes - Matterhorn
5. John Irving - Last night in Twisted River
4. Don Winslow - Savages
3. Laura Lippman - I'd know you anywhere (parim põnevusromaan)
2. Jonathan Franzen - Freedom
1. David Foster Wallace - Infinite Jest
Ja sama ajakirja enda toimetaja top:
10. The Surrendered, Chang-rae Lee
9. Rich Boy, Sharon Pomerantz
8. The Imperfectionists, Tom Rachman
7. Matterhorn, Karl Marlantes
6. One Day, David Nicholls
5. Skippy Dies, Paul Murray
4. The Invisible Bridge, Julie Orringer
3. 40: A Doonesbury Retrospective, Garry Trudeau
2. Room, Emma Donoghue
1. The Lonely Polygamist, Brady Udall
Irving, Franzen, Nicholls ja Donoghue on mul kõik mingil hetkel näpuvahel raamatupoodides olnud, et nendega kassa suunas minna, kuid siiani olen veel need poodi jätnud. Siit aga kinnitust, et ühel ilusal päeval...
Borders-i Favorite Fiction 2010:
Jonathan Franzen - Freedeom
Kate Morton - The distants hours
Nicole Krauss - Great house
Tana French - Faithful people
David Mitchell - The thousand autumns of Jacob de Zoet
2010 Pulitzeri võitis Paul Harding - Tinkers
2010 Bookeri võitis Howard Jacobson - The finkler question
2010 National Book Awardi võitis Jaimy Gordon - Lord of misrule
2010 Finlandia võitis Mikko Rimminen - Nenäpäivä
2010 Augustpriseti võitis Sigrid Combüchen - Spill. En damroman
2010 Goncourti võitis Michel Houellebecq - La carte et le territoire
2010 aasta Apollod:
Eesti ilukirjandus - Sinine on sinu taevas, Mihkel Raud
Tõlkekirjandus - Sinuhe. Egiptlane, Mika Waltari
Ajaloo- ja elulooraamatud - 101 Eesti ajaloo sündmust, Mart Laar
Lasteraamatud - Kaka ja kevad, Andrus Kivirähk
Luuleraamatud – Eesti haiku, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv
Ja nüüd peatage mind, sest läksin hoogu... Amazoni "Literature & Fiction" AASTA PARIMAD 2010 on ka siin.
TOP10 toimetaja valik:
10. The Lonely Polygamist, Brady Udall
9. Memory Wall: Stories, Anthony Doerr
8. One Day, David Nicholls
7. Skippy Dies, Paul Murray
6. The hand that first held mine, Maggie O'Farrell
5. Major Pettigrew's last stand, Helen Simonson
4. The Imperfectionists, Tom Rachman
3. To the end of the land, David Grossman
2. Freedom, Jonathan Franzen
1. Matterhorn, Karl Marlantes
TOP10 lugejate valik:
10. Major Pettigrew's last stand, Helen Simonson
9. In the company of others, Jan Karon
8. Heart of the matter, Emily Giffin
7. The thousand autumns of Jacob de Zoet, David Mitchell
6. The Imperfectionists, Tom Rachman
5. One Day, David Nicholls
4. House rules, Jodi Picoult
3. Matterhorn, Karl Marlantes
2. Fall of giants, Ken Follett
1. Freedom, Jonathan Franzen
Nagu näha, on ka ingliskeelse kirjanduse massiivse valiku juures palju korduvaid nimesid tippude hulgas. Huvitav kaua peab Franzeni, Nicollsi, Marlantesi ja Udalli raamatuid eesti keelde ootama? Kas enne jõuab need inglise keeles ära lugeda?
Järgmine aasta on ju Lugemisaasta... vähemalt minu jaoks :) Ega sellel aastal pannudki miskit erilist tähele... kaagutati küll, et on "lugemisaasta", aga midagi tavapärasest erilisemat ei juhtunudki. Siiani näiteks pole ühtki kirjandussaadet eesti telekanalitel.
Ja ega teatergi palju paremas seisus pole. Teatriõhtudki on ju kõik aetud eest ära ETV2- peale... Et rahvustelevisioon saaks põhikanalil BBC ja muude maade sarju näidata... kurb.
Kas ma ei palunud Teil siin ennist mind peatada... pole midagi teha, siit tuleb ka soomlaste aasta parimad raamatud (nimekiri ilmus Helsinkin Sanomat vahel):
Soome kirjandus:
Eva-Stina Byggmästar: Vagga liten vagabond
Joel Haahtela: Katoamispiste
Sami Hilvo: Viinakortti
Kari Hukkila: Kerettiläisesseet
Olli Jalonen: Poikakirja
Leena Lander: Liekin lapset
Tommi Melender: Kuka nauttii eniten
Hannu Mäkelä: Kivi
Markus Nummi: Karkkipäivä
Riikka Pulkkinen: Totta
Mikko Rimminen: Nenäpäivä
Asko Sahlberg: He
Alexandra Salmela: 27 Eli kuolema tekee taiteilijan
Harry Salmenniemi: Texas, sakset
Saila Susiluoto: Carmen
Märta Tikkanen: Emma ja Uno
Erik Wahlström: Flugtämjaren / Kärpäsenkesyttäjä
Tõlkekirjandus:
Andrei Astvatsaturov: Ihmiset alastomuudessa. Idiootti
Roberto Bolaño: Kesyttömät etsivät
Pat Cadigan: Mielenpeli. Avain
J. M. Coetzee: Huonon vuoden päiväkirja
Jean Echenoz: Pitkä juoksu
Odysseus Elytis: Ylistetty olkoon
Paolo Giordano: Alkulukujen yksinäisyys
Primo Levi: Hukkuneet ja pelastuneet
Ian McEwan: Polte
Herta Müller: Hengityskeinu (ilmunud ka eesti keeles)
Jo Nesbø: Panssarisydän
Amos Oz: Älä kysy yöltä (ilmunud ka eesti keeles)
W.G. Sebald: Saturnuksen renkaat (ilmunud ka eesti keeles)
Laurence Sterne: Sentimentaalinen matka
Steph Swainston: Kuolemattomien kaarti
Ja kõige viimaseks ka mu kolmanda kodumaa raamatukriitikute aasta lemmikud (need on pärit ajalehest Svenska Dagbladet):
5 kriitikut mainib:
Torgny Lindgren: Minnen
3 kriitikut mainib:
Sigrid Combüchen: Spill. En damroman
2 kriitikut mainib:
Beata Arnborg: Krig,kvinnor och gud. En biografi om Barbro Alving.
Bengt Emil Johnson: Aftonsånger
Cormac McCarthy: Blodets meridian
Lars Gustafsson: Om begagnandet av elden
Magnus William-Olsson: Ingersonetterna
Roberto Bolaño: 2666
Sofi Oksanen: Utrensning (PUHASTUS!!!!!!)
Puhastusega ongi hea lõpetada :)
TEATER 2010
Eesti kõige kõvemad teatrikriitikud avaldasid arvamust, mis olid nende meelest aasta vingeimad lavastused ja lisaks nimetati mõngaid tipprolle ka.
Kõik 5 kriitikut mainisid:
NO99 - Ühtse Eesti Suurkogu
4 kriitikut mainisid:
Tartu Uus Teater - Ird, K.
3 kriitikut mainisid:
Albu projekt - Vargamäe varjus
Von Krahl - Idioodid
2 kriitikut mainisid:
RAAAM - Jõud
Rakvere Teater - Kadunud tsirkus
Näitlejatest väärisid käesoleval aastal esietendunud rollidest nimepidi äramärkimist:
Helene Vannari - Keskööpäike
Ita Ever - Augustikuu
Katariina Lauk - Iha jalakate all
Külli Teetamm - Üsna maailma lõpus
Andres Lepik - Rööv
Andres Mähar - Ühtse Eesti Suurkogu
Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi?
Jaak Prints - Ühtse Eesti Suurkogu
Mait Malmsten - Panso
KIRJANDUS 2010
Mõned kirjanduskriitikud küll kattusid ka Sirbi omadega, kuid ma usun, et ka sellest hoolimata olid tipud just need samad, mida ka seal mainiti korduvalt.
3 kriitikut mainisid:
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Viivi Luik - Varjuteater
Aare Pilv - Ramadaan
Indrek Hargla - Apteeker Melchior
Lauri Sommer - Kolm yksiklast
2 kriitikut mainisid:
Mats Traat - Õelate lamp
Urmas Vadi - Kirjad tädi Annele
Mihhail Šiškin - Veenuse juus
Sofi Oksanen - Puhastus
Enda jaoks panin korramainitud raamatutest veel kõrvataha Kaupo Meieli "Mu sokid on terved", William Somerset Maughami "Rangelt isiklik", Robert Calderi "Willie" ja Jaapani luuleraamatud.
Boonusena toon ära ka kirjanik Stephen King-i igaaastase Entertainement Weekly ajakirjas äratrükitud aasta TOP 10 raamatud:
10. David Benioff - City of thieves (ilmunud eesti keeles pealkirjaga "Varaste linn")
9. Kathryn Stockett - The Help (ilmunud eesti keeles pealkirjaga "Koduabiline")
8. Karen Russell - Swamplandia! (avaldatakse tegelikult alles 2011)
7. James Ellroy - Blood's a Rover
6. Karl Marlantes - Matterhorn
5. John Irving - Last night in Twisted River
4. Don Winslow - Savages
3. Laura Lippman - I'd know you anywhere (parim põnevusromaan)
2. Jonathan Franzen - Freedom
1. David Foster Wallace - Infinite Jest
Ja sama ajakirja enda toimetaja top:
10. The Surrendered, Chang-rae Lee
9. Rich Boy, Sharon Pomerantz
8. The Imperfectionists, Tom Rachman
7. Matterhorn, Karl Marlantes
6. One Day, David Nicholls
5. Skippy Dies, Paul Murray
4. The Invisible Bridge, Julie Orringer
3. 40: A Doonesbury Retrospective, Garry Trudeau
2. Room, Emma Donoghue
1. The Lonely Polygamist, Brady Udall
Irving, Franzen, Nicholls ja Donoghue on mul kõik mingil hetkel näpuvahel raamatupoodides olnud, et nendega kassa suunas minna, kuid siiani olen veel need poodi jätnud. Siit aga kinnitust, et ühel ilusal päeval...
Borders-i Favorite Fiction 2010:
Jonathan Franzen - Freedeom
Kate Morton - The distants hours
Nicole Krauss - Great house
Tana French - Faithful people
David Mitchell - The thousand autumns of Jacob de Zoet
2010 Pulitzeri võitis Paul Harding - Tinkers
2010 Bookeri võitis Howard Jacobson - The finkler question
2010 National Book Awardi võitis Jaimy Gordon - Lord of misrule
2010 Finlandia võitis Mikko Rimminen - Nenäpäivä
2010 Augustpriseti võitis Sigrid Combüchen - Spill. En damroman
2010 Goncourti võitis Michel Houellebecq - La carte et le territoire
2010 aasta Apollod:
Eesti ilukirjandus - Sinine on sinu taevas, Mihkel Raud
Tõlkekirjandus - Sinuhe. Egiptlane, Mika Waltari
Ajaloo- ja elulooraamatud - 101 Eesti ajaloo sündmust, Mart Laar
Lasteraamatud - Kaka ja kevad, Andrus Kivirähk
Luuleraamatud – Eesti haiku, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv
Ja nüüd peatage mind, sest läksin hoogu... Amazoni "Literature & Fiction" AASTA PARIMAD 2010 on ka siin.
TOP10 toimetaja valik:
10. The Lonely Polygamist, Brady Udall
9. Memory Wall: Stories, Anthony Doerr
8. One Day, David Nicholls
7. Skippy Dies, Paul Murray
6. The hand that first held mine, Maggie O'Farrell
5. Major Pettigrew's last stand, Helen Simonson
4. The Imperfectionists, Tom Rachman
3. To the end of the land, David Grossman
2. Freedom, Jonathan Franzen
1. Matterhorn, Karl Marlantes
TOP10 lugejate valik:
10. Major Pettigrew's last stand, Helen Simonson
9. In the company of others, Jan Karon
8. Heart of the matter, Emily Giffin
7. The thousand autumns of Jacob de Zoet, David Mitchell
6. The Imperfectionists, Tom Rachman
5. One Day, David Nicholls
4. House rules, Jodi Picoult
3. Matterhorn, Karl Marlantes
2. Fall of giants, Ken Follett
1. Freedom, Jonathan Franzen
Nagu näha, on ka ingliskeelse kirjanduse massiivse valiku juures palju korduvaid nimesid tippude hulgas. Huvitav kaua peab Franzeni, Nicollsi, Marlantesi ja Udalli raamatuid eesti keelde ootama? Kas enne jõuab need inglise keeles ära lugeda?
Järgmine aasta on ju Lugemisaasta... vähemalt minu jaoks :) Ega sellel aastal pannudki miskit erilist tähele... kaagutati küll, et on "lugemisaasta", aga midagi tavapärasest erilisemat ei juhtunudki. Siiani näiteks pole ühtki kirjandussaadet eesti telekanalitel.
Ja ega teatergi palju paremas seisus pole. Teatriõhtudki on ju kõik aetud eest ära ETV2- peale... Et rahvustelevisioon saaks põhikanalil BBC ja muude maade sarju näidata... kurb.
Kas ma ei palunud Teil siin ennist mind peatada... pole midagi teha, siit tuleb ka soomlaste aasta parimad raamatud (nimekiri ilmus Helsinkin Sanomat vahel):
Soome kirjandus:
Eva-Stina Byggmästar: Vagga liten vagabond
Joel Haahtela: Katoamispiste
Sami Hilvo: Viinakortti
Kari Hukkila: Kerettiläisesseet
Olli Jalonen: Poikakirja
Leena Lander: Liekin lapset
Tommi Melender: Kuka nauttii eniten
Hannu Mäkelä: Kivi
Markus Nummi: Karkkipäivä
Riikka Pulkkinen: Totta
Mikko Rimminen: Nenäpäivä
Asko Sahlberg: He
Alexandra Salmela: 27 Eli kuolema tekee taiteilijan
Harry Salmenniemi: Texas, sakset
Saila Susiluoto: Carmen
Märta Tikkanen: Emma ja Uno
Erik Wahlström: Flugtämjaren / Kärpäsenkesyttäjä
Tõlkekirjandus:
Andrei Astvatsaturov: Ihmiset alastomuudessa. Idiootti
Roberto Bolaño: Kesyttömät etsivät
Pat Cadigan: Mielenpeli. Avain
J. M. Coetzee: Huonon vuoden päiväkirja
Jean Echenoz: Pitkä juoksu
Odysseus Elytis: Ylistetty olkoon
Paolo Giordano: Alkulukujen yksinäisyys
Primo Levi: Hukkuneet ja pelastuneet
Ian McEwan: Polte
Herta Müller: Hengityskeinu (ilmunud ka eesti keeles)
Jo Nesbø: Panssarisydän
Amos Oz: Älä kysy yöltä (ilmunud ka eesti keeles)
W.G. Sebald: Saturnuksen renkaat (ilmunud ka eesti keeles)
Laurence Sterne: Sentimentaalinen matka
Steph Swainston: Kuolemattomien kaarti
Ja kõige viimaseks ka mu kolmanda kodumaa raamatukriitikute aasta lemmikud (need on pärit ajalehest Svenska Dagbladet):
5 kriitikut mainib:
Torgny Lindgren: Minnen
3 kriitikut mainib:
Sigrid Combüchen: Spill. En damroman
2 kriitikut mainib:
Beata Arnborg: Krig,kvinnor och gud. En biografi om Barbro Alving.
Bengt Emil Johnson: Aftonsånger
Cormac McCarthy: Blodets meridian
Lars Gustafsson: Om begagnandet av elden
Magnus William-Olsson: Ingersonetterna
Roberto Bolaño: 2666
Sofi Oksanen: Utrensning (PUHASTUS!!!!!!)
Puhastusega ongi hea lõpetada :)
esmaspäev, 20. detsember 2010
Sirbi Kirjandusgallup 2010
Peaaegu paarkümmend Eesti kirjanduskriitikut ja kirjanikku vastasid ajaleht Sirp esitatud küsimusele:
Milline teos, sündmus, ilming tõuseb (praeguse seisuga) lõppevast kirjandusaastast (s.t v.a detsember) kõige eredamalt esile ja miks?
Ma tegin rohkem kui korra (positiivses kontekstis) mainitud teostest nimekirja, et siis on lihtne ja hea siit lugemisvihjeid ammutada.
4 korda mainiti:
****Lauri Sommer "Kolm yksiklast" (raamat ilmus küll 2010, aga on tänaseks juba välja müüdud - otsisin seda täna kõikjalt Tallinna poodidest, tulutult.)
****Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" (riiulis, ootab lugemist!)
****Aare Pilv "Ramadaan" (esimesel võimalusel rändab see minuga koju kaasa!)
****Mats Traat "Õelate lamp" (see juba "viimane osa"...häbi tunnistada, mul kogu saaga veel lugemata...)
3 korda mainiti:
***Lauri Pilter "Retk Rahemäkke" (riiulis, ootab lugemist! Minu meelest kogu nimekirja huvitavaim raamat...)
***Viivi Luik "Varjuteater" (selle ostaks kohe, kui see nii kallis poleks :( Ehk tuleb mingi kampaania kunagi...)
***Ene Mihkelson "Torn" (peab uurima, kas tõesti nii hea, nagu kiidetakse...)
***Tiit Aleksejev "Leegionärid" (K luges selle näidendi läbi, kiitis. Kogu aastakäik LR-e on riiulil olemas ja see teistehulgas.)
2 korda mainiti:
**Sofi Oksanen "Puhastus" (loetud, aga juba 2009.aastal. VÄGA hea oli... Ainus tõlketeos nimistus. Keegi seal artiklis kobises jälle, et teda ajab närvi, et inimesed seda ajalootõepähe võtavad. Mind ajavad sellised kobisejad närvi. Who cares!!! Tegemist on lihtsalt hea ilukirjandusega ning kui keegi kunagi midagi hinge ei võtaks, ega tõepähe mingil määral, siis miks üldse ilukirjandust lugeda, mõtle selle peale ka.....mrrrrrrr. Las inimesed võtavad nagu tahavad. Peaasi ei meeldib. Mina lugesin seda lihtsalt kui huvitavat ja HÄSTIKIRJUTATUD lugu... a sellest kirjutasin siin pikemalt...)
**Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (riiulis... nüüd tuleb kiiresti lugeda, et teaks kas tasub ka "juba ilmunud" järgmine osa osta?!)
**Sinijärv, Rooste, Künnap "Eesti haikud" (poeretkele ON vaja minna. Head haikud on mu nõrkus!)
**Mehis Heinsaar "Ebatavaline ja ähvardav loodus" (sirvisin kunagi Apollos, aga ei ostnud... peab täpsemalt uurima. Heinsaare luulekogu mind ei kõigutanud.)
Ühe korra mainitud raamatutest jõudsin juba selle sama artikli mõjul Urmas Vadi "Kirjad tädi Annele" koju tassida. Jaak Jõerüüt-i "Muutlik" oleks ka äärepealt sama rada tulnud, aga jätsin selle siiski järgmiseks korraks. Niigi läksin ahneks (ostsin kõigile ja kõigile see tähendab meid on 5, homseks päkapikukingituseks raamatu) ja mul oli trennist tulles kogu trennikraam ka vaja kaasas tassida...
Minu jaoks polnud 2010 lugemisaasta. Lugesin sellel aastal poole vähem raamatuid kui tavaliselt, aga kui minult küsitaks, millised raamatud olid minu jaoks elamused sellel aastal, siis vastaksin, et avastasin mitu olulist naist enda jaoks: Märta Tikkanen, Virginia Woolf, Syvia Plath, Jeanette Winterson ja Asta Põldmäe (kes muideks ise osales ka selles küsitluses), kui nüüd neid erilisemaid ja parimaid välja tuua. Vanadest tuttavatest ootasin ehk kõige rohkem Anna Gavalda uut raamatut ning ahmisin selle raamatu ilumispäeval ühe hingetõmbega enda sisse. Ei pettunud...meeldis, isegi väga, aga Gavada on ju selline lihtsake. Lihtne ahmida ka :) Meeskirjanike teostest läksid eriliselt korda ainult Haruki Murakami jooksmise-lood "What I talk about when I talk about running" ja Rein Raua "Pisiasjad". Natuke vahva oli ka Alan Bennetti "Tema majesteet lugeja" ning Mihkel Kaevatsi luulekogus "Eile hommikul ja täna" olid mõned "luulepildid", mis mind liigutasid. Selleaastane Tammsaare on veel lugemata (olen oma "üks Tammsaare kogutud teoste raamat aastas" projektiga jõudnud 12.osani-Ma armastasin sakslast), ehk veel jõuan, st. pean jõudma selle ka jõuluajal läbi lugeda...lisaks mõnele hetkel pooleliolevale raamatule.
Täpsema kokkuvõtte oma lemmikutest teen aasta esimestel päevadel, aga juba täna võin lubada, et "minu lugemisaasta" saab olema 2011 :)
---------------------------
Järgmisel päeval:
Poes käidud...
Läksin Solarise Apollosse tegelikult ainult Kaarel B.Väljamäe luuleraamatut kiiruga ostma ("kiiruga", sest teistest Apollodest see juba otsas, ainult Solarises ongi veel järel). Avastasin tema blogist, et Bööma, see on TEMA ja et tal on 2006. aastal luulekogu nimega "Sent" ilmunud. Tegelikult avastasime alles eile Loomingust tema luuletused - need on nii armsad ja soojad... tuli meelde, et hiljuti avastasin tema blogi (vaata vasakus tulbas "Kirjanduse" all linki)... seal on viiteid ka mitmele tema ETV luuleminutite videotele (eriti head on "Kuidas seda nüüd öelda", "Täiskasvamine" ja "Õpetaja Ene oli kommunist", aga tegelikult on need kõik väga head!). Sama mees kirjutas üliarmsa "Suur mees juba" näidendi, mida ka Linnateatris edukalt etendatakse ja mis samuti väga sügavale hinge puges ja sinna omale pesa tegi. Nii mitmes tema luuletuses tunnen ära isenda mõtteid ja mitmeid asju ütleb ta nii lahedalt, et paratamatult läheb hinge või hoopis kisub suunurgad üles! Väga lahe avastus... ning nüüd tema raamatuomanikuna võin öelda, et ka selles olevad luuletused on just nii "temalikult" head... kurvad, armsad, naljakad, kurbnaljakad - tõeline luule.
Solarise Apollost rääkides, pole ma vist varem jõudnud kirjutada, et seal töötab terve linna parim müüja (parim teenindaja üldse). Selline tumedate juustega tüdruk, kes alati naeratab, alati on nii positiivne ja meeldiv, et seda positiivsust voogab ka klientidesse. Kui mul oleks endal oma pood, siis ma läheks ja üritaks meelitada teda enda poodi tööle :) Aga täna ei olnud teda tööl. Tegelikult kui ta on, siis ma alati üritan just temaga oma ostud korda ajada. Täna oli seal aga üks teine tore tüdruk (kes ka varem hea teenindamise ja kiire abiga silma jäänud), selline pikem ja hästi kõhna, priilidega ja tegelikult sama meeldiv ja abivalmis, kui see lemmik-tüdruk... hmmm, mul on kaks lemmiktüdrukut Apollos - kuidas seda nüüd paremini seletada :))) Igatahes kui oma ID kaarti tahtsin sisse torgata, et oma kuldkliendisooduseid nautida, siis ta ütles, et pole vaja... Uskumatu, ma käin seal nii tihti, et nad juba teavad mu nime :)
Igatahes pahandasin oma 4-aastasega, et ta jälle terve hunniku raamatuid riiulitelt kaasa oli rabanud:
Aare Pilv "Ramadaan"
Viivi Luik "Varjuteater"
Ene Mihkelson "Torn"
Jaak Jõerüüt "Muutlik"
ning juba mainitud Bööma "Sent"...
Kuidas ta küll oskas just need valida, selle seletamisega naisele jäin kodus plindrisse... plika lihtsalt üldse ei tunne piiri (käbi kännust kaugele ei...)
Kui nüüd täpne olla, siis "Eesti haikud" läks meelest ja Heinsaare raamatut sirvisin jälle, aga otsustasin jätta järgmiseks korraks. See tundub omamist väärt olevat küll... Mats Traadi raamatud ostan vist "Minge üles mägedele" 4.mammutkõitena... a veel parem, kui need tooks jõuluvana, siis ei pea oma raha kulutama :) Tahtsin patustada Kaur Kenderi uue raamatuga, aga sellepeale tegi vanem tütar suured silmad, et miks ma "sellise" kirjaniku raamatut tahan (ta pidas silmas tagakaanel olevat fotot). Minule Kenderi Yuppijumal kunagi meeldis (stiilne oli) ja viimasel ajal on tööjuures nii tihti sellest "talendid koju" värgist juttu olnud, et selline ümberpööratud lugu võib päris pull olla.
Lauri Sommeri raamatu kohta sain kirjastuselt infot, et varsti kohe tuleb kordustrükk.
Õudne omamishimu valdab mind alati raamatupoes. See on haiglane, ma tean :)
Lihtsalt nii mõnus on raamatutevahel magada (mul on magamistoas terve üks sein maast laeni raamutuid täis)... nende soojuse paistel. Ja siis neid enda sisse kallata.
Milline teos, sündmus, ilming tõuseb (praeguse seisuga) lõppevast kirjandusaastast (s.t v.a detsember) kõige eredamalt esile ja miks?
Ma tegin rohkem kui korra (positiivses kontekstis) mainitud teostest nimekirja, et siis on lihtne ja hea siit lugemisvihjeid ammutada.
4 korda mainiti:
****Lauri Sommer "Kolm yksiklast" (raamat ilmus küll 2010, aga on tänaseks juba välja müüdud - otsisin seda täna kõikjalt Tallinna poodidest, tulutult.)
****Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" (riiulis, ootab lugemist!)
****Aare Pilv "Ramadaan" (esimesel võimalusel rändab see minuga koju kaasa!)
****Mats Traat "Õelate lamp" (see juba "viimane osa"...häbi tunnistada, mul kogu saaga veel lugemata...)
3 korda mainiti:
***Lauri Pilter "Retk Rahemäkke" (riiulis, ootab lugemist! Minu meelest kogu nimekirja huvitavaim raamat...)
***Viivi Luik "Varjuteater" (selle ostaks kohe, kui see nii kallis poleks :( Ehk tuleb mingi kampaania kunagi...)
***Ene Mihkelson "Torn" (peab uurima, kas tõesti nii hea, nagu kiidetakse...)
***Tiit Aleksejev "Leegionärid" (K luges selle näidendi läbi, kiitis. Kogu aastakäik LR-e on riiulil olemas ja see teistehulgas.)
2 korda mainiti:
**Sofi Oksanen "Puhastus" (loetud, aga juba 2009.aastal. VÄGA hea oli... Ainus tõlketeos nimistus. Keegi seal artiklis kobises jälle, et teda ajab närvi, et inimesed seda ajalootõepähe võtavad. Mind ajavad sellised kobisejad närvi. Who cares!!! Tegemist on lihtsalt hea ilukirjandusega ning kui keegi kunagi midagi hinge ei võtaks, ega tõepähe mingil määral, siis miks üldse ilukirjandust lugeda, mõtle selle peale ka.....mrrrrrrr. Las inimesed võtavad nagu tahavad. Peaasi ei meeldib. Mina lugesin seda lihtsalt kui huvitavat ja HÄSTIKIRJUTATUD lugu... a sellest kirjutasin siin pikemalt...)
**Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (riiulis... nüüd tuleb kiiresti lugeda, et teaks kas tasub ka "juba ilmunud" järgmine osa osta?!)
**Sinijärv, Rooste, Künnap "Eesti haikud" (poeretkele ON vaja minna. Head haikud on mu nõrkus!)
**Mehis Heinsaar "Ebatavaline ja ähvardav loodus" (sirvisin kunagi Apollos, aga ei ostnud... peab täpsemalt uurima. Heinsaare luulekogu mind ei kõigutanud.)
Ühe korra mainitud raamatutest jõudsin juba selle sama artikli mõjul Urmas Vadi "Kirjad tädi Annele" koju tassida. Jaak Jõerüüt-i "Muutlik" oleks ka äärepealt sama rada tulnud, aga jätsin selle siiski järgmiseks korraks. Niigi läksin ahneks (ostsin kõigile ja kõigile see tähendab meid on 5, homseks päkapikukingituseks raamatu) ja mul oli trennist tulles kogu trennikraam ka vaja kaasas tassida...
Minu jaoks polnud 2010 lugemisaasta. Lugesin sellel aastal poole vähem raamatuid kui tavaliselt, aga kui minult küsitaks, millised raamatud olid minu jaoks elamused sellel aastal, siis vastaksin, et avastasin mitu olulist naist enda jaoks: Märta Tikkanen, Virginia Woolf, Syvia Plath, Jeanette Winterson ja Asta Põldmäe (kes muideks ise osales ka selles küsitluses), kui nüüd neid erilisemaid ja parimaid välja tuua. Vanadest tuttavatest ootasin ehk kõige rohkem Anna Gavalda uut raamatut ning ahmisin selle raamatu ilumispäeval ühe hingetõmbega enda sisse. Ei pettunud...meeldis, isegi väga, aga Gavada on ju selline lihtsake. Lihtne ahmida ka :) Meeskirjanike teostest läksid eriliselt korda ainult Haruki Murakami jooksmise-lood "What I talk about when I talk about running" ja Rein Raua "Pisiasjad". Natuke vahva oli ka Alan Bennetti "Tema majesteet lugeja" ning Mihkel Kaevatsi luulekogus "Eile hommikul ja täna" olid mõned "luulepildid", mis mind liigutasid. Selleaastane Tammsaare on veel lugemata (olen oma "üks Tammsaare kogutud teoste raamat aastas" projektiga jõudnud 12.osani-Ma armastasin sakslast), ehk veel jõuan, st. pean jõudma selle ka jõuluajal läbi lugeda...lisaks mõnele hetkel pooleliolevale raamatule.
Täpsema kokkuvõtte oma lemmikutest teen aasta esimestel päevadel, aga juba täna võin lubada, et "minu lugemisaasta" saab olema 2011 :)
---------------------------
Järgmisel päeval:
Poes käidud...
Läksin Solarise Apollosse tegelikult ainult Kaarel B.Väljamäe luuleraamatut kiiruga ostma ("kiiruga", sest teistest Apollodest see juba otsas, ainult Solarises ongi veel järel). Avastasin tema blogist, et Bööma, see on TEMA ja et tal on 2006. aastal luulekogu nimega "Sent" ilmunud. Tegelikult avastasime alles eile Loomingust tema luuletused - need on nii armsad ja soojad... tuli meelde, et hiljuti avastasin tema blogi (vaata vasakus tulbas "Kirjanduse" all linki)... seal on viiteid ka mitmele tema ETV luuleminutite videotele (eriti head on "Kuidas seda nüüd öelda", "Täiskasvamine" ja "Õpetaja Ene oli kommunist", aga tegelikult on need kõik väga head!). Sama mees kirjutas üliarmsa "Suur mees juba" näidendi, mida ka Linnateatris edukalt etendatakse ja mis samuti väga sügavale hinge puges ja sinna omale pesa tegi. Nii mitmes tema luuletuses tunnen ära isenda mõtteid ja mitmeid asju ütleb ta nii lahedalt, et paratamatult läheb hinge või hoopis kisub suunurgad üles! Väga lahe avastus... ning nüüd tema raamatuomanikuna võin öelda, et ka selles olevad luuletused on just nii "temalikult" head... kurvad, armsad, naljakad, kurbnaljakad - tõeline luule.
Solarise Apollost rääkides, pole ma vist varem jõudnud kirjutada, et seal töötab terve linna parim müüja (parim teenindaja üldse). Selline tumedate juustega tüdruk, kes alati naeratab, alati on nii positiivne ja meeldiv, et seda positiivsust voogab ka klientidesse. Kui mul oleks endal oma pood, siis ma läheks ja üritaks meelitada teda enda poodi tööle :) Aga täna ei olnud teda tööl. Tegelikult kui ta on, siis ma alati üritan just temaga oma ostud korda ajada. Täna oli seal aga üks teine tore tüdruk (kes ka varem hea teenindamise ja kiire abiga silma jäänud), selline pikem ja hästi kõhna, priilidega ja tegelikult sama meeldiv ja abivalmis, kui see lemmik-tüdruk... hmmm, mul on kaks lemmiktüdrukut Apollos - kuidas seda nüüd paremini seletada :))) Igatahes kui oma ID kaarti tahtsin sisse torgata, et oma kuldkliendisooduseid nautida, siis ta ütles, et pole vaja... Uskumatu, ma käin seal nii tihti, et nad juba teavad mu nime :)
Igatahes pahandasin oma 4-aastasega, et ta jälle terve hunniku raamatuid riiulitelt kaasa oli rabanud:
Aare Pilv "Ramadaan"
Viivi Luik "Varjuteater"
Ene Mihkelson "Torn"
Jaak Jõerüüt "Muutlik"
ning juba mainitud Bööma "Sent"...
Kuidas ta küll oskas just need valida, selle seletamisega naisele jäin kodus plindrisse... plika lihtsalt üldse ei tunne piiri (käbi kännust kaugele ei...)
Kui nüüd täpne olla, siis "Eesti haikud" läks meelest ja Heinsaare raamatut sirvisin jälle, aga otsustasin jätta järgmiseks korraks. See tundub omamist väärt olevat küll... Mats Traadi raamatud ostan vist "Minge üles mägedele" 4.mammutkõitena... a veel parem, kui need tooks jõuluvana, siis ei pea oma raha kulutama :) Tahtsin patustada Kaur Kenderi uue raamatuga, aga sellepeale tegi vanem tütar suured silmad, et miks ma "sellise" kirjaniku raamatut tahan (ta pidas silmas tagakaanel olevat fotot). Minule Kenderi Yuppijumal kunagi meeldis (stiilne oli) ja viimasel ajal on tööjuures nii tihti sellest "talendid koju" värgist juttu olnud, et selline ümberpööratud lugu võib päris pull olla.
Lauri Sommeri raamatu kohta sain kirjastuselt infot, et varsti kohe tuleb kordustrükk.
Õudne omamishimu valdab mind alati raamatupoes. See on haiglane, ma tean :)
Lihtsalt nii mõnus on raamatutevahel magada (mul on magamistoas terve üks sein maast laeni raamutuid täis)... nende soojuse paistel. Ja siis neid enda sisse kallata.
kolmapäev, 15. detsember 2010
Idioodid - Von Krahl/VKA 8.lend - Kuningas Lear
Olen täielikus segaduses. Üldiselt meeldib mulle teatrist väljuda heas tujus, saades mingi positiivse laengu argipäevajamade tasakaaluks. Vihkan seda kui laval näitlejad riieteta on. Väga harva ja ainult kui kontekst seda nõuab, sobib teatrilavale ropendamine. Tolatsemine on minu jaoks hea teatri mõistest välistatud (minule tsirkus ja klounid pole kunagi meeldinud).
Von Krahli teatrist väljusin ja tundsin, et mul on paha olla. Sõna otses mõttes. Tundsin, et olin täiesti läbi raputatud. Sõna otseses mõttes, keegi oli tulnud ja raputanud mind nii, et mu sees oli kõik segi paisatud. Esimese hooga ei osanud enda sees otsusele jõuda, kas see, mis ma just näinud olin, oli midagi tõeliselt nõmedat ja vastikut või hoopis midagi, mis puudutas mind kusagilt väga sügavalt. Rataskaevu tänavat pidi Raekoja platsi suunas kõndides ja oma teatrikaaslasega vestlust alustades olidki need mu esimesed sõnad... "mis see siis nüüd oli, mis me vaatasime"?
Mõtted voolasid pähe nagu mingi paisu tagant. Ja selge see oligi - see mida just kogetud sai, oli ELAMUS! Elamus, mille juurde ma paar päeva ning mitu põnevat kogemust hiljem endiselt tagasi tulen ja uuesti ning uuesti avastan end mõtlemast sellele kõigele, mida "läbi" elasin.
Lavastus laenab oma põhiidee Von Trieri samanimelisest Taani Dogme 95 stiilis filmist (Idioterne), kuid Ulfsak on toonud selle konteksti Eestisse ja seda ka sisulises mõttes. Seganud teatrit, filmi, näitlejatudengeid, nende päris perekonnaliikmeid, teisi eesti teatreid ja teatritegelasi suure fantabooli sisse ning kogu kompott mõjub väga mitmekihilisena, kuid samas põneva ja mõtteidärgitava tervikuna.
On üks selline kommuun kusagil Eestimaal (näiteks Von Krahli teatri majas), kuhu tulevad inimesed kokku idioote "mängima". "Tõmblema", nagu nad ise seda kutsuvad. Laval avaneb kommuunielu oma kogu värvikirevuses - palju paljast pinda, grupisexi, sõprust ja muidu tihedat läbikäimist ning suhtlemist teiste kommuuniliikmetega. "Kambavaim" lokkab. Peaaegu nagu mingi kultus-rühmitus. Muidugi kõik sellised erinevate inimeste kooselust tõusvad probleemid ei jää sündimata - paranoia, ebakindlus, kadedus, armumised-petmised, pettumised ning muud kõrvalnähud...
Mõttelõnga lahtikerimiseks ehk tüki lahtimõtestamisele võib läheneda mitmest erinevast kihist: - Lihtsustatult, mis see "näitlemine" ise on? Kas mitte "igasuguste idiootide" mängimine? Tullakse teatrisse kokku ja hakatakse mingit rolli esitama... ja mida need "idioodid" seal siis tegid... tiivustamaks veel näitlejad oma rollides oma õigete nimedega... Aga mis siis kui "näitlemine" väljub "teatri piiridest".
- Miks üldse "piirid"...
- Tüdruk, kes hiljem kommuuniga liitus - tahtis küll "osaleda", ent ei tahtnud enne idiooti hakata mängima, kui näeb, et see, mida tehakse, tehakse tõsiselt ning mitte võltsilt. Et Idioodiks olemine ei ole mitte poos vaid elustiil. Lõpuks selgub, et tüdruku näol on tegemist klassikalise "vaga vesi, sügav põhi" juhtimiga. Ja see on kõik oma kummalisusest hoolimata mõjub inimliku ja ehtsana.
- Paljud meist on kõvad jutumehed, aga kui tõsine olukord ette tuleb, siis saba läheb jalgevahele ning käega ei tee käbsepesagi...
- Kui lihtne on loobuda, kui tõsine olukord vastu tuleb.
- Kellegi pole õigust võtta teiselt ära tema "iseennast". Meie kõigi elu koosneb valikutest. Peab julgema olla ka "mina ise". See tundub olevat eriti noorte ja ennast veel mitte leidnud inimeste jaoks palju raskem.
- Kus idioote mängitakse, sinna maskeeruvad "mängijana" ka päris idioodid.
- Kas meil on õigust ümbritsevate inimestega mängida? Kas meil on õigust olla ebanormaalsed, kui me seda tegelikult ei ole? Ja mis on lõppude lõpuks "normaalne" ja mis "ebanormaalne"?
- Need noored olid kõik kodust "kadunud". See näitab, et tegemist on vastutustundetute inimestega... aga ega vist päris normaalsed inimesed ei hakka ka heast peast "tõmblema". Kas see oli neil ühtekuuluvustunde vajadus, inimestes ebamugavustunde tekitamise vajadus, vajadus olla teistmoodi, vajadus tunda õigust teha ja olla nii kuidas parajasti pähe tuleb või vajadus endale tõestada, et "suudan" midagi, mida kõik ehk ei suuda? Või hoopis kümnes või kahekümnes põhjus, või "remix" põhjustest?
- Tihti on vaja "korra majja" saamiseks esitada ebamugavaid küsimusi otse ja keerutamata. Sest muidu ei saa ka otseseid vastuseid.
Seda mõttesiduste ja küsimuste nimistikku võiks jätkata veel pikalt. Aga mis põhiline - kui ärgitab mõtteid, järelikult oli tegemist sisuka asjaga...
Tekstiliselt meeldis mulle kõige rohkem Mari monoloog. Ka mina olen mõelnud alasti olekust samuti. Ma häbenen... häbenen oma keha, kuid tegelikult häbenen seda, et teistel on ebamugav vaadata mind. Aga mul oli hea meel, et tema kõigist neist inimestest seal laval jättis riided selga. Ja oi kuidas mind ärritas see, kui ta ütles: "Teie ei usu armastusse" vaatas läbi kaamerasilma kõigile pubikus silma sisse... no mida paganat... mina küll usun. samas olen täiesti nõus, et armastus ei ole see, kui seda kellelegi "ütled". See on juba vana tõde. Armastus käib tegusid ja mõtteidpidi, mitte sõnupidi. Kuigi tore ja armas on ka sõnadega sellele tuge anda või saada...
Tehnilises mõttes tegi kaamerakasutamine lavastuse suuremaks, andis sellele filmilikud mõõtmed - tegelased käisid ju näiteks Ugalas ning "teises toas" ja "WC-s" ning "dušiall" ja "voodis"... niimoodi oli lavastajal väga hästi lahendatud lava ülekoormamine ja mastaabi suurendamine. Tänu kaameratele pikuti venitatud lava andis ka mõlemas otsas mängimisruumi juurde ning tänu suurele ekraanile oli pidevalt üks "mõõde" justkui laval lisaks. Ulfsaki debüütavastus andis minu meelest igati märki lavastaja küpsusest. Von Krahlis teadupärast klassikalise vormi ning stiiliga ei viitsita tegeleda. Ja tore on, sest nii võib sündida tõeliselt erilisi pärle, mille hulka liigitaksin ka Idioodid. Kuigi eks siis võib ka vastupidiselt välja kukkuda. Ja mis mõne jaoks on uus ja huvitav, võib olla teise jaoks ülekasutatud ning väljakannatamatu. Sellepärast ma olen veendunud, et ka selle tüki puhul võib olla palju neid kellele selline ei meeldi. Mina ise olen tavaliselt selline, kes selliste tükkide puhul tahab poole pealt koju jalutada. Õnneks ei ole tükil vaheaega ning just niimoodi saab tervik oma vajaliku kogupildi. Samas ega ei julge ka kellelegi seda tükki soovitada, kuigi eranditult kõik kommentarid, mis ma tüki kohta kuulnud olen, on hämmastaval kombel väga positiivsed - inimesed tahavad tegeleda teatris mõttetööga! Kusjuures väga põneva lisaefekti annab etenduse alguses inimeste saabumine saali - läbi idiootide... Ja kuna kõik noored näitlejad ei ole veel tuttavad nägupidi, siis ei saanudki alati aru, et kas see inimene, kes sealt uksest tuleb otse pingirea suunas on üks idiootidest, või publik...
Filmi kuulsaks teinud Dogma, ehk Dogme95 reegleid siiski teatritükk ei jälgi. Tegelikult otse vastupidi - rõhutatakse "tehnika kasutamist", lisaks muusika kasutamine. Aga teater oma "dekoratsioonidega" tihti välistabki selle vormi võimalikuse laval, sest Dogme ei luba midagi eraldi sisse tuua, mis ei ole oma looduslikus kohas ja loodusliku valgustusega... geograafiliselt ei tohi "mängida", kõik peab ju toimuma just kohapeal - siin oli aga toodud sisse isegi eraldi varem filmitud materjali. Aga noh, eks Dogme ongi ju mõeldud just nimelt "filmiliikumise" stiiliks. Ja lõppude lõpuks ka Von Trier kasutas Idiootides taustamuusikat... :)
Mu pealkiri on mõneti petlik, sest tegelikult mul väga palju polegi kirjutada Kuningas Lear-i kohta. Nägin seda kunagi suve alguses, aga tänaseks päevaks mäletan sellest väga vähe. Mäletan, et seal tegi kaasa kursuse juhendaja Peeter Raudsepp, mäletan, et mulle meeldisid rohkem kursuse tüdrukud, ehk peamiselt just neid "õdesid" mänginud tüdrukud. Eriti Liis Lindmaa ja Mari Pokinen. Lisaks õdedele ka Kirsti Villard. Meestest torkasid silma Ivo Reinok, Ott Kartau ning Kait Kall. Pool aastat on möödunud, aga tegelikult ka Idiootides kinnistusid just täpselt samad nimed. Kui kursa priimust valida, siis minu jaoks on see millegipärast väga lihtne, sest kõige tugevamaks karakteriks end laval mängib Liis Lindmaa - mõlemas tükis. Samas kaks etendust on siiski veel liiga väike pinnas, et sellelt kaugemaleulatuvamaid järeldusi teha. Pokineni fän olen ka tänu tema muusikale (üks mu terve aasta lemmiklugusid on tema "No näed") ja inimene on ju mõjutatav... kas ma hindan tema näitlemist või seda annetepundart, mis selles pisikeses tundelises plikas peidus on... ma enam ei teagi. Tean ainult seda, et ootan teda nii lavale kui ka tema plaati... (ka Üksküla "Kiivates armastajates" oli ta täitsa ok).
Kui millegi kallal nuriseda, siis see Ojasoo ja Semperi "minemakihutamine" oli natuke Jim Carrylikult tobe, aga võibolla taheti sellega karakeerida tavainimeste idiootsust? Indrek Sammuli lõik oli igatahes palju huvitavam ja ehedam. Et kas tõesti see naine tuleb ja hakkab idiooditsema...
Hinnang: Idioodid 4; Kuningas Lear 2+ (areng on silmaga näha!!! ja kahjuks see miinuspool, mille Idiootidest kaasa pidin võtma, on silme ees kõlkuvad nokud ja mõne tüdruku lavale sobimatu alastiolek... Aga mõnele teisele pakub just see ehk midagi "erilist" :) Leari puhul häiris mind noorte näitlejate "liiga suure tüki hammustamine" Shakespeariga - nad justkui polnud õiges vanuses või piisavate baasoskustega, aga Idioodid oli väga sobilik materjal just näitlejatele, kes otsivad iseennast näitlejana. See andis võimalust mängida ennast välja, teha tõsiselt, aga teha ka vabastavalt vabalt. Näitlejamaterjali kursusel on, aga mõnedel on vaja ennast veel lahtimängida. Ei jõudnud aru saada, kas neil kõigil on piisavalt ambitsioonigi ennast oluliseks lavalt mängida. Ahjaa, ühe nime tahaks veel eelmainitutele lisada - Maili Metssalu. Temas on ka midagi erilist ja omanäolist. Kui täpsemalt lahti seletada, siis millegipärast meenusid mulle lapsepõlves minust "vanemad" tüdrukud, nagu näiteks klassivendade vanemad õed 1980ndatel.... Jim Ashilevi on muidugi oma olemuselt isepärane, kuid näitlejana puine ja liiga ühenäoline. Aga tema õpibki vist dramaturgiks ja mitte näitlejaks. Ja hea dramaturg oskab ilmselt oma karakterid elusamaks muuta paberil, kui ta oskab oma peas näitlejatehniliselt detailid läbi mõelda. Teiste nimesid ja nägusid ma veel täpselt kokku ei vea. Siiski järgmisi kursuse tükke ootama jäädes. Noortes on palju rohkem powerit kui "vanades peerudes" ;-))
----
Tekst lavastuse kodulehelt:
IDIOODID
LARS VON TRIER / JUHAN ULFSAK
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursuse remix
1995. aastal teatas Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi manifest Dogma 95, et kino ei tohi väljendada midagi muud kui ideid ja mõtteid. Filmist tuleb eemaldada kõik teatraalne - kena interjöör, suunatud valgus ja haritud näitleja. Elu peab nähtavaks saama sellisena, nagu me seda tajume - idiootidena, külma ja tundetu päevase valgusspektri kiirtes, inetutes ja kurbades ruumides.
2010 palusid Juhan Ulfsak ja Anni Ojanen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 8ndat lendu lõpetavatel näitlejatel korraks ennast kõrvalt vaadata. Vaadata sellise pilguga, nagu näeme seda meie, kes me esindame teatriskäiva statistilise eestlase statistilist punnsilma. Nad nägid arusaamatuid valikuid langetavat, ühiskondlikult ebaadekvaatset ja käsitlematule alusele rajatud enesehinnanguga inimpundart. Nad nägid kapitali mõttes karja "tühjasid hingesid", kes on endale ja teistele ohtlikud. Nad nägid näitlejaid kaasaegses Eestis - vabatahtlikke idioote.
Sellest julmast valgustusest on saanud von Krahli tudengite remix von Trieri filmist "Idioodid" ning lavastajana debüteerib Juhan Ulfsak.
Lavastaja: JUHAN ULFSAK
Dramaturg: ANNI OJANEN
Tõlkija: ÜLEV AALOE
Videokunstnik: EMER VÄRK
Kunstnik: JUHAN ULFSAK
Kunstniku assistent: MARION UNDUSK
Valguskunstnik: OLIVER KULPSOO
Tehniline teostus: ALLAN RÄIM, JANNO JAANUS, ENAR TARMO
Graafiline kujundus: ARBO TAMMIKSAAR
LAVAL TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard.
IDIOOTIDE BLOGI: idioodid.vonkrahl.ee
Esietendus 13. novembril kl 19 Von Krahli Teatris
pühapäev, 12. detsember 2010
Vari - Juhan Liiv
Tollel ajal, kui teistel minuvanustel Liivi klassika koolis kohustuslikuks kirjanduseks oli, elasin mina välismaal ning olin sunnitud ühe teise rahva klassikutega tutvust tegema.Nüüd kus tütar 15 ja neil koolis vaja Liiv-i Varju kohta kirjand kirjutada, pühendasin oma pühapäevahommiku sellele, et lugesin tütrele selle raamatu ette. Sain ise ka ühtlasi loetud ning teiste omasugustega sarnaselt teadjaks, millest raamat räägib :) Ja napp 80 lehekülge läks kui lennates, sest kuidagi sõnulseletamatult maagiline on see tekst. Kuigi mitte ka nii hea, et kunagi uuesti lugeda... ikka pigem just 14-15-16 aastastele sobiv teos ühest Eesti ajastust teadasaamiseks, mõttetöö ärgitamiseks ning seoste loomiseks. Tänapäeva teismeliste jaoks muidugi jäävad ära imestamishetked, et kuidas kunagi nõukaaegses koolis sellist asja "kästi" lugeda... või pigem üldse "lubati" lugeda... Alltekst annab võimaluse tõlgendada seal igatsust kaugete maade ja vabaduse järele. Samuti pealkiri "Vari" annab tähendusliku vihje just selleaegsele eluolukorrale. Elasime "varjus", suurem osa maailmast oli meie eest "varjatud". Tegelikult võib raamatu pelkirja tõlgendada mitmeti veel. On ju ka tekstis mõned korrad siin seal "varjuaega" seostatud mitmete olukordada ja teemadega. Eelmainitutele lisaks näiteks ka elamist "harimatuna" või "vaesusevari", mis teatud ühiskonnakihil oli peal nii, et kõrgem klass ei "näinud" näiteks nendega armastuse, ega ka suheteteemal tegeleda. Inimene, kes tekstist sügavamat tagapõhja ei viitsi otsida või kes pole selleks võimeline, võib võtta sisu ka "sõna sõnalt" ning luua ühendus Villu ja Peipsi vahele... ning mets ju "varjas" järve nähtavuse... Kuid ka siinkohal on selge, et kui kõigepealt tuleks varjust nähtavale järv, siis järgmiseks oleks vaja teada, mis on järve taga jne...
Lugu ise keskendub Villule. Orvule, kelle talurahvas on võtnud kasvatada. Villu on oma olukorra ohver. Eriti sellel ajastul - saksad arvasid, et ega madalama klassi inimesed polegi võimelised millekski tähtsamaks, suuremaks või ilusamaks kui põllul ning heinamaal töö rabamiseks. Villu oli nutikas ja terane poiss. Noorukieas selgus, et ta oskab väga hästi ka kirjutada. Lisaks jäi talle silma üks mõisapreili, ehk nö.kõrgema klassi tüdruk. Ka tüdrukule meeldis Villu, ainult et tüdruk oli määratud kihluma mõisniku pojaga. Samas Liiv delikaatselt libisebki teemast üle nii, et selle aja inimesed isegi ei osanud mõelda nii kaugele, et midagi tegelikult ka võiks areneda karjapoisi ning mõisapreili vahele...
Kõiges, mis paha mõisas sündis, olid süüdi ikka töölised. Ka Villu jääb seadusesilma all süüdlaseks nii jänese"varguses" kui ka hobuste viljapõllule laskmises, olemata ehk tegelikult süüdi ei ühes ega teises, vähemalt mitte pahatahtlikult. Küll aga mõisniku poeg Hugo kaitseinglina päästab Villu paarist väga raskest olukorrast. Hea inimene on hea ning ta leiab austuse varem või hiljem ka teistelt inimestelt. Paha inimesega ei taha keegi tegelikult tegemist teha ning ta lõpetab ükskuna austuseta, mahajäetu ning unustatuna. Mõned pahad tihti enne surma jõuavad arusaamisele oma pahadusest ning muutuvad. Eriti sellel ajal kui usk oli ehk suurema tähtsusega ning uslikke rohkem ning usuti ning kardeti jumalat rohkem... siis taheti ju ikka "taevas" oma kohta kindlustada enne kui ükskord viimsepäeva kohtumõistmispäev saabub.
Vari on väga lühike, kuid Liiv suudab tähtsamad karakterid üles ehitada ning lisaks mitu vähema tähtsusega kõrvaltegelast ka, rääkimata tolle aja mõisaelu kirjeldamisest ning klassidevahelistest eripäradest. Kõigele lisaks mõned murdekeelsed muinasjutud, mille ettelugemine teisele inimesele oli tõeline keeleväänamisharjutus :)
Liiv kirjutas Varju 8-9 päevaga ning see ilmus originaalis juba 1894.aastal. Minule jäi küll mulje, et jutustus on autobiograafiliste sugemetega, sest peategelane Villu elab ja toimetab Peipsi kandis, ehk just seal kus Liivgi pärit. Samuti on Villu "kirjanik ja luuletaja". Lapsepõlves on teada, et ka Juhan käis karjapoisiks suviti, just nagu Villu. Muideks esialgu oli jutustuse "Vari" nimeks olnud "Kui seda metsa ees ei oleks".
Kui varju valgusele vastandada, võiks teose jagada ka selles mõttes "valguse" osaks, mil Villul on lootus heale tulevikule. Ta on tark, tal tekivad head suhted - tänapäeva mõistes kõik vajalikud eeldused heale tulevikule. Kuid peksmine, mille ta karistuseks saab, viib ta "varju" - mõistusest jääb ilma ning ühtlasi ka paljutõotavast tulevikust... "vaimuvalgust" enam pole...
Hinnang: 4 (teenitult austusväärne Eesti klassika ning arusaadav, miks see kooli kohustuslik kirjandus on. Ma ise olen rohkem eelmise sajandivahetuseagsele proosale mõeldes Tammsaare austaja, Liiv minu jaoks rohkem "luuletaja", aga see Vari oli päris hea... oluline võimalus saada tunda, millist elu elas tolleaegne enamus. Palju neid rikkureid ikka oli.... Kuigi kirjandusloolased on ette heitnud, et Liiv ei tundnud mõisaelu nii hästi, et seda tõetruult kirjeldada. Minule meeldis ka lõpp, ehk see osa lõpust, mis puudutas Helenet ja Hugot, aga Villust oli väga kahju... Kas ta sellepärast jäigi üksi, et ta ei saanud seda, keda armastas? Või jäi ta ikkagi oma mõistusest ilma sellise peksmise tulemusena - Liiv ütleb ainult kõige viimases lõigus, et vanaduses oli Villu "nõrgameelne"? Igatahes kui tegemist on esimese versiooniga, siis võib arvata, et ta seal oma majakeses palju head kirjandust lõi... armastuse igatsusest sünnib ju seda ikka... Arusaamatuks jäi minu jaoks seal lõpus veel see, et miks "Villu hingel" pime vari on? Nõdrameelsus ju ei tähenda "hingel" pimedat varju... Vari oleks pidanud olema mõisniku hingel ja seeläbi ehk pärandusena ka tema poja Hugo hingel...)
kolmapäev, 8. detsember 2010
Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel - Draamateater
Tuli meelde "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel".
Tuli meelde "Jalutuskäik vikerkaarel".
Tuli meelde, et teatril võiks olla ülevaataja, et madala kunstilise väärtusega lavastused ilmavalgust siiski ei näeks.
Tuli meelde (kahjuks ainult väga väga alguses, kuni tädi Sally rattaga ringi kärutas) Twin peaks ja David Lynch.
Tuli meelde, et teatrites töötavad ka grimmeerijad, kes on võimelised igasuguste ägedate asjadega hakkama saada.
Tuli meelde, et tasub uskuda, kui kõik erinevad kanalid kuulutavad, et tegemist on millegi mädaga.
Tuli meelde praegu, et tüki mõttetust kuvab hästi koht, kus neeger viilib toolijalga, mille külgegi ta aheldatud pole.
Tuli meelde, et Kivirähk on ka häid tükke kirjutanud.
Tuli meelde, et ma naersin alguses kui Marta Laant tema grimmis nägin, et see jäigi ainsaks emotsiooniks peale kahjumeele, et aeg voolab raisku.
Tuli meelde, et lavastaja Toompere jr Draamateatri lehekülge pole juba paar aastat uuendatud.
Tuli meelde, et mulle juba mitu Toompere jr tükki ridamisi ei meeldi - Kirsiaed, Torm ja nüüd Neegri vabastamine.
Tuli meelde, et Toompere saab ka seekord andeks, sest ta ikkagi tegi Toatüdrukud... Tase on ikka põhjast tippu ja tagasi...
Tuli meelde, et ka teisi inimesi lahkus vaheajal.
Tuli meelde ka see, et meie taga istusid tüdrukud (teismelised), kes naersid pidevalt ja vaheajale minnes õhkasid, et see tükk on "vapustavalt hea".
Tuli meelde, et kui sadomaso-nahkpeaga Reinthal lavale saabus, ja ütles "kuradi mu*n" vms, et mõtlesin - nüüd ei ole enam midagi päästa... kuid tegelikult juba ammu enne seda kui Tom Sawyergi lavale jõuab, oli selge, et see "pole minu tükk".
Tuli meelde, et tegelikult ei meeldinud eriti ka ükski näitlejatöö, eriline pettumus oli Reinthali tõmblemine.
Tuli meelde, et kunagi pole lihtsalt "ei meeldi" ilus kirjutada, peaks põhjendama ka, aga ma viskasin nii palju raha ära, et teen erandi ning võtan seekord matsliku vabaduse. Olen ka solvunud.
Tuli meelde koht kavast, kus lavastaja ütleb, et kunstnikud alati riskeerivad õnnestumise ja ebaõnnestumisega... seda ei tee mitte ainult "kunstnikud" vaid kõik valikute tegijad, mistahes elualal. Sedapuhku küll minu meelest on tegemist ebaõnnestumisega. Huvitav, kas lavastaja ise on tulemusega rahul.... samas ehk polegi lavastaja viga ega ka näitlejate viga... minule eelkõige ei meeldinud materjal... Aga kui näiteks Jaak Prints oleks seal Tom või huckleberry rollis oma ümmargusi silmi või ohhoo-nägu teinud, võibolla oleks see päästnud.... ei ma tegelikult ei usu. Minule lihtsalt materjal ei meeldinud, need seosed olid minu jaoks igavad ja kahjuks kavas ka lahti kirjeldatud... kuigi olid selletagi selged...
Tuli meelde see piin, mille käes ootasin vaheaega, et sealt piinlikkusest pääseda. Nüüd ei taha enam tükk aega Draamateatrisse... ja alles seal samas saalis sai vaadatud midagi tõeliselt head - "Panso".
Tuli meelde, et tegelikult oli seal natuke ainest ja mõttepoega arendusteks ka - Näiteks see inimese päästmine, kes ei vaja päästmist. Aga seda siis hoopis teistsuguses vormingus...
Tuli meelde Anti Reinthal Õhtulehe kaanelt ja tema argimured... parema meelega ma ei teaks selliseid asju (ma isegi ei osta, ega loe Õhtulehte, kuid lööpidest hoiduda polegi tänapäeval inimese enda teha) ja lihtsalt vaadata teatrit.
Tule meelde, et lavastuse esietendus oli vähem kui 2 kuud tagasi, aga saal oli pooltühi. Rahvas teab ja oskab hoiduda... mitte nagu poor old me, kelle oma silm on kunn.
Hinnang: 1 (Tuli meelde, et ma nulli ei anna... Tõeliselt madal kunstiline tase esimesel vaatusel. Aga pole ka niiii halb, et oleks hea. Ei tulnud meelde, et mul ehk polegi õigust hinnata, ega lahmida oma arvamusega, sest see ei baseeru tervikul. Kõik eelnev võib olla eksiteele juhatav. Ent mina siiski soovitan hoiduda. Või kannatada ära ka teine vaatus ja mulle vastu vaielda. Siiski grimm oli vinge, I'll give that much!!!)
Tuli meelde Operatsioon 11 operaatori - Mihkli tervitus Danzumehele... siit läheb korraliku viivitusega tervitus tagasi... kahju, et nii kehva tükiga ühenduses... hämmastavalt tihti meie arvamused ühtivad... käesoleva tükiga ju ka... Ei tea, kas tegu on sugulashingega? Aga kas "Ants" on Su sugulane?
Tekst lavastuse kodulehelt:
Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel
Andrus Kivirähk
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Mark Twaini teoste ainetel
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr
Osades: Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus (külalisena), Marta Laan, Anti Reinthal.
Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud.
Neeger ei sõna ega etymoloogilise tähendusena ei vaja päästmist ega vabastamist. Neegri all võib mõelda ka teisi ahistatud gruppe, kellel on pidulik kurb silt kyljes. Identiteet. Kuigi meie neeger on mees, võib ta mingil hetkel olla ka valge naine, tsiklimees, õrn luuletaja, homo, moslem, loomakaitsja, pereväärtuste eest võitleja, mustlane, kristlane või kasvõi Martin Luther Kingi sugulane jne. Seega igayks meist. Yhiskonna võib killustada kümneteks-sadadeks vähemusteks. Ja seda tehakse selleks, et neid yksteise vastu välja mängida, tylli ajada ja konflikte tekitada. Selle on välja mõelnud need, kes tahavad inimeste yle võimu saavutada ja ise seejuures särada ja silma paista.
Võimulolijad aga kaotavad alati orientatsiooni. Võimul olles peab langetama otsuseid, mis on alati õiged. Siis kaobki yhel päeval eristus tõe ja vale vahel. Võimule hakkab tunduma, et ükskõik, mis ta ka ei teeks – see ongi jumaliku korra järgi õige. Palju pahandusi tuleb sellest. Aga nalja saab ka. Nalja aga ei mõisteta. Sest naljale pole argumenteeritud vastuväiteid võimalik esitada.
Looming sisaldab endas alati tõe ja vale, tõsiduse ja nalja vahelist pingevälja. Kunstnikud nii elu- kui mängulaval riskeerivad alati õnnestumise ja ebaõnnestumisega. Keskmist teed ei ole. Meie maailm aga Sawyeri kui suure lavastaja huumorimeelt ei mõista ja kihutab talle haavlid kannikatesse. Pyssidega jumalad peavadki olema suhteliselt primitiivse mõtlemisega. Kahemõõtmeline maailm on nende jaoks juba suur saavutus. Silmakirjalikkuse ja loovuse vastuolu.
See on lugu kõikidele inimestele lohutuseks, kes kas kuuluvad yhiskonna poolt ahistatud vähemustesse või võitlevad nende eest. Kõikidele šovinistlike rynnakute ohvritele. Kõikide šovinistlike rynnakute tagantõhutajaile.
Tegemist on aga loomulikult puhtakujulise meelelahutusega, põhimõtteliselt koguperetykiga, sest akadeemilist analyysi – miks miski asi tekib ja aset leiab – teater ei saa näidata, sest teatri luup on nii suur, et ta tungib asja põhiolemuseni. Sellest peaks ka väga noored hästi aru saama. Võibolla vahetumaltki kui kaine arvestus ja range distsipliin nõuaks.
Hendrik Toompere jr
Esietendus 10. oktoobril 2010 väikses saalis.
esmaspäev, 6. detsember 2010
Panso - Draamateater
Pansost on neid tükke ja raamatuid ja dokfilme ja meenutusi ja mida kõike veel küll ja rohkem veel. Väärt mees oli. Väärt kõike seda meenutamist ja tähelepanu ning unustamatust. Kuid kas veel on vaja ühte teatritükki temast... ja seda jälle Karusoo lavastuses ja JÄLLE Draamateatris?
JAHHHHH!!!!
Sest tegemist on millegi täiesti imelisega! Ammulisui vaimustuses passisin silmad pärani Mait Malmsteni ja lasin endal uskuda, et see, kes mu ees on, ONGI tegelikult PANSO. Miimika, hääl, varjundid ja kogu olemus... väga õnnestunud jäljendus. Kuid lihtsast jäljendusest poleks kunagi hea rolli jaoks piisavalt. Malmsten tõesti minu jaoks justkui oma tegelase sõnu järgides - Iga näitleja mängib elus 200-300 rolli, 20-30 neist on tal silmapaistvad, kuid vaid 2-3 on tal elurollid, millega ta läeb teatriajalukku (või umbes kuidagi nii see mõte kõlas) - Ja Panso võib vabalt Malmsteni jaoks olla üks neist kahest kolmest, nii usutav, ehtne ja tõeline on see roll. Tõeline kunstnikutöö!
See tükk on ka absoluutselt kõikidel teistel tasanditel absoluutne õnnestumine, kuid eelõige kõige suurem töövõit Malmsteni, lavastaja Karusoo ning noore näitekirjaniku Paavo Piik-i jaoks. Piik alles õpib lavakas näitekirjanikuks, kuid selliste "koolitööde" põhjal võib mehelt oodata ka tulevikus tõeliselt suuri tegusid! Eks kindlasti mängis palju rolli ka Karusoo juhendamine (Karusoo ise ju Panso õpilane), kuid autorinime kohal seisab siiski ainult Piik! Ja Karusoo, ei tea... justnagu Ivo Uukkivi "reinkarnatsiooniga" on midagi juhtunud ka Karusooga. Kuigi ta on alati olnud minu meelest väga tugev lavastaja (kõik need dokknäidendid - "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastusega eesotsas, mida siiani vahetevahel videolt üle vaatan), on ta minu jaoks juba üpris pikalt olnud vangitsetud keskpäraste lavastuste kammitsaisse. Kuid nüüd sellel aastal - Vassiljev ja Bubõr ning nüüd veel Panso otsa. Karusoo on muutunud vallatuks ja tõeliselt huvitavalt vahvaks (mitte nagu näiteks Voldemar, mis minu jaoks oli samuti üks keskpärasuse näide). On ju miksitud päris palju paberilt lugemist, üpris pikk etüüdide lõik ning "mingite kahtlaste dekoratsioonidega" asjatamised, isegi kergelt palaganlikke nõkse, kuid kogu see kooslus viitab hoopis ideederohkusele ja väga heale fantaasiale, ent stiilsust kaotamata. Huvitavalt on mixitud kõrvaltegelased Panso ümber, nii temaga vestlustesse-tegevusse, kui ka eraldiseisvateks karakteriteks. Lisaks mitmetähenduslikult tõlgendatav "Tants ümber aurukatla" segunemine tekstiliselt ning lõiguna lavalt näitlejate esituses. Need fragmendid lammastest olid juba kõrvalosalistel enne päris "lambamängu" küljes.... kas seda võiks tõlgendada nii, et sellise suurkuju, nagu Panso kõrval kõik teised inimesed ongi "lambad"? Muidugi eks hiljem kui nad Panso "tükis" osalesid, siis sellel oli poliitiline alltekst, aga miks need tüübid juba kohe algusest natuke karvased olid? Ei tea, kas tegijad sellele mingit tähendust omandasid... mu enda fantaasia lihtsalt läks oma rada... Ent fantaasirikas kuid samas väga eluline see kõik ongi - see mäng Panso ja 3 näitlejaga. Kolm õpilast õpetajat otsimas?
Kuigi ma pikalt alguses üksisilmi jõllitasin vaimustusega Malmsteni, hakkasin mingi hetkel tähelepanu jagama ka teistele näitlejatele. Eriti suutis üllatada Maria Avdjuško, kelle austajate hulka ma ennast ei pea. Tema "haige haldja" rollid on juba "legendaarsed", sest millegipärast tahavad lavastajad teda pidevalt kasutada "vanemate" naiste rollides (hiljuti "John Gabriel Borkmanis näiteks jälle). Aga sellest olen juba siin blogiski piisavalt heietanud, et see tuleks lavastajatel ära keelata! Nüüd kus Maria saab mängida nooremat naist ja inetust pardipojast oleks justkui saanud luik! Avdjuško ei ole absoluutselt minu maitse, kui lubate nii labaselt väljendada... aga selles tükis ta on tõeline kaunitar! Pikk, sale, vormis, ILUS, kõlava hääle ning laval ainukese naisena täiesti piisavaks vastukaaluks oma kolmele meespartneritele.
Tiit Sukk (lahe pesumasin:)) ja Raimo Pass (nomaeiteamis minusse läks, aga tema tobedad roppused mõjusid mulle naljakatena-ometi tavaliselt ei salli laval nõmedusi) on oma tuttavate nõksudega kuid teadatuntud headuses täies hoos. Kokku neist neljast, kuigi Panso tihti eraldi seisabki, sest on ikkagi "Panso" ning "lavastaja" või "õpetaja", õhkub head ansamblimängu-tunnet.
Veel üks Panso ütlus, mis leidis tükis vastukaja - "Valmisolek on kõik" - see tükk oli VALMIS, detailideni läbimõeldud - kõik näiteks mis puudutas neid dekoratsioonidega mänge ning see lahe kujunduslik üllatus lõpus, millele võib ka tähendusi luua - "minu versioon"- Panso lahkus, aga oma tegevusega jättis Eesti teatrile pärandina tema (paljus ka tänaseni säilunud) värvid.
Tükki võiks pidada vabalt ka komöödiaks, kuigi tegemist oli minu jaoks siiski vaatemängulise draamaga, ent naerda saab rohkemgi mõnes sõna otseses mõttes "komöödias". Kuid muidugi on läbiv tunne ikka tõsine ja asjalik. Panso ütlused on praeguseks muutunud juba klassikaks, kuid Piik on väga põnevalt need suutnud sobivaks ja ühtlaselt voolavaks tervikuks kokku koguda. Mitte ainsatki traagelniiti ei suutnud ma leida. Hoopis väga kavalaid psühholoogilisi nõkse tekstis, näiteks - "Naerda ei tohi!" Mis muidugi mõjub publiku psüühika jaoks vastureaktsioonina :) Tekstis kasutatud Panso plakatlikud mõtteavaldused ju on siiski väga erinevatest aegadest, kuigi suur osa tükist on seotud siiski "Aurukatla" lavastamise ajaga. Kuuldavasti baseerub tekst Panso kartoteegikaartidel ja tunnikonspektidel.
Ka minu käed värisevad....ma küll ei mängi teatrit, kuid kahtlemata mängin oma närvidel... ma pole ka "kätega" otseselt töötanud. Hakka või sedagi Panso elutõde uskuma...
Muidugi ei puudu tükist viited nõukaaja kommunismikummardamisele, viited kuulsatele õpilastele- Viiding, Kibuspuu, Krjukov (hakkasin mõtlema, et ma ei teagi, mida Panso tegelikult minu suurimast lemmikust- Jüri Krjukovist arvas- kas Pansogi oli temast nii vaimustuses ja kas kohe algusest? Peab uurima Purje raamatust või Panso raamatutest järele) ja muule teatrikoolitegevusele ning konkreetselt õpetamist on laval nii "näitlejatele" kui kõigile saalis viibijatele. Lisaks haiglastseenid, lavastamisstseenid, kõik vist teavad, et Panso oskas inimesi pisarateni viia, eriti õrnahingelisi tütarlapsi, kes alles õppisid seda rasket näitlemisametit, kuid paljud mehedki on oma vihaauru meenutanud. laval viibivad või külastavad teksti Ird, Hamlet, Vargamäe, Hermaküla, õpilased, kes tahavad haltuurat teha (sellise "haltuuratöö" vihkamise päris vist Karusoo oma õpetajalt :)).
Ja tuhat tänu Merlekene, et seda mõnusa hooga tükki vahaejaga ära ei lörtsinud! Ja selle eest, et Malmsten Pansot teeb, mitte Sukk, nagu millegipärast oli arvata (kuigi Suka Pansol ka midagi viga polnud) ;)
Hinnang 5- (Elamus suure E-ga! Ei osanud absoluutselt teatrilt oodata sellist "rusikaga vastu vahtimist" saamist - aasta lõpus veel - üks aasta parimaid tükke! Mul tuli ka seekord vist ainult üks suur kiidulaul välja - see lihtsalt on iga teatriaustaja jaoks üks paras kompvek... Vaariku George, Uukkivi Vassiljev, Urke Ird ja Uusbergi Vanapagan said aasta vingeima meespeaosa tiitlile väärika konkurendi Malmsteni Pansost! Ma ei teagi, miks mul see miinus seal hinnangu taga on... võibolla sellepärast, et see oli NIII hea, et oleks tahtnud rohkem kui vaid 80 minutit? Aga võibolla sellepärast, et paberiltlugemist oli grammivõrra liiga palju? Ei usu ei üht ega teist põhjendust, sest nii loetud kartoteegitekstid kui tüki pikkus olid tegelikult toimivad. Ma mõtlen ja istun selle mõtte peal natuke aega... Võibolla ma pole valmis sellele tükile veel täit viit panema... aga "VALMISOLEK ON KÕIK".)
Tekst lavastuse kodulehelt:
PANSO
Paavo Piik
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 20 minutit.
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Ursula Vanamölder
Osades: Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjushko
Tants algab iga põlvkonnaga uuesti ja ainult aurukatel teab, et see on juba olnud.
Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kirjutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas perfokaartidele oma doktoritööd ning järge raamatule "Naljakas inimene". Vahel need teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst pidi tulema ülemlaul elule - võllahuumor, mille kaudu jõuab kõige lähemale igavesele ja igiinimlikule.
Vahetult enne infarkti oli Panso valmis saanud "Tantsu aurukatla ümber" (1973) –esimene omaaegne lavastus, mis puudutas Eesti lähiajaloo valusaimat, küüditamise teemat. Selles mängisid mitmed tema enda õpilased. Oli aeg, kus lambad kõnelesid ja näitejuhi abi märkis etenduse kohta, et "kahjuks aplausiderohke". Infarktile vaatamata jätkas Panso tööd enda rajatud Lavakunstikoolis kuni lõpuni, kerkokellani.
Esietendus 28. novembril 2010 väikses saalis