Tants aurukatla ümber - Kaks Musketäri

Kui on mõni teatritükk sellel suvel korralikult nahutada saanud nii kriitikute kui rahva käest, siis on see "Tants aurukatla all". Igatahes olin valmis pettumuseks ning vastavalt häälestatud seda vaatama minnes. Ostsin pileti sellisel hetkel kui kohe pärast seda (täpselt samal päeval) hakkas kriitikanooli lendama sellise hooga igast küljest, et pane või raudrüü selga. Tundus, et "seda vaatama minna oleks mõttetu ajaraisk ning kuigi idee on huvitav, on tegemist lihtsalt Mats Traadi kiidetud teose ettelugemisega jooksusammul...." Võlusõna "jooks" siiski ei lasknud mul tunda ahastust, sest juba kevadest saadik on sellest saanud üks mu lemmikhobidest. Asi on ju jõudnud nii kaugele, et olen isegi maratonile registreerunud...

Viimasel ajal olen endale tihti ette heitnud, et ma ei võta kriitikat kuulda enne teatrisse minekut. Võiks ju usaldada neid, kes juba käinud ja näinud ning alles selle põhjal teha otsus, kas minna mõnda tükki vaatama või mitte. Noh, igatahes kui ma seekord oleks viivitanud päeva ostmisega ning uskunud seda, mida räägitakse, oleksin ma sellest huvitavast performance-ist ilma jäänud. Just täpselt - ma pole juba tükk aega teatris midagi nii huvitavat näinud! Kahtlemata mõistan, miks see tükk mõnedele ei meeldi. Tekst läheb paljuski kaduma, sest ei saa keskenduda kui näitlejad mitte ei näitle seda lugu, vaid esitavad jutustamisteatrina fragmentaarselt raamatu "jutustava" loo, ise samal ajal ähkides puhkides joosta. Kuid tegelikult nendest fragmentidest fragmentaarselt see lugu siiski jõuab kohale küll. See on nagu sõna otseses mõttes "aurukatla jälgimine" - no mis Sa seda katelt ikka passid - vaatad ja vaatad - mõtted hakkavad omasoodu rändama ning vahepeal jälle vaatad. Samas on tugev allegooriline tähendus kõigel sellel "tansul" ümber aurukatla. Katel muudkui töötab, aastakümneid, -sadu, inimesed selle ümber teevad tööd, tantsivad oma elutantsu - sünnid, inimsuhted-armastused, tööd, surmad - aeg läheb edasi, aga meie ikka jookseme(tantsime) nagu segased läbi elu. Ja aurukatel ähib ja puhib. Vanad head masinad elavad edasi, inimesed, kes selle ümber tantsu löövad tulevad ja lähevad... muutuvad ajas. Asjad jäävad oma aega kinni...


Vaadates fotosid etendusest, mis toimus Tartu Botaanikaaias, tundub minule siiski, et see sobis miljon korda paremini Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumi. See sobis sinna nagu valatult! Inimesed istuvad ringis, jooksjad jooksevad nii vaatajate siseringi ees kui nende ümber ringi. Kristel Leesmendi ja Raivo Adlase ilmestav ning kunstilisi pintslitõmbeid lisav tegevus toimub peamiselt ringi keskel. Just nii ilmselt see ongi mõeldud?! Mats Traadi tekst haakub nende vanade talude, veskite ja aedadega, mis muutuvad lavastause jaoks tehtud (kunstnik Silver Vahtre) konstruktsiooniga üheks tervikuks.

Minu jaoks ainuke möödalaskmine oli Nike-i jooksuriided neljal jooksjal, aga minu teatrikaaslase meelest ka see rääkis mõttena kaasa, et kus kohast me tuleme ja kuhu me oleme jõudnud. Pärast mõningast vaidlust jäime siiski mõlemad enda arvamuse juurde kindlaks - minule oleks meeldinud kui neil oleks olnud midagi ajastukohasemat seljas ja võibolla ise jooks oleks toimunud paljajalu. Rääkides jalanõudest, siis professionaalsest kretinismist ei suutnud olla märkamata, et pooltele jooksvatest näitlejatest need jalanõud olid jooksmiseks absoluutselt sobimatud. Kui Kütsar oleks jooksueksperdi videoekraanil näinud kuidas ta kannad (eriti vasaku jala kand) ei sobi nende jalanõudega, oleksid nad koos müüjaga kreepsu saanud. Ja kui jätkata professionaalse kretinismi lainel, siis no lausa kadestamisväärne oli jälgida Tiit Palu jooksu. Neljast jooksjast on tema jooks kõige puhtam, ühtlasem ning õigem. Loodan, et ma ise jooksen ka nii... Veikko Täär tegi küll intervalli, ehk jooksis vahepeal aeglasemalt, vahepeal kiiremini, kuid temast paistis välja, et pikemate jooksudega läheb tal raskeks.... võibolla mul pole õigus, tal on võimalus tõestada seda joostes maratoni, aga hetkel jäi küll selline mulje, et nii kui ta kuhugi maja taha jooksis ähkis ja puhkis ta kõvasti, kuigi rahva ees ei tundunud häda olevat üldse (a võibolla ongi ta rohkem suusataja/ujuja/rattur?) :) Kütsar ja Tanel Jonas jooksid rahulikult ja omamoodi, aga nad ilmselt teevad teiste meestega võrreldes mõnevõrra vähem trenni?

Huvitav kokkusattumus oli see, et saabusime etendusele otse Eesti Energia tervisejooksult. Kusjuures kusagil ei hoiatatud, et etendust mängitakse sissepääsu juurest kilomeetri kaugusel. Ehk kohale oleks tulnud jõuda mõnevõrra varem. Meie rihtimise naisega just nii, et jõuame Ülemiste metsa terviserajal ilusti jooksmas ära käia enne teatrit ja siis enamvähem täpselt õigeks ajaks kohale... Tegelikult oli väga hea, et sai vahetult enne jooksmas käidud, sest muidu oleks ilmselt tahtnud koos nendega seal mõned tiirud teha :)


Muidugi ei saa rääkida traditsioonilise mõttes "näitlejatöödest", ega ka otseselt "lavastatrikkidest", sest kogu etendus oli kantud ühest suures (ja minu meelest heast) ideest. Kaskmeks "aurukatel". Helid (üha valjenev hingamine), selle ringi ümber jooks(tants), ajastu... kogu tervik. Kuid mis jäi kõrva, oli see, et Tanel Jonase hääl on ikka väga hea! Isegi kui ta joostes seda edastab. Selles on mingit pehmust ja samas kõla. Riho Kütsarit pidas minu teatrikaaslane nõrgimaks lüliks (nii jooksmise kui teksti pärast), aga minule jällegi meeldis tema enda teksti edastamise nautimine. Jah, kuigi ta jooksmine aeglustus kõvasti rääkides, kuid ka joostes suutis ta rõhutades ja justkui täpsemalt välja hääldades luua tunnetust sõnadega nagu "krigisev" jms. Veikko Tääre juttu ma kuulasin millegipäras kõige suurema huviga. Ei tea kas temale sattusid paremad lõigud, või suutis ta oma mitmete kordustega või pikema pausiga oma teksti eel panna paremini ennast kuulama? Ja taaskord on suutnud ta sõnastada midagi väga õigesti - aastaid tagasi mingist tema intervjuust lugesin, et ta väldib raamatupoode, sest tal tekib seal "omanikuinstinkt" - ta tahab kohe kõiki huvitavaid raamatuid "omada". Mul on täpselt see sama "haigus"... ja nüüd kavalehel kirjutatakse, et kui ta kuulis Taneli ja Riho jooksueesmärkidest, siis ta tundis mingit sõnulseletamatut rõõmu. Minul on täpselt sama lugu - kui ma kuulen, et keegi minu sõpradest, tuttavatest jooksmisega tegeleb või midagi "saavutab" või teeb saavutamiseks eesmärke, siis kuigi see ju otseselt mind isiklikult ei puuduta (mul on omad eesmärgid ja unistused), ent ometi tunnen sellest mingit ülevat rõõmu - nad tegelevad jooksmisega, mis on nii meeltülendav ja väga ehe sport - pingutus, paremaks saamise eeldust sisaldav tegevus. Kusjuures kõikidel jooksjatel on nähtamatu side - olgu see siis jooksurajal teineteisele vastu/mööda joostes või publiku ja jooksuteatri jooksvate näitlejate vahel - me läheme teineteisele korda! Tiit Palu stiil oli väga tõsine (eks nad kõik olid, aga tema eriti). Tema hääles oli eesti töömehe rangus ja otsekohesus. Ta ei ilustanud ega ilmestanud oma teksti intonatsioonide või üldse mingisugustegi emotsioonidega. Ühelt poolt oli selles ehedust aga teisalt kõige vähem, sõna otseses mõttes, häälega näitlemist - muid vahendeid ju polnud...

Huvitav, kas Tanel Jonase seisma jäämine oli lavastatud või ta tõesti väsis? Kaldun esimese arvamuse suunas, sest pärastpoole tegi ta veel kiirendusi... samas mõnikord keset jooksmist kasvab jõud ja jaks... Kristel Leesmendi kleit ja eriti sellega jooksmine oli esteetiliselt mõjuv - kaunis.... nagu "põgenev pruut"... võibolla "eesti mehe" eest peaksidki kõik naised pakku jooksma? Selliseid mõttepoegi lendas tükki vaadates peast läbi mitmeid ja mitmeid...

Muusikaline kujundus oli täiesti geniaalne/ideaalne. Lugu loo järel kostus muusika tekstile taustaks ning nagu täpp i peal tuli ühena viimastest lugudest Heino Elleri "Kodumaine viis"!!! Päikese kadumine puude taha läks täpselt kokku tekstiga päikseloojangust. Tundus nagu sellel õhtul kõik klappis nagu loodult!

Hinnang: 3+ (nüüd on ka "jooksuteater" elamusena kirjas. Minule päris meeldis ja idee õigustas end täiesti. Kummaline, et kuigi ma olen praktiliselt alati loo järgi teatrit hindav, kõik muu on kõrvalise tähtsusega ning kui piisavalt head "lugu" ei ole, siis ei saa ma sellest tavaliselt ka positiivset elamust. Sedapuhku oli tekstil täiesti kõrvaline tähendus. Kõik muu muutus olulisemaks ja ma lahkusin Vabaõhumuuseumist täis õnnetunnet ja rahulolu. Kaldun arvama, et spordiga tegelevad inimesed mõistavad seda tükki paremini, sest ühe tasandina oli see ka jooksjatelt jooksjatele/sportlastele. Näiteks kavaleht oli minu jaoks üks aasta huvitavamaid kavalehti.... Jookjaid lihtsalt inspireerivad lood jooksmisest... hmmm - olen vist maininud, et minu meelest Eesti parim meediaväljaanne on ajakiri "Jooksja"?
Ma olin külmast sinine, aga ei tundnud külma. Mul oli soe olla ning ma teadsin, et olin näinud midagi erilist. Ja meel oli hea! Kuigi tegelikkuses lugu ise oli ju jutustus elurattast-raskustest ja kõige ringkäigust ning muidugi tühisest rabamisest. Kuid selle rabamise vahepeal on ka palju ilusat ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka see rabamine ise teebki meid ju õnnelikuks?!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Tants aurukatla ümber
Autor Mats Traat

Lavastaja Tiit Palu (Teater Endla)
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine)
Veikko Täär
Tanel Jonas (Teater Vanemuine)
Tiit Palu
Kristel Leesmend
Raivo Adlas(Teater Vanemuine)

Vähesed jooksevad 1 tund 20 minutit järjest. Joosta
terve see aeg ja esitada samaegselt võimsat poeetilist teksti?
Vabaõhulavastuses Rocca al Mares teevad selle vägitüki ära 4 näitlejat;
Veikko Täär, Tiit Palu, Riho Kütsar ja Tanel Jonas.
Esmakordselt põimuvad sport ja teater nii võimsaks ja muljetavaldavaks
vaatemänguks.

MTÜ Kaks Musketäri vabaõhulavastus, kus auru pealt kokku ei hoita. Tegemist on ainulaadse lavastusega, milleks selles osalejad on treeninud aastaid.
Mats Traadi klassikaline tekst, viimseni pingul treenitud organismid ja hästi valitud muusika põimuvad poeetiliseks tervikuks.

Tühermaa - R.A.A.A.M.

Mis suvi see oleks, kui Viinistus ei oleks ühtki uut teatrietendust :) Ka minu teatrikaaslane hakkas juuli keskel muretsema, et kas tänavu polegi sinna asja? Otse loomulikult on! Katlamaja kutsub jälle! Külalislavastaja, huvitav näitlejate kooslus ja reklaamtekst kah veel nii põnev - ma lähen kohe liimile, kui pakutakse puänte ja "ootamatuid pöördeid" :) Kergemeelne reklaamiohver... tean...

Juba enne etendust, sissepääsujärjekorras, hakkas kostma rahva seast kahinaid, et tegemist on millegi raskestiseeditava ja sügavaga, millest arusaamiseks peab kõvasti ajusid ragistama. Kavalehele on Loone Ots kirjutanud sissejuhatusse, et tulemas on palju sümbolismi ning erinevaid kihte, mille lahtimõtestamisega saab kõvasti jännata. Hõõrusin käsi ja mõtlesin: "bring it on!"

Kuid saali sisenedes hakkas asi viltu kiskuma... olin küll üks esimesi sisenejaid, kuid kõik normaalsed istekohad eespool keskel olid varustatud sildiga "reserveeritud"... Ok, kuna istumisega on üldse selle tüki puhul natuke "teistmoodi", sest publiku toolid on põranda külge kinnitatud suurte vahedega ja õnneks sai vähemalt teatrikaaslasega kõrvuti istuda, siis pole midagi... isegi natuke põnevust seeläbi juurde...

Kuid kui kell jõudis juba etenduse algusaega ning rahvas endiselt alles saabus saali (eriti need reserveeritud kohtade omanikud), siis põnevus hajus... tukk tikkus peale tulema... Tükk aga ei hakka ega hakka pihta...

Ja siis saabus pimedus... selles mõttes ju mõnus, et midagi teistmoodi, kui mul poleks juba uni peale tulnud... Näitlejad hakkavad mängima pimeduses - kostuvad hääled... Etteruttavalt võib öelda, et lavastus kulgebki palju hämaras valgustuses ning palju on mängitud heli peale.

Üsna minu jalgade juurde, oli inimeste vahele pandud madrats, millel magas üks pisike poiss... Selgus, et tegemist on Margus Prangeli tegelase pojaga, kes "ärgates" ka lavale mängima läheb. Katlamajas räägitav tekst, aga kõmiseb - näitlejate edastataval tekstil pole häda midagi, aga koolitamata häälega lapse tekst läks küll praktiliselt terves mahus kaduma... kuigi tegelikult ega sellel tekstil ilmselt palju tähtsust polnudki...

Lugu oli minu jaoks üpris lihtne "võõrutus-lugu", otse tõlgendades justkui skisofreeniku ravimine, kuid allegooriana võiks tõlgendada ka näiteks mistahes pahest võõrutamisena. Kusjuures koomika seisnes selles, et "appi tõttas stiilne viisik" :) Nimelt 5 meest, kes justkui teevad mingit umbluud, aga nagu lõpuks selgub, siis mida iganes nad ka tegid, see töötas. Kusjuures lõpupuänt on küll olemas, aga pigem see pole mitte puänt, vaid üks tabav lause...
Kuigi "chances are", et ma lihtsalt mingit suuremat puänti lihtsalt ei osanud välja lugeda.

Muidugi võib neid sisu sümbolistlike märkide tõlgendusi teha mustmiljon, näiteks, et kogu see saal on ühe mehe peas - seal on praktiliselt tühermaa... seal on ka naine ja laps ning siis mingist peasolevast lahtrist kaevab mees üles Vana-Rooma väejuhi kostüümi ning ettekujutus, et tema ongi tegelikult leegionär saab täied tuurid sisse. Kui peas on selline "tühermaa", siis on ilmselt lihtne "ära keerata"... Sama hästi võib tõlgendada seda lugu sümboolselt, kui inimese kaitsemehhanismi - alati tuleb olla valvel - kaitsta nii ennast kui oma pere. Ja kindlasti ka järgnevale sugupõlvele oma tarkused-teadmised-kombed edasi anda... Kusjuures selles maailmas naised on "naised" ja mehed on "mehed"... naised peavad oma mehi kaitsma iseenda lolluste eest, lisaks ravima ja hooldama jne (naiskirjanik(!))...

Üks, teine, kolmas või neljas tõlgendus - kokkuvõttes minu meelest vahet polnud. Minu jaoks see polnudki "loo jutustamise" teater. Pigem mängis siin rolli atmosfäär - see ruum, kujundus, hämar valgustus ning eelkõige helid. Kuna lavastaja kahjuks ei arvestanud, et alati satub publikusse mõni idioot, kes seda matsu välja ei jaga - köhib pool etendust, unustab mobiili "värina" peale või laseb oma taskutest kolinal kraami välja kukkuda, siis kahjuks sai see idee mõrva osaliseks ning minu jaoks ei mänginud hea mõte end välja. Kuigi kopikate loopimise heli pääses õnneks siiski mõjule :)

Margus Prangel ja Elina Reinold teevad mõlemad head tööd, aga paraku mõjuvad nagu moe-etenduses ilusad modellid, kes on küll imeilusad, stiilsed ja kõnnivad catwalkil vingelt, täpselt nagu tippmodellid peavad olema, kuid on siiski kohal vaid selleks, et "moodi näidata". Ehk siis siinses kontekstis lavastaja vahendid, et tema nägemust elustada. Kuid kui ma veel midagi peale selle "kopikaviskamise helikaja" sellest tükist endaga kaasa võtan, siis on see just Marguse ja Elina hämaras valguses kostuvad hääled - mõlemal on tõeliselt hea häälematerjal. Peaaegu oleks unustanud, aga Nero Urke kuju - "stiilse viisiku" ninamehena, ehk võõrutajate rühma bossina, on väga tabav näitlejavalik! Teda tundub olevat alati põnev vaadata. Raimo Pass-i roll on marginaalne, rääkimata Marko Lehe ja Jüri Tiiduse omadest. kõik nad on vähem või rohkem malenupud (etturid) lavastaja "tühermaal".

Hinnang: 2 (tüüpiline lavastus mis paneb teatrikriitikud mõnust nurru lööma - huvitavalt lavastatud, ehk midagi tavapärasest erinevat inimesele, kes on juba "kõike" teatris näinud. Kuid minu maitse see tükk siiski polnud. Oli asju, mis oleks palju rohkem meeldinud, kui oleks saanud seda üksinduses vaadata. Võibolla siit veel üks tõlgendus juurde sellele lavastusele - "Tühermaa" panebki unistama "tühermaast" :) Kunstnikutöö oli päris põnev, sest see mängis tervikule väga hästi kaasa. Plekk, kilakola ja pruunid - rembrandtlikud värvitoonid... askeetlik... tolmune katlamaja oli justkui osa kujunduslikku elementi. Kui kõik oleks korras olnud, oleks see atmosfäär ja tunnetus, mille tükk tekitas mõnevõrra kõrgema hinnangu minust välja pigistanud. Kui ma vahepeal seal pimeduses silmad kinni panin, siis millegipärast tundsin midagi lapsepõlvest ära. Ei oska sõrmega osutada, millepärast või mida... võibolla oli see lihtsalt mingi tunne?)

-------------------------------------------------

“Tühermaa” (ПУСТОШЬ)

Lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa)
Kunstnik Oksana Peretruhhina (Venemaa)
Kostüümikunstnik Lesha Lobanov (Venemaa)
Helilooja Dmitri Vlassik (Venemaa)
Näitlejad Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg jt.

LAVASTAJAST
Marat Gatsalov sündis 17.01.1978 Kirishis Venemaal. Näitlejahariduse sai Gerassimovi-nimelisest teatrikoolist 2002). Lavastajadiplom tuli GITISe teatrikateedrist 2008. Moskva Majakovski-nimelise teatri näitleja 2005 2008. Aastast 2008 vabakutseline. Lavastanud teatrites üle kogu Venemaa. Mänginud paljudes filmides ja seriaalides.
Lavastusega „Elu läks korda” pälvis „Kuldse Maski“ laureaadi tiitli „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles Venemaa praegu elab”. „Kuldse maski“ kriitikute eripreemia lavastuse „Eksponaadid“ eest.

AUTORIST
Anna Jablonskaja (ukrainapäraselt Hanna Jablonska, kodanikunimi Anna Mašutina) sündis 20.07.1981 Odessas. Tema paarikümnest näidendist on mitmed lavastatud Venemaal. Aastast 2004 sai AJ mitmeid mainekaid kirjandusauhindu nii draamade kui lüürika eest. Moskva Meierholdi keskuse direktor Pavel Rudnevin pidas teda noorema põlvkonna üheks väljapaistvamaks andeks. AJ oli Uue Draama liikumine vaimne juht.
Viimane auhind sai kirjanikule saatuslikuks. Tulles Moskvasse preemiat kätte saama, hukkus Jablonskaja 24.01.2011 Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses.

NÄIDENDIST
„Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Tükk on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.

Esietendus 22. juulil 2011 Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja rõdul.
Kestvus 1 tund 30 minutit ilma vaheajata.

Vargamäe voonake - Albu projekt

Indrek, Andres, Karin, Mari ja Tiina on jälle Vargamäel kokku saanud ja Urmas Lennuk on kirjutanud nad seal ringi liikuma Tammsaare Tõe ja õiguse 2-5. osa alusel. Natuke ummamuudu - ülelennates, huvitavaid seoseid rõhutades ning Tammsaare kui kirjaniku - Indreku alter egoks muutes. Tõde ja õigus on küll täiesti loos olemas, kuid tekst on Lennuki oma. Ja veel milline tekst - täis mahlakaid ütluseid ("lükkis ilusaid lauseid kõrre otsa") ja mõnusat keelemängu ("ahmis pahna"). Julgeid kunstilise vabaduse võimaluse ära kasutades (Indrek loeb Tiinale hoopis GUSTAV SUITSu luuletust "Ühele lapsele") ning luues seeläbi veel uusi seoseid (Kui Anton ise oli Indrek, siis kes tegelikult oli Tiina?) Ja nagu ikka Tammsaare Tõde ja õigus - kõnetab ja kõnetab ka järgmisi sugupõlvi ja nendest järgnevaid. Eriti kui seda kõike pakutakse autentses kohas ning uute vaatenurkade kaudu. Lennuk muidugi on hekseldanud seda materjali juba aastaid läbi ja lõhki, tehes varem koostööd nendel radadel Elmo Nüganeniga ning eelmisel suvel tuues ka oma enda autoriteatriversiooni Mari, Jussi, Andrese ja Pearu lugudest "Vargamäe varjus" lavastusena. Alusmaterjal ju ongi nii ülikõva, et see kannatab sellist lüpsi välja küll (ja ma mõtlen seda kõige paremas mõttes). Eks muidugi tegijad peavad ka head ja tasemel olema. Ega igaüks ei saaks kindlasti selliste julgustükkidega hakkama, nagu nüüd järjekordselt Urmas Lennuk on saanud.

Mitte ainult tekst ei ole tasemel. Lennuk on selle just täpselt nii seadnud ise ka lavale, nagu ta täpselt on tahtnud. Nagu laulja, kes oma laulu laulab ja seeläbi oskab just niimoodi rõhuasetusi nootidesse ja sõnadesse panna, et tema laul just täpselt niimoodi kuulajateni jõuaks, et tegija mõte kanduks üle - samamoodi on ka Urmas Lennuk luues Tammsaare klassikast oma "Tõde ja õigust" hulgaliselt nüansirikkust oma lavastusse saanud juurde panna. Kõik tundub justkui ideaalse versioonini läbi komponeeritud. Seda on näha näiteks tegelaste liikumisest - nii lavale kui lavalt ära. Tegelaste igast võimalikust küljest ja kohast lavale saabumine aitab muuta kogu lavastust elavaks ning orgaaniliseks. Või näiteks kui tegelased lavakonstruktsiooni ülimal astmel seisavad ja seal, suur taevalaotus taustal ning puude tipud madalamal kui näitleja - sellised stseenid saavad oma võimsa vaate seisukohalt sobivalt kaasamängiva tunde. Rääkimata muidugi üldse mängukoha eripärast, mis mängib igas mõttes lavastuse olmestikule kaasa - lehmad ja hobused taamal ning muidugi need rookatusega talumajad ning ajastukohased puitaiad jne jne jne. Kuid tegelikult ju ka see puidust, tõusuga lavakonstruktsioon ise. (Kusjuures see nägi välja, nagu oleks seal juba aastaid olnud. Ega muidugi ei tea, võibolla ongi?)

Lavastaja on pannud ka tegelased vahelduma laval nii, et lõppkokkuvõttes puudubki peategelane (kuigi ilmselt peaks Indrekut selleks pidama), sest kõik saavad mängida ühe palju. Eriti teises vaatuses (esimeses vist Indrek ei lahkunud laval, aga teised vahetusid pidevalt). Eks lavastuslik trikk oli ka see, et Indrekut mängis Toomas Suuman, kes on ju vanem isa Andrest mänginud Peeter Rästast. Kuigi ma alguses vaatasin, et Suuman ei mängi seda rolli välja - temas lihtsalt ei ole "noort" Indrekut sees, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et tegelikult on see taotluslik auteur-i mõte - Indrek oligi ju oma olemuselt "vanamees". Mõtlik, "aeglase põlemisega", endassesulgunud, "vana hing". Lennuk on vastandanud teda ka isa Andresele, kes justkui oleks olnud "noor hing" (isegi seda otse läbi Indreku suu välja öeldes. Aga ka näiteks Indrekule armastuse-loengut/manitsust rääkima pannes - BRAAVO Peeter Rästasele selle stseeni eest!), kes justkui ise oleks osanud "armastada". Kuid see on ju tegelikkuses vaid tõlgendaja järjekordne "kunstiline vabadus", sest Andres ju polnud selline - ta ei mõistnud ju ka ise armastada. Kuid põigates veel korraks tagasi autor-Lennuk-i kapsaaeda, siis näiteks seos, mille ta loob kui Indrek Karinit kogemata Miralda-Ramildaks kutsub - see paneb mõtlema, et kui inimene vaid korra oma elus tõeliselt armastab, siis võibolla oligi nende koosoelu hukule määratud juba sellepärast, et Indrek lootis leida Karinis Ramilda? Või on siis järjekordselt mängus hoopis viide autori poolt, et tegemist ongi sama naisega? Võibolla ka Anton Hansen Tammsaar-e abikaasa Käthe (kes olevat Karini prototüüp) oli alguses "teistsugune", aga pärast mõningast kooselu selgus tema tõeline pale/olemus või siis ta lihtsalt ajapikku muutus? On ju teada, et Tammsaare tahtis rahulikku ja tagasihoidlikku elu, võibolla ka õrna ja mitte sellist plakatlikku armastust, nagu Karin/Käthe seda avaldas, vaid pigem poeetilist ja tundeerka armastust, nagu Ramilda pakkus? Võibolla oli ka päriselus olemas see Ramilda?

Ja muidugi klassikaline "kirjaniku naisetapmine"... ehk siis "mõtetes/raamatulehtedel" - Käthe ilmselt oli ajanud Antoni endast välja oma elava meelega ning too kirjutas raamatusse "trammi-surma"... Ma kaldun arvama, et kogu "tõeliselt hea kirjandus" on kirjaniku enda elust võetud. Ja ma ei pea silmas ainult Tammsaaret, vaid üleüldse.

Lavastuslikke trikke võiks loetleda hulgi üles, nagu näiteks Tiina lonkamine - Liisa Aibel kõndis üks jalg laval, teine maas või Karin oma "lillekimbuga", kuid kõigil huvilistel tasub neid siiski minna ise Vargamäelt üles noppima (ja "kõrre otsa lükkima" :)).

Eelmine kord, kui ma Anneli Rahkemat "Tões ja õiguses" nägin, mängis ta Ellit. Ta oli üks eredamaid karaktereid juba tookordses mammutlavastuses paljude näitlejatega ning ma pidasin teda täiuslikuks Elli kehastajaks. Ta tõesti OLI ELLI! Ja seekord... ma mitte ei söö oma sõnu, vaid tahan lisada, et Anneli OLI KARIN! Esimest korda sellel aastal tekkis tunne näitlejatööga seonduvalt, et "millal ükskord Teatriliit märkab ja austab tema annet". Toatüdrukutes meeldis ta minule täpselt sama palju kui teised naised - oli see vast alles vinge trio! Creepsi ülbikust telestaariks soovija või tegelikult mis tahes tema roll, alati on tugeva sisemise põlemisega ja ennastohverdavalt tõsiselt tehtud. Ka lastelavastuses. Ja nüüd siis see Karin. Ei, see pole üldse selline Karin, nagu Hele Kõrve Linnateatri versioonis. Arvestades tüpaaži, pole see ka legendaarse Lisl Lindau Karini moodi. Katrin Saukase, Ita Everi ja Raine Loo Karineid ma pole ka näinud, kuigi viimase versioon peaks kusagil kassetil vist isegi olemas olema. Siiski ma arvan, et Anneli on leidnud täiesti omamoodi Karini enda seest. Eks muidugi paljud karakterikillud on ju Tammsaare paika pannud ning Lennuk ei võta ka selle karakteri sellekohaseks muutmiseks midagi ette. Võibolla see on ka piir, mille ületamine oleks nagu pühaduse rõvetamine ja olekski asja ära rikkunud. Karin peab ikka olema selline ehtne linnaplika ja hiljem neuroosides siplev naine, muidu poleks ta ju üldse see. Ja Rahkema tabab väga omasel moel, kuid stambivabalt Karinit mõnusalt uuest küljest. Võibolla tõesti on tema Karin natuke rahvalikum ja pinnapealsem, aga seda pigem sellepärast, et terve tükk ei keskendu ainult Tõe ja õiguse 4.osale. Ja see on oluline vahe. Tema vahendid rolli loomiseks on selles suhtes märgatavalt kasinamad... kuid tal õnnestub see siiski. Mida ma näiteks Hele Kõrve Karinit ja Anneli Rahkema Karinit võrreldes võin väita, siis Hele mängis (ja väga hästi mängis), aga Anneli oli. Võibolla on Annelis rohkem seda tegelast endas sees olemas? Mõnus, et ka purjus Karinit mängides ei paku tegelikult Rahkema üle, vaid teeb seda just piisavalt niimoodi, et on aru saada, et tegelane on purjus. Tema hoog ei rauge üheski stseenis ega ühegi partneriga. Mõtlesin seda Vargamäel vaadates, et mingis mõttes ongi just nimelt naisnäitlejad seekordse tüki mootoriks...

Sest Liisa Aibeli Tiina on samuti täistabamus. Süütuke, isegi natuke ullike tütarlaps, kes on oma isandasse armunud... Läheb tollele järele kasvõi maailma otsa. Too ju vandus talle kunagi armastust. Nüüd on ta tulnud seda tõotust välja nõudma. Liisa-Tiina on hea südamega tüdruk. Õige pisut rohmakam, kui mina teda ette kujutasin lugedes, õige pisut ülemängitud, kuid seda kutsub tasakaalustamiseks esile ka võibolla Karini karakter. Sest Rahkema laseb ju ka oma Karinil olla 110% Karin. Olen seda vist eelmistelgi Aibeli mängitud tükkidega ühenduses tõdenud, et ma olen üsna kriitiline olnud tema karjääri suhtes, kuid viimased 3 rolli - 39 astmes, Pipi Pikksukas ja nüüd siin Vargamäe voonakeses on olnud kõik eranditult head rollid. Eks kõigil on ju omad maitse-eelistused, kuid minu jaoks on tema Tiina minu kogemustest parim (eelmised olid K.Tammaru ja U.Ratasepp - Evelin Pange Tiinat olen näinud ainult teleekraanil ja see ei lähe selles suhtes arvesse). Liisa Aibeli Tiinas on palju särtsu ja isegi kummalises mõttes bravuuri ja oma mustade tiibadega peaks ta olema nagu mingi "halva ilma lind", kuid kaugeltki mitte. Samas pole välistatud, et ma lihtsalt ei saanud aru.

Tüki mehed saavad palju kaarte kätte juba äraspidises rollidejaotuses. Toomas Suumani Indrek on igas mõttes vanamees. Seda nii Mauruse juures õppides; Karinit kosides, kui hiljem "tagasi Vargamäel" kraavi kaevates. Isegi isa Andresega elust vesteldes, kus kontrast vaatet kõige selgepiirilisem. Noorem näitleja mängib isa ja vanem poega. esialgu mind lausa ärritas see, et mis mõttes lavastaja on lasknud sellise prohmaka läbi - Suuman ei mängi ju noort meest välja. Isegi kui Rästas ei ole üldse Indreku tüüpi ("pikk" näiteks), siis ta suudaks Suumanist palju usutavam olla. Tegelikult oli see lavastuslik trikk hoopis üks kogu lavastuse põnevamaid "mänge". Lisaks sellele mängib ju Peeter Rästas (habemega) (üldsegi mitte koomilises võtmes) ema Mari-t. Ja kas mitte selline töörügaja naine ei võinudki olla natuke mehine? Peeter on muutumas kiiresti üheks oma teatri esinäitlejaks. Kuigi tihti koomilise auraga, on temas sügavat traagilist nukrust, millega mängib ideaalselt usutavalt ka sügavaimad karakterid ära. See power ja hoog, mille ta endas veel eriti tuliseks üles kütab pojale armastuse-epistlit lugedes ning siis kontrastina see kurbus, millega ta pealt kuulab, kuidas ta poeg tema kohta teistele räägib - see on piltlikult kadestamisväärne skaala! Minu jaoks oli kummaline seegi, et suutsin samastuda Lennuki kirjutatud Andresega (küll aga mitte Tammsaare omaga). Ei, minu jaoks pole naljakas näiteks "naabri-Peru" munade pigistamine, küll aga suudan ka mina näha soos rukist kasvamas.

Hinnang: 4+ (nii originaalne lähenemine Tõele ja õigusele kui võimalik. Lennuk tabab märki nii näitekirjaniku kui ka lavastajana. Terve näitetrupp on tasemel. Kui selgitada 5-tärnist ilmajätmist, siis mõned lõigud olid minu jaoks natuke üleliigsed, nagu näiteks see, et vägisi oli sisse topitud midagi 3.osast - nagu näiteks "revolutsioon"... aga ju see pidi seal siis autori meelest täiendamaks tervikut siiski olema. Minule isiklikult ei meeldinud ka see Indrekust Antoni tegemine, kuigi eks selleski mingil määral tõde võib olla. Lõpus kogu teemade sidumine lohises kergelt ning need põhjused võtsidki tükilt viienda tärni minu jaoks ära. Ma ei mõistnud ka seda, et miks Karin oli vaimuna "jämedate puusadega mammi". Kas sellepärast, et aeg läheb ka taevas-põrgus edasi? Oli see autor-jumala karmasaatuse määramine sellisele pinnapealsele ilu-hullule tegelasele? Nagu mu tekstist on näha, jäi tegelikult palju küsimusi õhku ja see on ju teatri puhul väga teretulnud ning veel eriti sellise klassika puhul. Niimoodi sai vana lugu uusi küsimärke juurde ja sellega ongi Eesti klassikale uuesti elu sisse puhutud. Suvel 2011, on kõik need teemad sama kõnetavad kui toona ja vana lugu on endiselt võimalik ellu äratada uute küsimärkidega. Väga õnnestunud tervik ja tõeline suveteatrinauding. Isegi vihmaga...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Neljapäeval, 28. juulil kell 19 esietendub A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel

A.H.Tammsaare /U.Lennuk lavastus „Vargamäe Voonake“.

Seekordne etenduse paik asub saunikute juures.
Seekord otsib autor ja lavastaja Urmas Lennuk pidet A. H. Tammsaare isiksusest ja lähikondlaste mõjudest autori loomingus, laiendades seda suhestumist eestlusega üldisemalt:
"Üks USK vajab tapmist. Üks NAINE vajab armastust. Üks MEES ootab ja loodab.
Üks suur KÜSIMUS aga jääb – kes on INIMENE?"

Lavastaja Urmas Lennuk, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, lavastuskunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Osades: Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel.

Kokku mängitakse lavastust 11 korral 28. juulist kuni 21.augustini.

Kestab 2h 20 min.