Teises toas - Eesti Noorsooteater

Kas tead, mis sünnib “Teises toas”? Naabrite juures või allkorruse 4-liikmelises peres? Aimata võib, et umbes midagi sarnast, mis oma kodus. Aga tegelikult?

Kui palju on katkiseid inimesi! Aeg ja rahulik-turvaline olevik võib palju haavu parandada, kuid armid jäävad. Kui mitte mujale, siis mälestustesse...

Mõni päev tagasi juhtusin pool kogemata lugema ühe võõra naise (tuttava tuttava) teksti sellest, kuidas ta lapsena pidi oma alkohoolikust isa vägivalla all kannatama. Mitte küll pedofiil, aga vist kõike muud. See viis ta isegi nii kaugele, et kord kui isa magas, tahtis ta tolle ära tappa, ent isa ärkas enne ja röögatas ning midagi "õnneks" siiski ei juhtunud. Tema loo sõnum seisnes küll hoopis selles, et tema karjumistele ei reageerinud kunagi ei naabrid, ega keegigi! Väga valus, kui sellises olukorras veel eriti ennast NII üksi peab tundma. Ja inimesed ka mugavad - parem on ju kellegi karjumise peale selg pöörata - nagunii ei tunne, nagunii ei puuduta mind ennast - pole vaja oma nina igale poole toppida...

Minu lugu on pisut teistsugune (meie elasime rivimajas, kus polnudki lähedal inimesi nuttu, ega kisa kuulmas), ent tundsin ennastki just selle naisterahva isatapu mõteteni viivas lõigus ära. Nimelt olen ka kunagi oma vägivaldse kasuisa mahalöömiseks ükskord köögist kõige suurema noa öösel juba kätte võtnud... tema magamistuppa läinud... Tema küll ei ärganud, aga minul tuli jänes põue ning ei suutnud oma mõtet (toona tundus, et ainsat pääseteed, pärast seda kui olin istunud järve kaldal ja iseenda uputamisega hakkama ei saanud) ellu viia. Kogu selle loo jutustamist tuleks alustada väga ammusest ajast, kuidas ema abiellus soomlasega nõuka ajal ja too meid enda koju elama viis, kui ma olin 14-aastane. Kuid tema sai "meid vennaga" meie emaga abielludes niiöelda "kauba peale" - 2 teismelist poega. Mees, kes oli juba pikalt vanapoisielu elanud, pidi järsku kantseldama kaht raskes eas poisslast. See oli ilmselgelt talle üle jõu käiv. Olgugi, et tegemist oli bodybuilderi ja pidevalt oma lihaseid peegli ees punnitava tüübiga. Et mingitki korda luua, kehtestas ta miljon reeglit, alates sellest kuhu post postkastist võttes panna, televiisorit ei tohtinud jalad mugavalt diivanil hoides lösutades vaadata ja magamamineku kellaaeg oli punkt kell 22! Jah, kas siis kui olin 16-17 aastane! Tegelikult polnud selleks ajaks kunagi eriline rebel olnud. Eestis koolis lõpetasin mõned klassid kiituskirjaga 7.Keskkoolis ja üldiselt ka alati õpsidelt kiita saanud nii hinnete kui käitumise pärast. Igatpidi aktiivne ja enda arust täitsa normaalne tüüp. Ka Soome kolides olin "tubli poiss"... kuid kui Sa "hea lapsena" ikkagi pidevalt mingite pseudosüüdistuste pärast peksa ja mõnitada saad... Ja tema polnud ju isegi alkohoolik - lihtsalt me vennaga pakkusime talle hea ja mugava võimaluse oma võimu kehtestada...siis eks tekkisid ka kõikvõimalikud päris pahandused... tagasivaatena ilmselt alatajus trotsist, kuigi toona olid need "pahandused" lihtsalt ainuke võimalus "elamist" ja "enda otsustusjõudu" kuidagigi tunda.

No sellest on nüüdseks juba 30a kui ta viskas mu noorema venna peaga vastu seina… umbes sama kaua kui ta mind toonase köögitoa põrandal kägistas või mu pea vastu kapinurka lõi (pikk jutt, aga põhimõtteliselt sellepärast, et olin ta posti küll õigesse kohta pannud, aga lõuna ajal töölt koduskäinud ema selle tema enda kappi oli "eest ära" tõstnud ja mina seda üles ei leidnud kui tema koju jõudis)... sellest on ka füüsiline "Harry Potter"i arm otsaees veel siiani suveniirina temast alles. Umbes samal ajal astusin ükskord ema ja kasuisa vahele öeldes: “enne lööd mind, aga mu emale Sa haiget ei tee”. 

Varsti saab 15a kui ema ütles mulle, et ma ei ole enam tema poeg. Nimelt see minu öine noaga trett kasuisa magamistuppa... selle "töö" tegi keegi tundmatu hoopis mürgiga minu eest ära. Kasuisast nimelt sai mõni aeg hiljem miljonär ning ta läks üht oma tehast Poolas kontrollima, kus ta mõrvatuna hotellitoa põrandalt leiti... Mina tema matustele polnud nõus ema palvest hoolimata minema ja sellest ka tema karmid sõnad minule. No kui nii, siis nii... olen nagunii alates 18-aastasest peale ise oma elu ja elatamisega hakkama saanud, sest kohe täisealiseks saades kolisin kodust minema 200km kaugusele kasuisast, linna nimega Porvoo (kus ka ülikooli astusin). 21-aastaselt jäi mu toonane tüdruksõber Eestis (ja siiani mu elukaaslane) rasedaks ning 22-aastaselt, kui esimene laps sündis kolisin ka tagasi Eestisse... Ülejäänud ongi juba elu ilma vanemateta ning olen siiani enda arvates täiesti normaalselt hakkama saanud, ei näe põhjust, miks ei saaks ka edasi... 2 vanimat last on tänaseks päevaks täiskasvanuks kasvatatud ja kolmandal algab kohe põhikooli viimane klass. Vanematega ei suhtle siiani, aga nii palju kui emast olen kuulnud, siis on temast saanud alkohoolik. Ei tea kus ta on, ega tahagi teada. Lapse armastus võib olla iseenesest mõistetav oma vanemate vastu siiski vaid teatud piirini. Mitte ainult lastel ei tule austus oma vanematelt välja teenida, vaid ka vanematel oma lastelt! Ise olen tänu ema ja isa ning ema ja kasuisa suhete lähedalt nägemisele (loodetavasti) targem ja tugevam ning vähemalt tean kuidas mitte kohelda teisi... Ja minu lapsed ei pea sellest kuidagi tänulikud olema, et nad on kasvanud rihma ja vitsata ning löömiste, alanduste ja "vanemate mugavusest" tulenevate reegliteta - leian, et see ongi normaalne! Kuigi mõni ilmselt suhtub sellises olukorras hoopis a la nii, et minuga juhtus, miks teistel kergem peaks olema… Ja OTSUSTAB olla ka ise nõme, vastik ja vägivaldne oma kõige lähedasemate vastu. 

Nii on ka Mari-Liis Lill’e ja Priit Põldma intervjuude põhjal kirjutatud ning Mari-Liisi lavastatud dokumentaaldraamas umbes kümnekonna elusaatustega läinud. Kõik valusad, kõik mentaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsete lähisuhete ohvrid. 

Ühiskonnas tuleb selliseid lugusid rääkida! Kurjategijad tuleks oma õigete nimedega päevavalgele tuua! Ohvrid vajavad tuge ja mõistmist, mitte hukkamõistu, nagu see meie ühiskonnas tihti on. Ere näide Estonia juhiga. Jah, kohus mõistis ta õigeks, aga inimesed, kes seal töötasid, vähemalt madalamal pulgal nägid selle inimese joviaalset vabameelset kabistamist, mis EI OLE OKEI! Ja siis kari tädisid kaagutab ohvri kohta juurde, et “nii nõrguke ei saa olla” või “ise tõmbas endale selle kaela” ning paljud lähevad lihtsalt kõige kergemat rada ning pigistavad silma kinni - mida endaga pole juhtunud, seda pole olnud!

"Teises toas" on lavastusena ühtlasi nii eriline kui ka tavaline. Eriline, sest kui valida "noortele" mõeldud vaatamisvorm (mis juhtus ka siinkirjutajaga saatuse tahtel) "sektoritemänguks", siis esimene vaatus mängitaksegi sõna otses mõttes "teises toas". Väikses toas. "Lastetoas", kus on õhupallid... Kus kõik peaks olema turvaline ja pehme... sest nagu ütles Puhh: "Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall"... 

Ohhh, ja kuidas veel... Üks kurb ja kurvem lugu järgneb teisele. Näitlejad on kõik väga südamlikud ja mängivad end vaatajatele omadeks, omaseks, lähedaseks... isegi sõbraks-tuttavaks. Sest iga lugu on väga isiklik ning hingepugev ning justkui tõesti nende enda oma. Mõni näitleja teebki oma rolli nagu sõbrale-tuttavale-intervjueerijale südant puistates jutustades (Doris Tislar ja Lee Trei), mõni läbi karakteriseeringu (Anti Kobin vahvalt venekeelseliku aktsendiga), mõni jällegi kasutades füüsilist ära (Steffi Pähn), staatilise elektri ja seeläbi takjana juuste külge jääva õhupalliga, millele saab leida ka laiemaid-sügavamaid assotsiatsioone. Kuid üks "paar" (Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi) hoopis läbi psühholoogilise realismi - tutvustades end ja oma suhet... See paar on ka ainus, kelle lugu tegelikult saab selles ühes toas alles alguse, kuid mille "judinaidtekitav" lõpp saabub alles teises vaatuses - teises toas.

“Teises toas” on kõik ja ainult head näitlejad. Selles teises vaatuses, ehk teises - "suures" elutoas, jutustavad oma esitatavate tegelaste lugusid ka lisaks veel Tiina Tõnis, Laura Nõlvak ja Risto Vaidla. Ennist mainisin, et lavastus on ka "tavaline"... ehk pidasin sellega silmas, et siin on kasutatud sellist Merle Karusoolikku dokumentaallavastuste vormi (kes on näiteks näinud tema "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastust), kus üks näitleja on kehastunud kellekski päris elu inimese kujuks ja hääleks ning jutustab selle inimesena "oma lugu". Ja lavastus neist "eluloojutustustest" koosnebki.

Kui võtta puhtalt "teatrilavastuslikust" seisukohast, siis minu jaoks oli siin ehk isegi natuke liiga palju kurbust koos. Ja kui seda on nii-nii palju, siis hakkab see natuke sööma teineteist. Ilmselgelt oli ka ehk just minu jaoks liiga palju äratundmist, sellist vastikut meenutamist ning paralleelide tõmbamist, mis ise nende teemadega nii ihulähedalt sinapeal olevatel polegi ja seega mõjub vast neile hoopis silmiavavamalt ja jahmatavamalt? 

Kuigi ka minugi jaoks oli näiteks Getter Meresmaa ja Sander Roosimäe duett ühe tuttava paari pealt ühest küljest liigagi tuttav ja sestap tekkis tungiv tahe, et nad seda ise ka näeksid, sest kõrvaltvaatajana võiks olla lootus, et nad millestki aru saavad ning just eelkõige naine saaks õigustust, et selline suhtumine mehe poolt ei ole okei (taust ja lastetuba ei anna õigustust psühhoterrorile). Getteri ja Sanderi tegelaste lugu, kuigi võibolla isegi mitte kõige "rängem" neist siin, poeb aga hoopis teistmoodi nahavahele kui teiste omad... võibolla sellises läbi mingis mõttes ka dialoogi on ikkagi kaalu kuidagi rohkem - kaks häält samal teemal... Ühtlasi "teatraalsem"? Kas see tähendab, et jutustusena rohkemate tegelastega mängitu omab ka suuremat mõjujõudu kuulajale-vaatajale? Tundub, et see vajaks sügavamat analüüsi ja võrdlevat uurimust. Huvitav teema ehk mõne teatriteadlase jaoks. Lisaks on see mees tolles paaris veel kuidagi süüdimatu, ennast õigustades ja seda veel läbi süüdistuste... Mehena tekib hoopis kaitserefleks, tugev vastumeelsus tema vastu ning soov kuidagigi see naine päästa. 

Kuigi ka head näitlejad esitamas, siis eks sellised tugevad tunded tekivad osaliselt ikka ka nende sisulise eheduse pinnalt. Need lood on tõesti päris inimeste omad. Sellest võibolla ka see enda loo rääkimise tahe siin alguses. Meist paljudel on ju omad lood jutustada, aga nendel, kes parajasti sellises "olukorras" pole pahatihti paraku "häält" selleks. Ja sellepärast on veel eriti oluline, et me kõik ülejäänud, ehk lähedased, sugulased, tuttavad, naabrid, töökaaslased oleme olemas. Kui ei suuda millegi muuga, siis võimalusel kaitstes-sekkudes või isegi vaid toetava sõnaga, ööseks magamisaseme pakkumise või nutmiseks õlapakkumine... need ei maksa ju midagi, on vähim, mida teha saame ning alati võimalik! 

Ohvriabi tasuta telefon on 116006. Välismaalt helistades: +372 614 7393 

E-mail: kriisiabi@sotsiaalkindlustusamet.ee palunabi.ee

Hinnang: 

Sellele nagu ei olegi üht õigustavat numbrit hinnanguks anda. 5+ teemapüstituse eest, 4-5 mängu eest, suur töö on ju tehtud kõigi nende intervjuudega ning lugudeks vormimisega. Teatrisündmusena on see pigem kammerlik - isiklikud lood ju alati on. Mõni lugudest mõjub tugevamalt, aga kõik kahtlemata mõjuvad. Lavastuslikku on siin lisaks lugudejutustamisele ka, kuid ehk ongi olulisem, et seda eriti lavastamisega ei koormaks, et need lood mõjule tõesti oma eheduses pääseksid. Valus ja kurb on kahtlemata seda kõike vaadates ja kurvem veel mõeldes kui väike käputäis on see sellest suurest pisarate valulikust merest, mis on siin lavale jõudnud. Oluline lavastus, olulised iga üks neist lugudest. 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod on pärit ka sealt ja teatri FB seinalt):

Teises toas

KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE | OVAAL- JA PROOVISAAL

Tõestisündinud lood sellest, kuidas kõige lähedasemad kõige rohkem haiget teevad

Lavastuse esimest vaatust mängitakse kahes eraldi saalis – proovisaalis 13–18aastastele ja ovaalsaalis vanematele vaatajatele. Soovitame osta vanusele 13–18 piletid sektorisse proovisaal ja vanusele 18+ sektorisse ovaalsaal.

Autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma

Lavastaja Mari-Liis Lill

Kunstnik Laura Pählapuu (Eesti Draamateater)

Valguskunstnik Emil Kallas

Helikujundaja Andre Pichen

Liikumisjuht Steffi Pähn

Mängivad

Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi, Risto Vaidla

Esietendus: 5. juuni 2021 ovaalsaalis ja proovisaalis.

Noortele (13+) ja täiskasvanutele

Kahes vaatuses

Kestus koos vaheajaga 3 h 10 min.

Dokumentaallavastus „Teises toas” jutustab lugusid sellest, kuidas inimesed, kes on sulle kõige kallimad kogu maailmas, teevad sulle kõige rohkem haiget. Need lood algavad sellest, kuidas ema sulle halva hinde pärast rihma andis, ja lõppevad seal, kus sa lebad lämmatamisest meelemärkuseta omaenese kodu põrandal. Ja isegi seal ei pruugi need lõppeda.

Autorid on intervjueerinud nii lähisuhtevägivalla ohvreid kui vägivallatsejaid ja püüavad aru saada, kuidas lapsepõlves omandatud hoiakud ja hirmud meie suhteid kujundavad. Kas ja kuidas on võimalik murda välja mustritest, mille kordamine teeb haiget nii endale kui teistele? Kas see, mis toimub teises toas, puudutab vaid neid, kes on seal, või meid kõiki?

Tunnustused

Eesti Noorsooteatri kolleegipreemia LIPULAEV ehk hooaja parim uuslavastus 2020/2021!

Kui sa tuled, too mul lilli - Ugala

Mul oli 1 töökaaslane, kes tuli kord sinise silmaga tööle ja kuna me jagasime üht tagatuba, siis nägin kuidas ta seal meikis, et varjata. Uurisin, mis juhtus ja ta ütles, et komistas ja kukkus ukse otsa. Mõne aja pärast ilmus ta uuesti verevalumis olevate silmaalustega tööle...proovis jälle seletada midagi kapist... Ütlesin, et ära leiuta lugusid ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Jutustas, et mees oli ta radiaatori külge sidunud ja peksis teda. Kuulasin ja küsisin, et kus ta väikesed lapsed siis samal ajal olid? Alguses olid juures olnud, aga mees ajas nad siis teise tuppa. Oma mehe juurest kolis ta siis ära. Ühel päeval kuulsin kuidas mees oli tulnud lilledega, madalam kui muru, palunud andeks, et ta kunagi enam nii ei tee “ära-palun-ainult-jäta-mind-maha” jutuga, vabandanud ja vabandanud ning lapsed ka olid juba lõpmata palju küsinud kus isa on ja miks me kodus tema juures ei ole... ning ta otsustas teda “veel viimast korda uskuda”. 

Ühel päeval tuli ta tööle, üle kere värisedes, otse peegli ette oma meigikotiga…

Selliseid juhtumeid on kõikjal. Inimesed on tihti osavamad varjama ja peidavad oma haavad enne kellegi silme ette sattumist ära. Tihti ju "teadlikud" sadistid ei löögi nähtavatesse kohtadesse... Paljud haavad on ka hoopis sellised, mis on hinge ribadeks tõmmanud, aga näol kantakse maski. Kas siis häbi või soovimatus sellest rääkida, sest “nagunii pole midagi teha” põhjustel. 

Sellisest ja mitmest muust kodu- ja lähisuhte vägivallast räägib ka Ugala Liis Aedmaa ja Laura Kalle autoriteater “Kui Sa tuled, too mul lilli”. On küll fiktsioon, aga on sündinud mitmete koduvägivallaga seotud ohvrite ja spetsialistidega intervjuudel. Keskmes ühe perekonna lugu, mille “pea” oli kõigi poolt jumaldatud dirigent, aga koduseinte vahel tegelikult hoopis psühhoterrorist ja naisepeksja. Peres on ka 4, praeguseks juba täiskasvanud last, kelle oma eludes annavad vaikselt tasahilju ning aja kuludes üha tugevamalt ühel või teisel moel kodust kaasa saadud minevikumõjud märku. 

Paraku on koduvägivald teema, mis ilmselt kunagi ei kaota oma aktuaalsust. Me peame sellest rääkima, sest me peame mõistma ohvreid, märkama neid, aitama kui vähegi võimalik või lastakse. nina kellegi pereasjadesse ei saa ega tohigi toppida ja see muudab selle aitamise eriti keeruliseks. Tihti ei juletagi ise abi küsida, aga oma kogemusest leian, et abikäsi või kasvõi võimalust kellegagi rääkida ja enda juttu väljaräägituna ise ka kuulata, saadakse sellest paremini aru - nähakse mida olukorras teha tuleb ja saadakse aru, et on inimesi, kes hoolivad ning võimalusel ka aitavad või vähemalt suunavad abini.

Lavastuse tegelased oleks justkui kõik omade elupeatükkidena selle lavaromaani osad. Midagi ei anta kätte prauhti, kõik selgub nende elu pöördkäikude, kohtumiste, väikeste vihjete ja stseenipiltide haaval. Lavastuslikult on lisaks loojutustamisele kasutatud ka kujundlikke võtteid, näiteks üks märgatavamaid oli kivide teke lavaruumi, mis ühtlasi ilmestas nende teket ka inimese hinge. Hämmastavalt dünaamiline lavakasutus ja piltide muutumine Ugala väikse saali blackboxi piiratusesest hoolimata. Seda lavaruumi tegelikult laiendatakse nagu võluväel veelgi tavalisest oma lõpu üllatusliku leidlikkusega ruumikasutuse mõttes. Selles mõttes soovitaksin eelkõige katsuda seda vaadata just nimelt koduteatri laval.

Miks ma küll ikka veel imestan, kuivõrd hea näitleja on Ringo Ramul!? Taaskord nii-nii huvitav ja eriline lahendus temalt. Ja seda kahes rollis! Kuid see paipoisliku oleku miximine kroonikandva despoodiga tabab veel eriliselt hästi psühholoogilist märki, ehk me ei tea kunagi lihtsalt inimesele peale vaadates, mis tema hallide ajurakkude vahel liigub ja kes on ta päriselt oma välise maski taga. Tema lavakeemia Ilo-Ann Saareperaga on siin veel ka sõnulseletamatult ehe. Ilo-Ann ise nii sügavalt oma tegelastele kaastunnet äratav. Kuigi viimaste rollidega võrreldes mõnevõrra isegi tuttavlik. Loodetavasti lavastajad ei hakka noort näitlejannat tüüp-castima, sest just praegu oleks tal vaja väga eriilmelisi rolle. 

Kui lähed vaatama teatrietendust, mis jutustab SELLISEL teemal, siis loomulikult oled juba teatavas meeleseisundis ning valmis vastu võtma ning läbi mõtlema neid valulisi juhtumeid. Sellest hoolimata on šokeeriv teise vaatuse "ilus" algus... olge hoiatatud- see jahmatab korralikult ning pole ehk tõesti nõrganärvilistele! Võib vägagi valusalt meelde tuua situatsioonis olnutele midagi tuttavat. Ja see omakorda on heade lavastajate tunnus, kui osatakse niimoodi vaatajaga manipuleerida! Sellepärast eriti tasub ehk võtta ka "lastele mitte soovitatav" hoiatust tavalisest tõsisemalt. See siin on täiskasvanute tükk läbi ja lõhki. 

Pereema rollis Terje Penniest on saanud kiiresti Ugala raudvara ja käesolev lavastus on taaskord üks tõestus selle põhjusest. Terje rollidest on see tavalisest vähema bravuuriga, isegi Terje enda keskmisestki vähemaks kraabitud ja vast just selline see üks aastaid vägivaldse mehe kõrval elanud naine ongi... laste pärast ehk muretsev, kuid allasurutud... seetõttu oma isegi pisut väärastunud maailmapildiga. Seevastu Ilo-Anni tegelane on värskelt sellisesse suhtesse astunud ja seega veel "päästetav"... justkui veel paika loksumata. Ja ikka liiguvad mõtted sellele, et miks nii lihtsalt naised ikkagi lepivad sellega? Kui on ühised lapsed, sellel võib kahtlemata mõju olla, aga ka üksikud naised? Hirm absoluutse üksinduse ees? Häbi? Aga kelle ees? Vanemate, sõprade-tuttavate, et valik osutus valeks? Hirm, et siis oled "määritud" ja keegi enam ei tahagi sinuga suhelda? Või ikkagi osav partneri manipulatsioon? Suhtes, nagu lõksus hoidmine... Arvatavasti on neid põhjuseid ja erinevate varjunditega põhjuseid vägagi palju, sest iga suhe on ju erinev, iga elu ja iga inimese laiem ümbritsev keskkond oma mõjuteguritega teistest erinev.

Näib nagu Tanel Jonas, pere vanima poja kehastuses on sammumas sirge seljaga oma isa jälgedes. Tema käes on nii mõnedki võtmed, kuidas oma lahutust soovivat naist enda lõa otsas hoida. Ja lähedased on ka nii osavad silma kinni pigistama, sest nad lihtsalt ei soovigi näha seda, mis on ilmselt ilmne. Lihtsam ongi ju võtta siis hoopis vastaspool ja õigustada seda omaltki poolt juurde. Nõnda, aga paraku on ohvri lõksuhambad veelgi tugevamini kinni hammustatud... Tanelit on viimasel ajal vähe kulisside tagant rambivalguses näha ja seda erilisem on jälle meelde tuletada kuivõrd hea lavahääl tal on. Vastiku tüübi rolli kahepalgelisust saab ta duaalselt nii varjata kui näidata mis vaatajale psühholoogiliselt mõjub veel eriliselt vastikustunnet tema suunal tekitavalt. Muide kõigil näitlejatel on siin kanda mitu rolli ja mingis mõttes rõhutab see ka teemade universaalsust. Tegelased võivad lihtsalt sulanduda üheks suureks kogukonnaks - meid kõiki ümbritsevaks massiks, kus selliseid üht või teist poolt esindavad käivad läbisegi tänavatel, poodides, trennisaalides meie ümber... Marika Palm peretütrena ehk ka kõige "mõistuspärasem", kui võib mõistuspäraseks pidada seda, et tulihingeliselt hoiduda millestki, mida ise kunagi nii lähedalt ja valusalt läbi lähedaste kogeda on saanud. Nagu mõndade meelest ainuõige moodus mitte rasestuda on mitte magada vastassugupoolega, nii on ju ka suhtes vägivalda mitte kogeda ainus võimalus üldse suhtesse mitte astuda...

Pealkiri on ka üks kaval antitees. Peaaegu, et situatsioonilises mõttes irooniline... Nimelt kui see vägivallatseja jälle tuleb... madalam kui muru... lilled ja kommikarp... andeks paludes, et ta kunagi enam nii ei tee... siis pole vaja seda uskuda! Tegelikult tähendab see pealkiri, et "Kui Sa tuled, siis ära isegi lilli too, ma nagunii ei usu Su vabandusi!"

Huvitav, kas keegi vägivallatseja ise ka vabatahtlikult sellisel teemal etendust teatrisse läheb vaatama? Arvatavasti mitte. Arvatavasti ei suudaks (ja kas julgekski) mõni ohver oma terroristi teatrisse sellist etendust vaatama vedada? Aga kui läheks, no mingil ime kombel satukski, kas ta saaks üldse arugi, mis pildil valesti on? Oskaks ta paralleele tõmmata? Või elavad sellised inimesed mingis silmaklappidega maailmas? Tunneks ta üldse ebamugavust? Annaks õigustuse vägivallatseja(te)le? 

Hinnang: 4

Minu jaoks vägagi isiklikult tuttav teema. Sissejuhatuse rääkisin teise inimese loo, ent lapsepõlvekodus enda, venna, ema ja kasuisa vahelist näinuna võiksin neid lugusid jutustama jäädagi. Selles mõttes ei ole see perevägivald üldse nii ebatavaline. Kiiri Tamm väikerollis toob sisse imestuse, et tema ei tea selliseid, kuna endal kodus kõik norm. Nii see tihti ongi, et me ei oskagi mõelda ja näha, et need olukorrad eksisteerivad päriselt meie ümber (ja hämmastavalt tihedalt!). Heh, minule näiteks näib, et inimesed enam isegi ei suitseta, sest lihtsalt ei ela, ega tööta selliste inimestega. Samas, toidupoes on harva, kui keegi ees või taga kassast suitsu ei küsiks. See võrdlus ei taotle probleemi vähendamist. Me peamegi ilmselt eelkõige teemat pidevalt esil hoidma just sellepärast, et see ikkagi jõuaks kõigini. Oleks alati ja kõikjal vasta vahtimist. Tekitaks ebamugavust nendes, kelles vaja... Samas ju me ei tea, kas see on hoopis õli tulle valamine? Jääb ju veel muuhulgas ka see küsimus õhku, et kui lapsed sellest juba varakult teadlikud on, siis miks ikkagi nendegi seast kasvab üha uusi nõmedikke? 

Inimeste ajud on tõesti kõige keerulisemad mehhanismid siin maamunal.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Saviku ja Silver Kaljula tehtud fotod):

Kui sa tuled, too mul lilli

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Kunstnik: Maret Tamme

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo

Osades: Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Elas kord ema, kellel oli neli last. Meie need neli last olemegi. Oma isa lapsed, kes kõik igatsevad oma isa, aga tema kasvatus on jätnud meisse ka jälgi. Suuri poriseid jälgi. Suure kuulsa dirigendi suured porised jäljed. Nii me nüüd astume elus, jätame jälgi, teeme samme, et enda varjust üle astuda. Sest sa võid olla nagu minu vend Orpheus – absoluutse kuulmisega, aga absoluutselt pime. Või nagu mu õde Helena, kes valutab südant kõigi pärast, aga endale ei jagu ühtegi plaastrit. Või nagu  Aleksander, kellel on alati õigus, aga kelle naine ei taha enam temaga koos elada. Mina olen nende kõigi kaja, noorim õde Kaja, kes ei oota elult õieti muud, kui seda, et keegi näitaks, mis see tõeline armastus õigupoolest on. Et mina teaks ka oma samme seada. Et mul oleks, kelle järgi oma samme seada. Nii, nagu minu ema seda tegi. 

Lavastus „Kui sa tuled, too mul lilli“ tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega.

Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse e-sigaretti.

Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele.

Tants - Rakvere Teater

Stockholmi peatänaval - Drottninggatanil (Kuningannatänav) on selle ülemises otsas, majanumbrite 67 kuni 85 ees tänava keskele asfaldi sisse laotud roostevabast terasest tähtedega 33 August Strindbergi tsitaati (majas nr.85 asub ka tema muuseum - seal elas ta oma elu viimased 4 aastat). Lausete vahel, nagu "Targal rotil peab olema mitu uruauku" ja "Pliiats on võimsam kui mõõk" on ka mitmeid kahtlase varjundiga suurmehe ütluseid. Üks meeldejäävamaid ja mingis mõttes ka šokeerivamaid "Olen ainult teoreetiliselt naistevihkaja". Rootsi aegade suurimat näitekirjanikku ühtviisi nii kiidetakse tema loomingu pärast kui ka imestatakse tema suhtumist naistesse.

"Tavaliselt abikaasadest naine on isand majas ja mees isand majast väljaspool"

"Iga tervemõistuslik mees on oma südames naistevihkaja, aga naiste jumaldajad on peast segi"

"Mees ja naine on nagu kaks paralleelset joont ja paralleelsete joonte loomuseks on, et nad kunagi ei kohtu"

"Paljud abielud on surmanuhtlus, mis viiakse täide aasta-aastalt üha uuesti"

"Kananahk naisel on maailma üks loomulikumaid nähtuseid"

"Mis on abielu? Majandusasutus, kus mees on sunnitud töötama naise heaks, kelle orjaks ta on saanud"

"Kahjuks ei karista seadus mehi võrgutavaid naisi"

 "Armasta mind alati, muidu hammustan Sind kõrist nii, et sa sured!"

"Daam oli nii uhke, et hoidus meeste kontaktidest nii, et Sa ei usuks kunagi, et ta muutus jonnakaks, andis alla ja sõi ühe ära!"

Need on vaid mõned Strindbergi kuulsad tsitaadid (tõlkisin siit: https://livet.se/ord/k%C3%A4lla/August_Strindberg), mis ilmestavad samuti tema suhtumist naistesse ning naisega abielus olemisse. Me teame, et ta ise oli 3 korda abielus ning viimane oli peaaegu 30 aastat noorema näitlejanna Harriet Bossega. Vana August oli armukadedusest hullumas ja abielu lahutati vähem kui 2 aastase abielu järel. "Surmatants"u (millest Rakvere Teatris on saanud lühema, ehkki vähemlöövama pealkirjaga lihtsalt "Tants") kirjutas Strindberg vaid 6 nädalaga (sealhulgas ka jätkuosa, kus tegevustikku liituvad esimese osa tegelaste lapsed, kuid mida mingitel põhjustel pole veel Eestis siiani lavastatud). Ilmavalgust nägi näidend aastal 1900, ehk aasta enne seda mainitud kolmandat abielu... kas "Surmatants" oli Strindbergi ettevaatamine 25 aasta kaugusesse aega? Täiesti võimalik.

Lavastaja Veiko Õunpuu on koorinud jalust ära 3 kõrvalist tegelast (seda tehakse selle materjaliga viimasel ajal tihti üle maakera) ning jätnud alles vaid 3 põhilist - vana suurtükiväekapten Edgar (Toomas Suuman), tema (tunduvalt noorem ja endisest näitlejannast) abikaasa Alice (Tiina Mälberg) ning sugulane ja noorpõlvesõber Kurt (Tarvo Sõmer). 

Ei saa isegi sissejuhatuses seda vaja all hoida - tegemist on psühholoogilise näitlejameisterlikkuse tippklassiga Tiina Mälbergilt ja Toomas Suumanilt! Ja kuigi “Surma” on seekord tegijad pealkirja eest maha saaginud, aga “surmaootus/lootus/hirm” pole siiski siit kusagile kõrvale jäetud… see on oma verised hambad ühe neist peatselt hõbepulmi veetva abikaasa kõrri löönud ja lahti enam ei lase!

Broadwayl mängisid vastavaid rolle Ian McKellen ja Helen Mirren ning rootslastel endal sealsed suured staarid Mikael Persbrandt ja (eesti juurtega) Lena Endre. Kes rootsi keelt oskab, saab nende versiooni siit järelvaadata: https://www.maximteatern.com/forestallningar/dodsdansen-digitalt …aga tead, Tiina ja Toomas teevad neile kõigile suurtele maailmastaaridele pika puuga siin ära! Nõnda mahlane (ja nagu vaheajal publiku seastki kostus)- mingite uute žestide, ilmete ja maneeridega Tiina ja Toomase mängud on siin laval. Kui mõnus tõdeda, kui näitlejad ise ka võtavad mis võtta annab oma karakteritest - ja oi kui võimas on neid kaht siin maid jagamas vaadata! Kolmanda tegelase rollis ka Tarvo Sõmer teeb enda tegelasega sellise huvitava teekonna läbi, olles alguses vana rahu ise ja tasakaalukas, aga kui kaks teineteise vangis olevat mürki pritsivat abikaasat ta enda mängude võrku mässivad, ei suuda ka tema jääda mõistuse piiridesse. 

Ja eks need Strindbergi naistevihkamise kõrvad paistavadki siin kõikjalt, sest põhipõhjuseks ja kõige hullemaks näib ikkagi olevat naine(!) Ei ole kahtlustki, kus kohast Albee oma Virginia Woolfile inspiratsiooni sai (ta on seda muide ka ise öelnud)! Ja just nii seda peabki lavastama. Arvata võib, et ka Beckett on siit šnitti võtnud. Mitmeid huvitavaid detaile seal lavastuslikult veel sees ka, nagu näiteks laenud Andy Warhol'ilt. On selleks siis keskne "punane diivan" (otsast katki, lagunemas... nagu selle diivani omanike suhe) või maha joonistatud Warholi'i "Tantsudiagrammid" (muide Stockholmit külastades saab paari Warholi originaaltõmmist näha ka sealses Moodsa Kunsti muuseumis). Ma ise ainult selle näidendi suurem sõber ei ole, sest selline teineteise peale viha ja närvitsemise välja valamine (isegi kui see siin mingi kõverpeegli kaudu viitab hoopis vastastikku sügavale armastusele) ei ole lihtne isegi kõrvalt vaadata, kuigi nii söödavaks ja heaks ja seda musta+kuiva huumorit ausse tõstmist pole mina veel varem kohanudki selle materjaliga!

Esimeses vaatuses sissesaamisega oli natuke keeruline ja seda on olnud kuulda ka teistelt selle lavastuse etendusi näinud inimestelt, aga teises olin klõpsti sees.. mingi dünaamikavahetus... riideid hakati ka vahetama ja grimmi lisati ja tegelased muutusid mitmenäolisemateks.... Kuigi kohe esimeses vaatuses oli selge, et näitlejad kannavad seda ise täie mõnuga ning kogu mängutase ning pinge tegelaste vahel oli täiesti omast (tipp)klassist. Vaheajale minnes ütlesin teatrikaaslasele, et kuidas ma nüüd sellest kirjutan, et ei meeldinudki, samas kui näitlejad on hullult head... Õnneks teine vaatus sai ka sisuline pool hingamise sisse ning siis järsku tekkisid ka need juba mainitud assotsiatsioonid Kes kardab Virginia Woolfiga, mis ongi nüüdsest minu jaoks nagu Surmatantsu peenem, aga ka selgem edasiarendus. Surmatantsus oleks nagu absurd sees, aga ei oska sellele täpsemalt sõrmega osutada kus ja mis osas, oleks nagu allegooriad, aga mis siis täpselt? Ilmselt ka enda mõttelaiskus, et kui otse ei näe, siis ei hakka ka tuletama... Aga see tundmus on pidevalt õhus, et siin on mingi teine tasand ka, kuhu lihtsalt mõte ei jõua järele...

Tõsisemalt võttes, on ju tegemist ka perevägivallaga. Sotsiaalne valupaise millest tuleb pidevalt rääkida! Rakvere Teatril siin ka näiteks viide karantiinihaiglale, naiste võimule jm tänapäevasega tiheldalt seostatavat.

Hinnang: 3+

Selles hinnangus on teatav dissonants sees, ehk tõesti teatriaasta tippklassi rollid(!), aga väga raske on olla kõrvaltvaatajana sellele "kodusõjale". On mingid asjad, mis peaksidki jääma koduseinte vahele... või no kas ikkagi peavad... vägivalda ei tohi ju aktsepteerida mingiski vormis! Keeruline. Aga üks mis kindel - tõeliselt hea kunst ongi vastuoluline, sellepärast on tegelikult numbriline hinnang sellele teatrielamusele suisa kuritegelik. Kuna "keskmine" elamuse hinnang ei väljenda siin kuidagi, ega mingistki otsast "keskmist". Eelkõige soovituslik just nimelt mängu ja mängijate pärast ning lavastuslikult leidlike "varjamata peidetud" kunstiliste komponentide avastamise mängurõõmu saamiseks.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):

TANTS

Psühholoogiline draama 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega. Haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest. Mitte ainult tants surma palge ees, vaid igikestev, pidevalt aset leidev tants suhetes ja elus.

Esietendus 12. veebruaril 2021 Rakvere Teatri väikses saalis.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

LAVASTUSMEESKOND

Autor August Strindberg "Surmatants" ("Dödsdansen")

Lavastaja Veiko Õunpuu

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Valguskujundaja Märt Sell

Tõlkija Arnold Ravel

Osades Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer

Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater

Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks on kostilisse armunud emanda tütar Leeni (Emma Tross). Tammsaare üks nö. kolmest üliõpilasnovellist “Pikad sammud” (“Noored hinged”, mis kuulub samasse tsüklisse, mängitakse ühes teises teatris edukalt juba kolmandat aastat). 

See on (näitlemisrindel juba suuremaidki tegusid teinud) Aksel Ojari lavastajadebüüt. Nii mõnusalt ehe, oma kammerlikkuses ja õiges vanuses näitlejatega. Aksel on ise ka dramatiseeringu autor. Aga eks nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka ilmselt tõlgitsejaid. Mäletasin lugu teatrit vaadates kehvasti, meeles ainult tunnetus- risti noormeeste suhtumise muutus loo edenedes naistesse, mis siiski siinses lavastuses päris niimoodi välja ei koorugi. Siin on (taaskordselt selle Piip ja Tuut Mängumaja saali kasutuse mõttes kõik kuidagi uutmoodi huvitavalt lahendatud- kunstnik Oliver Reimann) laval puhas ja ilus ja valus noorte armumiste sasipundar. Tammsaare siiski igas mõttes oli täiesti õhus ja sõnades kohal. Eriline kiitus ka kostüümikunstnik Külli Pavelsonile, kes omalt poolt ajastulikult tegelased sajanditagusesse aega aitas nihutada ja vägagi stiilselt! Lavastuslikult pole Aksel seda lihtsalt lugu jutustades lavale pannud, vaid siin on ka mõned kaunistavad, poeetilised, kunstiliselt väärtuslikud misanstseenid vahel, mis annavad aimu noore lavastaja ambitsioonikusest. Pean silmas näiteks seda, kuidas mehed duetina jutustavad kes-kuidas-kuhu liikus... või peategelane tantsitamas mõlemat naist "pildilt välja"... millele, kes soovib ja viitsib süveneda, leiab ka sisuliselt sügavama seotuse.

Ja kõik need pisikesed muusikalised vinjetid, nii maitsekalt loo pöörete vahele kujundatud helilooja (Anna Pärt) enda poolt! Oleksin tahtnud näiteks tšelloga pala palju pikemalt kuulda! Ning viiulilõigud- üks ilusam kui teine! Tekstis on jutustuse Tammsaarelikud teksti teravad ütlused ehk noorte nipsakate targutajate elutõdemused alles, a la “Abieluõnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on” ning kohati muudavad need seda kurba lugu ka kergemaks-lõbusamaks. Lausa imeliselt hästi sobitub Exupery palve siinse tekstiga, Sellise sidususe avastamine iseenesest võiks olla juba piisavaks tõukeks dramaturg-lavastajale see üldse lavale tuua. Mingil määral, aga varjab see ka mõnusalt lahtise novelli lõpu tegeliku tõlgitsuse ning jätab iseenesest väga ebaameerikaliku ning pigem just väga eluliselt saatusliku ning isegi traagilise tunde… tuled kustuvad, sa tead, et see on läbi, aga ometi plaksutama ei taha hakata, sest südames loodad, et ehk siiski kõik nii ei lõpe ja lugu läheb veel edasi... 

Mattias Nurga peaosas, oli minu jaoks uus lavatutvus. Huvitavalt suutis mängida oma tegelase tihti ka sõnatud tunded paistvaks. Samas see Heinrich oli hingeliselt väga sügav…läbi tema ka publik suhestus teistesse tegelastesse. Kuid siin loos nimelt on mehed ja nende hingevalu isegi müstilisem kui naiste oma. Seda tihti “mees”kirjaniku kirjutatult ei kohta. Siinsed mehed on ka ajastule kohaselt kombekad ja viisakad…isegi novellist tuttav, emand Martini juttude kuulamisel “kannatamine” lavaversioonis välja väga ei paista- pigem austatakse, ehk pieteeditunnet hoitakse ajastule kohaselt hinnas (isegi kahju, et see tänapäeval on natuke läinud lappama ja vōibolla see matsluse tõus ehk on veel üks suurimaid käitumuslikke muudatusi ajas, millel on paraku juured veel eriti laiali aidanud ajada meedia ja sotsiaalmeedia). Seda kontrastsem on muidugi lõpu konfrontatsioon- ainus julm (aga kas ka paratamatu?) tegu Heinrichi poolt. Või oli julm ka tema suhtumine Olgasse, kui too talle end iga hinnaga selgitada-vabandada püüdis…selle üle oleks põnev kellegagi vaielda! Eriti enda elukogemusest lähtuvalt, mil see “Olga” kingades olek veel ammusest toimumisajast siiski siiani hästi meeles. Samas meie ju näeme tema suhtlust ka Ottoga, tema kehahoiakut mehega kohtumisel ja selgeid märke, kellele ta süda kuulub... Heinrich peab leppima enda sisemise häälega, mis ju kujuneb eelkõige tüdruku tegude, mitte sõnade järgi.

Olga rollis (ise veel salamisi lootsin, et Iris Viru, sest tema lavaline x-faktor on juba tõestatud mh. Kordemetsa autorilavastuses "Ööpiltnikud"... aga oli hoopis, ka samast lavastusest tuttav, ent toona siiski millegi erilisega mitte meeldejäänud rolli teinud) Helo Kaplinski! Tuli teda siinses lavastuses vaadates pähe mõte, et see on suisa kuritegu, et ta õpib ülikoolis prantsuse keelt ja mitte näitlemist! Elasin nii sügavalt kaasa Helo mängitud tegelase hingevalule. Ja ta ise elas oma rolli nii sisse, et pisarad voolasid ning silmavärv valgus laiali…kui ilus kui näitleja suudab liigutuda ja liigutada ka vaatajat, et tahaks teda päriselt ka lohutada. Ja see põlvili kukkumine! Nii-nii eluline! Tahaks aidata tal selgitada teisele, aga kas sellises olukorras olekski üldse võimalik, kui need selgitused nagu teflonile kuidagigi ei haaku... teine inimene neid kuulda ei võta (või ei taha?) Ja kui ta partnerite puhul oli tunda kasvõi ajutigi “mängu”, siis Helo seal laval ja igas hetkes tõesti “on”. Näiteks kui seletab end voodil istudes Heinrichile…ta ei rõhuta sõnu, ei tee pause, mida iga näitleja ilmselt sellise tekstiga teeks… Ei, tal tuleb see otse hingest. Otse, nagu tulekski sellises olukorras päriselt. 

Mathias Ausmeelega käis kaasas iga tema ruumi sisenemisega kaaspubliku naer…Minul on kogemus vahvast Mathiase koomikutalendist VHK teatriklassi eelmise aasta lõpulavastusest, aga hinnates sellisest reaktsioonist, siis ju tal on see koomikuslepp mahukamgi… Sest siin see tegelane, ehkki alguses natuke kehkadivei, siis iga lavale ilmumisega kraadi võrra tõsisem, kuni vägagi õnnetu tegelaseni välja. Tema puhul oleks tõesti vahepeal mõni paus siinseal ka ära kulunud…Ent innuka noormehe kuju, kelle tunded on sees sassis, siis kes teab, võibolla sellise inimese jutt tulebki nagu kuulipildujast? Igatahes andis see karakterile tema “karakteri”. 

Emma Tross õrna, plikaliku, siin isegi lihtsalt lollitatava mandoliinimängu õpilasena, kes joobub igast oma armumise objekti pilgust - väike, aga tähelepanuväärne roll ja publik armastas iga tema lavale ilmumist, iga selle tegelase tillukestki edusammu, nagu tuulepuhang selles tunnetest raske õhuga pisikeses toas. Emandana Haide Männamäe annab muidu läbinisti noorte trupile vajalikku kaalu ja seeläbi ka kogu olukorrale-elupildile ehedust juurde…ning vōibolla muudab muidu “noortelavastusenagi” võetava täiesti ehtsaks täiskasvanute täisväärtuslikuks draamaks. Vast siiski 16+ vanusesoovitust ei peaks (väga pingsalt) järgima, siin midagi siivutut ega roppu pole. Pigem selle loo tegevustest saavad aru inimesed sellises vanuses, kes ise ka juba armunud on (või on kunagi olnud). Kestvus ka pool tundi kodulehel lubatust pikem, ehk 2h25m. 

Eestis on varem see novell jõudnud Theatrumis lavale 24 aastat tagasi, Katri Aaslav-Tepandi (toona veel Kaasik-Aaslavi) dramatiseeringu ja lavastusena. Küll hoopis teistsugune, kuigi ka siis tuli selle loo olulisemate kihtide seast hästi esile, nagu siingi, et inimesed on ikka vägagi tundlikud. Üks asi, mida nähakse-kuuldakse, usutakse või teatakse, aga lisaks veel aimamised, tundmised, varjundid ja seoste loomised... Ja seda ei saa kellelegi ette heita, kui tema just nii tunneb, nagu ta tunneb. Kaval inimene võib seda muidugi ka ära kasutada, mis liigitub juba tunnetega manipuleerimiseks... Aga kunagi ei tea ju kindlalt (teab ainult see, kes otsuseid teeb). Selle loo teeb keerulisemaks veel see, et siin on ju veel mängus ka sõprus... Kas armastustunded on miski, mille nimel kaotada-hävitada sõprus? Kuid armastus võidab ju kõik?! Või vähemalt peaks... Kui ei võida, siis pole see ju ka päris armastus... Sealjuures armukadedus võib tõesti pimestada. Armukadeduse pärast lõhutakse nii palju ilusat. Isegi sellist, mis tegelikult armukadedust ei vääriks. 

Kui see lavalugu on vaadatud, siis soovitan ka Tammsaare novell uuesti üle lugeda: https://et.wikisource.org/wiki/Pikad_sammud Eriti lõpu mitmeseletuslikult kavalat Tammsaare "aimata-jätmist"... Klassika, mis on õigusega klassika!

Hinnang: 4

Lõpus plaksutati 4 korda näitlejad kummardama ja osa publikust seisis püsti! Mina püsti küll seekord ei seisnud (teen seda üldse üliharva), aga tunnustan tuliselt noorte oskuseid ja lausa hämmastavat professionaalset taset! Näib, nagu iga lavastusega lähevad need selle maja noorte teatriprojektid muudkui paremaks ja paremaks! Minusugustele Tammsaare-fännidele on see nii ehk naa kohustuslik vaatamine ja vanameistrile tehakse sellise vaatajate ette jõudnud ilusa lavateosega kahtlemata au!

Tekst lavastuse kodulehelt:

A. H. Tammsaare PIKAD SAMMUD

Ajatu noorte armastuslugu Tammsaarele omases mõttekerguses ja tunnete hapruses.

Osades Mattias Nurga, Mathias Ausmeel, Helo Kaplinski või Iris Viru, Emma Tross ja Haide Männamäe.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Aksel Ojari

Lavastaja assistent Coco Rõõmusaar

Helilooja ja muusikaline kujundaja Anna Pärt

Lava- ja valguskunstnik Oliver Reimann

Valgus- ja helitehnik Rene Topolev  

Kostüümikunstnik Külli Pavelson

Etendust teenindavad Kaur Tõra, Grete Pertel ja Külli Pavelson

Originaalmuusika salvestuse koosseis Arp Eerik Reindla (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) Annabel Soode (vioola), Simon Svoboda (tšello), Tähe-Lee Liiv (klaver)

Originaalmuusika salvestuse helirežissöör Rain Orgus

Trupijuht ja produtsent Oliver Reimann

Piip ja Tuut Teater

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi.

Soovitatav alates 16. eluaastast.

 

Vabalt peetavate kanade munad - Voyadzeri Teatriklubi

Sssa püha püss! Misseenüüdoli?!?! 

Voyadzeri Teatrikluppi tulid kokku viimase Tallinna lavakoolilennu lõpetanud sõpruskultuurkond ning jagab seal kõigile vabalt peetavatele inimestele ”Vabalt peetavate kanade munad” nime all mitte mune, vaid hoopis hea-tuju-vitamiinilakse!

Tõi meelde aastavahetuste tv-sketšishowd, ainult, et see siin on päriselt ka naljakas. Eks head huumorit ole väga raske teha ka, sest inimestel pole universaalne huumorisoon - kõiki meid ajavad naerma väga erinevad asjad. Sestap usun, et veel kõige rohkem saavad sellest nö. "noorte linnukeelest" aru veel tegijate eakaaslased, ehk 20ndates generatsioon... Ent kahtlemata kaugeltki mitte ainult (mina kui 40ndates vaataja olen selleks elav tõestus)! Naljakale poolele tasakaalus leiab siinsete teemade seest, ehk allhoovusest ka tõsisemaid aluseid, mis on kohati nii hästi ära peidetud, et siin-seal tekkis iseenda pärast häbi! Näiteks ühes stseenis kus itsitad-itsitad ja siis saad järsku aru, et see hirnumine käib ju tegelikult hoopis “kiusatava” pihta! Ja eriti häbi on sellepärast, et isegi kui sellest aru saad, siis on juba hilja ja ikka ajab naerma. Kas see tähendab, et ka minus, kui "endises koolikiusamise ohvris" on ka tegelikut peidus kiusaja? Julgeks siiski arvata, et mitte ning kergitan hoopis tegijate ees mütsi, et nad on nii osavalt suutnud vaatajatega manipuleerida.

Ja kui nüüd veelgi mälusagarate vahel hoolikamalt tuhnida, siis meenub üks täpsemgi võrdlus-elamus... Nimelt sellise nähtuse, nagu "Kinoteater" sünd täpselt 10 aastat tagasi (ühes teises Tallinna "urkas", toona nimega März): http://danzumees.blogspot.com/2011/10/kinoteater-pustijalukomoodia-lavakad.html Sellest johtuvalt on isegi kummaline, et pole veel kuulda Kinoteatri-sünnipäeva-aisakellasid... aga eks nende esimese 10 aasta taguse esika ajani on ka veel kuu aega minna (30.09) :)))

Samas kui need 4-5 lavakalendu varasemad koolivennad-õed tegid seda toona nii ja kus nad on praeguseks... See omakorda paneb mõtlema, kuhu jõuavad selle siinse trupi noored loojad-kunstnikud sama ajaga, ehk 10 aasta pärast...

“Kui-rumal-vōib-inimene-olla” -sarjas tuli peale etendust veel üks korralik silmadeavanemine läbi teha. Nimelt sellest Lilleküla kandis asuvast tänapäevaboheemlaslikust kohast nimega Polymeri Voyadzeri Kultuuriklubi lahkudes oli meeletult mõnusa energialaengu saamise tunne ja teatrikaaslane veel tõdes, et ta peab “nende poiste nimed meelde jätma!”. Sealt minemagi sõites ja nalju arutades ning oma maamajas elavate vabakäigu kanade peale mõeldes ei saanudki aru, et mis sellel kõigel siis ikkagi “kanadega” pistmist oli… Ei tulnud kogu Markus Ilvese lavastuse põhijoone pealegi! Alles hiljem öösel, enne magamaminekut (no millal siis veel need “parimad mõtted tulevad” eksju?!) järsku “välgatas”… Kui lähed alles vaatama ja tahad ka end lollina tunda (või just vastupidi- targana) ning ise seda sealt avastada, siis ära järgmist lõiku loe ja jätka alles “punasest sõnast”...

Nimelt need taimed, mida Jan Ehrenberg peapeal kannab, need on ju kanaharjased! Alguses tibu omad, selline pisike taim, lõpus täissöönud mullikilesulgedega, vilkuvate tuledega õrrele ronides juba kopsakast toataimest suure harjasega! Appi-kui-loll võib inimene olla kui ta lihtsalt ainult vaatab ja ahmib seda endasse, mida pakutakse ning ei peatu ja mõtle hetkeks natukenegi! No enda ōigustuseks-mul tuli vähemasti lõpukski see pähe :) Kaaspubliku jutte sealt lahkudes kuulates ei tundunud mitmed seda läbi hammustavat. Ja no kes teab, kas minugi tõlgendus õige on. Igatahes tibust kanaks saamise teekonnal tuleb nii mõnigi arendav mäng neil seal "eluteel" ette. 

Sõnaseletustest diskodeni, modellindusest maaplikade üle naermiseni… Ainult igas lõigus on selline pisike nüanss sees, et kes ikkagi lõppude lõpuks kelle üle naerab?! Jan Ehrenbergil ja Simo Kadastul (siin tükis ka mh “Eesti-oma-Beavis-ja-Butthead”) on tõesti ainest saada uueks Kibuspuu-Krjukov-paariks. Või no vähemalt praeguse generatsiooni uueks Avandi-Sepp duoks (mingi aeg peale lavakooli tegid ilma ka Sukk-Teplenkov…nii kahju, et nemad seda elus ei hoidnud). Siin on tegelikult ju tegemist ikkagi “trio”ga. Ja Kristiin Räägel kehtestab end ka üha tugevamalt! Juba “Panso”s ja “Rogožin”is sai näha (unstame kollektiivselt “Vanja” eks!), et tema "Laul õnnest", “Päikese lapsed” ja “Väike prints” rollid ei jäänud siiski lavakooli “algaja õnneks”. Jan on laval nii ägedas, justkui teravamas-närvilisemas pinges ja Simo kuidagi jõulisemas, aga samas ka pehmemas-mahedamas ja need kaks erinevat energiat laval koos tõesti plahvatavad!

Ega ma päris erapooletu siin ei saa ka olla, nimelt napilt alla tunni kestev etendus sisaldab (üle 5min kestvat) Madonna Frozen laulu (heli eest vastutab Arbo Maran) ja minu jaoks on see üks aegade lemmiklaule... Ja no Simo tants sellel ajal!!! See jääb mitte ainult sellest teatrisuvest, vaid ilmselt kogu teatriaastast meelde!

Kreizi gäng tõesti! Loodetavasti see ei jää neil ainsaks selliseks ettevõtmiseks. Ainest oleks ka stand-up'i üritustel sellisega osaleda ja miks ka tõesti mitte ETV-l osta see oma aastavahetuse huumoriprogrammi. Kuigi tegelikult paljuski on siinsel elamuse toimimisel "tänu" ka ise seal laval parajasti sündimise sees “kohalolust” ning tõesti selles pisikeses saalis tekkivast erilisest energiavalangust!

Hinnang: 4-

Mõnus müramine. Koordineeritud kaos. Kaasamõtlemist ei sunni, ega vaja - see on "hetkes olemise rõõm". Meelelahutus, mis lahutab meele argipäevast. Lisaks veel uus, eriline, väike-hubane, aga isegi oma "rõduga"(!) mängukoht Tallinnas. Fantastiliselt hea energiaga mängitud ja selles mõttes eelkõige ka "teatri"elamus. Selline asi saab laval tegelikult ka õnnestuda niimoodi, kui tegijad on täiesti samal lainepikkusel, ehk mõistavad teineteist poolest sõnast ja käivad pidevalt ühte jalga. Ja just seda nad siin teevadki! Lavastajakätt oli eriti tunda kõigis neis sujuvates ühest loost teise väljakasvamistes. Selles kõiges oli teatavad uudsust, värskust.

Lavastuse tegijatepoolne turunduslik tekst (siinsed fotod on pärit etenduse FB seinalt):

Vabalt Peetavate Kanade Munad

Ma tahan muutuda, aga minimaalselt. 

Tahan olla üksi, aga koos teistega. 

Tahan muneda, aga mitte eriti kõrgelt. 

Hüppaks lati alt sülle neile, kes mulle magusaid mõtteid kõrva sisse sosistaksid ja siis kõikehõlmava pai teeksid. 

Teistega on ikka lihtsam, endaga on raskusi. 

Hauakivid on meil ju ühesugused, aga tahaks eristuda. 

Tahan tegelikult olla astronoomilistes ilmaruumides hõljuv tähemateeria tuum. Ja tahan seal hõljuda koos suurte kanadega või tõmmata soojas ja ohutus koore sisemuses kerra, kuhu on kosta aja hingamist.

Lugu kohtumistest, ühendustest. Argistest imedest.

9 etendust augustis, Voyadzeris, Ülase 16 / Madara 22, Kristiine linnaosas.

Etendus kestab 1 tund ja on ühes vaatuses.

Publikult ei nõuta koroonatõendi esitamist!

Lavastaja - Markus H. Ilves

Laval - Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Simo A. Kadastu

Kunstnik - Kadi Sink

Dramaturgiline tugi - Roos Parmas

Heli - Arbo Maran

Valgus - Oskar Punga

Produtsent - Oskar Seeman

Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

 

Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise tegelikult olid, võibolla just tingiski sellise suhtumise. Nimelt nende kodusakslased pidasid neid just kehvemateks…venesakslasteks…samas kui venelased neid ka enda sekka ei arvanud. Revolutsioon muidugi räsis seda kaduvat rahvust tublisti. Olid ju mōned neist isegi ustavad riigile, kuid ikkagi saadeti ära Siberisse. Samas hoidsid nad ka kultuuri au sees, olid inimesed omade unistuste ja perekondadega…

Karl Laumets on selle väga mahuka raamatu suutnud koos Kertu Moppeliga dramatiseerida põhilisele kokku tõmmates ja Karl on lavastanud materjali 3-tunniseks, peamiselt salongivestlustele keskendunud draamaks, kus kunstnik Kristjan Suitsu sümboolselt romaanist ülevõetud inspiratsiooniga on näiteks taamal romaanist tuttav “klaassein” sirmina, mille taga stiilne sõjatanner ja vaimudemaa, millele omakorda peegli abil dimensiooni lisatakse. Tõeliselt vägev, justkui ooperilik draamalavastus! Samas tõid need “vestlused” meelde rumeenia meisterrežissööri Cristi Piu eelmise aasta filmioopuse “Malmkrog”. Lugugi on sarnane, ainult teise nurga alt ja baseerub ju hoopis von Vegesacki romaanil, mitte Solovjovi omal (nagu Piu film). Kuigi jah, venelased elasid ühes teises riigis sarnases olukorras. Ja kõik selline mõjutas ka neid suurrahvaid risti-rästi. 

Linnateatrist on siin laval suurem osa trupist ja Endlast on kaasatud ka Peeter Tammearu ja selline massiivne tegelaskond ehk oma paarkümmend näitlejat laval, omakorda võimendab lavastuse kaalu…kuigi jah, tasapisi ju nende tegelased siirduvad "vaimudemaa" poolele. Lavastuslike trikkidega on loodud kontseptuaalset sümboolikat, mis omakorda mõjutab kogu toimuva siseatmosfääri. On selleks siis oma toolide kaasavedamine, nagu taaka või sleppi või "aja kulg" ootajatele (oodati saksa vägesid), mis ju teadupärast pikk ning sestap liiguvad ka tegelased kohati kui aegluubis. Mis omakorda lisab teatavat kõrgemale klassile omast suurejoonelisust. Rauno Zubko on loonud lausa imetabase liikumise nendele läbivatele “tantsudele”. See lavastus pole kahtlemata nutigeneratsioonile. Siin on süvenemist hetkedesse, et kogu see hingevalu ning dilemmadepundar välja joonistuks. Sellepärast ka soovituslik just neile, kes on valmis võtma selle aja, et kogu ajastuga kaasa minna ning kaasa süveneda. Kui midagi, siis oleks tahtnud veelgi rohkem sirmitaguseid toiminguid…niiöelda rohkem “revolutsiooni” ja “sõda” lavale, kui punane valgus ja paar korda lippudega lehvitamist ning lipuvarrastega susked…Kuigi annan ka enda soovidele järele, sest see oleks võinud rikkuda nõnda loodud erilist atmosfääri. 

Tegemist on ju ka klassikalise “kostüümidramaaga” ja Kristine Pasternaka kostüümid ongi siin võrratud! Olen kuulnud kriitikat Kaspar Velbergi suunal, et miks tema on valitud peaossa?! Minu arvates teist nii tabavat "baltisakslase tüüpi" polegi mitte ainult Linnateatri trupist leida, vaid võibolla kogu eesti teatrist! Näitlejate seas siin nõrka lüli ei leidu, kuid iseäranis tugevad olid kõik need väiksemad-suuremad naiste rollid. Anu Lamp andis nii palju "elu" lavale ning õpetajalik naine isegi tõi killu kergemat sisse. Aga just tema tegelane eriti pani ka mõtlema rahvuse kokkuhoidmise peale (millest meil eestlastel oleks palju õppida!), oma sokkide kudumise ja südamliku muretsemisega. Elisabet Reinsalu matriarhina, kes on äsja matnud oma mehe (milline kurb ja valuline eluline kokkusattumus!), kuid keda terve elu on üks teine mees vaadanud…samas kui ta enda mure on hoopis poegadel ja samuti rahvuslikkusel. See on just tema, kes korduvalt tõstab esile, et kõik rahvad on võrdsed! Üks vaike hämmastav tähelepanek, ehk omade imepeenete nippidega mängis Elisabet end laval vanemaks kui ta on. Täiesti väljamarkeerimisvabalt nii, et nad Egon Nuteriga mõjusid paarina võrdsetena usutavalt! Pole juba aastaid nii oskuslikku vanusevahe kaotamist laval näinud! 

Hele Kõrve vapustav laul ning mõnus karakteriseering oma (konteksti mõttes) väiksele tegelasele. Helene Vannari imeline "oma ajastu", ehk siin veelgi vanema aja naisena, kes toob sealse ajaga võrreldes oma hiilgeaastate igatsust ning võrdlust sisse… Kas mitte me alati ei vaata tagasi, kuidas kunagi ikka need ajad olid paremad-ilusamad…kuigi tegelikult ju ei muutugi palju, on igal inimesel omad mälestused pisut kaasajast romantiseeritud ja armsamad. Ja inimesed on ikka rahulolematud samadel teemadel ka tänapäeval. Tuli ju ka siin näiteks välja see "metsa rahaks muutmine" ja muudki murekohad, mis meiegi ajas aktuaalsed… Külli Teetamm, pisut neurootilisema daamina, kes on aru saanud, et elu on temast mööda läinud ja kõik mis oluline, selleks on juba liiga hilja ning Evelin Võigemasti hoogne ratsutaja, kes pea meheliku tarmuga leiab lohutust või lõbu alkoholist, ent risti ei löö ette asjade ajamisel millelegi. Tema taha juba miski ei jää! Ursula Ratasepp vene tüdrukuna, kergejalgne, aga peategelasele võrgutav. Võim ja teatav üleolek alati ju on. Võrdlemisi väiksed, kuid kõik väga stiilipuhtad ja selgepiirilised karakterid. Ja kõik mehed niisamuti! Eriti kõnetasid isiklikult Märt Pius'i tegelase sõdurikssaamise soov, ehk just näitlikustamine kuidas ühes peres kasvanud vennad võivad olla omavahel vägagi erinevad ja Kalju Orro vana ja väsinud teener, kes ilusti nii alguses kui lõpus Kaspar Velbergiga kogu loo kokku seob. "Vana aja teenrina", kes oma tööandja soovist hoolimata säilitab oma viisakusega austuse... olgugi, et kogu lugu vahepeal läbi käies saad aru, et ta seda ei peaks tegema. Andes nii ilusti mõista, et kuigi saksad pidasid nö. teenreid ja talupoegi matsirahvaks, siis kõik "matsid" ei olnud matsid! Seegi üks hea näide noppest, mida kui viitsid ja süvened, sealt ka üles leiad.

Kristjan Suitsu loodud lava oma kaldega (vähemalt istudes esiridades) annab üsna erilise efekti - tunde, et nad iga kell veereksid "oma kõrgusest" alla - "rahva sekka"... Või siis hoopis "tulle", sest lava ees ääres olid "põlenud toolid"... "langenud" troonid... Milline ilus illusoorne kokkumäng kujunduselt lavastusega ja nagu Kristjani ja tema lavastajatega ikka - ei saa alati aru, et kus lõpeb kunstnikutöö ja algab lavastaja oma. Ann Reimanni ilus helilooming kogu selle erilise liikumise taustaks on kui täpp i peal. Valguskunstnik Rene Liivamägi mängib konkreetsete värvidega, mis näib olevat ka üldisemas plaanis viimasel ajal lavavalgustuses üks tugev trend. Võimendamaks kas stseeni põhialuse tunnete külmust, soojust või hoopis otseseid sisulisi tegevusi. Märkimata ei saa ka jätta, et Arbo Marani näol on Linnateatris üks salarelv, kelle helikujundus on alati tasemel!

Lõppkokkuvõttes Salme Kultuurikeskuses seda kadunud aega vaadates ja tegelastega koos läbi elades jäigi kummitama mõte, et “aeg” see ongi “inimesed” ning just sellise lavastusena tuleb see veel eriti ilusti välja.

Hinnang: 4

Olin ootused ka üsna kõrgele ajanud, aga sellest hoolimata ei pettunud. Küll, aga tuleks valmis olla, et see on väga aeglase küdemisega lavalugu ning selleks ongi need juba mainitud põhjused. Igas tegelaste vahelises vestluses on omad, isegi loosunglikud elutõeterad, mida noppida. See siin pole kiirtoit, vaid gurmeeõhtusöök. Mitte 100m vaid maraton. Kuulsin ka vaheajal võõraste inimeste kommentaare, et "miks see kõik küll nii aeglane peab olema"… aga minule nimme meeldiski nii… Tundmus ja tervikmälestus jäi justkui “möödunud aegade unenäolisusest” või "vaimude tantsust" ja selline andiski lavastuslikule küljele oma teatava originaalsuse. 

---

Lisan siia ka ühe teatrikaaslase arvamuse, kes ütles samuti, et see tema jaoks venis. Tal jäid tegelased kaugeks ja ei tekkinud kahjutunnet (arvates, et ehk sellepärast kuna seal ikkagi antakse mõista, et tegemist on lätlaste, mitte eestlastega). Kellegi lugu ei pugenud hinge ja kellegi lugu ei tulnud ka otseselt tervikuna välja. Tema arvates Laumets ahmib "liiga suuri" tükke ning need ei tule tal "veel" päris nii, nagu võiks/peaks (temale ei meeldinud ka Kalevipoeg, mis mind jällegi vägagi vaimustas - võibolla on see sobiv võrdlusvõti?!). Kiidusõnu pälvisid eraldi Anu Lamp ja Evelin Võigemast (just see tema "hakkamist täis" tegelane). Tagantjärgi (pea nädal hiljem) tundub kogu elamus stiilsemana kui kohapeal ja lõpuks jõudis tõdemiseni, et pigem on tegemist laupäeva- või pühapäevaõhtusse sobituva tükiga, ehk sellesse on vaja jaksata süveneda, mida tööpäevajärgse väsinud peaga nii lihtsalt ei suuda... 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

BALTI TRAGÖÖDIA

Autor: Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets

Lavastaja: Karl Laumets

Tõlkija: Tiiu Relve

Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti)

Helilooja: Ann Reimann

Liikumisjuht: Rauno Zubko

Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu.

„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Esietendus: 14. august 2021

Mängukoht: Salme Kultuuri­keskuse suur lava

Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

* Lavastus sobib noorele vaatajale, vastates seega Eesti Rahvakultuuri Keskuse etenduskunstide regionaalse kättesaadavuse toetusprogrammi “Teater maal” tingimustele.

Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

Terve lapsepõlve sai kuulda ettevõttest nimega Balti Manufaktuur. Sitsiriiet valmistavast kombinaadist, mis asub "kusagil Kopli kandis". Tänu Helen Rekkorile ja Teatriühendus Misanzeni lavastusele "Sitsi Silentium" on käesoleva suve veel mõnedel üksikutel augustiõhtutel võimalik kaasa teha üks harukordne ajamatk. Nimelt ehitatakse kogu piirkond ümber kontori- ja korterihooneteks - Manufaktuuri Kvartaliks ja selle käigus muudetakse ka praegu veel räämas ja ajahamba poolt puretud tehasehoone hoopis millekski muuks. Tükike ajalugu kaob igaveseks.

Ja tõeline ajaretk on see ka lavastusena! Üks sellesuvistest suurimatest teatriootustest. Ja tõesti, see "ootamine" õigustas end! Võimas, üle 100 aasta, eelmise sajandi teise kümnendi algusest kuni tänapäevani välja, jälgib lugu ühe naise eluteekonda noorest, vabrikusse tööle tulevast plikast, seniilse (ent sooja huumoriga kujutatud) vanamemmeni välja. Räägib küll jah ühest eesti naisest, kuid see lugu on ühtlasi paljudest meie naistest läbi 20nda sajandi elu keerdpunktide, nii suurte sotsiaalpoliitiliste kui ka isiklike - armumiste, pereelu ja muidugi töö. 

Helenile omaselt, kasutab ta lavastajaarsenali väga mitmeid erinevaid trikke. Aastad ja ajahüpped on siin nagu peatükid nii lavastuses kui ka Leegi elus (kui ilus nimeleid peategelase, ehk Silva Pijoni karakterile!). Kohe algusest peale on vaimustavalt maagiline tunne, et oled seal vanas sitsitehase hoones transformeerunud teise ajastusse! Kohaspetsiifilises lavastuses on lisaks elutraagikatele ka palju sooja huumorit, visuaalselt ahhetamapanevaid vaateid, huvitavaid liikumise ja helinduse sümbioose kuid imekombel ka kammerlikult intiimseid stseene. Sisulises, ehk ajarännaku ning kohaga seonduvalt hulgaliselt ka tõsielugagi ristumisi. 

Trupi nelja põhinäitleja lisaks teevad kaasa ka 14 tüdrukut, kes aitavad mitmel erineval viisil luua nii tehaseatmosfääri kui ka muidu “ühiskonda” ja muidugi Leegit ümbritsevaid naisi. Silva Pijon ise nii huvitav laval, igas oma misanstseenis silmatorkavalt tabava pingestatud mänguga. Üldse mõtlesin vaadates kui intelligentne rollijaotus Helenil - noor Silva, just enda tüpaažile sobivas, millega ta saab 101%ga minna kaasa ja tuua nii palju nüansse julgelt sellesse tegelasse sisse. Silva madal aldihääl ka rääkides, annab juba lähtekohana tõsise töönaise ja teatav intonatsioonides paljastuv murrakulaadne rääkimismaneer lisab sellele ka tõesti ehedalt maalt linna tulnud inimese tunnetuse. Seevastu laval märksa kogenum Piret Krumm’i karmi ja raamides järelvaataja/ülemusena, täiesti ju Pireti tavapärastest koomilise kaldega rollidest valgusaastate kaugusel - väljakutse (ja sedapuhku vägagi õnnestunud!) näitleja enda jaoks, aga seega ka samaga huvitav lahend vaatamiseks teatripublikule, kes Pireti teisi rolle teab. Ei oleks ettegi osanud kujutada kui hea traagik ta olla vōib! Pireti karakter on muidu ka mitmetasandiline. Kohati eluliselt vastuolulinegi, sest alguse karm naine laseb vaid vilksamisi vastavates loos juhtuvates hetkedes paista oma sooja südant, mis annab mõista selle tegelase psühholoogilisrealistlikust elulisusest. Rääkimata kogu "paha saab palga" teemast misläbi avaneb tal ka hoopis ühe teistsuguse karakteri mängimise võimalus selle sama rolli sees. Muide sealjuures kogu see mõte, ehk miks ta üldse veel "mängus" on, tekitab külmavärinaid oma paljastumise hetkel!

Rauno Kaibianen on (ilmselt tihedalt improviseerides) kasvatanud oma mänguvahendite pagasi vägagi suureks. Tegelikult oli see üks mõnus üllatus, et peategelase suurema fookusega eluloo sees tuleb jõudsalt esile ka Leegi abikaasa elukutsumuse lahtimäng. Rauno Rihard nimelt, kellega peategelane esmaselt kohtub küll tehasetööl, ent too otsustab järgida oma unistust, murda lahti argirutiinist ja seeläbi saab lihttöölisest hoopis teatrilavastaja! Muide, nagu lavastaja on öelnud, siis see tegelane põhineb päriselt eksisteerinud isikul Riho Hool, kes rebiski end niiöelda süsteemist lahti ja läks Paidesse teatrit rajama! Ja siin loos näiteks kogu see Libahundis Leegile Tiina mängimise õpetuse-stseen, samas kui Silva Leegi teda järele aimab, on oma vaimukuses KULDA väärt! Soe, koomiline, visuaalne ja armas ning Rauno ennastunustavalt hoogne mäng seejuures tõesti viib sinna harrastusteatritrupi ridadesse "õppima" ka vaataja :) Andres Roosilehel on huvitav võime end laval oma (vinge) hääle ja keskmisest suurema koguga niimoodi maksma panna, et ainuüksi tema olek loob kaalukust tema tegelastele. Siin tehasejuhina veel eriti sobivalt! Ja see väike kelmikas lõpus loodavad maagilise realismi vinjett - nagu täpp i peal ühtlasi Andrese karakterile, aga ka kogu lavastusele. Muide läbivalt see tehaserahva keelel "härra Sidrun" põhinevat samuti ühel kurikuulsal 1930ndate sahkerdajal, kel nimeks Isac Citroën (siinkohal ühtlasi soe soovitus osta ka kavaleht, kus tegijad nii tegelaste, ajastu kui ka koha taustu kogu kogemusele lisaväärtust andvalt paljastavad).

Lavastajal on taustajõudude-kaasloojatena kujunenud (arvatavasti) "ühist keelt rääkivate" kunstnike trupp ja arvestades näiteks paari viimast Helen Rekkori Misanzeni suvelavastust, siis ilmselgelt õigustatult, kuna nii "Õhtu on salameri" kui ka "Sõsara sõrmeluud" on lisaks visuaalsetele vapustustele ja tugevatele-huvitavatele lugudele, ka kunstiliste tervikutena meistriteosed. Kusjuures kõik seejuures veel väga eriilmelised. Näiteks seekordne kammerlikemate stseenide sissetoomine ja üldse teatav inimese- aga ka publikule mängulähedus on läbivalt realistlikum, ehk puuduvad Edgar Valteri teise ja kolmanda vaatuse ning Sõsara sõrmeluude miraažlikud muinasjutulised, ehk fantaasia suuremahulised loossesegamised. Sitsi-loos on küll ka visuaalsemaid stseene ja mängulisi komponente (juba inimesed tehasemasinatena või siis tehasemasinate taga töötajatena - kes kuidas vaadata-tõlgendada soovib kui ka justkui nukuteatrilike vahenditega stseen "lisapeadega"), kuid üldjoontest on see ikkagi eluloostki lähtuvalt sirgjoonelisem, ehk selles mõttes terviklikumgi.

Seega ei puudu siit Priidu Adlase valgusemängud. Seda eelkõige värvide näol. Värvid, mis toetavad nii sisuliselt (revolutsiooni punane) kui ka tunnetele partneriks, näiteks kurbusega koos tüdrukute kätes põlevate küünalde kasutamise stseenis pea märkamatu sinisega ("sinine on ju ikkagi kõige kurvem värv"!). Ent on stseene, kus valgusepaigutus on ka stseeniülesehitava funktsiooniga (Leegi ja Rihardi aknaläbivaatamised). Maarja Pabuneni kostüümikunst on ajastut tabav... aga kuna siin ju aeg kulub üle sajandi ning tegevuskohtigi on tehasest Pärnu rannani, siis on need maitsekalt erinevates lõikudes muutuvad, säilitades kunstilises mõttes oma stilistikat ja seega hoiab omalt poolt lugu koos. Kristjan Rohioja liikumine on nii suur lavastusliku kontseptsiooni osa, et on raske aru saada kus lõpeb lavastajatöö ja algab Kristjani oma. Kõik need laiema pildi visuaalsed panoraamid kui ka iga tegelase liikumismaneerid või rühmana tekkivad illusoorsed allegooriad. Igatahes on liikumisel siin vägagi oluline osa kanda. Sellepärast on ka tabav kasutada nii palju kõrvalosatäitjaid, sest sellise mahuga tekkis ka tehaseruumis tunne, nagu tõesti kogu see vabrik ongi naisi täis! Kõik toimetamas, sagimas, tööd rügamas. Spordivõistlusel jällegi ju sporti ei tehta, ent naised on kogunenud siia ja sinna... Muide huvitav tähelepanek, et nagu ilmselt sinna tehasesse tuli naisi üle Eesti tööle nii oli ka selles lavastuses esindatud tekstis nii saare kui tartu naised, rapla ja viljandi - kõik on siin koos. Ja see tõesti ongi kõigile! Sander Põldsaare videoga loob lavastaja nii ilusaid misanstseene kui tekitab ka juhtumeid, mida muidu polekski ehk võimalik laval kujutada. Muusikaline pool sulandub ideaalselt, ent emotsioonide teket toetavalt tervikusse. Villem Rootalu seekord "laule" pole kirjutanud, mis eelmisel korral oma huumoriga küllastasid lugu ennast, ent heli üldse selles kõlavas-kajavas ruumis on üks paras täppismäng. Laura Kōiv tegelikult tšehhiruumi üüratu suure "lava" ka kohati väikseks, isegi intiimseks muutmisel ning lavastuslikeks komponentideks muutuvate "värava" ja "kella" imeilusa metallsepistusega ei koorma, vaid hoiab just selle "variseva aja" ja "ajaloo" ideaalselt igas pildis kohal.  Kõik need kunstilised komponendid täiendavad ja on väga tugevaks raamistuseks sellele ühtlasi nii visuaalsele kui eluloolisele lavastusele. Tundub, et Helenil koostöös Mihkel Seederiga, kes aitas tema ideed (ka seekord) dramatiseerida, on juba ette teada õnnestunud loojutustamise pitser peal (kas oled näinud nende ühistööd "Tallinnville" VAT Teatris - kui mitte, siis sügisel kindlasti soovitan ette võtta - kontrastiks "Sitsile" vägagi tänapäevane ja justkui teisest otsast, isegi pisut futuristlik fantaasiamäng imetillukeses lavaruumis, ent seotuna ka otsapidi, kuigi pigem kujuteldavas plaanis Tallinnaga - samas see seal võib olla mistahes maailma linn).  

Kogu "Sitsi Silentium" lavaloos on nii palju detaile, mida saab vaadates nii sisulises, visuaalses kui mängulises mōttes noppida ja see muudab kogu teatrielamuse tõeliselt elamuslikuks ja igas väiksemaski stseenis naudinguks! Eks elulood üldisemalt ja siin ju ühtlasi ka "kohalugu", sisaldavad väga palju õpetlikku. Antud juhul pani see uurima rohkemgi, mis selle asutusega on seotud, ühtlasi selle lõiguga nii Tallinna, aga tegelikult kogu Eesti ajaloost. Naistesse suhtumine, naiste enda suhtumine, kuidas see ajas on muutunud... ja just meil siin koduses Eestis. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad... elasid ju nemadki oma aja nii ohvrite, võitjate kui ka enda elu kangelastena... kuigi omas ajas me ju seda ise ei näe ja sellepärast on nii tänuväärne, kui keegi teatris-filmis-raamatus seda kujutada võtab. Nii ei kao ka see aeg päriselt... jääb alles nii kaua, kuniks on mäletajaid. 

Hinnang: 4+

Olen oma instagrammi peegelduse järgselt saanud mõned kirjad, nii tänusõnadega soovituse eest kui paaris on küsitud ka selle vanusepiirangu-soovituse kohta. Seega rõhutan siingi, et see tõesti sobib kõikidele vanustele, ühtviisi nii noorematele kui ka vanematele. Minu arvates seal ei ole küll midagi siivutut, ammugi mitte roppu, miks näiteks ei võiks seda ka 10-aastane vaadata. Surm ja ehk mõned täiskasvanute teemad ning vast sellepärast (rõhutamaks, et tegemist ei siiski pole otseselt lastele mõeldud tükiga) on ka tegijad pidanud targemaks seda 16+ vanuses soovitada. Mina võtaksin küll näiteks ka teismelise kaasa seda vaatama. Eriti kui on palju kogemust täiskasvanute teatrist varasemalt. See on tõesti üks väga ilus lavastus ja ise sain sealt palju teada. Jääb lapselegi hoopis teine pilt sellest Tallinna osast…et kunagi oli “siin hoopis nii”. Jah, Sitsi vabriku naisi kutsuti "Sitsi litsid"… see on ilmselt ainus, mis meenub, mis vast pole ju otseselt laste kõrvadele…aga eks selles eas juba teatakse ka seda sõna televiisorist ja filmidest ning ajalooliselt ka päriselt neid seal tehases töötavaid naisi kutsuti ja sellepärast on ka sellise sõnastuse kasutus igati õigustatud.

Tekst lavastuse reklaammaterjalist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ja nende autor on Martin Ahven):

Kohaspetsiifiliste ja visuaalsete lavalugude traditsiooniga teatriühendus Misanzen kutsub suvel 2021 publiku ajarännakule Balti manufaktuuri, et peatselt muutuvas kultuuripärandis taaselustada mastaapse kangavabriku mälu. 

 

“Sitsi Silentium”

Autor-lavastaja Helen Rekkor

Dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater)

Lavakunstnik Laura Kõiv

Kostüümikunstnik Maarja Pabunen

Liikumisjuht Kristjan Rohioja

Helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu

Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Videokunstnik Sander Põldsaar

Osades Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht (Eesti Noorsooteater)

Etenduse juht Eliisa Vellama

Kaasa teevad ka 14 tantsu- ja teatritaustaga noort näitlejat

 

Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ja kohati ulmelisena tunduv ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks ei pea pealinnast lahkuma, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla. Tööstusrevolutsioon muutis eesti naiste iidse riituse, ketramise, masinlikuks tööks. Vaatamata ülipikkadele töötundidele ja kõrvulukustavale mürale, meelitas Sitsi vabrik aastatega ligi tuhandeid noori naisi, kes sisenedes sellesse masinavärki muutusid osaks suletud süsteemist, milles range klassivahe tingis inimese väljavaated. Siiski ei suutnud kõrged müürid taltsutada inimhinge janu teadmiste ja vabaduse järele, ega summutada vilgast seltsitegevust ning kodanikuühiskonna algeid.

 

Manufaktuurihoone on oma eluea jooksul olnud tunnistajaks mitmetele riigikordadele alustades tsaaririigist kuni taasiseseisvumiseni, ajatelge ilmestamas revolutsioonid, sõjad, esimese vabariigi ajal ühiskonda vapustanud rahapesuskandaal, okupatsioon ja kümnete tuhandete tööliste elulõimedest punutud kangas. Vaatajatele avaneb nii vabriku argipäev kui ka murrangulised sündmused. Selle lärmaka masinavärgi keskel aga otsib üksikisik võimalusi siiski kuidagimoodi vaikuses olla. Leida oma telg.

 

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - “Üle vee” (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon), ”Laineid lausudes”, “Süüria rahvalood” (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia)  ja “Sõsara sõrmeluud” (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat).

 

Etendused toimuvad 14., 15., 19., 20., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 20.00 Balti manufaktuuris (Manufaktuuri tänav, Tallinn).

Etenduse kestus on koos vaheajaga 2 tundi ja 20 minutit.

Valge põder / White elk - Fine5 Tantsuteater

"Valge põder" on looduses midagi väga haruldast. Eesti numbrit ei tea, aga näiteks terves Rootsis arvatakse neid olevat 100 isendit. See on selline albiino mutatsioon. Paraku on kogu loomastik nii saastamise kui jahipidamise kui ka mitmetel muudel põhjustel liigirikkuse mõttes kahanemas. Välismaal elades sai eriti tihedalt kuulda uudistest, kuidas ühe või teise liigi kadumine meie ökosüsteemist on kurb tõsiasi, Eestis millegipärast sellele teemale pööratakse tähelepanu vaid siis kui tegemist on mõne väga tuntud liigiga, kui isegi siis...

Kuid sõiduautode arv meie tänavatel kasvab. Iga aasta taktiga 5% aastas... ja näiteks 2015. aastast 2020nda aastani kasvas Tallinnas registreeritud sõiduautode arv 52%! See saaste ei lähe kusagile mujale kui meie atmosfääri - meie ja loomade kopsudesse. Puud-põõsad imevad sellest nii palju kui suudavad endasse, aga ka neid me raiume rahaks... Ei, ma ei hakka siin epistlit lugema, kuidas ilmastik seeläbi segi läheb, suved ja talved on kas liiga kuumad või liiga külmad või on hoopis balansist väljas. Selge tõsiasi on see, et tasapisi, pea märkamatult toimub kliima soojenemine (hämmastav, et meie seas on ka neid, kes fakte eiravad ja konkreetsetele numbritele vastu vaidlevad!) ja sellele me siit maakeralt omalt poolt aitame kogu hingest ise kaasa! Kurb. Ja kui juba "ilmad" on segased, siis mis loomadest rääkida... Üha tihedamalt saame kuulda lugusid, kuidas mõni vaene segaduses metsloom on jälle kusagil linna "ära eksinud". Samaga on taimeliigid ohu all... Millal Sa viimati siin koduses Eestis said Aamissepa herneseemet poest osta, et seda "vana ja head" - kõrget ja suurte kaunadega sorti mulda panna? Tuleb välja, et mõni aasta tagasi olid sellised ujutused, et seemnesaak sai suures osas hukka... No loodame, et midagi on veel võimalik taastada. Kuid ma ei hakka üldse laskumagi vihmametsade taimestiku hävinemise teemadesse...

Fine5 Tantsuteater on võtnud looduse temaatika oma uuslavastuse aluseks. Kes ja kuidas seda tõlgendab on muidugi iga vaataja isiklike seoste tulemus - tegemist pole ju sõnalavastusega ning tantsu"keel" on samapalju tantsijate kehades kui see on vaatajate-tõlgitsejate peades. Kuid teemana ülioluline ja aktuaalne! Eks kõikides kunstivormides kajastub ikka ju vahel ka see, millest inimkonna king pigistab ning Fine5 teeb omal väiksel moel tänuväärset tööd inimeste-vaatajate ajukihtide vahele just praegusel hetkel õigeid mõtteseemneid istutades. On ju juba neid, kes ütlevad, et on liiga hilja, et planeeti päästa, aga ka realiste, sest iga tegu, mida me teeme looduse hoidmiseks pikendab planeedil elamise võimalikkust. 5 tantsijat: 3 naist - Olga Privis, Tiina Ollesk ja Aljona Kurõljova ning 2 meest - Richard Beljohin ja Simo Kruusement kehastavad nii 5 erinevat looma-lindu, olid ka hetketi näiteks põdra-/kitsekari galopeerimas, siis jälle tõmbas keegi püssi vinna ning sihtis... Kõik tantsijad nii mõnusalt pingestatud iseenda liikumises, aga ka koosloodud "piltide" fenomenaalse ansamblitunnetusega. Fine5 ise on andnud ka sellele Renee Nõmmiku lavastusele omad tõlgendushoovad kavalehel, aga soovitan pigem luua omaenda lahtimõtestatus. Mina näiteks kogesin sellest ettekirjutatust siiski midagi nihkes olevat, midagi konkreetsemat ja enda tõlgendus meeldis ka pakutust palju rohkem. Eriti selles huvitavas ja avaras mänguruumis, ehk KUMU sisehoovis ei tahtnud kohe üldse ühendada nähtut "inimese sisemise segadusena" - see "lavaltoimuv" oli palju olulisem, palju suurem, palju avaram ja võimsam - ühiskond/inimesed ja loodus eraldi ning muidugi nende paratamatu kokkupõrge! 

Panoraamses vaates segunevad nii hall betoon kui ka rohelised puud-põõsad. "Linnadžungel" ja "Betoonmets" - samuti head võtmed! Kuna KUMU on etenduste ajal avatud, siis liituvad sellesse "pilti" ka saabuvad/lahkuvad muuseumikülastajad, kes omal värvikal ja realistliku maailma ning kunsti sümbioosina mängivad isegi tervikule kaasa! Tantsijad eristuvad selles massiivses kivi ja looduse kahevärvilisuses (kolme, kui taevasina ka juurde arvata) kui mustad täpid. Inimenegi, küll peab end looduse krooniks, kuigi kogu selle "suure" sees oleme ju kaduvväiksed, sipelgastki pisemad. Sealjuures neoonkollased tennispallid kui reostus, millega inimtegevus loodusesse kõikvõimalikku jama nii kangesti loopida püüab, lõikab ka siinsesse naturalistlikusse harmooniasse kui vahe tera oma mürgise värviga. 

Ausalt üles tunnistades, päris alguses väga lihtsalt "sisse" ei saanudki. See võis tuleneda ka KUMU sisehoovis tekkivast "suure pildi" õhkuahmimapanevast võimsusest ning pingutusest poolvägisi iga väiksematki hetke-liigutust-steeni mõtestada. Alles siis kui lasin meeled vabaks, tekkis ka ühendus toimuvaga. Saatjaks selles lavastuses kohe eriliselt põnev Erich Weissi, Hans Gunter Locki ja Gerhard Locki heliriba, mis sidus endas ettevalmistatud lõike - tantsijate küljes olevatest mikrofonidest lisanduva heliga. Ja kohati voolas klappidest kõrvadesse ainult üks või teine. "Silent disco" stiilis olime me vaatajad igal hetkel oma meeltega nii hõivatud ja loos sees terve see 55 minutit, ehk tunne oli võrreldav metsas jalutamisega, mil iga hetkega ahmid endasse nii seda mida näed kui ka seda mida kuuled.

Tantsus on nii loomade jäljendamist, positsioonide võttu, tõlgendusi pakkuvaid liikumistegevusi, aga kõik läbisegi rikastatud ka puhaste tantsuliigutustega (pöörded, tõsted, sünkroon) ja seda nii partneriga, rühmas kui ka üksi tegutsedes. Maskide ja maskideta. Eriti meeldis üks stseen, kus mehed kahekesi, justkui hõbesõrgadena kapju maha lõid ning heli, mis kaasnes, oli nagu kivi oleks sellest lõhenenud! Ka üks teine, just meeste tantsitud lõik, kus mõlemal olid mõlemad jalad erinevatel trepiastmetel, tekitas tunde, nagu tegevustik toimuks kusagil mäe veerel. Ja see lõpp... Loodus on ammendamatu inspiratsiooniallikas, ent kui me seda ei hoia, siis... 

Koreograafideks on terve trupp. Ning tantsuteater suveteatrina vabas õhus on kuidagi nii eriline, aga samas ka loomulik. Siin ju "loome" ühtib "loodusega" ja veel selline helidega integreeritus - nii mitmetahuliselt õige ja eriline. Minu jaoks kõik kokku töötas ja lõppude lõpuks mõjus igas oma stseenis ning tervikteekonnana veel eriti.

Tantsuteater ON teater mõtlevale inimesele!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt, vähemalt mõne autor on Juri Seredenko, kõigil fotodel polnud viidet juures):

WHITE ELK/VALGE PÕDER – KOHASPETSIIFILINE VAATEMÄNG MÄRKAJALE.

White elk ehk valge põder on müstiline albiino isend, kes elab Põhjamaa metsades, ent keda võib kohata haruharva. Fine5 Tantsuteatri lavastuses tähistab valge põder metafoorse sümbolina urbaniseerunud inimese ja tema sisemise looduse/looma konfliktset platood (ala??), mis avaldub üheaegselt humanistliku ja animistliku poole segaduses, põgenemiskatsetes ning tasakaalu otsingutes. Lavastus ja selle live-elektrooniline helimaastik on spetsiaalselt loodud KUMU kunstimuuseumi sisehoovi keskkonda. Kui tantsijate tegevus on silmaga jälgitav, siis helimaastik on kuuldav vaid kõrvaklappides läbi SilentDisco helisüsteemi (kõrvaklapid saadaval kohapeal). KUMU sisehoovis toimuv tegevus on tõlgendatav vaataja meelte ja südamega, viidates inimese ning looduskeskkonna habrastele suhetele tänapäeval.

Lavastaja: Renee Nõmmik

Koreograafid ja tantsijad: koreograafia on loodud koostöös tantsijatega Tiina Ollesk, Olga Privis, Anita Kurõljova, Simo Kruusement ja Richard Beljohin.

Helikunstnikud: helimaastik sünnib koostöös Belgia-Hispaania elektroonilise muusika helikunstniku Erich Weissi, Saksa-Eesti helikunstnike Hans Gunter Lockiga ja Gerhard Lockiga läbi KUMU keskkonnast leiduvate interaktiivsete helide ja live-elektrooniliste lahenduste kohapeal. 

Kunstnik: Kalle Aasamäe

Plakat: Virko Veskoja

Koostööpartner: KUMU kunstimuuseum

Toetaja: Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

Etendused: N.15.07, 17.07, 12.08 2021

Koht: KUMU kunstimuuseumi sisehoov

Piletid: Fienta

* Seoses etenduse toimumisega õues palume riietuda vastavalt ilmastiku oludele. Vihma korral võib etenduse algus hilineda. Tugeva vihmaperioodi korral muutub etenduse kuupäev. Etenduse kestvus 60 minutit.

----

Renee Nõmmik on Fine5 Tantsuteatri koreograaf ja TLÜ tantsukunsti õppejõud, keda huvitab dialoogi loomine ruumi ja keha vahel. Tiina Ollesk, Simo Kruusement, Olga Privis on Fine5 Tantsuteatri kauaaegsed tantsijad, kes uurivad liikumistekste kui kommunikatsiooni koreograafias. Richard Beljohin ja Anita Kurõljova on uue põlvkonna otsingulised tantsijad, kes testivad piire teatraalse vormimängu ja lakoonilise kehalisuse vahel.  

Gerhard Lock on muusikateadlane ja helilooja, keda huvitab pingedisain, heliruum ja tehnoloogia ning erinevate meediumite interdistsiplinaarsus. Ta on Tallinna Ülikooli BFM-i muusikateaduse ja multimeedia õppejõud.  Hans Gunter Lock on elektronmuusika helilooja ja muusikateadlane, keda huvitavad eksperimentaalsete kunstide süntees ja mikrotonaalsed helisüsteemid. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika stuudio õppejõud ja EKA Uusmeedia stuudio juhataja. Disainer Kalle Aasamäe on loonud autorikollektsioone nii Eestis kui ka välismaal, osalenud teatri- ja filmiprojektides ning õpetab moekunsti Eesti Kunstiakadeemias.