Isa - Theatrum

Theatrumil on harukordne oskus leida üles väga huvitavat materjali. Nemad juba midagi niisama ette ei võta ja igasugust tühja tähja lavale ei pane. Eile õnnestus näha nende uusimat - Maria Petersoni lavastatud, Lembit Petersoni ning Liina Olmaruga peaosades, prantslasest näitekirjaniku Florian Zeller-i kirjutatud "Isa".

Pärast etendust mööda vanalinna koju kõndides guugeldasin autor kohta infot. Ja suur oli mu üllatus kui avastasin, et sama mehe kirjutatud "Tõde, ehk valetamise meistriklass" mängib praegu Eesti teatrisaalides Roman Baskini teater Kell10 (nägin seda vaid paar nädalat tagasi ning sellepärast on see ka veel eredalt meeles). Kusjuures kuigi näidendid on täiesti erinevatest žanritest, siis võib nende vahel nii mitmeidki paralleele tõmmata, eelkõige see, et mõlematest kumab läbi eht prantslaslikkust. "Tõde" oli tegelikult, vastupidiselt eelarvamustele (et tegemist saab olema labase koomuskiga), väga hästi kirjutatud tekst. Theatrumi sügavalt valusat, vanadusest tingitud iseärasuste ning skisofreenia ja dementsuse käes vaevlevast "isast" lavaloo vaatamine tegi isegi natuke haiget.

Kui alustada lavastamisest endast, siis ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli hästi lavale seatud selles mõttes, et tegemist on tegelikult teatrilt eritehnilisi nõudmisi esitava tükiga, sest näiteks kogu laval olev mööbel peab ühel hetkel sealt hetkega kaduma ja Theatrumis on see lahendatud pimedas saalis asjade ärakandmisega, sest nii väiksel laval on seda raske muud moodi korraldada kui tuled kustu meetodil (samas kui mõelda Diana Leesalu lavastatud "Inimesed, kohad ja asjad" tükile Linnateatri taevalaval, kuhu oli suudetud väga ägedalt leida lahendused mitmeplaanilisuse tekitamiseks ühel laval, siis tahaks ikkagi Theatrumi lahenduse kallal natuke nuriseda). Selline lahendus natuke kahtlemata võttis lõivu nendelt šokimomentidelt. Teisalt jällegi need "üllatused" toimisid ka sellest hoolimata. Ja mõtlema panid ka ning loomulikult kaasa elama. Teiseks vaatuseks kui selle tuledega mängimisega silmad ära ka olid harjunud, siis ei häirinud see enam üldse. Kusjuures materjali kõige magusam plaan ongi see, et publik on isaga asetatud samasse rolli, ehk kõik vaatajad on sama üllatunud kui isa ise, kui jälle mingi justkui puänt või arusaamatus või "peas elav tegelane" lagedale ilmub.

Kuid lisaks materjalile oli see ka nö. "näitlejateater". Õigemini sellest tegid "näitlejateatri" isa mängiv Lembit Peterson ja tema tütre rollis Liina Olmaru (kogu ülejäänud ansamblist rääkimata, kes Theatrumi puhul vaatet eranditult alati ühte jalga käivad, erinevast tasemest ja isiklikest sümpaatiatest hoolimata). Lembitu nägemine laval Isana tekitas mulle kohati külmavärinaid, tema rollis olemine ja isegi eht-prantslaslikuna mõjumine on oluline näha kõigil eesti teatrit armastavatel inimestel ja seda mitte ainult käesoleva aasta meesnäitlejatööde prismas vaid üldse on see roll, mis jääb kauaks meelde ning mõjub justkui meistriklassina. Kuna tegemist on sellise mängimis-tasemega (erinevad situatsioonid nõuavad temalt nii jõulisi hetki, alandlikkust, hoogsat ja vaikset taustalkuulamist, valusate pettumuste väljamängimist kui ka isegi vanainimese kombel lapseks taandumist ja samas võimsalt intelligentset, patroniseerivat tooni mittesallides, normaalset suhtumist nõudvat sügava ja pika tasutaga vanahärra mängimist, siis paneb see natuke ka tema rolliehituse taustale mõtlema, kas tal oma tütrest lavastajalt oli saada mingeid näpunäiteid või soovitusi? kas ta rolliks valmistudes võttis eeskujuks kellegi prantslasest prototüübi või tuleb see tal kõik loomulikust intelligentsist ja puhtast elu- ning näitlemiskogemusest? Isa kõrval tõuseb täiesti võrdväärse olulisusega tegelaseks tütar, keda erinevatel hetkedel erinevate sisekaemuslike kõhkluste, mehelt austust nõudes valusate otsuste või otsustamatusega mängib Liina Olmaru. Üks hingeminevamaid hetki ongi isa ja tütre kallistus kus üks igatseb enda arvates elus olevat tütart, teine ilmselgelt surnud õde taga. Tunne, ehk igatsus on sama, ent kui eri tasanditel selline igatsus võib ikkagi olla (isa puhul ju on lootus kunagi siiski oma tütart jälle näha täiesti olemas) ning see erinevate igatsuste kontrast liigutas kuidagi eriliselt tugevalt. Ere näide kahe andeka näitleja eraldi- ja koostööst ühes väikses stseenis, samas kui mõlemad kallistavad teineteist kogu hingega. Valusaid ja valusamaidki hetki on tükis küllaga ja kõik need panevad mingite elu lõikude või suhtumiste üle mõtlema.

Lisaks tahaks ära märkida Marius Petersoni 110%lise kohalolu. Kui ta laval on, nõuab ta tähelepanu ning peaaegu, et matab enda jõulisuse sisse kõik ümbritseva. Anneli Tuuliku erinevad rollid, nii reaalsed kui ettekujutatavad on nii eriilmelised ning ma jätkuvalt imetlen tema omapärast aurat laval. Andri Luup toimib isa peas elava tegelasena väga hästi, eriti see peatagumise hetk on võimas ja ärritav, aga doktorina ma ei uskunud teda arstiks. Võibolla oli see seletamatult taotluslik, aga kas riided või muu oli minu jaoks vale. Tegemist on nii pisikese hetkega laval, et ei jõudnud lihtsalt aru saada, mis on viltu. Laura Petersoni roll on nii marginaalne, et selle kohta mul ei olegi midagi erilist öelda. Huvitav ainult, et tema tegelase nimi oli ka Laura... Huvitav kui tihti tekib selliseid juhuseid. Samas seda rolli mängib teises versioonis Sandara Uusberg.
Ära märkida võiks ka selle, et sellest näidendist tegid prantslased 2015. aastal filmi "Floride" (isa rollis Jean Rochefort!)

Valus on mõelda, et sellest dementsusest ei ole me keegi kaitstud. Usun, et mõõdukalt sporti tehes, kultuuri tarbides, ehk meeled, vaimu ja keha erksa hoides on seda loodetavasti võimalik natukenegi eemal hoida. Ja kui oluline on omada kaitsevõrgustikku kui selline jama peaks tekkima. Ja kui oluline on hoida oma lähedasi siis kui Sa seda suudad ja saad. Tegeleda lastega kui nad veel lapsed on ja kuigi lapsed pole selleks vähemalgi määral kohustatud, on ehk siiski lootust, et kui oled nad empaatiavõimeliseks suutnud kasvatada, siis nad ka vähemalt elementaarsel määral enda võimaluste piires Sinust ka vanana hoolivad. Ehk mõnikord nädalavahetusel ka kaugemalt Sulle koju või haiglasse külla tulevad kuigi oled selleks ajaks juba oma vanainimese kiiksudega võibolla raskesti mõistetav ja tülikaski. See väike päiksekiir kurva lõpu juures, et tütar ikkagi isa pidavalt külastas ja temast hoolis, muutis tüki veelgi paremaks. Me kõik peame siiski elama oma elu ja ei saa ega tohi ennastohverdavalt oma elu unarusse jätta ning vanainimese eest hoolitseda. Nii mõtlen ma vähemalt praegu, 40ndes aastates. Ja loodetavasti jagub mõistust egoismist hoiduda ka siis kui kunagi peakski selle faktiga tõtt vahtima.

Hinnang: 4+ (materjal ja näitlejatööd olid nii tugevad, et ma usun, et hinnang ajas hakkab sellest kerkima ja praegu, päev pärast etenduse nägemist kahtlen, kas peaks juba vähemalt plussi sinna taha panema (täpsustus... paningi plussi taha ära) Ma ise ei ole praegusel hetkel kuidagi puudutatud otseselt selle teemaga ning pisikesed detailid olid, mis häirisid, aga need on rohkem isiklikust omapärast tingitud, näiteks see juba mainitud tulega mängimine - tihedalt kustu ja põlema eri stseenide vahel. Vaheajal sain õnneks kohvist abi ja teises vaatuses ei läinud mul juba ükski detail tähelepanu hajumise pärast kaduma. Soovitan psühholoogilise draama austajatele!)

--------------------------

"Isa"
Autor: Florian Zeller
Tõlk: Eva Eensaar
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Helikujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Ere Naat
Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.
Esietendus 29. novembril 2016

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures? Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna. Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”.

See asi - Endla

Endla Teatri „See asi“ on globaalse mastaabiga logistiline ime, ehk rännak mööda teatri erinevaid saale, koridore, tubasid ja nurgataguseid ja samaga rännatakse mööda inimese salajasimaid hingesoppe. Viimasel ajal tundub, nagu Eesti teatris teeksid praegu kõige erilisemaid ja põnevamaid lavastusi millegipärast noored huvitavad naislavastajad (Kertu Moppel, Diana Leesalu kui nimetada paar esimest, kes meelde tulevad...) Endlas on selleks oma maja tüdruk – Laura Mets. Kui nüüd nimetada tema mõned (praguseks ju veel üsna lühikese karjääri) šedöövrid – 45399km2 raba (lisaväärtuseks, et eluks ajaks jääb Eesti pindaala meelde!), Titanic, Eedeni aed... ja nüüd siis „See asi“, siis võib olla üsna kindel, et sellest püssist tuleb alati pauku ning tundub, et iga korraga üha kõvemat... Ta on lavastaja, kelle tegemistel tasub kahtlemata silma peal hoida! 

See lavastus on tõesti uskumatult sujuv, kuigi publik jagatakse 4 gruppi ning risti-rästi mööda teatrimaja käies saadakse vahepeal mõned stseenid kammerlikumalt vaid oma grupile, mõnikord vaatab mõnda stseeni koos 2 gruppi või hoopis terve publik.

Loo mastaapsusele annab geograafilistele mõõtmetele lisaefekti ka selle ajaline diapasoon. Alguse saab kõik Magalhaesi ja kuninga kohtumisest, enne maadeavastaja „ümbermaaimareisi“, siis hüpatakse tänasesse päeva, milles käiakse ära Hiina masstööstuses ja Ladina-Ameerikas puuvillakasvanduses, mängitakse Aafrika püssidega ning „rännatakse“ mööda Euroopat ja Aasiat ning lõpuks muidugi jooksevad kõik niidiotsad sümboolselt alguspunkti, ehk Endla „Küüni“ kokku. Tegelikult on tegu justkui puzzlega, milles tükk tüki haaval pilt 2-5 minutiliste stseenide läbi hakkab moodustama. Midagi saab ette aimata, midagi tuleb üllatusena juurde ja hargnevad kõrvalliinid. Vaimustav!

Pärnusse sõites ütlesin oma teatrikaaslasele, et oleks ainult, et ei peaks iga väikse hetke tagant jälle püsti tõusma ja edasi liikuma, see oleks nii tüütu... Esimene pikem stseen ära olnud ja mängureeglid tegijate poolt lahti seletatud, oligi püsti ja oma rohelist värvi grupile teade „Roheline – rändame“ (siinkohal soovitus, et kui kellegagi koos seda vaatate ja tahate ka koos rännata, siis on mõistlik saali siseneda ka koos)... ja kuna veel esimese, ega ka veel mitte teise stseeniga päris kokku ei pannud, millega tegemist saab olema, siis jõudsin juba teatrikaaslasele vinguda, et mu hirm osustuski tõeks... Kolmandas stseenis vist ka veel mingeid seoseid ei loonud ja hakkasin juba mõtlema, et millesse ma end seganud olen – 4 tundi selist seosetuid ministseene... ja siis järsku käis ülakorrusel (ajusagarate vahel) plahvatus ja hakkasid tekkima seosed... lugu oli risti-rästi peidetud nende stseenide sisse, aga kuna need on nii eri otstest alustatud, siis seda põnevam hakkas – kuidas see asi kõik kokku hakkab voolama... Tundus, et publikule läks kõige rohkem peale naljakate hiinlaste sagimised ja tegemised. Mind huvitas, aga kõige rohkem tülitseva paari teema – „armastus“ (või selle puudumine) ju ikkagi... lisaks on kogu asja segatud mööda maakera rändav ja enda tehtud, terve maailma kunsti-inimesi vaimustavat fotot tutvustav fotograaf... ja nende kõigi ning mitmete teiste tegelaste saatus hakkas tükk tüki haaval selgeks saama. Absoluutselt kõigel oli oma koht ja oma seletus ning justkui autasuna siis lõpuks muidugi saab kogu loo oma saatuse keerdkäikudega selgeks. Eks me ju olemegi kõik omavahel seotud (meenus kunagine mäng „Six degrees of separation“, mille teooria seisneb selles, et iga maailmas elava 2 inimese vahel on maksimaalselt 6 inimest, a la, mina olen kohtunud kellegagi, kes on kohtunud kellegagi, kes omakorda on kohtunud kellegagi ja selliste kettide abil oleme kõik kõigiga seotud. Panin näiteks enda nime ja Madonna sinna ning meie vahel on vaid 2 inimest või siis Meryl Streepiga on meil 3 inimest vahel: https://oracleofbacon.org/ Selle otsingubaasiks on vist küll internet movie database, seega kui selles enda nime pole, siis tuleb teiste inimeste nimedega mängida.)

Kusjuures inimlikud psühholoogilised teemad, millest räägitakse, lisaks globaalsetele ja üldisematele teemadele, on hingeminevad ning valusadki. Lõpuks läks 4 tundi kui linnutiivul. Selle käigus tuli neid Endla treppe üles-alla kõndida tubli mitu korda (teater väidab, et kokku 2 kilomeetrit, mis ma arvan hinnanguliselt on päris täpne), aga mina ei pannudki seda üldse tähele, sest jalas olid mugavad kingad ning meeled erksad ja mõte kogu selle puzzle lahendamise juures. Üks vanem inimene ühel hetkel küll hädaldas, et tüki juures peaks olema vanusepiirang, ehk üle mingi vanuse võib see raskeks minna ja märgata oli, et üks rase naine loobuski vaheajal sellest rändamisest. Samas oli meie grupis üsna korpulentseid vanemaid daame, kes ilma mingi viginata kogu reisimise kaasa tegid, seega erilist spordivormi muidugi kaasarändamine ei eelda.

Ja kui sujuv see kõik oli. Täiesti geniaalne, kuidas vaid korra kogu etenduse jooksul tuli meil pool minutit ukse taga oodata eelmise grupi lahkumist ja kui arvestada, et neid „stseene“ oli seal kümneid, võibolla 100 J ja kogu kestvus oli peaaegu 4 tundi, siis see tõesti oli hämmastavalt täpselt paika lavastatud. Ühel korral oli lavastusse ka sisse pandud nö. „tutvumine“ grupijuhiga ja meie tütarlaps rääkis oma hirmudest ning sellest kuidas ta Magalhaesi kohta tausta kunagi uuris (olgu öeldud, et see oli lihtsalt mõnus vahepala ning tegelikult eelteadmisi selle kohta tüki mõistes vaja ei läinud).

Kogu selle lavastuse keerukuse juures muutusid näitlejad puhtalt vahenditeks, ehk piltideks puzzletükkidel, mis siis kokkusobitusid (või mitte). Seega kellegi rolliehitusse väga keskenduda ei jõuagi, lisaks ilmuvad nad mitmetes rollides vaatajate ette. Tahaks siiski eraldi mõnigaid asju ära mainida.

Kõigepealt mul on niiiiiii hea meel, et Liis Karpov on pärast 4 aastast pausi Endlas tagasi (mäletate teda Imetegijas või eriti Ballettmeistris?) Olen teda juba pikalt igatsenud Endla tükkidesse, sest ta ei jõudnudki teab mis palju mängida peale teatrikooli (4-5 aastat) kui ta juba pausile läks. Aga juba enne meeldis ta mulle väga ja tundub, et nüüd tagasitulles on ta veelgi parem, sest eks elukogemus annab ka näitlejale sügavust ning taustateadmisi-oskuseid. Selles lavastuses on tema kanda 3 intervjueerija rolli. Kõik täiesti erinevalt lahendatud, sest kõik need on ka erinevad inimtüübid. Esimene on tagasihoidlik, justkui tudeng, kes veel hästi ei oska. Teine suure haardega, ilmselt ise mingi kuusus, keda tegelikult võib-olla ei huvitagi tema intervjueeritav nii väga kui võrd tema ise ja tema enda arvamus. Kolmas karakter -  vana proff, kes justkui piltlikustas veelgi enam seda inimeste imelikku suhtumist asjadesse... antud juhul üks poiss on teinud mingi foto, millele inimesed on hakanud igasuguseid lugusid ja mõtteid juurde pookima, kuigi poiss lihtsalt tegi oma õe toast ühe foto (olete kuulnud Hemigway intervjuud tema „Vanamees ja meri“ kohta? Sama fenomen, et inimesed mõtlevad maad ja ilmad filosoofiat asjale juurde, kuigi Hemingway lihtsalt kirjutas loo ühe vanamehe kalapüügist).

Minu meelest Sander Rebane teeb selles tükis oma siiani parima rolli. Korraks esimese intervjuu ajal mõtlesin, et ta läheb jälle „üle“, aga õnneks tõmbus ta tagasi ning kogu ülejäänud tüki oli tema „mängimine“ sügav ning kaasaelama panev ning usutav – ka vaatajana teadsid/tundsid, mida ta karakter läbi elab. Sellise tunde tekitamine vaatajas on üks hea näitejatöö tunnus.

Ja liskas paarid – Priit Loog ja Kadri Rämmeld – seal sõdimises oli keemiat ning lausa ootasin, et rännak tagasi nende juurde viiks, sest see osa puzzlest oli minu jaoks kõige huvitavam. Armukadedus, andestamine ja enda kehtestamine – justkui püha kolmainsus ühe suhte anatoomia lahkamiseks ning samas ju mistahes suhtes teatud olukordades tuttavaks nähtuseks –eri vormis, eri põhjustel, aga me kõik oleme ju inimesed.  Ning teine paar – ehk vähemalt minu etenduse „rahva lemmikud“ – hiinlased – Meelis Rämmeld ja Sten Karpov. Natuke naljakad, natuke imelikud, natuke vinksti peast, aga võibolla lihtsalt teise kultuuritaustaga. Eelkõige oluline, sest tõi natuke koomikat sekka tõsisematele lõikudele tasakaaluks, aga ka nemad igati kogu supi koostisosad.

Ja kuigi kokkusattumised tunduvad mulle alati võltsid ja imelikud (a la Remaque’i „Triumfikaar“ – täiesti ebausutav bordellilõik, millel kogu lõpetus baseerub ja seega kogu raamat oli minu jaoks jama), aga selles tükis on need kuidagi usutavad ja võimalikud... ja need polnudki võibolla kokkusattumused, vaid pigem eri otsest kokkujooksvad tegevusliinid.

Hinnang: 5- (juba lihtsalt selle lavastuse erilisuse pärast tasub sellest rännakust ja puzzle-kokkupanemisest osa saada. Ja kuigi üsna kiirest saab aru, mis „see asi“ on, siis näiteks esimese vihje peale ma arvasin, et tegemist on kibuvitsapõõsaga J Head näitlejad teenindavad tervikut ja kõik see masinavärk toimib sekundilise täpsusega. Natuke mõtlemisainet ka, kuigi teel Pärnust ära sõites keerlesid vestlusteemad siiski rohkem ikkagi selle teostuse eri tahkude üle. Näiteks läks teisele mu teatrikaaslasele korda see, kuidas Kadri Rämmeldi tegelane oma venna, ehk Sander Rebase tegelase peale päriselt sülitas, niiet ila oli suure lärakane särgil näha. Mind hämmastas ikka kõige rohkem see kuidas kõik need tegelased ikkagi omavahel seotud olid ja see arusaamise hetk on üks järjekordne teatriime. Vaimustav! Soovitan võtta see 4 tundi ja tutvuda „tõeliselt“ Endla teatriga... ma näiteks oskan nüüd Küüni minna ka teist kaudu ja veelgi olulisem – sealt garderoobi minna on palju lühem ja mugavam olenevalt istekohast J Kes teab, võibolla lähen Pärnusse ka Laura lavastatud lastekat - „Alice imedemaal“ vaatama.... lihtsalt Laura pärast.)

------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

SEE ASI

reis ümber maailmaRännak kestab koos liikumise ja peatustega umbes 4 tundi.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.

autor Philipp Löhle
tõlkija Mihkel Seeder
lavastaja Laura Mets
kunstnik Illimar Vihmarmuusikaline kujundaja Feliks Kütt
videokunstnik Terina Tikka

mängivad Sten Karpov, Liis Karpov, Priit Loog, Sander Rebane, Kadri Rämmeld,  Meelis Rämmeld, Arabella Anderson ja teised

Kõik on omavahel seotud. Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi sajanditetagune ümbermaailmareis ja rumeenia sealihalõigud. Aafrikas toimunud kodusõjas kõveraks keeratud revolver ja Argentiinas kasvatatud sojaoad. Vana Agfa Clacki kaameraga tehtud foto ühest lastetoast ja hiinlaste koristusbisnis. Umbes saja-aastase koikala Euroopa-reis ja värske saksa abielupaari armuheitlused.
Kõik on omavahel seotud. Aga kuidas? On see maagia? Üksindus? Või armastus? 

Saksa näitekirjaniku Philipp Löhle „See asi“ viib vaatajad rännakule, kus ülemaailmne kriis kinnitub sügavalt isiklike probleemide külge. Kaelamurdvalt ja koomiliselt valgustab Löhle meie globaliseerunud, tehnologiseeritud ja kiireltmuutuva maailma ilu, valu ja elu.

Esietendus 30. septembril 2016.
NB! Lavastust mängitakse Endla teatrimaja eri ruumides ning publikul tuleb etenduse jooksul läbida paari kilomeetri jagu treppe ja koridore. Valige mugavad jalanõud ja riietus.

Teisest silmapilgust - Tallinna Linnateater

Kõigepealt pean hoiatama, et lavastusest kirjutada ilma suurte spoileriteta on praktiliselt võimatu. Kui Sul on plaanis minna tükki vaatama ja Sa ei tea midagi selle vormist ja sisust, siis palun iseenda huvides, ära loe järgnevat teksti...

Kuigi praeguseks hetkeks vist pole enam eriti palju neid, kes ei teaks, et etendus sisaldab ka bussisõitu. Ka mina olin seda kusagilt juba ette kuulnud, seega ei tulnud see üllatusena (teatrikaugetele sõpradele, kelle kaasa lohistad seda vaatama, pole samuti mõtet üllatust rikkuda). Kuigi pole ju tegemist esmakordse bussisõiduga teatrietenduse raames. Ka näiteks eelmisel suvel sai seda teha Tartu Uue Teatri Odysseia rännakutel osaledes... tookord muidugi mööda Tartut. Linnateatri ja Vene Teatri ühisprojektis oli see küll vaid üks sõit punktist A punkti B, mitte vahepeatustega, nagu Odysseia puhul ja ajalises mõttes oli see napp kolmandik kogu "lavastusest". 

"Teisest silmapilgust" -tüki parim osa minu jaoks oligi selle esimene osa, ehk bussisõit. 4 Vene Teatri näitlejat (need, kes alustavad oma teatrielamust Vene Teatrist, nemad sõidavad koos Linnateatri näitlejatega) pidasid monolooge samal ajal kui tavaline liinibuss sõitis mööda Tallinna tänavaid. Näitelejad rääkisid (eestis elavate venelastena) lahti oma esimesed kokkupuuted mõiste ja mõttega Eestimaa, eestlased, eesti keel ja eestlus. Kõik 4 monoloogi olid huvitavad ning head, aga kõik omalt pinnalt, nagu isiklikud kogemused ikka, aga seega ka erinevaid emotsioone ja tundeid tekitavad. Ühe puhul tuli heldimus (Saša), ühe puhul ärritus (Tanja), ühele elasin kaasa (Sergei) ja ühega samastusin ehk leidsin mingeid paralleele (Dima), muidugi lisaks nendele siinmainitud tunnetele, oli neid tundeid märgatavalt rohkem erinevate juhtumuste ja aspektide ja suhtumiste kohta....  Ent mis peamine, kõik monoloogid olid huvitavad ja mõtlemapanevad ning kuigi ma ei tea, kas need olid väljamõeldud või mitte, siis mõjusid ehtsatena ning ma jäin uskuma, et nad tõesti jutustasid enda kogemust (heade näitlejatega ju muidugi ei või alati kindel olla :) ). 

Kui kohale jõudsime ja algas teine osa, olin meelestatud millekski tõsisemaks ja huvitavamaks, aga lahti läks kahjuks rohkem komejandi valda liigitatav komöödia, kus anekdootlikud lühilood meie kahe rahvustaustaga inimeste kooselamise kohta siin ühises riigis järgnesid ridamisi üksteisele, nagu Baskini anekdoodinurk päevalehes. Suurem osa neist anekdootidest mind eriti sügavalt ei puudutanud, eriti midagi uut teada sealt ei saanud, ainult näitlejate mängu sai nautida. Anu taevalikku diktsiooni, Liisi siirust ja suuri säravaid silmi, Märdi hoogu ja Veiko omapäraselt lahedat komöödilist olekut ma tundsin/teadsin juba varasemast, aga kummalisel kombel läks Vene Teatri näitlejate puhul tööle see alatajuline hinnanguliste suhtumiste paralleelistamine, ehk millisena nad inimestena mõjusid oma monoloogidega varasemalt bussisõidu ajal, nii meeldisid nad ka näitlejatena. Kuna bussis meeldis mulle Saša jutt ja olek ja suhtumine kõige rohkem, siis meeldis ka tema mäng laval minule lausa mäekõrguselt huvitavamana kui tema kolleegide oma. Tabasin end mõtteliselt küsimuselt, et kas sellel on ehk midagi pistmist sellega, et ta oli ainus neljast Vene Teatri näitlejast, kes oli sisserännanud. Teised näitlejad olid Eestis sündinud, aga ometi oli just Saša see, kelle eesti keel on teiste omast parem ja ilusam... Kui, siis ainult alatajulise mõjuna, millele loogilist seotust ma teadlikult küll ei oska tuua. 

Pean tunnistama, et minul pole oma elu jooksul venelaste Eestis elamise vastu kunagi midagi otseselt olnud. Lapsena olid emal venelannadest paar sõbrannat, kes olid küll hoopis teistsuguse kultuuriga kui suurem osa meie peretuttavatest, aga nad olid sellepärast erilised ning minule meeldis alati nende juures külas käia ja nende pere lastega mängida. Lisaks on mul venekeelsete seas ka muidu sõpru ja kolleege olnud. Ja kuigi jah mingit pidi on nad minu jaoks „venelased“, on need siinelavad venelased siiski ka eestlased. Tegelikult Tanja, kelle jutt natuke mingitest kohtadest bussis ärritas, tegelikult jutustaski kõige avameelsema ja julgema loo (see isegi lõikas valusalt hinge, kuigi lapse aruga öeldud - kui ta 4 aastasena ütles oma emale, et kahju, et Eesti on nii ilus. Aga kahju, et eestlased Eestis elavad... noor stalinistlk mõtleja, olgugi, et ju ta praegu vist enam nii ei mõtle...) Meeste jutud olid ikkagi rohkem sellised nunnumad ja eriliste teravate nurkadeta. 

Ühe ärritava faktor tahan veel eraldi siinkohal ära mainida, et kui venelased räägivad, et neile meeldib eesti kultuur ning toovad sellest näiteid, siis ei maksa ikka mainida kirjanik Andrei Hvostovi selle näitena. See pole puhas eesti kultuur mida Hvostov esindab. Temaa kirjutised ja ütlused on samuti olnud tihti lausa provotseerivalt anti-eestlaslikult ärritavad.

Kuna mu enda vene keel on täitsa okei, siis need laval mängitu pidevad tõlkimised häirisid, kuigi seda tõlkimist oli igati üritatud lavastada tegevuse sisse, aga minu jaoks panid teksti voolavuse kõigest hoolimata natuke lonkama. Naljad minu jaoks nii eriti naljakad ei olnud, kuigi kuna neid anekdoote oli tõesti palju, siis muidugi mõnede sketšide peale muigasin küll. Samas, tundus olevat palju inimesi, kellele näis see kõik vägagi nalja tegevat ning ajuti saal lausa rõkkas naerust. Kaldun küll arvama, et naerjate puhul oli tegemist noorema vaatajaskonnaga või nendega, kelle kokkupuuted vene keelt rääkivate inimestega on olnud vähesemad. Kuna läbivat joont lavastusel ei olnud (peale üldisema integratsiooni-teema enda), siis karaktereid ka ei olnud/tekkinud või noh, olid ju muidugi tegelased, aga nendega jäi kontakt saamata. Erinevaid karaktereid oli lihtsalt nii palju ja iga karakter sai vaid lühiajalise tähelepanu.

Ühele intrigeerivale küsimusele, mille tegijad lavastuse kodulehel tõstatasid ning mille vastust läksin otsima/kuulama, sellele ei saanudki vastust: Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Iseenesest tobe küsimus, aga huvitav mõttemäng ja mõttemänge ühte või teistpidi oleks ju antud teemal terve pikk nimekiri ja minu jaoks olekski tükk olnud palju parem kui oleks mindud seda teed, et neid küsimusi tõstatada ja üritada erinevaid vastuseid kõrvutada ning leida vastu ja pooltargumente ning need tervikuks siduda. Aga see oleks olnud juba hoopis teine ja hoopis teistsugune etendus. Sedapuhku siis jäi peale selline lihtsake naljamäng.

Kui mõni aasta tagasi oma venekeele-suhtuskursuse õpetajalt (kes oli venekeelne) küsisin, et miks kõik Eesti vene juurtega inimesed Savisaart austavad ja fännivad, siis ta ütles, et Savisaar on lihtsalt ainuke arvestatav jõud Reformierakonna (ta ütles küll konkreetselt toona Andrus Ansipi) vastu. Vene erakondadel pole lihtsalt Eestis piisavalt mõjujõudu. Eesti venekeelseid solvas hinge põhjani nende meelest "Ansipi" ainuisikuline pronkssõduri eemaldamine. Võrrelduna eestikeelsetega, kes ju ei näe seda mitte eemaldamisena, vaid lihtsalt kesklinnast kujule sobilikumasse kohta toimetamisena. Venelased peavad pronkssõdurit fašistide vastu võidu tunnuseks ja nad ei mõista, ega austa eestlaseid, sest me ei tunnista seda kuidas nemad, ehk venelased meie riigi "vabastasid" fašistidest ja päästsid meid fašistide küüsist ja meie ei suuda seda näha läbi nende silmade. Samas kuidas see Eesti ikkagi Nõukogude Liiduga liideti?! Ja kas mitte Stalini soov teha eestlastest venelased ning hävitada eesti keel maamunalt polnud just nimelt see fašism, mida me eestlased oma pealinna kesklinnas pühitseda lasta ei soovi? Õnneks on nüüd paljud siin elavad venekeelsed eestlased ka jõudnud nii kaugele, et mõistavad, mis meid eestlaseid selle kogu asja juures kõige rohkem ärritab. Samas on nemad, suure rahvuse osana tõesti, nagu ka Tanja tükis ütles, harjunud tundma end suure, targema ja tugevamana, aga praeguses Eestis on nad hoopis vastupidises olukorras ja see võib muidugi tunduda inimeste sisemaailmas segadust tekitav ja iseenda sisemisi konflikte on ju raske mõista ja veel raskem aktsepteerida. Ka sellele oleks tahtnud juttu juurde või mõttearendusi.

Huvitav nüanss või mõttearendus oli ka see, et Eesti venekeelsed eestlased tänapäeval tahavad, et siin oleks Eestimaa ja mitte, et me oleksime osa Venemaast. Kaugeltki mitte kõik nad ei ole Putini-kummardajad, see on jällegi eestlastepoolne madalalaubalisus nii arvata. Kusjuures neid peetakse Eestis venelasteks "keele pärast", aga Venemaal eestlasteks "keelest hoolimata"...

Võibolla üks naljakamaid argumente, mis tekstis esitati oli see, et venelasteta oleks Eesti „igav nagu Soome“... jälle üks endast heal arvamusel ja paremaks pidava inimese lause... muidugi kelle jaoks mis "igavus" tähendab... usun, et ükski eestlane ei taha seda vihameelt ja konflikte, mida kogu olukord on aastakümneid tekitanud... Sellelt pinnalt oleks võinud jätkata mõtet, et Soomes kõlaks see lause, et ilma eestlasteta, oleks Soome igavam kui mõni kolmas riik... Usun, et nii mõnigi soomlane ärrituks sellest ütlusest tundes, et eestlased on nende maal nii mõnegi töökoha ära võtnud või joovad, laaberdavad ja varastavad seal... Millest selline „syntax error“ kolme riigi jadasuhtumises? Või miks me oleme nii eraldatud ühes riigis? Kõik 4 Vene Teatri näitlejat andsid ka mõista, et ega neil eestlastega kokkupuudet eriti ei ole, elavad ikkagi oma venekeelses kogukonnas, kuigi näiteks Saša mainis eraldi, et tema küll tahaks eestlastest sõpru... Noh, Saša – siin oleks Sulle üks J Samuti ju eestlased elavad oma kogukonnas ja on lihtsalt mõned erandid mõlema kultuuritaustaga inimeste seas, kes ka teist keelt väga hästi valdavad ning seega ka segunevad. See tuli bussijutust selgelt välja, et see keelebarjäär ongi kõige suuremaks takistuseks. Mugav on ju ikka öelda midagi kui tead, et see, mida teine kuuleb on ühetimõistetav ja kui ongi kahetimõistetav, siis see ongi taotluslik ja teine saab sellest aru kas siis naljana või nii kuidas see arusaamiseks on mõeldud ütleja poolt... Oh kuidas oleks tahtnud selliseid sügavamaid mõttearendusi sellest tükist saada...

Hinnang 2+ (bussiosale hinnanguks vähemalt 4, lavaosale 2 kandis, kokku seega siis rõhuasetusest johtudes selline hinnang tervikule. Ma ei saanud sellest teisest osast midagi endale kaasa, pigem arvan, et see ununeb üsna pea... juba praegu, paar päeva hiljem ei suuda ma meenutada kui vaid paari-kolme lühisketši. Samas ma arvan vaatajate reaktsioonist lähtudes, et sellel tükil on publik täiesti olemas ja viga võis olla rohkem minus endas ja võib-olla just tolle õhtu vastuvõtlikkuse tasemes. Muide kui saalis paluti käsi tõsta, kes on emakeelena eesti või vene keelt rääkivad inimesed, siis eestikeelseid oli tõstetud käte pealt hinnates umbes 3-4 korda nii palju kui venekeelseid. Huvitav kas see on näitaja, et kumma taustaga inimesi on lihtsalt Eestis rohkem,  Samas kui Vene Teatri saal on ju suurem...  Või see, et kumb pool tahab ja on valmis rohkem integreeruma? Selliste küsimuste tõstatamist oleks tahtnud rohkem näha-kuulda. )

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Teisest silmapilgust

Osalised:

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

AUTORID JA LAVASTAJAD

Evi Pärn

KUNSTNIK

Aleksandr Žedeljov (Vene Teater)

HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Priidu Adlas (Vaba Lava)

VALGUSKUJUNDAJA

Riina Roose

LAULUÕPETAJA

Maia Soorm

TÕLK

Rauno Zubko

LIIKUMISJUHT

Osades:

Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Veiko Tubin, Tatjana Kosmõnina (Vene Teater), Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Dmitri Kosjakov (Vene Teater) ja Aleksandr Žilenko (Vene Teater)

Kuidas on võimalik, et ühel terve oma elu Eestis elanud inimesel ei ole vene emakeelega sõpru, ehkki viimased moodustavad meie riigi kodanikest veerandi?

Küsimusele vastust otsides otsustasime koos Vene Teatri näitlejatega katsetada lõimumise võimalikkust iseenese peal. Sündis labor, kus grupp Linnateatri näitlejaid hakkas õppima vene keelt ja grupp Vene Teatri näitlejaid eesti keelt. See oli kaks aastat tagasi.

Lisaks keeleõppele kohtusime umbes 15 olulisema integratsiooniteemalise arvajaga Eestis (sh Andrei Hvostov, Juhan Kivirähk, Nikolai Karajev, Margarita Kornõševa jpt) ning arutasime ühistundides, mida teha, et kahest rahvusest Eesti kodanikke teineteisele lähemale tuua. Teatrilavastuse vormis.

Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Kui kõik nad hakkaksid homme rääkima eesti keeles, kas siis oleksid kõik probleemid lahendatud? Kas integratsioon on midagi, mida saab teha ülevaltpoolt allapoole?

"Teisest silmapilgust" on teatrirännak, mis algab dokumentaalses vormis korraga Tallinna Linnateatrist (eesti keeles) ja Vene Teatrist (vene keeles). Rännaku teiseks pooleks on sotsiaalkriitiline estraadietendus "Kosmos", mida mängitakse Lindakivi kultuurikeskuses ja mis räägib vaatajaga korraga mõlemas keeles. „Kosmos” on lavastuse „Teisest silmapilgust” mõtteline teine osa, kuid täiesti vaadatav ka iseseisva tervikuna.  Piletid lavastusele „Kosmos“ on saadaval siit ja enne algust kohapeal. (Kel taskus "Teisest silmapilgust" pilet, ei pea eraldi "Kosmose" pääset soetama!)

Tegemist on Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi teise ühistööga pärast dokumentaallavastust depressioonist „Varesele valu, harakale haigus...”

2016. aasta ilusaim tants

Aasta lõpp kihutab lähemale pöörase kiirusega... vaikselt saab hakata ka aastat kokku võtma ning mälestuseks üles kirjutama selle aasta olulisima ka elamustest ja kogemustest. Kui praeguse seisuga on detsembris ootamas realiseerimist veel 7 teatripiletit, aasta mõned hinnatuimad kinopärlid, nagu "La la land" ja "Hymyilevä mies" on alles kinno tulemas ja ehk õnnestub mingi ime läbi näha ka "Jackie", "Lion", "Moonlight", "Quiet passion", "Silence", "Fences" ja "Louis XIV surm"... Kindlasti jäävad kõrvu veel mitmed head laulud nendel aasta viimasel kolmel ja poolel nädalal... seega nende kokkuvõtete tegemiseks veel aega on. Ent ühe asja võib juba praegu välja kuulutada... AASTA ILUSAIM TANTS! (ma olen ju ikkagi "Danzu"mees :) )

Pärit on see suve lõpust, saatest "So you think you can dance". Kus sellel aastal osalesid kuni 13 aastased lapsed ja igal ühel neist partneriks üks täiskasvanud tantsija varasematest hooaegadest. Ma küll alguses mõtlesin, et selle "laste"hooaja jätan vahele... aga õnneks sain eelarvamustest üle, sest tase oli uskumatult kõrge.

See Travis Wall-i koreograafia jutustab loo ühest noorest emast, kes pärast sünnitamist on oma lapse loovutanud ning nüüd kus laps on suureks kasvanud, tahab ta teda oma ellu tagasi...

Lisaks tantsule sain oma aasta teise poolde kaasa selle taustal kõlava Sara Bareilles-i laulu "She used to be mine", mille sõnad jutustavad loo enese kaotamisest.
Toon need siin vaba käega tõlgituna ära:

"Pole lihtne tunnistada,
et suurema osa ajast ma ei tunne ennast ära.
Et need kingad ja see põll, see koht ja need, kes selle kohaga on seotud,
on võtnud rohkem kui ma olen andnud neile.

Pole kerge endale tunnistada,
et ma pole üldse enam see, kes ma kunagi olin.
Kuigi on tõsi, et ma polegi kunagi tähelepanu keskmes olnudki,
mäletan ma siiski seda kes ma kunagi olin…

Ta pole täiuslik,
aga ta üritab anda endast parimat,
ta on hea, aga vahest ta valetab,
ta on enda vastu kriitiline,
ta on katki, aga abi ta ei taha küsida.
Ta on segane, aga sõbralik.
Ja ta on üksildane suurema osa ajast…
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…

Ma pole seda kunagi tahtnud,
mõnikord elu lihtsalt tuleb ise tagauksest sisse
ja voolib inimest ning paneb Sind uskuma,
et see kõik mida kuuled on tõsi…
Ja nüüd oled mul Sina.
Ja Sa pole see, keda ma tahtsin.
Kui ma oleksin päris aus,
siis annaksin kõik tagasi
võimaluse eest alustada otsast peale
ja ümberkirjutada ühe või paar lõppu inimese jaoks,
keda ma kunagi tundsin.

See, kes on just piisavalt hooletu,
kes saab kõrvetada, aga õpib sellest tugevamaks.
Kui talle tehakse haiget ja teda kasutab inimene,
kes ei oska armastada.
Ja siis jääb ta lõksu
ja on hirmul elu pärast, mis põleb ta sees.
See leek kasvab suuremaks iga päevaga,
kuni lõpuks tuleb tal meelde võideda kasvõi natuke,
et tuua sära tagasi silmadesse.
Mis on kadunud, aga kunagi oli seal.

Ta on segane, aga sõbralik.
Ta on üksik… suurema osa ajast.
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…"

Vaata, kuula ja naudi... see paar minutit on väärt kulutamist:

https://www.youtube.com/watch?v=64negvkhF1U

Köster - Tallinna Linnateater

Eesti teatrimaastikul on viimasel ajal märgata üht trendi - vanale klassikale kirjutatakse mugandusi. Esimesena tulevad sellest aastast meelde Urmas Lennuki suvine "Kõrboja perenaine" (mis minu meelest küll originaalist, ehk "peremehe" loost eriti ei erinenud, vaid õhkõrnalt rohkem rõhku nihutatud), siis tuli Merle Karusoo ümbertöötlus "Saunanaise tõde ja õigus", kus oli juba konkreetselt kõrvaltegelase pilgu läbi Tammsaare tõe ja õiguse esimene osa. See mis Merlel oli juurde kirjutatud oli väga hea ning jäingi igatsema rohkemat ja julgemat lisamist. Üleeile tuli järsku teatriisu peale ning sobivalt oli Linnateatri Andrus Kivirähki "Köster" võimalik ette võtta, sest keegi oli oma piletitest loobunud. Siin oli veelgi julgemalt juurdekirjutust ning vabadust tegelast täiesti omasse suunda kujundada, mida ma eelmiste tükkide puhul oleksin rohkem tahtnud. Kummalisel kombel kui rääkida, milline tükk/lavastus rohkem meeldis, siis sellega oli otse vastupidi. Meeldis see, mida kõige vähem oli muudetud ning kõige vähem see, mida kõige rohkem...

"Köster"-i vaatamist rikkus ka üks tehniline asjaolu ning ma ei tea kui palju võib selle nahka kirjutada, sest seda tükki mitte-näinuks end ju muuta ei saa ja uuesti ilma praagita vaadata... Nimelt umbes 10-15 minuti pärast algust hakkas järsku midagi teises sektoris piiksuma... selliste 5-6 sekundiliste vahedega, justnagu kellegi telefoniaku hakkaks tühjaks minema. Plõksti olin tükist väljas ja ootasin kannatamatult, et see keegi oma telefoni välja lülitaks. Ei miskit... piiksumised läksid vaid tihedamaks... siis hakkasid Linnateatri inimesed rõdult alla liikuma... Peeter laval midagi rääkis, aga no mis sa ikka kuulad kui iga lause kohta tuleb piiks või paar. Ja teises sektoris mitte keegi ei liiguta ka ennast... minu sektoris kõigi pead liiguvad ajuti teise sektori suunas, aga ei, piiksumine ei lõpe.

Siis sai järsku selgeks, et inimeste juurest see piiksumine ei tule. Ju on kellegi tühjenev telefon kusagil ukse lähedale jäetud mantlite taskusse... Raske muidugi ka keset etendust rea keskelt minna vaatama, kas see üldse on oma telefon... aga no teised tahaks ju tükki vaadata/kuulata...

Ja piiksumine muudkui kestab... siis hakkavad Linnateatri prouad seinapeal oleva elektoonilise turvakeskuse kallal nokkima... selge, miks keegi inimestest ei reageerinud... SEE ON HOOPIS HOBUVESKI ALARMIKARP UKSE KÕRVAL SEINAS! Midagi saadi sellega tehtud, niiet viimane pool tundi etendusest piiksus ta suuremate vahedega, aga siis kui piiksus, siis lasi pikemalt korraga mingi meloodia.

Vaene Peeter Tammearu, kes mängis auga oma rolli ära sellest jamast välja tegemata. Üsna tüki alguses käidi ka ukse kallal kolkimas, võibolla see oligi piiksumise käivitajaks? Seega ma tüki ega lavastuse kohta eriti muud ei oskagi kirjutada kui seda, et ikkagi millegipärast oli natuke igav kuulata seda lugu, mis juba nii läbi ja lõhki tuttav. Mõtlesin veel, et kahju, et tean, et see on monotükk... muidu oleks pinget kruvinud see, et köstriproua siiski lastevihkaja räuskamise ja salanapsutamise peale tuppa ilmub ja teeb vanamehele säru, et see salaja liha sööb :) Aga seda ju ei saanudki sündida, sest teada oli, et kogu etenduse mängib Peeter üksi ära. Seega selline intriig või suund oli puudu kuhu see kõik peaks minema või välja jõudma.

Peeter Tammearu on ikka väga hea näitleja ja ta üksi kannab selle monotüki välja küll ja köstrina mõjus ta ehtsalt ning mõnusalt läks vahepeal hoogu, siis jälle võttis natuke tagasi, ehk mäng, nii palju kui seda jälgida sai oli nauditav. Natuke mõnes kohas ajas muigama ka, kuigi eriti najakas see siiski polnud. Eks nalja on ka raske teha... Kivirähk sai mõnuga vinti üle lasta lastevihkamise teemal ja tegi köstrist kadeda ja kibestunud vanamehe, mida omakorda ju tegelikult ei meeldi kuulda/näha... ei tahaks ikka Julk-Jürist nii paha ka uskuda... Ehk natuke sama viga, mis hiljuti nähtud Ugala "Vanaema ja issand jumal"... isegi kui mängitakse hästi, siis tükk ei saagi eriti meeldida kui tegelased ei meeldi.

Hinnang 3- (samas tuleb seda hinnangut võtta natuke ikkagi arvestades sellega, et ma vaatasin häiritult vaid osa tervikust - nii palju kui tähelepanu sai nihutada piiksumiselt... ilus oleks muidugi olnud Linnateatrilt mingi vabandus saada või seletus, sest see oli ära visatud raha selles mõttes... ja näitleja suhtes polnud see ka aus. Ehk oleks pidanud ikkagi katkestama ning jätkama kui asi korras, nagu suvel Tõstamaal "Karlsonsoniga" kui lind rõduukse kaudu saali sisse lendas ja hakkas publiku pea kohal tiirutama ning vastu aknaid pekslema...)

-----

Tekst lavastuse kodulehelt:

Köster

Autor ja lavastaja Andrus Kivirähk

Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda „Kevades“ tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks! 

Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia. 

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Osalised

Andrus Kivirähk

AUTOR JA LAVASTAJA

Kalju Karl Kivi

KUNSTNIK

Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA

Laval:

Peeter Tammearu (külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 1.september 2016

Mängupaik: Hobuveski

Kestus: 1 tund 15 minutit

ühes vaatuses

Onu Aare - Draamateater

Täna sai nopitud Draamateatrist Hendrik Toompere kirjutatud/lavastatud "Onu Aare". Istusin loožis, seega nägin kuidas teisele vaatusele jätsid rohkem kui paarkümmend inimest tagasi tulemata ja see tegelikult räägib juba enda eest. Jah, olid küll mõned nostalgialaksud nõuka-ajast, aga sellest ei piisanud, et tervet tükki nende najal üleval hoida. Näitlejate mäng oli nii erinevates pingutustsoonides ja trupp ei käinud tänasel etendusel üldse ühte jalga. Ei tea, kas osalt neist ise ka ei naudi selle tüki mängimist. Näiteks stseen, kus Sulev Tepparti tegelane (Sulev) pingutab küll kiskuda publikut kaasa, mängides stseeni, kus koer on põlema pandud ja pärast on soolikad temast väljas... no õnneks suurem osa publikust siiski ei naernud selle peale (mõni üksik siiski!). Või kui Ülle Kaljuste tegelase kott on s*tta täis, või Uku Uusbergi tegelane räägib, et tema peale on pissitud... no pliis... milleks selline jura? Toompere oma facebooki seinal kirjutab tihti lahedaid ja muigama ajavaid elulisi anekdoote... seda ma sealt tükist ka otsima läksingi, aga seda sealt seekord kahjuks ei saanud...

Aga tõesti, näitlejate erinev mänguintensiivsus karjus lausa näkku. Nagu nende kokkumängimist polekski lavastatud. Üle vindi ju muidugi need karakterid natuke olid, sest see tekst ja see tükk üldse eeldaski seda, aga samas jäi mulje, et mõni mängis Monty Pythonit, mõni jällegi Full Montyt ja mõni hoopis midagi kolmandat. Ülle Kaljuste on muidugi alati õigel kohal ja ma olekski tahtnud, et teised oleks tema järgi rivistunud (nii tema Galja kui Valja olid lahedalt erinevad). Taavi Teplenkov mõjus ka kuidagi imelikult laineliselt, kord mängis täiega, siis jälle oli justkui taustanäitleja sellest hoolimata, et oli stseeni keskmes. Ma suuremas osas ajast ei saanudki aru, et tema seal see nimitegelane on. Marta Laanega on mul ümbritsevate inimestega vastandlik suhtumine. Ta ei meeldi mitte kellelegi ja ma pean alati kaitsma teda ning minu meelest teevad teised tihti talle liga... Telesarjades kus ta on, need jäetakse vaatamata, Draamateatri tükkide kohta küsitakse, et ega tema seal ei mängi, enne kui vaatama tullakse. Minule jällegi ta tavaliselt meeldib. Ma telesarjades polegi teda näinud, aga teatrilaval on ta tähelepanuväärselt huvitav ja nii ka seekord. Ilmselt noorim naisnäitleja laval seekord, aga mängis kõige vanemat, ehk Aare ema. Samas kiidulaulu ka laulda seekord otseselt ei tahaks, sest teksti edastas ta kohati lohakalt, näiteks jättes tähti vahelt ära (sõnast deliirium sai deliirum ja mitu sellist väikest apsu veel, mis kokku siiski mõjus praagina). Ja sellist praaki sai mitmetelt kuulda. Ei usu ka, et taotluslikult, sest ülemängimisel oleks see siis pidanud olema justkui pidevalt kasutuses ning eriti välja tulema. Mine tea, võibolla mängitigi nii, et üks reaetendus ja koomuski tegemine, polegi siin mõtet erilist teha.

Kusjuures eriti lähedalt vaadates ja nõksa ülevalt poolt, oli tihti tunne, et omavahel see suhtlemine seal laval ei käi vaid liiga palju publiku poole ja seegi hakkas häirima. Võibolla sellest oligi see keemia puudumine tingitud? Ja kuhu on Tõnu Kark oma hääle ära kaotanud (mitte nendel hetkedel kui ta peabki midagi karjuma või kõvema häälega ütlema, aga siis kui ta tavateksti edastab)? Martin Veinmanni ma ei taha enam näha, sest ta rollid ja mängulaad on tükist tükki äravahetamiseni sarnased ja seda isegi olenemata žanrist (ma kutsun seda laisaks mängimiseks). Priit Võigemasti, ehk külalisnäitleja kasutamisest selles tükis ma ei saanud aru, see roll oli kuidagi marginaalne ja ei kuidagi just mingil erilisel põhjusel temale sobiv, kuigi tema oli üks vähestest, kes seal vahel olin niiöelda siduvaks ning kuna läks juba mängu jälgimiseks (sest sisu ei meeldinud), siis temale pole mul midagi ette heita. Indrek Sammul meeldis ka, aga ka tema kadus tüki edenedes kuhugile varju. Uku Uusbergi komöödiatonaalsus oli omakorda veel teistest erinev ja avastasin end ühel hetkel mõttelt, et ei taha, et ta jälle kusagil mingisse stseeni siseneks. Alguse "venelane" oli veel enamvähem, aga sealt edasi oligi puhas allamägi. Merle Palmiste tegi oma kõige tüüpilisemat rolli (tead ju küll, mis see on), aga ta vähemalt mängis hingega. Ent kõikidel vaikselt kadus see alguse hoog tüki edenedes ära, samas kui Teplenkovil võibolla just risti vastupidi.

Endal on ka vastik olla nii kriitiline, sest ma ei usu, et kui näitlejad oleks paremini tükis täna sees olnud, siis see oleks midagi päästnud. Tegemist on lihtsalt ühe üsna tühise looga, milles palju tobedat koomuskit ja mis eriti korda ei lähe, naerma ei aja, soojust põue ei too, kokkuvõttes - eriti ei puuduta (ma ei osanud ka paralleele enda sugulastega tõmmata). Ja lavastuslikult pöördlava vaadata pärast Diana Leesalu lahendusi Tallinna Linnateatri "Inimesed, kohad ja asjad" lavastuses (kus ühe lava peale on mitu lava lavastatud, tundus kõik kuidagi nii mannetu.

Ahjaa 2 head asja lõpetuseks siiski. "Rakvere väikse korteri" stseen oli ainuke hästi lavastatud hetk kogu tükis (aga selle eest kohe väga hästi), kus oli ka mingit lavastuslikku lahedust näha (millest näiteks kubisesid Toompere enda Linnateatris lavastatud "Surnud hinged" ja Rakvere Teatris "Toatüdukud"). Ja minule kui oma lapsepõlve suved Virumaal veetnud poisile, oli nostalgiline kui Porkunis ujumaskäimisest räägiti või Väike-Maarja surnuaiast, kus ikka vanavanematega lapsena sai käidud rohkem kordi kui ise seda tahtnud oleks. Rääkimata Tamsalust, kus need suved kulusidki ning sealt Porkunisse poistega ratastega ujuma ja kalale sai sõidetud. Aga minule seega oleks veel eriti pidanud see tükk niiöelda nahavahele pugema... kuid seda see ei teinud.

Ilmselt sai sellest jutust siin juba niigi aru, et ma ei soovita "Onu Aare"-t. Ma vist isegi ei naernud kordagi... kui, siis muigasin millegipeale vist korraks, aga hetkel ei meenu isegi see, mille peale...

Hinnang kokkuvõttes on tubli koolipoisi 2 (võibolla oleks saanud veelgi kehvemini, aga no rahuldavani oli ka tubli tükk maad).
--------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.

Olin maal puhkamas, kui ühel heal päeval leidsin oma kadunud onu Aare tööraamatu. Avastasin, et ta on oma elu jooksul olnud enam kui viiekümnes ametis. 1960. aastate lõpust kuni 70. aastate keskpaigani, kui ta oli ühe kalalaevastiku laeva peal pootsmaniks, õnnestus tal 28 korda ametit vahetada. Alustas pootsmanina, ent nädala pärast oli millegipärast tehtud lihtmadruseks. Nädal hiljem oli radist, siis sai jälle pootsmaniks ja kukkus taas madruseks tagasi. Muuhulgas on ära märgitud ka selline amet nagu Rakvere teatri peanäitekunstnik. Ma ei tea, mis nipiga ta sinna sai. Ju tal seal keegi tuttav oli, kes ta sellesse ametisse sokutas, kuna koht oli vaba. Nii ta seal pool aastat ka töötas.

Hakkasin siis mõtlema, kui kirev ja sündmusterohke ühe inimese elu noorest peast oli ja millised võivad olla ühe lihtsa inimese suured unistused. Lõpetas kooli priimusena, siis töötas NKVDs ja veel miljon asja otsa. Nii et lugu on tavalisest lihtsast inimesest, kelle elu sellest hoolimata, et tal ei ole ümbruskonnale mitte mingisugust erilist mõju, on erakordselt keeruline, huvitav ja sündmusterikas ning joonistab minu meelest väga hästi lahti meie lähimineviku.

Hendrik Toompere

Esietendus 20. märtsil 2016 suures saalis.

Lavastus ei sobi lastele.

Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Videokunstnik Tauno MakkeValguse kujundaja Hendrik ToompereLiikumisjuht Üüve-Lydia Toompere

Osades Taavi Teplenkov, Indrek Sammul, Priit Võigemast (külalisena), Raimo Pass, Uku Uusberg, Marta Laan, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Sulev Teppart (külalisena).