Veel mõned muljed Georg -i filmi võtetelt

foto.jpg

Aasta oli siis 1946. Kunstnikud kogunevad Kuku klubisse. Mehi on sõjas langenud palju, sellepärast "pidid" mehed vahest ka kahe naisega tantsima minema. Mõnel mehel, nagu Tuglas -el siin, vedas eriti, sest Elo-kesel polnud midagi selle vastu, et Marie Under ka ta mehega tantsida sai. Tegelikult on see foto siin üks harv nähtus - foto mida minu kohalolek ära ei riku...aitäh Kaisa...Sa oled oled üks vingemaid fotograafe siinpool Uurale, nagu proff!!!

See on veel aastast 1945...siis kui Vene võim "veel" väga peale ei pressinud ja inimesed olid viimaseid hetki rõõmsad ja vabad, käisid tantsimas ameerika ja euroopa moelaulude taktis. Rõõmus "Habemik Hardi" alias Jüri Aarma on istunud klaveri taha, et alustada ühe mõnusa Svingiga - Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija. Kui on vallanud mind jazzi-rütm....
Kahju, et see tantsuruumikene nii väike oli, et seal mingeid erilisi samme, kombinatsioone, hüppeid, tõsteid või keerutusi teha ei saanud...samas see võte kestis vähemalt mõne tunni..mille jooksul sai ka korralikult tantsu keerutatud.
Ühel hetkel me otsustasime Liisiga minna üles vett jooma. Samal ajal tuli FAD - Elo Selirand ja otsis paari, kes kaadris suudelda võiksid. Ja Küllo jäi Avega talle sobivasti ette. Aga kunsti nimel on ehk sellised asjad andestatavad päris "abikaasade" poolt. Igal juhul olime nii mõnegi võttegrupi liikme kadedate pilkude ohvrid...me saime ju tantsida peaaegu terve päeva...nagu olekski päriselt klubis. Jüri Aarmal olid püksid tagumiku pealt suurelt lõhki. Aga ega istuval sellest vahet pole.

Siin käib tants juba täies hoos. Pildi ääres on näha ka meie armas FAD - Elo, kes pidi vist küll absoluutselt kõige pärast seal muretsema. Tõeliselt sümpaatne inimene ja tema blogi tekstide peale olen ma nii mõnigi kord ennast ribadeks naernud...
Kaamera võttis teises saalist, sest meie effekt oligi rohkem selline, et keegi tantsib teises "tantsusaalis". Elo käskis meil küll otse seal ukse all keerutada. Ning maanduda ukse orva ja seal jutustama hakata. Liisi isa istus kohe ukse kõrval saalis ja vaatas mulle otse silma, nagu see näitlemine, mis tegema pidime oleks midagi tähendanud. Ahjaa, Jüri Aarma -l tegelikult habet ju pole...see habe oli ehtne grimm ja tõeliselt ehtne nägi välja. Riigikogulane Küllo Arjakas oli ka selline tantsulõvi, et rokkis ikka täiega...Avel kõht valutas ning mulle tundus, et ta ei jõua Küllo rütmile järelegi (ta pidigi järgmise võttepäeva hoopis haiglas veetma). Vahepeal olid meil kõigil ikka sellised tuurid üleval, et Kristina pärast kurtis, et tal põsk paistes ja jalad siniseks klobitud kontsadega...ja kontsad oli sellel ajal korralikud... mitte sellised tikud nagu tänapäeval. Kusjuures nii mõnigi meesterahvas pööras tähelepanu sellele, et naised olid sellel ajal väga ilusad, ehk ilusamadki kui tänapäeval. Sukkadel jooksis taga joon ja ennast sätiti hoopis teisiti. Pihad olid peenemad ja soengud armsad. Pildil on näha, et Liisil on veel juustes rullid, seega peaks see foto pärinema täiesti võtete algusest - ilmselt oli see siis ainult proov mitte võte.

foto4.jpg


Siin see meie - tantsijate - grupp on...Ülevalt vasakult - Mina, Küllo Arjakas, Rein Pars, Egert Eenmaa. Daamid ees, vasakult - Liisi Pars, Ave Smirnov ja Kristina Raja.

Patriku sünnipäev

Nii kurb meel on...juba jälle on ta aasta vanem. Veel nii15 aastat heal juhul ongi ta veel meie laps...siis või juba 12 aasta pärast lendab ta minema...ilusatele liblikatele järele.

Oh, kui kurvaks teeb see meele, aga temalt sai täna õige mitu naeratust...kõigepealt suupill, mida sai otsitud maa alt ja maa pealt. Nüüd on tal seljakott, telk ja ka suupill - Nuuskmõmmiku mängimine on sammukese täiuslikum. Teine lemmik oli kivi, millest terve päeva sai mereröövlite varandust välja "raiuda" ning ka hiliste õhtutundideni ei jõudnud isegi poolt kivi läbi töödelda. Vast ehk veerandi. Laev Must Pärl sai au kaisus magada...Ja siis muidugi tuulelohe. Saaks juba ruttu maale seda niidu peale lennutama.

Patrik oli lasteaias ka mänginud teistele lastele enne lõunauinakut unelaulu suupilliga. Kasvataja ütles seda üpris lõbusalt toonil...veel...ok, rohkem ta suupilli lasteaeda "igaks juhuks" kaasa ei võta. Ühe päeva kannatab vast iga üks ära ning see tundub ehk armas ja huvitavgi, aga põhiliselt on see ikkagi mõeldud "maal metsas rännakuteks" - nagu Nuuskmõmmikul.

1946.aasta rollid Georg -i filmis

Täna astusime eilsest aasta hilisemasse ellu, ehk siis aastasse 1946. Tegevus toimus jälle Kuku klubis. Kus sedapuhku oli Georg Otsal jälle pidutsemine pärast lavastust. Ja mu lemmikstseen terves stsenaariumis, ehk see kuidas Asta kallab Georgile šampust pähe.

Päev ise algas kell 10.45 Allfilmi kontoris, kus kõigepealt kostüüm selga ja siis grimmi. Seekord oli kostüümist Tuuli massis ja Merike kallas mulle geeli pähe ja tõmbas lakiga üle. Praegu kui käega läbi juuste tõmban, siis sõrmed isegi jooksevad läbi. Eile oli see ollus mu peas küll nagu kivist.

Liisi ja Kristina olid juba grimmeeritud ja kostüümis, täna palju kurvemates toonides, nagu saksa natside naised. Soengud ka mõnevõrra teised, kuid mitte väga. Ave saatis sõnumi, et ta peab tsüst -iga opile minema ja ei saa filmi tulla. Küllo helistas ka, et kas ta üldse tuleb kui Avet pole. Aga muidugi oli teda väga vaja ja ta tuli ka kohale. Kuigi hiljem selgus, et ega ta nii väga ei saanudki kaadrisse, aga mingil määral vist ikkagi. Liisi isa pidi ka minema arsti juurde ja ei tulnud. Võte toimus jälle Kanuti Noortemaja keldrisaalis. Atmosfäär oli pimedam ja tõmmum ja inimesed olid rohkem purjus. Esimene stseen selline, kus Marko Matvere tuleb Renars Kaupers -i ja Nastjaga. Vidrik -ut ehk kriitikut mängiv Toomas Suuman tuleb selja tagant ise ka purjus. Stseenis osalevad ka Laine Mägi ja Garmen Tabor. Suuman on freaky ja see mõjub ägedalt. Laine Mägi on freaky, aga see mõjub arusaamatust tekitavalt, et kas ta ikka on näitleja? Ei saa ma aru...ta mõjub kuidagi võltsina. Naljakas oli küll kui ta Garmenile hõikas Garmen, Garmen...siis too vastas Mida Ma teen... tuli selline assossatsioon Terminaatori lauluga...tal tuli see nii loomulikult, et ju ta on seda ka varem pidanud ütlema. Armas. Siis kui Kaupers ja Matvere mu kõrvale jõudsid, pidin ma pintsaku selga panema ja kohendama salli ning Liisi käevangus hakkama ära kõndima, ise imestades, et ohhoo Georg Ots on siin või olen ehk liiga purjus, et aru saada. Edasi kui Ots ja austajannad seal midagi sebivad, siis me jääme Liisiga sinna seljataha otsima Liisi kotti või midagi. Edasi läheb tegevus saali. Seal istume Liisiga otsa Georgi ja Asta laua kõrval. Meie kõrval lauas on Kristina sõber Egert, aga täna hoopis teise tüdrukuga. See teine tüdruk pidi Otsale sülle kukkuma või kaela..oleneb milline versioon lõpuks valiti. Ja siis Egert läks teda Otsa küljest lahti rebima. Meie Liisiga vaatasime imestunult ja tegime näo, et kes kurat ennast nii purju joob, et ei lase teistel rahulikult olla. Mingil hetkel tuleb sinna ka Beatrice ja Asta kallab šampust Georgile pähe. Mina lähen just parajasti aga lauast ära nii pean osalema ka järgmises stseenis, kus ma just enne Astat saalist välja lähen ning Asta tuleb mulle järgi jääb Bert Raudsepp - a tegelasega midagi sebima, mida ma enam ei näe, sest lähen uksest välja. Siis tuleb mingi aeg lõunapaus. Täna pakutakse pastat hakklihaga.

Nii Astat mängiv Anastasiya kui Cesarit mängiv Renars Kaupers on võrratult sõbralikud ning kõik muudkui pildistavad nii neid kui nendega. Nastja näeb vapustav välja oma valges õhtukleidis. Emotsioonid on vinged, mis tal välja tulevad Matverega tülitsedes. Naljakas, et ta oma teksti edastab vene keeles, aga ilmselt siis vastavalt vajadusele pärast dubleeritakse vastavalt riigile, kus filmi näidatakse. Venemaal näiteks Matvere tekst...ja minu oma ka!

Renars Kaupers igal vabal hetkel vilistab mõnda viisijuppi või istub klaveri taha klimpsima. Pakkus kõigile šokolaadi ja oli üldse selline headus ja viisakus ise. Samuti nagu Nastja. Matverega aga jälle mu teed väga palju ei ristunud...kuigi ta ütles tere ja oli ka väga tore ja viisakas ja rääkis ühe naljaka loo õues. Jüri Aarma -le kleebiti jälle habe ette ja ta on hästi lõbus ning sõbralik ja jutukas. Esitas ühe huvitava, aga loogilise küsimuse Küllole ühe saksa vehkleja kohta, vastus oli väga hea ja seega kogu küsimus. Kuna ma aga juudist vehkleja nime ei mäleta, kes Natsisaksamaa eest vehkles Olümpia mängudel, siis jätan selle siinkohal küsimata.

Egert saigi siis vabaks ja kadus kuidagi märkamatult. Liisi ja mina pidime ka vabanema, aga kuna Krissu pidi veel stseeni jääma, siis me mõtlesime, et ootame ta ära. Võtsin pintsaku seljast ja ei muud kui Tanel kes meid masse kamandas pani mu ka teise seina äärde mängima...kelnerit. Tagatipuks pandi Liisi raamatupidajaks tšekke kontrollima. Nii ma siis samal ajal kui istun teisel pool saali Georgi ja Asta kõrval...väljun teisel pool saali uksest kahe pudeliga...hehee naljakas, näis kuidas see filmis kõik paistab...ilmselt teevad nad uduseks need ümber toimetavad kehad. Aga Simm oli ka fakti ees, sest suurem osa massist olid ära läinud ning hea oli, et me sinna "tolknema" olime jäänud...

Sellega sai aga näitlemiskarjäär tõesti jälle otsa. Omamoodi kurb. Nagu oleks mingilt reisilt tulnud, mis otsa sai. Talvel peaks Patrikuga koos veel korra nende inimestega kokku saama, aga kes teab, mis talveks on juba juhtunud. Võibolla on neil selleks ajaks stsenaarium ümber kirjutatud või lihtsalt neil muud plaanid. Homme on Eestis sedapuhku viimane võttepäev ning edasi minnakse filmima Venemaale ja Soome. Nii kurb...nii tahaks veel. Inimesed olid lahedad, tegevus oli lahe. Tõeliselt kahju, et see kõik otsa sai. Ma ei uskunudki, et see kõik mulle nii korda läheb nagu ta läks. Aitäh Peeter Simm, et käisid Draamateatris meie tantsukontserdil ja mind sealt üles noppisid. Ja aitäh Kaisa ja Ly, et andsite veel teise ja kolmandagi maitse filmitegemise maagiast! Üks lahedamaid kogemusi mu elus!

Homme aga tagasi argiellu...hunniku menetlemata taotluste juurde ning tugeva trenni ja vast ehk ka dieedi liinile. Oi homme ongi ju käes see päev, kui Ants Tael -a juurde tantsima minek. Appi, ei tea, kuidas mu tantsupartneri tervis ka on...hmmm nüüd juba öö, ei saa teada enne hommikut.

Patriku laul Kristinile

Sa oled nii armas,
terve pere armastab Sind
Aga armastusel on piirid.
need lõpevad Kesk-Euroopas.

Elu teine filmiroll

Saabusin Allfilmi "staapi" kell 1330. Kaisa oli õuel ja ütles, et kõigepealt kostüümi... Egert oli seal ja talle parajasti alles otsiti riideid. Mina sain oma vesti, lipsu ja pluusi kätte - püksid ja kingad olid enda omad seekord. Mingil mehel aitasin veel lipsusõlme teha, ta vaeseke pole kunagi pidanud seda tegema...ma jällegi igal hommikul... Marko Matvere ei teadnud täpselt, mis ta peab selga panema ja talle siis läks kostüümikunstnik appi. Panin tähele, et nii mõnelgi kostüümikunstnikul olid samuti lokid peas ja selline nägu, et on filmi minek. Hiljem selgus, et Mare Raidma, kes on ka ühtlasi filmi peakostüümikunstnik mängib Marie Underit.

Edasi grimmi, ehk siis sedapuhku juuksuri juurde... Tegelikult oli seal paras saba ja alles tegeleti naistega. Aga esimesena kui sisse astusin, tuli mulle vastu Liisi. Tundmatuseni muutunud. Nii umbes 20 aastat vanemaks tehtud...Samas panin tähele, et kõigil naistel olid iseenesest küll vapustavad soengud pähe tehtud, ilus meik ja ajastukohased riided. Aga kõik olid nagu sama vanad. Sellised pea 40-sed. Seda ka vanemate naiste puhul. Liisi isa oli ka ja Küllo jäi küll natuke hiljaks, kuid polnud sellest midagi. Jutustasin natuke Kaisaga...ta pani ka mu neegripildid plaadile jooksma. Ly oli tore nagu alati ja varsti jõudis ka minu kord kätte juuksuri ette astuda. Kahjuks jäi lõikus tulemata, sest ilmselt oli aega vähe ja sellel ajal ka meestel pikemad juuksed, aga sain pähe hunniku geeli ja lakki, mis kuni õhtuni korralikult mu juuksed peadligi hoidsid.

Võtteplatsile, mis jälle vana tuttav Kanuti noortemaja, sõitsin koos juuksur Merikesega. Ta avaldas ka soovi, et oleks tahtnud meiega tantsima tulla. Tal pikaajalised kogemused pro-danceist. Aga kahjuks pidi ta teiste asjade eest seal hoolt kandma...ehk siis juuste.

Meid juhatati keldrisaali, kus Jüri Aarma ja klaver meid svingima ootasid. Lauluks oli Helmi, mis sobis väga hästi svingimiseks. Trikkide tegemiseks muidugi ruumi ei olnud ja ega meie tantsust eriti midagi kaadrisse ka ei jäänud. Lihtsalt, et mingi tants toimub...

Järgmine kaader aga siis selline, kus ma jään Liisiga seina äärde seisma ja hakkan teda ära rääkima. Samal ajal kui Bert Raudsepp Nastjaga meie kõrvalt tantsima lähevad. Mina muudkui silun Liisi käevarsi ja Liisi paps vaatab massis istudes pealt ja mina mõtlen oma naise peale, et see kõik temale paha ei paistaks ja häbiväärne hiljem ei oleks. Seesama kostüümitädi, kes eelmine kord kaitses meid riideid vahetades, tuli seekord ütlema, et ma kuidagi valesti ennast hoian..aga Elo oli just nii mul käskinud olla, niiet ma ei saanud ta sõnu päris tõepähe võtta.

Edasi hakati filmima Jüri Aarma klaverimängu ja me pidime "silkama" svingides kaamera eest Liisiga. Kristina ja Egert "silkasid" pärast meid jälle tagasi... See oli minu meelest küll üks selline kaader, mis lõpuks päädib montaažiruumi põrandale. Kahjuks sellega minu etteaste lõppeski. Elo küll ütles, et me ootaks, aga see viimane tund poolteist oli küll ilma asjata. Kõigest hoolimata lõppes võttepäev paar tundi arvestatust varem. Ave ja Küllo jäid veel viimasena Georgi ja Asta laua kõrvale seina äärde jutustama, aga nii üheksaks olingi juba kodus.

Homme läheb edasi...siis on aasta 1946 ja meeleolu hoopis teine. Natuke kurb ja ärev. Rohkem näitlejaid ja äkki siis ei saagi enam tantsida. Sellest aga täpsemalt homme...

Ahjaa, aga õhkkond oli ikka tõeliselt super. Kõik olid väga viisakad teineteisevastu. Kõik teretasid ja ütlesid head aega ja aitäh. Ja Peeter Simm ise ning Elo Selirand eesotsas, ahjaa ning Ivo Felt, üks produtsentidest ja muidugi Kaisa ja Ly ja Merike ja Kairit ja isegi näitlejad Renars Kaupers, Anastasiya Makeyeva, Bert Raudsepp ja Jüri Aarma, kõik olid nii head, abivalmid, viisakad ja toredad (Matvere hoidis nagu eraldi või vähemalt ei tulnud ta meie "lihtrahvaga" rääkima). Et sellest filmist ei saagi midagi muud tulla kui üks hea asi. Ainuke kummaline asi, mis silma jäi, oli ehk see, et Matvere Georg Ots aastal 1945 küll 25-ne välja ei näinud, aga ehk see tehakse pärast filmitrikkidega korda...päris huvitav kohe tervikut lõpuks näha, kus kõik see pisikestest stseenikildudest filmikangas sulab kokku loogilisse järjekorda.

Täna Georg -i võtetel aastasse 1945

Käes, see päev kus ka valge inimesena filmidebüüt saab tehtud. Täna kella kolmest läheb lahti...ja kuni 23-ni välja peaks olema võttepäev...kuigi Kaisa on mitu korda öelnud, et need "võttepäevad" neil tihti venivad...ma olen selleks valmis.

Täna on siis aasta 1945...Boheemod on Kuku klubisse kogunenud, käib tants ja trall....ja me saame siis tantsida - svingi!!!Jube lahe!!! Kogunesime eile kõik Kadriorgu, et seda harjutada või ehk õigem oleks öelda üle tšekkida, et kõik ikka teavad mis sving on. Ehk siis Liisi, Kristina, Ave, Egert, Küllo ja mina. Liisi võtsin Balti jaamast kaasa ja kella 2130 kuni 23ni vihtusime tantsida... Liisiga on lausa lust "rokkida". Ta mingil tantsulisel tasandil mõtleb minuga sarnaselt ja ma usun, et me saame hästi hakkama. Oleks seal ainult ruumi, et saaks kohe korralikult ennast välja elada. Teha rokitõsteid ja libistada jalgade vahelt ja teha muid trikke. Kuigi ega tea, kas sellel ajal tavaline rahvas, noh ikkagi kunstirahvas, oskas hästi tantsida...ah küll oskas...võibolla ma olen see sama inimene, kes kunagi neeger Bob -ina laval oli Astaga, nüüd lihtsalt ilma grimmita seltskonda nautimas...see oleks ju loogiline.

Kummaline kokkusattumus, et see Egert, kelle Kristina tantsupartneriks kutsus, tema isa mängis kunagi seda väikest poissi Georg Otsa muusikavideos - olgu jääv meile päike, kes päikese liivale joonistas vms. Nüüd siis poeg isa jälgedes...Ja Küllo on ju ajaloolane, tal jagub tarkust meilegi jagada...mis sellel ajal oli ja kuidas...seda vist kunagi mainisingi, et Ave kasuema oli Kuku klubi juhataja kunagi. Ja ta tegi Georg Ots -st skuptuuri kolm aastat enne tolle surma....oh neid kokkusattumusi mis selle filmiga kõik on, neid on ikka tõeliselt palju...

Nädalalõpp kulus maal...tellisime prügikonteineri ja vedasime klaasvilla nii, et kõik riided, kurk ja ka kõik muu oli tibatillukesi klaasikilde täis. Ja siis lugesime ohtralt Pilveatlast...sellest ma veel kirjutan...see on tõeline nauding!!!! Milline vapustav keelekasutus ja mahlakad metafoorid...David Mitchell on nagu uus Ian McEwan!!! Vägev!

Kostüümiproov ja filminäitlemine

Eile käisin proovimas neid riideid, mis 1946.aasta stseenis mulle selga pannakse. Esimene pintsak pigistas kaenla alt, aga siis kostüümikunstnik ütles, et polegi pintsakut vaja. Vest ja sall ja valge särk. Sall oli päris ilus - sinine. Ei tea kas see annab küllalt boheemlaslikkust mulle. Aga juuksed on ka nüüd selle võrra pikad, et nendega annab geeli või kääridega teha mida iganes...

Kaisa oli armas nagu alati ja viitsis meiega kaasa jalutada kostüümi ja kõige tipuks viitsis ta veel kirjutada kirja ka. Ta ütles ühe kummalise lause ka - Eestis on filmimine nädala pärast läbi. Siis filmitakse veel Soomes ja Venemaal. Nädalane sats on veel talvel. Seal teeb võibolla Patrik kaasa, mängib Georg Ots -a 4 aastasena. Aga võibolla ei mängi ka. See selgub siis mõne aja pärast. Patrik ise sai küll sellest filmifirmas käimisest inspiratsiooni ja hakkas meile kodus "emotsioone" mängima. Tegi hämmastunud nägu ja proovis ka kurba nägu teha, aga sellega polegi 5 aatasel nii lihtne hakkama saada. Ma näitasin talle Tõnu Kark-u Nipernaadi filmis, ja seletasin, et see näitleja oleks ta isa. Ta on Kark -u näinud ka Draamateatri Kevade -s ja Sügis - e filmis Aaberkukena. Ma küsisin talt ka, et kas ta mäletab, et Tõnu Kark mängis Sügises Aaberkukke. Patrik küsis vastu, et seda kukke või...kas ta kires seal ka või? :) Samas ta on hea poiss ja tahab koostööd teha, see juba on vist harv lapse puhul. Kuigi ma ei tea kas seda võib ikka uskuda, et ta "tahab" koostööd teha. Aga teda muidugi annaks ära osta, vajadusel... Ja nutu saab temast ülilihtsalt välja, haiget tegemata.

Kaisa ütles veel täna, et ma võtaksin kedagi filmi kaasa ka...ma mõtlesin, et kui Liisiga koos tantsides ma selle esialgse rolli üldse sain, siis oleks kõige ausam kutsuda Liisi. Aga ma ei saanudki aru, et kas on vaja mitut inimest ja mehi ka, või keda täpsemalt. Igal juhul on päris põnev. Selles stseenis peaks tegema kaasa ka kogu filmi peategelased ehk siis Marko Matvere, see vene tüdruk kes mängib Astat, Renars Kaupers ja veel hulgaliselt tegelasi.

Oi, tegelikult saan nüüd kaasa teha ka 1945.aasta stseenis. Niiet, olen siis filmis kolmes kohas kokkuvõtteks. Korra staarina laval ja kaks korda "seltskonnas". Nii valge inimese kui neegrina, aastatel 1930, 1945 ja 1946. Ehk siis kui Georg Ots oli 10 aastane, 25 aastane ja 26 aastane. Meeleolu on 30ndal ja 45ndal sarnane, aga 46ndal on juba küüditamised ja siis on meeleolu tumedamates toonides. 30-ndatel tantsisin Charlestoni ja 45-ndal peaksin siis svingi tantsima. Jüri Aarma pidi klaverit mängima. Esmaspäev ja teisipäev peab töölt ainult ära olema, ei teagi kui kaua siis läheb.

Ja ometigi on hoopis S. meie peres see, kes hirmsasti kuulsust januneb. Läks teine Kanutisse näiteringi kah...vaeseke...okkaline on tema tee püha tõe juurde...need kes seda taga ei otsi, neile kukuvad Draamateatris esinemised ja filmis osalemised kaela...see kes seda hirmsasti ihkab, peab olema pealtvaataja. Kummaline see elu...

The Wild

The wild on Madagaskarist sammukese suurematele lastele mõeldud oma teksti poolest. Sisult on ta selline tavaline disnikas, ilma mingisugusegi fantaasiata. Viie-aastase jaoks oli seal ehk põnevustki, sest ilged gnuud olid nagu ühed korralikud "Disney monstrumid" olema peavad. Samas sõnad nagu "värdjas" minu meelest multifilmi ei sobi. Tehniliselt polnudki nagu viga, sest Lõvid ja muud loomad olid armsad nagu alati. Aga sellest tänapäeva multifilmis ei piisa.

Stoori ise oli väga "VÄGA" tavaline. Lõvikutsikas ei oska möirata ja oma sekelduste tõttu satub kaduma isa pilgu alt, ehk siis loomaaiast teele Aafrikasse. Lõvi-isa koos teiste loomaaia elukatega hakkab siis teda otsima. Kui siis lõpuks isa poja üles leiab, leiab ka lõvikutsikas oma möirge. Blah, blah, blah.

Lisakommentaarid on ilmselt mõtetud.

Hinne: 1+

Armastuse puudutusel saab meist igaühest poeet...

See pole küll minu looming, aga alati kui loen seda, puudutab see mu hinge.

I ran into a stranger as he passed by,
"Oh excuse me please" was my reply.

He said, "Please excuse me too;
I wasn't watching for you."

We were very polite, this stranger and I.
We went on our way and we said goodbye.

But at home a different story is told,
How we treat our loved ones, young and old.

Later that day, cooking the evening meal,
My son stood beside me very still.

When I turned, I nearly knocked him down.
"Move out of the way," I said with a frown.

He walked away, his little heart broken.
I didn't realize how harshly I'd spoken.

While I lay awake in bed,
God's still small voice came to me and said,

"While dealing with a stranger,
common courtesy you use,
but the family you love, you seem to abuse.

Go and look on the kitchen floor,
You'll find some flowers there by the door.

Those are the flowers he brought for you.
He picked them himself: pink, yellow and blue.

He stood very quietly not to spoil the surprise,
you never saw the tears that filled his little eyes."

By this time, I felt very small,
And now my tears began to fall.

I quietly went and knelt by his bed;
"Wake up, little one, wake up," I said.

"Are these the flowers you picked for me?"
He smiled, "I found 'em, out by the tree.

I picked 'em because they're pretty like you.
I knew you'd like 'em, especially the blue."

I said, "Son, I'm very sorry for the way I acted today;
I shouldn't have yelled at you that way."
He said, "Oh, Mom, that's okay.
I love you anyway."

I said, "Son, I love you too,
and I do like the flowers, especially the blue."

Top 50 Eesti näitlejad 2006 aasta seisuga ja etendused/filmid, kus minu meelest nende parimad rollid

1. Jüri Krjukov - Ämbliknaise suudlus
2. Aarne Üksküla - Kes kardab Virginia Woolfi?
3. Ita Ever - Naine kütab sauna
4. Hilja Varem - Kollontai
5. Maria Klenskaja - Indrek
6. Kersti Kreismann - Truu naine
7. Ines Aru - Kala neljale
8. Lia Laats - Siin me oleme
9. Heino Mandri - Kala neljale
10. Ervin Abel - Noor pensionär
11. Anne Reemann - Ay Carmela
12. Marko Matvere - Palju õnne argipäevaks
13. Maria Soomets - Niskamäe kired
14. Kadri Lepp - Niskamäe kired
15. Anti Reinthal - Chicago
16. Rein Malmsten - Kohtunik Di
17. Siina Üksküla - Niskamäe noorperenaine
18. Elle Kull - Rudolf ja Irma
19. Urmas Kibuspuu - Püha Susanna ehk meistrite kool
20. Ülle Kaljuste - Keskea rõõmud
21. Luule Komissarov - Kala neljale
22. Helle-Reet Helenurm - Leedi Windermer'i lehvik
23. Linda Rummo - Kes kardab Virginia Woolfi
24. Külliki Saldre - Tabamata ime
25. Silvia Laidla - Kassimäng
26. Leila Säälik - Kõik aias
27. Piret Kalda - Ristumine peateega
28. Lembit Ulfsak - Ukuaru
29. Maila Rästas - Kolm õde
30. Enn Kraam - Fenomenid
31. Katrin Välbe - Naine kütab sauna
32. Velda Otsus - Kassimäng
33. Elmo Nüganen - Ay Carmela
34. Anu Lamp - Palju õnne argipäevaks
35. Angelina Semjonova - Kolm õde
36. Evelin Pang - Vincent
37. Ago Saller - Väike nõid
38. Peeter Jürgens - Rongid siin enam ei...
39. Herta Elviste - Mägede iluduskuninganna
40. Ain Lutsepp - Õmblejannad
41. Peeter Tammearu - Jalta mäng
42. Ene Järvis - Sild
43. Marika Vaarik - Stiilipidu
44. Andrus Vaarik - Kured läinud kurjad ilmad
45. Marje Metsur - Rästiku pihtimus
46. Priit Võigemast - Nimed marmortahvlil
47. Mikk Mikiver - Kolm õde
48. Iivi Lepik - Kriminaalne tango
49. Sulev Luik - Pihtimuste öö
50. Katrin Saukas - Kured läinud kurjad ilmad

Kontorirott

Hommikul ärkasin varakult ning viisin naise ja kaks nooremat last bussijaama. Oma aruga sõitsin Balti Jaama suunas, kus kohast teadsin bussi väljuvat...Buss pidi väljuma vähem kui 10 minuti pärast, kui mulle öeldi, et hommikune buss väljub bussijaamast...kihutasin siis läbi tühja linna, ainsaks piduriks fooride punased tuled. Jõudsime bussijaama, kui buss pani uksed kinni ning avas minu kaaspereliikmetele need, et kohe nende selja taga jälle sulgeda ja kohalt startida. Nagu filmis - viimasel hetkel.

Jõudsin koju ja vahetasin riided, et samaga kui naise ema ja vanema lapse sadamasse viin, siin ringiga otse tööle tulla. Silja Line väljub nüüdsest A terminalist - tore, jälle üllatus.

Tööle jäin hiljaks ainult 7 minutit. Siin ootas mind ees Kaisa kiri, mis muidugi andis parajalt palju energiat päeva alguseks. Aga tl ka kirjad nii lühikeseks jäänud. Oh, eks ma ise ka oma kirju lühendanud, sest töö kõrvalt lihtsalt ei jõua pikki kirju kirjutada.

Siis helistab treener, et ma ühe paberi teeksin. Sellega aga oleme hiljaks jäänud ja selle teeme siis järgmisel aastal.

Siis tuleb hunnik kõnesid, kes kõik tahavad infot toetuse taotluste kohta. Siis käisin Laglega lõunal Stockis - wrap loomalihaga...

Stokmannis tuli vastu inimene, kes kohe pärast lõunat kontorisse eelnõustamisele tuleb. Ei muud kui tema autoga ja meie Laglega jala, panime kontori suunas ajama. Ah ja Tõnu Mikiver oli ka Stockis, aga ma ei vaadanud, kas ta wrapitas. Ja nüüd meenub veel, et kui Stocki sisenesime, siis mu naabrinaine läks sinna samal ajal, aga paar sammu minust eespool ning oma cool-ide punaste prilliraamide vahelt mind ei märganudki.

Wrapile lisaks ostsin ka viinamarju mingi 19 krooni kilo ja rahvast nende ümber kui kärbseid meie maja ees alla potsatanud pirnide peal.

Siis helistab treener, et ma teeksin tabeli kohalkäijate kohta...

Raadios möllab Vaiko Eplik, muudkui laulab - see tähendab teeb vist lauldes saadet. Ma ei mõista. Esimesed viis minutit, ok, on ehk naljakas ja originaalne, aga siis hakkab pea valutama.

Ema helistas - hääl nagu nutaks - aga tegelikult haige. Vaja mingi jutt korrektsesse kaubanduslikku soome keelde visata - teen viie minutiga ära. Siis ta saab koju ravima minna. Tunnen jälle kuidas endalgi kurk on valus ja ninast voolab vett välja.

Siis tund aega eelnõustamist ja nüüd keegi tuli oma vigasele aruandele allkirja andma...lõppeks juba see tööpäev ja saaks trenni...

Oi õhtul tahaks nii väga ka Volver -i vaatama...ei tea, kas ma kunagi jõuan nii kaugele...

Parimad välismaised näitlejad 2006 seisuga

Meryl Streep
Nicole Kidman
Kate Winslet
Cate Blanchett
Russell Crowe
Geoffrey Rush
Michelle Pfeiffer
Johnny Depp
Julianne Moore
Ewan McGregor
Jude Law
Jack Nicholson
Jodie Foster
Glenn Close
Renee Zellweger
Peter Sarsgaard
Toni Collette
Laura Linney
Ian McKellen
Brendan Gleeson
Susan Sarandon
Brian Cox
Jim Broadbent
John Malcovich
Julia Roberts
Annette Bening
Michael Caine
Miranda Richardson
Michael Douglas
Elizabeth Taylor
Isabelle Huppert
Judi Dench
Tilda Swinton
Joaquin Phoenix
Maggie Smith
Helen Mirren
Ellen Burstyn
Edward Norton
Chlöey Sevigny
Catherine Keener
Kevin Bacon
Sharon Stone
Natalie Portman
Tom Wilkinson
Bruce Willis
Patricia Clarkson
Tom Hanks
Philip Seymour Hoffman
Jake Gyllenhaal
Bette Midler

Kate Winslet

Näited ühest mu lemmikust, kes on 4 korda juba Oscarile kandideerinud, aga siiani on tal kuju koju viimata...

edonkey e-donkey edonkey2000 e-donkey 2000

Lugesin netist, et edonkey on maas. Ja et kui tahad uuesti sellega liituda, siis programmifaili alla laadida ei saa. Ning programm tahab ise ennast maha kustutada, ehk uninstallida.

Nipp pidi olema selles, et tuleb donkeysse minna sisse, enne kui internetti. Siis kui oled juba donkeys ning alles siis ühendad end internetiga, pidi asi toimima. Sest võrk ise ei ole maas, lihtsalt programmi pakkujal on mingi jama. Hea on ka teada, et mis serverisse pärast sisened..popim on vist Donkeyserver nr.2....

Samas on ju olemas emule, mis ikka töötab ja miljon muud P2P programmi. See võitlus on lõputa ning erilise mõjuta...miks nad küll viitsivad nende sulgemistega jamada...oli ju napster...selle sulgemine vallandaski teiste programmide laviini...Iga sulgemine toob kaasa mitmekordselt uusi. Kas seda juba tähele ei panda? Ah, pole minu asi...tehku mis tahavad...live and let live.

Muideks, kui kogemata laadisid oma donkey maha, siis näiteks www.overnet.org/download/ sealt peaks uue saama.

Kuulsuse narrid

Üle aia,
sinna aeda,
kõrgemale,
kaugemale,
ära maga,
anna takka,
ära jama,
nii ei lähe,
küll on tobe,
kiiremini,
mis sa venid,
küll on loru
mina seda mängu enam kaasa ei tee.

Praeguseks hetkeks selle aasta lemmikud

Filmid:
1. Munich
2. Pirates of the Caribbean
3. 2 filhos de Fracisco

TV-sarjad:
1. So You think you can dance
2. Teatriõhtu
3. Apprentice

Laulud:
1. Dagö - Ma ei tea
2. Madonna - Sorry
3. Pink - Who knew

Raamatud:
1. J. Fowles - Maag
2. J. K. Rowling - Harry Potter ja segavereline prints
3. E. M. Remarque - Elusäde

Teatrietendused:
1. Terrorism
2. Adolf
3. Syrrealistid

Kontserdid
1. Palestra - Eesti Draamateater
2. Depeche Mode - Saku Suurhall
3. Terminaator - Pirita klooster

Minu liha, minu luu, minu veri...minu musi

Täpselt 2-kuune beebi. Kristin.

Vanaisa Eduard, Marianne Williamson ja usk

Ma ei saa öelda, et ma oleksin sügavalt usklik. Ammugi mitte seda, et ma usun jumalat täpselt nii nagu piiblis kirjas. Minu jaoks on see kohati nagu muinasjutt. Usu-teema on minu jaoks tabu ning tihti üritan sellele mitte mõelda ning isegi lasta seda endale liiga lähedale. Võibolla on see mingi alatajune teadmatus ning hirm selle ees. Ma ei mõista neid süvauslikke, kes näevad kõiges ainult jumala kätetööd ning kes isegi annavad oma elu jumala ohjata, jättes oma otsused tegemata. Sama jumalavõim paneb ju enesetapu terroristidki tööle...

Tihti on just need, kellel raske või siis liiga hea elu, kes pööravad mingi kõrgema võimu poole. Ühed abi saamiseks, teised mingi kõrgema jõu ning eluolu mõistmiseks. Mõni usub üldse saatusejumalasse. Mina usun seda, mida mu vanaisa mulle rääkis, kui olin nii umbes 10 aastane. Olin maal ja küsisin temalt, et kas jumal on olemas? Vanaisa peatas oma askeldused sauna-küüni ees ning ütles, et sellega on nii, et tükike jumalat on meist igaühe südames...

Naljakas ja kummaline, aga selle teadmisega olengi suureks kasvanud. Oma hilisema lapsepõlve veetsin Soomes ning isegi sealsed igahommikused jumalapalvused ning kristliku Soome igapäevased "päris tugevad" usu suunamised ei kõigutanud minus seda usku, mille mu enda vanaisa mulle peaaegu veerand sajandit tagasi ütles.

Kogu selle teema tõi mulle meelde film " Akeelah and the bee " ning sügavad ja ilusad laused, mille tegelikult on kirjutanud Marianne Williamson (mõnikord ka vigaselt viidatakse, et neid lauseid olevat lausunud Nelson Mandela oma kõnes, aga seda ta siiski pole teinud).

Meie suurim hirm ei ole see, et meie oskustest jääb vajakka. Meie suurim hirm on see, et me oleme nii võimekad, et seda pole isegi võimalik mõõta. Valgus, mitte pimedus on see, mis meid hirmutab. Küsime endalt: "Kes olen mina, et võin olla suurepärane, vapustav, talendikas, ilus?" Tegelikult, kes olen mina, et ma ei võiks seda olla? Olen jumalalaps. See kui Sa väikest inimest mängid, ei aita maailmale kaasa. Pole midagi valgustavat tõmbudes nii väikseks, et teised inimesed ei tunne end kindlalt Sinu kõrval. Oleme loodud särama, nagu lapsed. Oleme sündinud kuulutama jumalat, kes meie sees elab. Ja ta pole lihtsalt ainult meist mõnedest, vaid igaühes meist. Ja kui laseme enda valgusel särada, anname alateadlikult ka teistele inimestele loa teha sama. Kui vabaneme oma hirmust, meie kohalolek automaatselt vabastab ka teised.

----- xxxxx ----- xxxxx ------

Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, 'Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous?' Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It is not just in some of us; it is in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.

----- xxxxx ----- xxxxx ------

Kas pole inspireeriv?

Akeelah and the bee + Benchwarmers

Kaks filmi, mis nädalalõpus mulle ette jäid...

Akeelah and the bee - sellel filmil on suur süda. See rääkis ühest tüdrukust, kes võttis osa Spelling bee võislusest. Mul oli suurema osa ajast nutuklomp kurgus. Nii armas filmike, kuigi liiga viimistletud. Ilmselt oli stsenaarium iga üksiku kaadri kohta paigas ja vahepeal see paistis liiga selgelt välja, et loominguline pool sai kannatada. Aga see väike tüdruk ja loomulikult Laurence Fishburn ja Angela Bassett (need kes kunagi koos mängisid Tina Turneri eluloo filmis), olid väga head! Nad räägivad, et see nooruke näitleja võiks isegi Oscarites ilma teha. Aga Oscarite jagajad on nii kehva mäluga, et vaevalt, et nad nii aasta alguses linastunud filmist sellist tundmatut tüdrukut meeles peavad. Aga kui kunagi satub ette ja tahad nutta natuke, siis see oli kokkuvõttes päris hea film unistuste tekkimisest ning nende elluviimisest. 4+
FYC: Best actress - Keke Palmer, Best supporting actor - Laurence Fishburn

Benchwaremers ehk maakeeli Pingisoojendajad - oli selline tobe komöödia, mida võib oodata Adam Sandler -i produktsioonifirmalt. Ja muidugi eks selle filmi näitlejadki räägi enda eest. Rob Schneider, David Spade, Jon Lovitz. Suurema osa ajast, kui seda vaatasin võitlesin endaga, et mitte filmi pooleli jätta. Aga oleks pidanud - see poolteist tundi sai nüüd küll elust raisatud. Aga õnneks une arvelt, et muidu oleks lihtsalt aja maha maganud, niiet vahet pole ka. Aga filmist hoidke eemale! See on nii tobe, et ei aja naermagi. Häbi tunnistada, et seda vaatasin. Hindeks 1.

Ugala Saateviga

Tegemist oli Ugala külalisetendusega Tallinnas, Eesti Draamateatris. Tegemist lavastusega, mis on kultuse staatusesse jõudnud Eesti Draamateatri versioonis nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Tegelikult on see meil kodus videokassetil ka olemas ning sisulist üllatusmomenti võis jääda lootma-ootama ainult "lavastaja oskustele midagi oma sisse tuua" oskustele lootma jäädes.

Kahjuks seda ei juhtunud. Kõik, absoluutselt kõik oli kas samal või kehvemal tasemel, kui eelkäija versioon. Marko Matvere on küll üks minu lemmiknäitlejaid...Chicago põhjal olid ehk ootused ka natuke kõrgeks kruvitud...aga teatrimaagia jäi sündimata. Ei mõista, miks ta valis just selle tüki? Kas teda huvitas usu teema (mis ilmselt oli saali toonud ka vaatama ka Lemit Petersoni, hmmm, võibolla tuli ta oma Theatrumi uue näitleja Ott Aardami pärast) või tõesti see peresisene kommunikeerumis tõkete teema, aga minu jaoks jääb see lihtsalt ära tegemise maitsega mõtetuks.

Samas ei saa öelda, et kõik oli kehv selle lavastuse juures. Väga meeldisid mõned näitlejatööd, kuigi eranditult kõik jäi alla oma eelkäijatele. Siiski oli ehedat mängulusti Maria Soomets -a ja Priit Võigemast -i paaris. Mõlemad andsid, mis anda oli. Samuti oli väga hea Peeter Jürgens, kes ehk oma jõulisusega kõige lähemale Eino Baskinile sai... Teda on alati väga hea vaadata. Leila Säälik, küll samuti väga hea oli rohkem taustal kui Ita Ever omal ajal. Teised tegelased nagu jäidki natuke lurriks. Eriti Ott Aardam, kes ei kannata üldse kriitikat võrdluses Urmas Kibuspuuga. Ometi talle on juba kehaliselt antud selleks rolliks eeldused. Triinu Meriste ei suutnud seda tükki ära rikkuda, aga ei teinud ka midagi, mis oleks teda positiivsemalt võetavaks näitlejaks muutnud. Kui eelmine versioon suutis tekitada kahjutunde, ehk ka koomilisi hetki pakkuda, siis see, mis nüüd 2006-aastal Saateviga vaadates meelde jäi oligi see suur kahin seal lõpus. Ehk polekski nagu üldse teatris käinud...

Oh, neid lapsi...

Kristin - on kindel viis teda naerma ajada. Teed paar õhumusi, vaatad talle otse silma ja raputad natuke juukseid - naer garanteeritud. Selle suure musitamisega tema naermaajamiseks, tegi ta mulle vastu musi. Pisikesed ju matkivad...nagu keelenäitamistki...

Patrik - lasteaias kasvatajad on siiralt vaimustuses temast. Alati kui ta pole natuke aega lasteaias käinud, siis jälle minnes, kasvatajad alati ütlevad et nad niiiii igatsesid ta järele. Tema üks õtlus on ka Luha lasteaia koduleheküljel üles riputatud:

Lapsed riietuvad õueminekuks. Patrik (4 a.) istub mõtlikult kapi ees. Õpetaja küsib:"Mis sa Patrik unistad? Miks sa riidesse ei pane?" Patrik vastab: "Ma ootan mõnda naist, kes aitaks mind riidesse panna."


Serru - Hakkas eile Selver -is jonnima. Nimelt läks ta täna oma klassikaaslase sünnipäevale ja ma leidsin oivalise kingituse - klaasivärvid. Hea hind, korralik firma. Minu 11 aastane tütar aga ütles, et ta pole nõus seda kinkima, sest siis ta on ise kade, sest tahaks ise neid värve. Uskumatu. Nuttis ja jonnis ja läks lego-nurka ja ütles, et seda ei osta, sest ta tahab seda ise enne saada. Lõpuks siiski läbi suurte vihapursete leppisime kokku ja ma tõotasin et ta veel sellel aastal ka endale selle sama asja saab. No ma ei tea...11 aastane peaks vist olema juba mõistlikum. Vähemalt loota on, et see kingitus siis ka sünnipäevakangelasele meeldib...

United 93

Juba enne vaatamist on ju teada, millega film lõpeb. See tilluke fakt ongi see, miks iga kaader filmis kriibib hinge. Vaadates kuidas need inimesed saabuvad lennukisse. Kuidas mõni veel viimasel hetkel oma saatuse tulle tuleb. Tillukesed inimesed igaüks oma pagasiga ja mitte ainult reisipagasiga vaid oma lugude, perede ja sooviga reisida koju või tööle või puhkama. Täiesti teadmata, millega reis lõpeb. Selline sügav kurbus, mille vahele on pikitud kaadreid telgitagusest, ehk sellest kuidas administratiivne pool lenukikaaperdamisi tuvastas.

Paratamatult mõtled ka sellele, et kus ise olid sellel ajal, kui kõik see toimus. Mina näiteks olin tööl, kui keegi ütles, et vaadake cnn-i netilehte...Alguses nagu ei saanudki eru, et mis toimub? Enne kui kolksti käis ära, et see on terrorism ja sama hästi võib ümber maakera minna tuliseks - ka Eestis (kes teab neid hulle). See, et on olemas inimesi, kes usu nimel lähevad vabasurma tekitab kõhedust. Ja kes teab kus see enda saatluslik ots peidus on. Väga targalt terroristide poolt läbi mõeldud kogu õnnetus. Esimene lennuk lendas ju ühte pilvelõhkujasse ja kogu maailm passis seda ühte maja, juba päris mitu head minutit kui alles teine tuli ja teise majasse lendas. Me olime tõesti nagu üks suur lollikari, lihtsalt passime ja vaatame. Ameeriklased ka kogu oma tehnikaga ei suutnud seda siis ära hoida...

Ehk lühidalt on sisuks see, et 11.septembril 2001 kaaperdati 4 lennukit. 3 jõudsid oma sihtkohta, aga üks mitte. See ongi lugu sellest neljandast. Miks ja kuidas. Ok, kuni lõpuni on lootus üleval, et nad kõik seal ikka ellu jääks, inimlik lootus. Kes ei tea kuidas see lõpeb, sellele jätaks siinkohal ütlemata. Igal juhul on lõpp mõjus ja kõhedusttekitav. Ja mingil määral saab ka aru, et on tegemist inglise režissöriga, ehk siis Paul Greengrass - kes ei paiska eetrisse pidevat mula, milleta ameerika filmid tavaliselt hakkama ei saa. Mõni stseen muudetakse mõjuvaks ka paljualt "südametuksete" laadse muusikaga. Igatahes minule film jättis sügava mulje. Hea ka et näitlejad, keda kasutati filmis, on sellised pool tuttavad, mitte kedagi eredat superstaari, rohkem nagu telenäitlejad. Ei teki tühje illusioone. Väga hea film (5-).

Oscar -itele FYC: Best film, best director, best editing...kuigi ei ma usu, sest film tuli USAs välja aasta alguses ja aasta alguse filmid püsivad meeles sealsel akadeemial ainult väga harva ja siis ka kellegi ereda staari pärast, kes aasta lõpus viitsib gilmile lisapromo teha.

Mõned kultuurielamused enne filminäitleja karjääri

Monster House - 3+
Teatriromanss - 5
Eesti teatri laulud - 4
Pilveatlas - TBA

Monster house ehk maakeeli Majakoletis, oli vahelduseks selline multifilm, mida Eesti näitlejad eesti keeles peale pole lugenud (loe: dubleerinud). Ehk üks viimaseid selliseid, kui arvestada reklaamide järgi? Tegelikult oligi natuke raske terve film pojale kõrva sositada teksti ja ise silmad kõõrdi seda nautida. Aga kui aus olla, siis sai ja oli põhjust nautida küll. Multikas ise oli väga põnev. Minu viie-aastase jaoks ehk natuke liigagi põnev, sest ta pidevalt pani silmad kinni ja värises üle kere. Mitmel korral hakkas isegi kiunuma ning ütles, et tahab koju. Aga lapsepiinamisest hoolimata, vaatasime ilusasti lõpuni ning kogu terviklik lugu oli päris mõttega, mis sest et üleloomulik - multifilmis on see pigem eelduseks. Tegelased olid hästi karakteriseeritud. Üks tavaline naabripoiss, üks natuke opakas paksuke-totu, üks nipsakas tüdruk, kes poistest peajagu üle (ja ma ei mõtle lihtsalt kasvu). Majas elav vanamees tegi Steve Buscemi häält ning oli ehk mõnes mõttes temaga isegi sarnane. Tõeliselt krõnks ning ilge tüüp. Majakoletis ise oli massiivne ning tundub, et see motiiv oli võetud jaapani-multikatest. Või oli venelastel enne jaapanlasi nõia maja kanajalgadel - jaa jaa, tõesti. Juba jaapanlased ahvisid venelasi ;)
Aga tagasi filmi juurde, siin sisu ümber kirjutamata, tahaks veel Kathleen Turneri hullult jämedat koletismaja häält ära märkida, see oli tõeliselt mõnus! Ning põnevust ja tagaajamist ja ehtsat laste-horrorit jagus siit ka täiskasvanute huvi ülalhoidmiseks piisavalt.

Reedeõhtune ETV telelavastus oli aga tõeline nauding! Heale teatriajaloo austajale pärlike keset teatriaastat. (Oi kuidas ma loodan, et ETV jätkab reedeõhtuseid teatrietendusi ka pärast Teatriaastat!!!!)

Alustades tele-seadest. No lihtsalt võrratu! Meenutas kunagisi telelavastusi. Kus nii kostüümid, interjöör, näitlejad kui kõik muu just kõige parimas valguses esile tulid! Tekst ise oli nii sügav, et tekkis siiras kadedus ning mõte, et miks mina ise küll olen nii pinnapealne. Miks mina ei väljenda enda nii sügavmõtteliselt. On ju minulgi palju sarnaseid väärtusi. Ainuke lohutus ehk see, et nagu alkohoolik, kelle esimeseks ravi-sammuks on tunnistada endale et ma olen alkohoolik, siis siin ma tunnistan et nende inimestega seal etenduses võrreldes olen ma pinnapealne. Teksti kohalt jäid kõlama sellised mõtted, mis ka tänapäeval aktuaalsed. Näiteks see kuidas nii Erna Villmer kui Karl Menning tahtsid saada ja teha puhast kunsti. Mitte raha taga-ajamise otstarbel odavat palagani. Siin kohal ei saa jätta sõrmega näitamata Eesti Draamateatri suunas, keda (mitte ainult minu meelest) võib selle raja valimises vähemalt juba viimasel viiel aastal, võibolla isegi juba pikemalt süüdistada. Merle Karusoo nagu üritas vahepeal miskit korda vist luua, aga tal ei lastud teha. Kuigi ega ma täpsemalt telgitaguseid seal majas tea. Aga kuhu on jäänud Draamateatrist Ämbliknaise suudlus -ed, Kured läinud kurjad ilmad, Pikk päevatee kaob öösse, oh ja veel vanematest tükkidest ja nende tasemest rääkimata... Ja ega tegelikult Draamateater polegi kõige suurem süüdlane, on teisigi. Sellepärast see väiketeatrite-buum meil lokkabki ja igasugused Theatrumid (Hamlet) ja VAT-id (Klammi sõda) kerkivad isegi auhindade jagamisel esile. Aga tagasi Teatriromansi juurde. Nii väga meeldisid mulle need kirjavahetuse stseenid Villmari ja Luiga vahel. Tundus, et need baseeruvad dokumentidel, kuid ega ma kindel ei ole. Kui ei, siis see oli tase juba omaette. Luigat olen pidanud targaks doktorihärraks...ei olnud aimugi, milline manipulaator ning samas naiste tähelepanu nautleja ta oli. Kas just Tepandi õige sellesse rolli oli, aga sellist näitlejatööd ma temalt polekski nagu osanud oodata. Ta ületas ennast kõvasti, super! Ning kogu muu seltskond - Katariina Lauk (palun Linnateater, kutsuge ta tagasi oma kollektiivi!!!!, või mõni muu teater, võtke ta punti!!!!), Maarika Vaarik, kes minu meelest on parim tänasel päeval töötav näitleja, kellel pole traditsioonilist teatrinäitleja haridust (Lavakas või mõni muu enne Panso kooli). Ma tundsin täpselt mida ta tundis seal lõpus, kui ütles, et ei osanud Villmeri elulugu kirjutada - milline pinge!!! Tanel Jonas tegi minu jaoks endal margi täis Bluusivendades, millega seni piirduski minu teadmised tema eksistentsist. Kuid Teatriromansis Lauterina, vapustav leid, vapustav osatäitmine. Ja mulle tundub ka katlane sarnasus...huviga jään ootama, mida head ta veel korda saadab. Ja unustamata Katrin Saukast, kes soome keele aktsendiga Aino Kallast nii elegantselt kuid pinna alt inimlikkuse varjundiga vaatajani tõi. Milline diiva! Teda tahaks ka nii väga kusagil kindlas teatris näha nagu Katariinat...Teatrijuhid palun tehke neile pakkumised, millest nad ei suudaks keelduda ja te või-da-te!!!!!
Vello Janson, ehk jäigi Karl Menning -una kõige võõramaks, mitte et ta kehva rolli oleks teinud või midagi ära rikkunud, ma lihtsalt ei uskuned teda nagu teisi. Ning ega tema materjalgi oli väga vähene...

Eesti Teatri laule läksime vaatama - esimest korda nii, et suuremad lapsed jäid koju beebit valvama. Ja tuleb ära rääkida, et keegi, mitte meie lapsed, helistas ka esimese vaatuse ajal ning see teadmatus kuni vaheajani rikkus natuke seda naudingut, mis oleks ehk olnud veel suurem, kui milliseks ta lõppude lõpuks kujunes. Tegemist oli sellise meloturniiri-kontsert stiilis etendusega, mis juba oma ülesehituselt minu jaoks omapärane ja huvitav. Kahjuks ei saanud ma oma silmi Evelin Pange või Hele Kõre pealt, nad mõlemad sellised isikupärased ja laheda karakteriga vähemalt otsustades selle üle mis saali kandub... Absoluutselt mida iganes nad tegid oli puhas kuld!!! Sellepärast ma ei kirjutagi rohkem nendest kahest siin, vaid rohkem mida muud sealt hinge tallele panin.

Riina Roose, kes selle kava kokku seadis ning taustatöö peamiselt ära tegi, on ilmselt üks sarjas inimesi, keda ma tahaksin tunda. Mul on selline tunne, et ta on midagi sarnast lauluõpetajana kui mida Reet Krieger on tantsuõpetajana. Täiesti fenomenaalne. Ja nii siiras. Teeb seda mis talle endale meeldib, milles ta on hea, tugev ning andekas. Ta kahtlemata meeldis mulle juba Kiigelaulukuuiku ajal, kuid nüüd on ta lausa õitsele läinud! Tema "partner in crime" taustajõukudes Jaak Jürisson, oli nii muhe, nagu alati. Tema andes mul ka kahtlusi pole. Küll aga läksin ma suurte eelarvamustega etendust vaatama kaasategevate noormeeste suunal. Kõik välja arvatud Argo Aadli, keda ma olen õppinud juba austama nii Kaotajate kui Et keegi mind valvaks ja 20.lennu diplomilavastuse põhjal, kõik ülejäänud on mulle tegelikult vähem või rohkem vastuvõetamatud. Alustades Mart Toome -st. Kelle hääl on kahtlemata võimas, kuid kuju selline kahtlaselt ühesuguselt koomililine. Ma ei kujuta ette mis ime kombel ta teatrikooli sisse sai. Palju neid selliseid Quasimodo või koomilisi poisikeserolle ikka on. Eriti Linnateatris. Aga vaatamata sellele on ta saanud päris armsaks ja vastuvõetavaks, kindlasti palju tänu ka sellele etendusele. Ja ma siiralt loodan, et ta saab palju huvitavaid karakterrolle, mille kaudu mängib end kogu rahva südamesse. Hetkel ma seda ette küll ei kujuta, aga siiski ühel ilusal päeval võib see ju juhtuda. Appi, ma loodan, et ma ei solvanud teda oma kriitikaga, aga kes seda siin ikka peale minu enda loeb ja need ju mu siirad mõtted. Kes aga tõeliselt üllatas oli Indrek Ojari. Tema seebistaari maine-rikkumisega, olin ma ta maha kandnud täiesti. Ma olen alati mõelnud, et kui etenduses mängib Ojari, siis mina selle eest maksma pole nõus! Ja nüüd ma sööngi oma sõnu. Tema Pinna imitatsioon oli üks õhtu naelu! Ta mõjub laval hoopis teistsugusena - tema enda õnneks. Täiesti lahe koomiline tüüp, kelle peakuju ja naljakad silmad võivad mängida talle kasuks. Kes teab, võibolla saaks temast hea Pinna, Tõnu Aava või mõne muu näitleja- estraadiesineja mantlipärija. Igatahes kõik eeldused on olemas. Ja võibolla see ongi näitlejameisterlikkus. Ega iga rolliga ei peagi kõigile meeldima. Ja viimaseks jätsin Andero Ermeli, keda ma tõesti ei taha kunagi teatris näha. Ei meeldinud ta mulle sellel etendusel, ei mäleta, et oleks kunagi varem meeldinud. Ta on liiga "freaky" minu jaoks. Laulab ta ju enam-vähem, aga siiski ilma huvitava kõla või hääleta. Kõige lähedamale, kus ma teda taluda olen suutnud on Tšapajev ja pustota. Aga ka seal oleks olnud parem, kui keegi teine oleks seda rolli mänginud. Ei saa ma lihtsalt aru, milleks selliseid nagu tema Eesti teatrile vaja. Üks tühjaga minu jaoks. Ahjaa, et mitte nii kur(j/v)alt lõpetada, siis väga pull oli Aadli oma patsidega ning niiii ilus minu endise naabripoisi - Ardo Ran Varres -e klaveripala, mis päris "Ma armastasin Sakslast" telelavastusest. Ma ei teadnudki, et ta midagi nii ilusat loonud! Tõeline pärlikene kogu selles ilusas lauludekees.

Lõpetuseks alustasin uue raamatuga - David Mitchell-i Pilveatlas. Algus on natuke segane, aga viimaks sain sisse. Sellest juba pikemalt, kui on midagi asjalikumat kommenteerida...

Eilne Georg -i võttepäev

Ja nüüd see siis juhtuski... möödus nagu unenägu. Esimene korralik filmitegemise kogemus. Toon siin väikese ülevaate, mis toimus step-by-step:

Kell 20:00 saabusin Allfilm -i "peastaapi". Seal olid juba suurem osa massistseenis osalejatest kostüümid seljas ja grimmid peal. Teiste seast vilksatas Kristin ka - lokid peas. Mul kästi kostüümilaost ka oma kraam võtta ja peale panna. Õues pladistas aga täiega hoovihma ning kostüümikunstnik Mare ütles, et ma võtaksin ainult pluusi, sest muidu saab kõik märjaks. Nii ma siis läksingi pluusiga tagasi peamajja. Sealt läksime grimmivänni, aga särki ikkagi peale ei pannud - leppisime kokku, et panen riided selga alles kui võtteplatsile lähme.

Grimmivännis hakkas Kairit mind, nüüd siis juba kolmandat korda, neegriks tegema. Mis sest, et ma juba nagu " teeneline neeger ", ikka ajas pidevalt muigama - ja mitte ainult mind. Grimmikunstnik Kairitil ikka kiskus ka suunurgad vahepeal üles. Massis osalevad sosisesid midagi õues ka, et "seal sees" on neegripoiss Bob.
Meik peal, võis teekond võtteplatsile alata. Kaisa ütles, et mina ja Kristin lähme "näitlejate" autoga - et me oleme tänase päeva staarid :) Hehh, siikohal on jälle hea meenutada kuldset lauset - Eestis ei ole staare, eestis on klienditeenindajad. Ei teagi kuidas kõik muud sealt minema viidi, ilmselt mingi bussiga, sest massis osales 15 meest ja 5 naist.

Kui me Kanutiaia Noortemajja jõudsime, siis teine režissör Elo oli meil ukse peal vastas ja juhatas, kus me kostüüme saame vahetada, ehk siis kolmandal korrusel. Nii me seal siis hüppasimegi kostüümi. Kristin ühes saali nurgas koos trennaga, mingi mees teises nurgas, mina keset saali mingi laua juures ja üks produtsentidest Märten Kross, kes osales ka massisteenis, pani kostüümi selga kusagil Kristini kandis. Üks naljakas ja kummaline vahejuhtum oli seal siis kui massistseeni inimesed kohale jõudsid ja ju neid saadeti ka siis "kolmandale", siis meie "kuri" kaitseingel - kostümeerija-tädi tõkestas nende tee ja ütles: "Siin riietuvad näitlejad, mis Te siit otsite". Ohhoi - "näitlejad"...küll oli äge!

Kostüüm - paksud vanaegsed püksid koos vanaaegsete laiade traksidega, valge pluus, millel üks nööp ära, nagu see oleks tantsuga lennanud, triibuline vest ja valged kindad. Ah jaa, ja muidugi must-valged kingad ja mustad sokid. Filmi peakunstnik Kalju Kivi käis ka ülevalt läbi ja "vaatas meid" üle, kuigi tegelikult ta vist otsis sealt saalist midagi muud. See kostüüm oli minu jaoks tõeliselt maagiline - eriti püksid oma traksidega. Edasi viidi meid võttesaali. Ja oh imet, seal askeldas sada inimest - valgustehnikud, helitehnikud, kaameramehed, näitlejad ja loomulikult režissörid. Tundus, et neid inimesi on ka igast rahvusest - soomlased, venelased, eestlased, lätlased ja ma ei imestaks kui mõni rahvus veel...
Meie aga otse lavale ja proovima, et kuidas see lavapõrand tundub ja kuidas muusika...
Lava põrand oli väga hea, aga loomulikult polnud me arvestanud, et seal lava esiotsa ja kardina vahel nii vähe ruumi tantsimiseks on. Olime ju küll ka trennisaalis jutid maha pannud, aga minu meelest oli seal veel oma pool meetrit vähem ruumi. Ja muidugi oli see fono tehtud teistmoodi, kui originaal ja me magasime õige alguse maha, niiet lõputõste tuli alles siis kui muusika juba otsa sai. Aga see oligi ainult proov, niiet polnud hullu. Muidugi selle suure parukaga ja paksude pükstega hakkasin kohe hullult higistama. Meiki oli juurde vaja ja mass toodi ka saali ja tantsu osa kärbiti - sest ajaliselt poldud nii pika tantsuga arvestatud, niiet algusest umbes 40 sekundit võeti maha. Siis tegime veel ühe proovi või uuups, võibolla siis juba filmiti, ei saanudki õieti aru, sest neid proove ja võtteid tuli siis hulgi. Ühe võtte ajal - harkhüpet tehes kärisesid püksid tagant katki. Ja ei muud kui üks kena tütarlaps oli selleks seal täiesti valmis ja minuti paariga olid püksid jälle terved. Ühe teise võtte ajal, selle tantsuelemendi kohal kus põlved käivad kokku lahku ragisesid püksid eest katki. Ja jälle ronisime selle õmblejaneiuga üles kolmandale korrusele ja seal ta nobedad näpud aitasid mind jälle hädast välja. Viimane võte, kus meik ei kulunud ja riided jäid ka terveks, õnnestus ka tantsuliselt kõige paremini. Grimmeerijad olid küll pahased, et miks üldplaanis võtted tehti kõigepealt ja alles siis suure plaani võtted, kuna meik muudkui voolas näolt maha. Aga pärast seda viimast tantsuvõtet saime ennast turgutada ja ma ronisin kohe päris õue ning istusin ka mõnda aega all fuajees ja rääkisin sealse valvuri-tädiga juttu. Sest S tahab minna sinna Kanutisse näiteringi...
Selle pausi ajal filmiti klaverimängijat ja siis massi, kuidas nemad selle meie tantsimise ajal liiguvad, kes seal vahetas lauda ja plaksutamine ja muu selline, ehk mida nemad enne, meie tantsu ajal ja pärast tantsu tegid. Elo tegi lava peal kätega Kristini liigutusi ja see tundus nii kummaline, sest meie ju istusime selle plaksutamise filmimise ajal hoopis nende seljataga.

Südaöösel said kõik teised minema ja hakkas meie lähivõtete filmimine. Ehk siis kui me seal laval kummardame ja lehvitades ära tuleme ning lava taga ma oma ainsama lause saan öelda... Seda me proovisime oma kümme korda, et kuidas me tuleme ja kuidas me ütleme ja tegime oma viis duublit. Erinevat moodi. Kuna oli tarvis, et kino - mis teisel pool jooksis oleks sobivas kohas - nii sisu kui heleduse poolest. Ehk siis kummardame, lehvitades lahkume lavalt, läheme teisele poole kinokanga-ekraani ja mina prantsatan maha ning küsin Kristini käest "Asta, kas Sulle meeldib olla kuulus". Mikrofon kõlkus kusagil peade kohal ja kaamera oli üpris madalal. Ja nii ma seal siis prantsatasin, küll päris pikali ekraani äärde, küll kasti peale istuli... Operaatoriks on filmil Rein Kotov, kes kunagi kandideeris ka Euroopa filmiakadeemia auhinnale Karu Süda filmiga. Simmiga on nad ka vist juba mitu korda koostööd teinud. Nii kella üheks oli kõik läbi. Grimmi pesime maha umbes 10 minutiga ja filmistaar ongi kustunud - neegrist sai jälle valge inimene. Nüüd peab aasta aega ootama, enne kui film alles kinno tuleb - 2007.aasta septembris.

Mõned hetked, mis seal veel olid:
- Kui me esimest korda massi ette lavale läksime, siis kõik vaatasid ammuli sui mulle otsa! Häbelik nagu ma olen, ei saanud ma jätta ütlemata, et ärge vaadake mind, mina olen lihtne neeger, Asta on seal teises lava otsas, vaadake sinna. Ja siis kohe kõikide pead hakkasid liikuma.
- Muidugi neid neegrinalju sai kuulda paar-kolmgi korda. Üks mees ütles kohe pärast grimmi, et mees mine pese nägu ära, see on natuke tahmane. Üks halli peaga mees ütles Peeter Oja -Kreisiraadio stiilis Neegrisketši lauseid. Mõni nõrgema nävikavaga oleks võinud ehk solvudagi. Muidugi keegi ilmeselt ütles, või nad siis kuulsid kuidas mu püksid kärisesid ning kui ma söögilauast mööda läksin ja see sama halli peaga mees seal järjekorras seisis, ei võinud ta jätta kommenteerimata: "Neeger, Sina küll süüa ei saa, et püksid rohkem ei käriseks".
- Mul hakkas grimmi Kairitist ja Tiinast ja nende ühest abilisest niiiiii kahju. Nad muudkui värvisid mind üle ja aitasid mind igas mõttes. Tegid tuult ja sättisid parukat jne jne. Superarmsad ja lahedad inimesed!
- Peeter Simm ütles pärast võtete lõppu "...kohtume ümbervõtetel". Ei tea, kas see on nagu "break a leg" filmimaailmas, või mida see tähendas? Kas helindamine tehakse veel eraldi? Või tehakse mingeid osi sellest uuesti? Ei tea...pean Kaisa käest küsima. Ahjaa, Kaisa on see meie "näitlejate" juhendaja, ehk siis tema tegi meiega lepingud ja ütles alati mis kell ja kuhu on vaja minna. Peale selle on Kaisast saanud minu kirjasõber ning peale selle elasime me kunagi ühes majas ja kummalisel kombel veel mäletasime teineteist, kui selle filmitegemise raames kokku sattusime (on ikka see meie Eestimaa pisikene ja Tallinn on küla). Kaisa on üks ütlemata armas inimene!!! Ja ma soovin talle südamest jõudu seal filmimaailmas "tähtede vahel säramises"...hehee, ma kirjutasin talle ka kunagi selle lause - see on minu meelest just sobiv tema ameti kohta!!!! Ta teeb ise ka mõnes massistseenis kaasa...ikka nii pull ja huvitav töö tal!
- Mu parukasse torgati vähemalt 40-50 juuksenõela. See kõik hoidis selle imehästi mul peas. Parukal endal olid need lokid palju pikemad, aga otsad topiti ääre alla ja siis jäi soeng selline ümaram.
- Saali põrandal oli väike raudtee, et kaamera saaks liikuda mööda seda.
- Meie treener ja koreograaf Reet Krieger ei saanud vist üldse naeru pidama kui mulle otsa vaatas. Ma täiesti kujutan ette või tunnen, mis ta tundis. Ta on ikka üks vapustav inimene ja nii armas, et ta jaksas ja viitsis seal meile toeks olla algusest lõpuni. See tants oligi ju nagu tema beebi...kui mu püksid kärisesid, siis ta andis loa väiksemaid harkhüppeid teha ja üldse on ta vapustav inimene, ma arvan, et vähemalt Eestist teist tema tasemel koreograafi ei leia. Ma julgen väita, et ta on täiesti võrdne maailma tippudega. Seda võib eeldada kasvõi sellegi põhjal, et ükskõik kus Palestra käib võistlemas - Poolas või Portugalis, ikka on nad esimesed! See on KUNST suurte tähtedega, mis ta teeb! Ja see meie Charleston on ka tema vaimusünnitus!!! Ta sobiks nii hästi lavaka tantsuõpetajaks!!!! Tants ise sündis umbes seitsme trenniga. "Tants" ise sündis, ehk veel kiiremini, aga kokku koos selgeks harjutamisega läks kokku ümmarguselt nädal. Seda peaks nüüd näha saama ka Palestra kevadisel kontserdil Eesti Draamateatris...kui kondid vastu peavad ja trenna jaksab ka minuga jännata, sest tüdrukutel on vist sügiseks esinemisi kuhjaga.
- Üldse oli õhkkond nii mõnus ja sõbralik ning õhus oli tunnet, et kõik tahavad anda endast parimat. Kogu see kogemus oli ülimalt lahe!
Tuult tiibadesse Georg -i meeskond!