Head vana aasta lõppu!!!

Uuel aastal uue hooga
korduvad kõik vanad vead.
Neist kes olid väiksed põrsad
saanud nüüd on suured sead...

Kuna sellel aastal enam ei jõu blogerdama,
siis jäävad kõik aastalõpu kultuursed ja
vähem kultuursed kogemustekirjeldused
uue aasta alguse kirjeldamiseks...Kaasa arvatud
2006 aasta kokkuvõte.

Kaasa arvatud täna õhtune minu poolne
pidulik Teatriaasta lõpetamine
Eesti Draamateatris etendusega
Minu oivaline lahutus...

Head Vana Aasta Lõppu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kristinaadimisest

Kristin on hakanud liikuma...edasi... Midagi, mida mõni võiks nimetada ka roomamistehnikaks... siiski minu meelest on see tema enda leiutatud liikumisviis või siis teadlaste poolt veel defineerimata roomamise algne vorm, millele tänaseks päevaks pole jõutud nime veel panna. Teen seda siis siinkohal - Kristinaadimine.

Et sellest imetabasest uuest liikumistehnikast tekiks pilt silme ette, katsun seda siinkohal lahtikirjutada ja lahtimõtestada. Kõigepealt kätega rindkere üles - nii üles kui võimalik, edasi pepu upakile - nii upakile kui võimalik, siis mataki maha pikali tagasi ja korrata ning veelkord korrata ja korrata vähamalt nii kaua, kuni roheline plastmasskonn on haardeulatuses. Siis konn kätte ja otseteed suhu. Selline on see kogushow siis üldpildis. Ja proovime järele - otsige kontoris selline vähemkäidav nurk. Puhastaga see suuremast sodist. Et riideid mitte määrida, katke võimalusel see treeningkoht vaibaga. Kui vaipa pole käepäerast võib maha kiskuda ka kardina või laotada alla vetsupaberit. Nii.

Nüüd on vaja ka veel rohelist kummikonna. Kui olete selle parajasti koju unustanud, siis võite paluda ka kedagi oma töökaaslastest, kes oleks nõus kulutama mõned minutid aitamaks rahuldada Teie õpi-himu. Kõige paremini sobivad inimesed, kes ei karda Teie ilaga kokku puutuda. Kui kardate, et sellist inimest ei leidu lähedusest, siis on targem alguses tehnika täielikust tegevuskavast esialgu mitte nii täpset pilti anda või vähemalt jätta kirjeldamata, millega toiming lõpeb.

Kui Teie IQ on juba sellel tasemel, et töötate kontoris, peaksite tehnika haldama paari katsetuse järel. Juhul kui aga olete kontorisse saanud tööle võltsitud CV-ga ning Teil puudub nii füüsiline kui mentaalne ettevalmistus sõnaliste juhiste järgi toimetuste ellu viimiseks, võite arvestada mõnevõrra pikema õppeperioodiga. Siiski võib eeldada, et õppepuhkust selle "uue" tehnika haldamiseks võtta vaja ei ole. Katsuge nõu küsida kaaskodanikelt, parem veel - oma järelvaatajalt või arstilt. Nõnda haldavad ka omakorda nemad kristinaadimise tehnika.

Oma vaimusilmas näen juba mõnekümne aasta pärast mõne poliitilise rühmituse valimisloosungitel lubadusi - "Katame tänavad vaipadega" või siis "Toetame Kristinaadimispuudega inimesi". Viimased on siis need, kellel ka meedikute või tuttavate abiga pole võimalik kristinaadida. Samas ka inimesed, kellel pole võimalik ennast üles upitada. Jah, upitamisvõimetud on kindlasti kristinaadimispuudega.
Jõudu!

Sarjas...aasta üks lemmikuid muusikavideosid

JEWEL



Või siis see...

Little miss sunshine

Lugu väikesest 7-aastasest Olive-ist ja tema kummalisest või vähem kummalisest perekonnast. Õigemini nende reisist Californiasse - pisikeste misside võistlusele. Perekonda kuuluvad isa - maniakaalne "võitjahing", kelle töögi seisneb teistele võitmise sisendamises. Kuid nagu tihti elus - parimad koorijuhid ise laulda ei oska - on ka pereisa tegelikult üks üpris äpu tegelane. Pereema on ehk ainuke "normaalne" lisaks pisikesele tütrele, keda vabandab välja tema vanus. Kuid ka ema suudab näiteks unustada ära sõites oma pisikese lapse bensujaama. Onu - kes on homo ja üritanud teha enesetappu, mingi õpilase pärast, kes jättis ta maha teise õppejõu pärast vms. Vend, kes on otsustanud mitte rääkida ning vihkab oma tervet pere läbinisti ja "teist noorust" nautiv vanaisa. Kes ühtlasi aitab ka pisikesel Olive-il kokku panna oma missivõistluste esinemiskava. Mida kõike ei juhtu kui selline värviline kamp peab üle 1000 kilomeetri koos matkama oma katkise kollase pisikese volkaribussiga, kes on ka nagu musternäide selle perekonna liikmest.

Abigail Breslin, kes pisikest pliksi mängib on fantastiliselt armas. Millegipärast meenutab mulle mu oma pisikest Serrut. On ju näha, et mingit missi temast ei ole, aga loomulikult hoiad ju pöialt talle tulihingeliselt. Minu meelest oli ta igatahes kõige armsam nende barbie-nukkude vahel. Seal Ameerikas on see missindus ka ületanud igasugused normaalsuse mõõtmed. Mulle meeldis või tähendab jäi meelde eriliselt üks stseen, kus terve pere karjub poja peale ja too läheb täiesti endast välja ning keeldub bussi tagasi tulemast. Pisike Olive läheb venna juurde, ei ütle midagi, paneb lihtsalt käe oma suure venna õlale ja too tõuseb püsti ja nii nad sinna bussi siis kahekesi tagasi lähevadki. See on nii südant soojendav. Üldse jäi sellest filmist ülimalt soe ja mõnus tunne. Otseselt nutma nagu ei ajanudki, lihtsalt kogu sellest traagikast ja õnnelikest ja õnnetutest juhtumitest koosnebki ju meie elu. Võibolla pole me kõik mitte nii kummalised ja sellised kummalised asjad ei juhtu pidevalt, aga minu jaoks oli see film eriline. Ja pere on ikka kõige kõige tähtsam. See on koht kus saab tuge, armastust ja kõik eluks vajalikku. Ilma selleta poleks ka tervist (enesetapukatse). Ja raske hetke tulles ikka leitakse teineteist ja antakse tuge. Igal juhul nii kaua kui on armastust ja teineteise austust. Seda filmi tasub mitu korda vaadata!

Hinne 5-

FYC: Best film, Best director, Best actress (Abigail Breslin, Toni Collette), best supporting actor (Alan Arkin, Steve Carrell), Best original screenplay.

Kristini esimesed kikud...

Täpselt 5 kuu ja 5 päeva vanuselt avastasime Kristini alaigemel kaks kriipsu. Käega katsudes on tunda, et kikud on tulekul. Vaesel tibul on ige päris paistes, aga ta on nii vapper et kohe üldse ei nuta. Meie päris oma "Little Miss Sunshine"!

Marilyn - Ugala uus muusikal

Esiteks - ärge kindlasti istuge esimesse ritta! See on liiga lähedal - peaaega nagu lava all!

Teiseks - kodanikud põllumehed (2.detsembri põhjal küll pigem põllunaised) - palun käige ennast enne pesemas, kui Teatrisse lähete. Kõrvalistujal võib olla "Teie" (higi)aromaatses auras raske etendust jälgida (kinderstube)...

Kolmandaks - kallis Ugala, selle etenduse kava jaoks oleksite võinud natuke rohkem vaeva näha...see on sõbralikult öeldes "mannetu".

Lugesin kusagilt, et Komissarov nägi seda etendust Soomes ja arvas, et seal oli see kehvasti tehtud. Et ta võttis selle ette sellepärast, et arvas, et oskab sellega midagi paremat teha. Ma ei mäletagi millal ma viimati Kalju Komissarovi lavastatud etendust nägin. Mul on tunne, et see võis olla umbes Noorsooteatri ajal. Samas võibolla pole ma lihtsalt tähele pannud kui mõni tema lavastus on ette jäänud. Igal juhul sõitsime Tallinnast Viljandisse suurte ootustega. Ikkagi muusikal üle pika aja ja veel Ugalas ja Komissarov! Kuigi natuke kripeldas, et miks Maria Soomets ei ole Marilyn -i rollis. Talle oleks see olnud kui valatud - hea lauluhääl, positiivne muusikalikogemus Chicago -st jne jne jne. Hilje Murel -i valikut võiks õigustada ainult midagi ennenägematut ja vapustavat.

Üldisemas plaanis võiks öelda, et etendus on üles ehitatud kui teleshow, kus Marilyn jutustab oma lugu. Alates lapsepõlvest jõudes läbi kuulsusesse tõusmise ja mitmete meessuhete traagilise lõpuni. Ehk muusikali jaoks haruldaselt sisuline (see on väga positiivne). Peaaegu nagu draamaetendusena toimiv cabaree. Jah, Cabaree ongi ehk kõige õigem sõna nende vilkuvate tulede ja kostüümide kohta. Kusjuures kostüümid olid väga väga head! Ma arvan, et kõige parem selle etenduse juures oligi selle kostüümid. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis autoriks Gerly Tinn - SUPER!!!

Kui nüüd rääkida kujundusest, siis ka see toimis, kuigi tegemist oli üpris paraja pudru ja kapsad kujundusega, ehk siis viskame need trepid siia, väikese lavakese sinna, natuke kardinaid ja korras. Meik ja parukad olid päris head. Isegi Arvi Mägi pruun saatejuht mõjus nagu vaja.

Ehk siis enne näitlejateni jõudmist loeme punktid kokku:

Kostüümid, meik, stsenaarium - plussid

Kujundus, lava, kaasvaatajad - miinused

Ja nüüd näitlejate juurde. See ongi selle lavastuse suurim miinus. Rollid on jagatud täiesti valesti. Muusikaline pool on nii hapu, et kohati hakkas kõrvadel valus. Kuidas sellist asja tehakse ilma läbi kuulamata. Muidu nagu viimaseni läbimõeldud, aga rollijaotus...kes seda tegi?

Kõigepealt siis Marilyn - ja seda räägin mina, Hilje Mureli nö. fän - miks oh miks ei võetud Maria Soomets -a sellesse rolli? Ok, kui proovimisel tunti, et ta ei sobi sellesse rolli - siis oleks vaja otsida maja väliselt keegi kes partituuri ära laulab ja on natukenegi sarnane Marilyn -iga. Minu jaoks ei olnud hetkegi, kus ma oleksin võinud unustada, et see kes mu ees - ei ole Hilje Murel vaid Marilyn ise. Ei, seda ei juhtunud. Kuigi tõele au andes, olid paar dramaatilist hetke, kus Hilje kindlasti mängis paremini kui mõni teine seda oleks teinud. Kuid kokkuvõttes rikkus see valik minu jaoks etendust päris kõvasti. Teiseks Leila Säälik, kes tegelikult mängis ju fantastiliselt nagu alati, aga jäi tunne või mulje, nagu ta ei teeks seda hingega, nagu ta oleks oma mõtetes hoopis kusagil mujal. Sellesse venelannast näitlemisõpetajannasse oleks saanud palju rohkem vuuki sisse kruvida ja vene -baabalikku koomikat juurde anda.

Mulle ei meeldi see näitleja, kes Marilyn -i esimest meest mängis. Ma arvan, et ta nimi on vist Jaanus Kask. Aga tema puhul võib loota, et temast saab ajaga asja. Mis mulle kohe üldse ei meeldinud, olid need noored, kes seal tantsisid ja tegid pisirolle. Ainuke kes neist meelde jäi oli see natuke korpulentsem tütarlaps, kes laval rinnahoidjate väel julges üles astuda. Ta mõjus ehtsalt koomilisena. Jälgisin tema näoilmeid ka muudes misanstseenides ja usun, et sellest tüdrukust tuleb midagi. Kõik ülejäänud neist oli hall mass, osalt lausa häirivalt kehvad...kui see on nüüd see sama lend, kes läheb Pärnu Endlasse, siis on ikka Endlast tõsiselt kahju. Juba praegu on nad üks viimaseid teatreid ja nüüd vajuvad veel põhjemale poole. Kahju. Oh ja need tantsud, need olid tõsiselt jubedad. Ei tea kas näitlejad ei suuda midagi paremat anda või koreograafia lihtsalt oli kiiruga kokku klopsitud. See oli tõsiselt mannetu. Eriti see plagiaat, mis laest rippuvate valgete "kardinate/riidega" tehti. Huhh, see liikumine selles etenduses oli tõsiselt jube kehva! Peale selle mis Võigemast Marilyniga voodis tegi. Need kukerpallid sobisid väga hästi sellesse kohta. See oli tilgake originaali, aga seda peamiselt stseenilahenduse tõttu, loomulikult mitte koreograafia mõttes.

Nüüd siis heade näitlejarollide juurde. Ainukesed kes tõesti sobisid muusikali, olid Priit Võigemast ja laulu-trio (Soomets, Kukk, Lepp). Lisaks andsid hea panuse Aarne Soro ja Peeter Jürgens. Nemad ei lasknud pettuda...tõsiselt head rollid. Ma isegi nägin Soro sarnasust Arthur Miller -iga. Ja seda mitte ainult nende paksude raamidega prillide pärast. Temas on seda mingit hingelisust, mis on harukordne meesnäitlejate puhul. Võigemast aga laulis hästi - peale selle ühe laulu, kus millegipärast oli nii kõrge seade, et ta läks vahepeal lausa falsetti ja see oli kole. Aga üldkokkuvõttes on ta ikka päris hea ka selles etenduses ja selles rollis. Jürgensi roll oli kahjuks väike kuid nagu alati, tõi ta auga kastanid tulest välja. Meelis Rämmeld ja Katariina Luide ja Aardam ja Kuntsel kukuvad pigem sinna negatiivse poole peale. Kuigi Kuntsel on natuke ehk mingis valguses sarnanegi Kennedyga. Aga kõige naljakam oli pikk Aardam lühikest kasvu, et mitte öelda pisikese Frank Sinatra rollis. Blond veel peale kauba. Päris normaalselt mõjusid veel Tanel Ingi (Tema Tony Curtis oli väga hea), Arvi Mägi, Carita Vaikjärv ja Andres Tabun. Nende kohta pole mul ühtki paha sõna. Last but not least - Triinu Meriste. Ma ei saa aru, mis on sellel aastal temaga juhtunud. Ma ei sallinud teda ja tema näitlemist eriti üldse enne 2006. aastat ja Keisri hullu. Aga nüüd järjest - Karenina ja veel nüüd Marilyni ema roll ka. Tema rolli sisse elamine ja pühendumus on lausa vapustav. Kus ta varem oli ja mida tegi, ma ei mõista, aga nüüd on ta täiesti õitsele puhkenud. Kuigi, jah, kogu etenduse kontekstis oli tegemist väikese rolliga.

Kokkuvõttes Viljandist tagasi sõites olime pettunud. Ainukeseks lohutuseks see, et kui poleks seda vaatama läinud, oleks see nagunii kripeldama jäänud. Inimene kahetseb ju ikka seda mida tegemata jätab, mitte seda mida teeb. Tegemistele leiab alati õigustused ja põhjendused. Mis aga ikkagi juhtus sellel Marilyni viimasel elupäeval - seda tahaks küll teada...

4 eellinastust Coca Cola plazas (Marie Antoinette, Flushed away, Last king of Scotland, Breaking and entering)

Alustades kõige paremast: Viimane Šotimaa Kuningas.

Film baseerub tõesti sündinud juhtumitel. Lugu keerlab ühe arsti ümber, kes pärast ülikooli lõpetamist soovid saada distantsi koduga ja otsustab sõita Ugandasse. Seal aga on parajasti keerulised ajad ning teatud sündmuste käigus saab temas Uganda värskelt valitud presidendi ihuarst. Alguses tundub, et uus president - uus lootus. Tundub, et ta on positiivne ja hea inimene. Tegelikkus aga räägib teisiti. Uganda diktaator Idi Amin oli vägivaldne ja saatis surma kõik kes vähegi teisi mõtlesid. Sündmused keerlevad peamiselt 1970ndatel, sest alles lõpus saab teada, et president sugu pagenduses alles 3 aastat tagasi.

Tegemist on vägivaldse filmiga, mis kõditab neid närve, millele mõjub naha alla torgatud konkude otsas rippuva inimese vaatamine. Samas kõditab ta ka neid närve, millele mõjub see, et inimene on võõras riigi nagu vangis ja ära sõita on võimatu. Siis veel neid närve, millele mõjub tunne, et Sa oled just üritanud mürgitada presidenti, aga tema turvaülem avastab Su plaanid enne nende teoks saamist.

Forest Whitaker teeb siin ilmselt oma elu rolli. Kui tema oscarile ei kandideeri söön mina oma mütsi ära. Ok, mitte päriselt, aga siis ma kaotan oma igasuguse usu Akadeemiasse, kui nad peaksid Foresti kõrvale jätma. See loomalik - ettearvamatu, lapsik ja brutaalne inimene, kes kohati teeb isegi ahvi mühatusi, on selline näitlejamesiterlikkuse tippklass, et see ei jäta kedagi külmaks. Tegelik peaosatäitja James McAvoy, oli ka väga hea ning ilmselt saaks oma rolliga palju suuremat tähelepanu, kui kõrval poleks nii ereda leegiga säramas hr.Whitaker. Millegipärast meenutas see film mulle mitmetel tasanditel teisi filme. Oma sisu ja põnevuse poolest Hotel Rwanda -t. James McAvoy oma aktsendiga Ewan McGregor -it. Diktaatori naist mängiv Kerry Washington meenutas Ray-d ja õnnetu abielunaise teemat. Kaameramees on tuttav Dogville -i kaamera tagant ja selline teatraalsus, mis siis nende komponentide kooslusel vaatajani jõuab on väga äge, põnev ja kaasakiskuv. Tundub, et vaataja on täiesti režissöril peos.

Ja ega tegu polegi kellegi vähemaga, kui Oscari ja Bafta võitnud Kevin MacDonald -iga. Mõlemad kujukesed tulid küll dokumentaalfilmide eest, kuid seegi näitab, kuivõrd osav ta on nii doku-sisulise mängufilmi meisterdaja kui mentaalse-sisulise filmi autor. Tõeline pärl Aafrika mandrilt siia kõledasse Eesti "mitte-kuidagi alata tahtvasse" talve.

Päriselu seosest veel nii palju, et doktor on tegelikult kolme päris elu inimese sümbioos. 1 oli inglise diplomaat, teine šotlasest doktor ja kolmas uganda doktor, kellel oli suhe Amin -i naisega. Hinne 5-

FYC: Best actor (Forest Whitaker)

Edasi Breaking and entering, Anthony Minghella selle aastatuhande teine film pärast Cold Mountain -it. Ei ulatu ehk eelnevate meistriteoste nagu Talented mr. Ripley ja Could mountain -i tasemele, kuid minule meeldis. Kas siis see kammerlikkus või näitlejad või see pereteemaline sisu, mis mulle alati korda läheb või mingi salajane briti maagia, sest tegevus toimub Londonis, aga kõikidest oma vigadest hoolimata, oli ta päris mõtlemapanev. Käisin seda koos töökaaslastega vaatamas ja arvamused olid meil kõigil selle kohta, et kas jätaksid oma elukaaslase maha, kui ta petaks ja nii edasi. See järellainetus on tihti see mis filmi väärtust veel omamoodi kasvatab.

Jude Law inglismaalt, Robin Wright Penn USA-st, Juliette Binoche Prantsusmaalt ja väike hulk Lähis-ida, Briti ja USA näitlejaid kauba peale ja kokku saabki kammerlik draama petmisest ja andeksandmisest, teineteisemõistmisest ja armastusevajadusest. See film ei olegi nagu millegist konkreetselt, pigem nende asjade kogust, mida kutsutakse inimpsüühikaks. Jude Law oli siin paar aastat tagasi igas teises filmis, nüüd on seltskonnaelu ilmselt mehe maha rahustanud ja niimoodi vahest teda näha, on juba päris ootamist väärt. Tore oli näha, et temalgi juuksed lähevad hallimaks ning närvid ja unetus teevad kotid silmade alla. Ei tea kas tal oli filmimise ajal mingi isklik probleem käimas või ta tõesti grimmiti selliseks. Sest filmi sisus headel aegadel oli ka selgelt näha seda tema näost. Tundub jah, et Minghella on võtnud ta oma pidevaks mängijaks, sest vähemalt kõik need neli viimast on tehtud nende koostööl. Binoche mängib mingit välismaalast, kes oma aktsendi on mõninga muudatusega saanud sobivaks. Tema näitlemisoskustes mul samuti kahtluseid pole. Oscar ja austus räägivad enda eest. Küll aga selles rollis oli tal mängumaad mõnevõrra vähe. Samad kõik mis ta andis oli kvaliteet. Robin Wright Penn, mängis ennast näitlejate sekka Forrest Gumpiga. Sest eelnevalt oli vist tema tuntuim kunstiline saavutus Santa Barbara... Lõppkokkuvõttes hindeks 4-

Marie Antoinette. Sophia Coppola oodatud film pärast Lost in translation -it. Film sai oma esilinastuse Cannes -i filmifestivalil, kus legendid räägivad, oli film saanud põrgussesaatva kriitika osaliseks. Lugesin Empire -st intervjuud Coppolaga ja tema väitis küll, et see on olnud ajakirjanduslik liialdus, sest kuigi mõned tõesti kirjutasid ebameeldivalt, olid osalt kriitikuid ka vaimustuses. Ta seletab lahti ka oma lähenemise sellele filmile. Nimelt, ta ei tahtnud teha tavalist eluloofilmi. Ta tahtis teha enda kunstinägemuse järgi midagi erinevat. Tõsi, selles ta ka ju õnnestus, kuid kui aus olla, siis ma olen üks nendest kitsarinnalistest, kes ootab ja eeldab eluloofilmidelt teatud komponente. Eelkõige sisu ja lõppu. Coppola on aga sisu puudutanud väga pinnapealselt lastes vaatajal ise tark olla ja aru saada ja mõelda, mis pinna all toimus. Samuti on ta jätnud filmi ilma lõputa. Ei tea kas siis järje tegemise lootuses või jälle oma ebakonventionaalsust taga ajades. Aga mina tahan, et film lõpeks millegi konkreetsemaga, kui lihtsalt lossist ära ajamisega. Kunstnikutöö, kostüümikunstnik, make-up oscarite kandidatuurid on ilmselt tulemas. Kõige parem šanss on neist vist kostüümikunstnikul, sest sellist kostüümirikkust pole juba pikka aega näinud. Seal oli õmblemist päris suurele seltskonnale. Marie -d mängima valitud Kirsten Dunst sobis oma rolli kui valatud, kuid ikkagi ta ei meeldi mulle. Ka kuningat mängiv Jason Schwartzman ei kuulu mu lemmikute hulka. Samas aga võib silmi puhata Jady Davis -ega ja Rip Torn Vana kuningana on ka omas elemendis. Mõni üksik naer kisutakse ka välja aga muidu sisule pole erilist rõhku pandud, sest elulugu paneb niigi raamid. Hinne 3+

FYC: Best costume design, Best art direction, Best make-up

Viimaseks lastekas Vesi peale, ehk originaalkeeli Flushed away. Seda vaatasin koos lastega ja tundub, et meile kõigile meeldis. Eelkõige ehk sellepärast, et tegemist on mitte ameerika multikaga. Ameerika multikad on ikka enamvähem sama formaadi järgi, mis sest et mõnikord väga väga headgi. Aga Sedapuhku siis lugu hiirtest ja rottidest ja natuke konnadest ka. Sisuks natuke nagu linnahiir satub maale, või täpsemalt öeldes kõrgklassihiir satub rahva hulka. Kerge love pinge on ka tüdruk ja poiss hiire vahel. Lugesin veel kusagilt, et tüdrukhiir originaalis teeb Kate Winslet-i häält. Meie versioonis rääkisid küll kõik eesti keeles. Ja ausalt öelda ei säranudki keegi eriliselt, ega tõusnud teistest esile. Tundub, et Harriet Toompere on iga multikas häält tegemas, aga see on minu meelest ainult positiivne. Hinne 3+

FYC: Best animated feture film

Top 28 nähtud Pöffi-filmidest

Nüüd kus Pöff on läbi, on aeg teha kokkuvõte...

üritan siin ritta seada enda maitse järgi filmid mis Pöffil nähtud ja mis varem enne Pöffi, pöffi kavast tuttavad. Kommentaarid on nende kohta, mis varem kommenteerimata ja Pöffi raamaes vaadatud.

1. Breakfast on Pluto (Hommikusöök Pluutol)

2. Das Boot (Ühe allveelaeva lugu) - juba paargi korda varem nähtud meistriteos allveelaevast.

3. El Laberinto del fauno (Paani labürint)

4. Das leben der anderen (Teiste elu)

Selle aasta pöffi oodatuim film sai ilmselt viga minu puhul selle suure ootamisega. Film ise on väga väga hea! Kaheksakümnendade nii öelda Saksa KGB siseluure ja kõikide inimeste jälgimine ületas igasugused piirid. Minu jaoks oli see ühe mehe vapustav"südame" leidmine. Soov olla hea, võibolla ka tüdimus saata inimesi vangi asjade eest, mis on sündinud tänu riigisüsteemile endale, mille üheks hamamsrattaks on mees ise. Ulrich Mühe ja film ise teenisid auga välja ka käesoleva aasta Euroopa Filmiakadeemia auhinnad, kui parim meesnäitleja ja parim film. See kuida Mühe mängib proffi salakuulajat on lausa vapustav. Samas tal oli kogu aeg võimalik oma uuritav välja anda. Mulle tekitas film tunde, et ta tahab olla eriliselt ilge ja kogub muudkui infot, kuigi tegelikkuses ta oli hoopis väga hea. Film mõjus ka kummalisel kombel mitte ameerikalikuna. Tõeline maiuspala ja nauding!!!

5. Leiutajateküla Lotte

6. Interview with a vampire (Intervjuu vampiiriga) - Tom Cruise, Brad Pitt, Christian Slater, Kirsten Dunst ja Antonia Banderas ja Anne Rice-i raamatu järgi tehtud vapustava kunstnikutööga vampiiridraama.

7. Crying game (Nutumäng) - Forest Whitaker, Stephen Rea ja nokuga naine...klassika!

8. Knallhart (Karm värk)

9. Parapluies de Cherbourg (Cherbourgi vihmavarjud) - vana prantsuse muusikal Catherine Deneuve -ga peaosas. Ilus ja armas.

10. Water (Vesi)

11. Transamerica - Meeleheitel koduperenaine Felicity Huffman - i oscarikandidaadiklassi näitlemistööga lugu mehest, kes enne sugupoolevehetuse viimast etappi saab teada oma pojast. Võtab ette ühe teekonna koos temaga ja avastab nii ennast kui oma poega.

12. Fyra veckor i Juni (Neli nädalat juunis)

Üks väheseid selle aasta Rootsi filme, mis Pöffi raames kohale jõuavad. Kusjuures mõlemad rootsi filmid, mida Pöffil vaatasin ei olnud tpptasemel minu jaoks. Kuigi just see Neli nädalat juunis oli üpris hea ja kaasakiskuv. Vaatasin selle Just filmi raames. Tuva Novotny ja Ghita Norby - kaks eri vanuses naisnäiteljat. Üks rootsist teine taani päritolu. Film ise räägib kahest naisest, kes mingis mõttes leiavad teineteiselt tuge. Üks tuleviku pärast, teine mineviku pärast. Kandvaks jooneks läbi filmi ongi kaks tasandit. Noore naise armastuslugu poola ehtiajaga ja vanema naise suhe oma tütrega, kellele ta pole kunagi rääkinud, et viimase isa polegi tema abikaasa vaid hoopis noorpõlve armastus. See kuidas Ghita Norby mängib on sõnul seletamatu. Tegemist on ilmselt väga tugeva näitlejaga, keda võiks vabalt võrrelda meie Linda Rummo või Ita Everiga. See tähendab, ta on umbes seal eaklassis ja selline jõulisus, mis tema mängus avaldub on väga tähelepanuväärne.

13. Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii (Kuidas ma maailma lõppu tähistasin)

Rumeeni selle aasta oscarisaadetis üllatas oma värskusega. Kõik idaeuroopa riigid ei teegi ja saada oscaritele selliseid masendavaid realismikirjeldusi nagu näiteks Grbavica ja kõik need sloovenia, makedoonia ja muud sellised riigid. Rumeenia on otustanud hoopis ühe pildikese kasuks Ceasescu ajast. Ja seda läbi laste ja noorte silmade kujutatuna. Doroteea Petre on väga armas noor näitlejanna, kelle tegemisi peaks järgima. Ma tundsin tema tegemistele kaasa. Timotei Duma mängitud pisike Lalalilu oli ka eriti nunnu, meenutas hämmastavalt palju Freddie Highmore -i. Noored on ikka sellised julgemad ja aatelisemad. Tundub, et Rumeenlased elasid Ceasescu ajal sarnaselt meiega mingi diktaadi järgi, mis keelas neil teha nii mõndagi. See kommunistlik režiim on ikka nii palju kurja teinud, mis sellest, et utoopiana ta olekski ideaalne, aga see on võimatu, sest inimesed on erinevad ja niimoodi kommunismi peale ajada on ikka täiesti moraalitu ja kuritegelik. Kõrvalliinina jookseb ka mingi armastusevärk, aga see on ainult tunnete võimendamiseks. Peaosas on ikkagi Ceasescu režiim ja selle vihkamine ning inimeste suhted läbi selle.

14. Quinceanera (Viieteistkümnes sünnipäev)

15. Tsotsi - eelmise aasta Lõuna Aafrika Vabariigi oscarisaadetis ja Best foregin language movie võitja. Lugu tänavapätis, kes peab beebijamadega hakkama saama. Tegelikult ei läinud mulle eriti korda. Liiga lavastuslik. Kui õieti mäletan võitis ka publikulemmiku tiitli Toronto Filmifestivalil aasta tagasi.

16. Vitus (Imelaps) - Šveitsi selle aasta oscar-saadetis on minu teistkordne kohtumine Bruno Ganz -iga. Juba lähemale 100 filmi ja telerollis teinud vapustav veterannäitleja jõudis minu teadvusse alles eelmisel pöffil, mil nägin teda Hitler -ina Untergang -is. Seekord on tema roll küll märksa pisem ja mängumaa väiksem, kuid siiski on tegemist väga hea nähtusega euroopa filmimaastikul. Ja ometigi oli ta ju hea ka Pane e tulpani filmis, mis samuti nähtud, aga sellel ajal ma lihtsalt ei pöörandu tähelepanu, et kes see mees on. Vitus on lugu imelapsest, kes oskab hästi klaverit mängida ja tunneb börs -i. Poiss kes seda osa mängib on väga antisümpaatne ning ei suuda kuidagi kaasaelamist äratada. Selle filmi tugevus on tema stsenaarium. Täis pikitud selliseid pärleid nagu näiteks see börsi jutt, et "Tead milleks mulle meeldib börs? Sellepärast, et seal võib võita 1000% aga kaotada ainult 100". Lõppvalikusse jõudmises ma kahtlen, kuigi see pole võimatu.

17. Gwoemul (Isand) - Filmi lähtekohaks on tõestisündinud fakt, et ameerika doktor laskis formaldehüüdi kallata Soul-i kanalisatsiooni. Sellest küll ei tekkinud sellist mutanti, nagu filmis, vähemalt teadaolevatel andmetel. Aga film ise on selline õuduse ja koomika sümbioos. Kosmoses küll häiris see inimeste pidev jutustamisne ja filmi kommenteerimine, sest pildiliselt näidati kuidagi väga palju ja tahtsin seda endasse haarata, aga kus sa saad siis nii, kui kõrval on mingi mölapidamatus. Koletis pole üldse jube, aga samas päris sobilik. Ikkaig nii suur, et võimeline inimesi lihtsalt nottima. Kõige jubedam on muidugi see kui lapsed surevad ja viga saavad. Ühe korra ma ikka ehmatasin nii, et hüppasin toolil.

Huvitav fakt IMDB -st: The event described in the beginning of Gwoemul is based on an actual event. In February 2000 in a US military facility located in the center of Seoul, US military civilian employee Mr. McFarland ordered to dispose formaldehyde into the sewer system leading to Han River despite the objection of a Korean subordinate. Korean government attempted to prosecute Mr. McFarland in Korean court but US military refused to hand over the custody of Mr. McFarland to the Korean legal system. Later, a Korean judge convicted Mr. McFarland in absentia. Public enraged at the Korean government's inability to enforce its law on its own soil. In 2005, nearly five years after the original incident, Mr. McFarland was finally found guilty in Korean court in his presence. He never served the actual prison sentence, however. No sighting of mutant creature has been reported in Han River, yet.

18. Farväl Falkenberg (Hüvasti Falkenberg) - Teine rootsi film. Hämmastav valik nende oscarisaadetiseks. Lugu enesetapust, mille tagamaid ei seletata lahti. lihtsalt üks lugu enesetapust ja kuidas elu läheb edasi ka siis kui keegi lähedane endalt elu võtab. Hämmastav sellepärast, et oleks siis sellel poisil olnud mingi viga või elu kehvasti või mingi tagamaa - ei. Lihtsalt läks metsa ja laskis ennast maha. Võibolla ma olin tööpäevast nii väsinud et ei saanud sellest õieti aru, aga minu meelest selliseid filme pole otseselt vaja. Vähemasti minule nad ei paku midagi. Selle filmi väärtus on tema omapärane kaameratöö. Ja selline peatükkide moodi ülesehitus, kus iga peatükk on omamoodi üks meestest, kellest see film siis räägib. Lõpus on peatükkidel mõttelisemad nimed.

Tegelikult ma arvan, et tean millest see film siiski on. See räägibki sellest, mis inimesed ütlemata jätavad. Enesetapja jättis ütlemata, mis tal viga on, sõbrad jätsid ütlemata, mis nad asajadest arvavad...igaüks lahendab oma introvertsust erinevalt. Ilmselt peaks elus midagi vastavat kogema, et sellest kõigest aru saada. Ma otsustasin selle filmi kohta olla mittemõistev.

19. Grbavica

20. El aura (Aura) - Argentiina eelmise aasta oscarisaadetis. Polnud minu jaoks, kuigi hoidis mingil määral pinges, et mis edasi saab.

21. Ruudi - kodumaine lastekas. Ikka võltsid eesti lapsnäitlejad ruulivad...Kõrvalosas Ülle Kaljuste jäi meelde oma tibatillukese rolliga. Guido Kangur ja teised päris näitlejad olid ka väga head.Samas polnud ka kõige hullem.

22. Shortbus - pornokas, peamiselt gay teemadel liikuv film tänapäeva new yorki kolmekümnestest, kelle elu keerleb ümber seksi. masendav, kui peab elama sellist elu. Mul on tõeliselt kahju, et nad peavad niimoodi nagu kinnises karbis elama, linnas, kus kõik ümberkaudsed majad on nagu nukumajad, päris elu neist vastu ei kajastu. Armastus on mingi kole asi, mida on targem vältida. Mõned kaadrid olid kohe väga rõvedad, nagu näiteks mees, kes painutab endale oma...yäk. Võibolla peab sellise filmi vaatamiseks ja nautimiseks olema homoseksuaalne. Mingid saali tagaotsas tundusid väga nautivat kinolinal toimuvat. Tundsin ennast tõelise friigina, kui seda vaatasin. Andrus Saar (Saar ja Poll -ist oli seal ja ilmselt nii mõnigi teine homo, keda sellised asjad huvitavad. Mul on küll kahju, et oma uneaega raiskasin. Kusjuures näitlejatöödki mõjusid võltsina ja probleemid täiesti pseudokad.

23. Ahlaam - Oi, mulle meeldib, et Iraak selle Ameeriklastele vaatamiseks saatis! Näidata neile, millega nad Iraagis on hakkama saanud. Tõeline sõjaõuduste pilt. Vaesed Bagdadi elanikud. Ameeriklased ju tapsid seal neid olenemata sellest, kas tegemist tsiviilinimeste või sõduritega. natuke sarnane tunne tekib seda filmi vaadates nagu Gibsoni Kristuse piinade film. Vaene hull naine, kes oli hulluks aetud kõige selle sõjaga. Ma tunnetasin tema hullust ja samas tunnetasin seda sõjahullust ning tegelikult oli see üks väärt film. Kuna aga minu filmimaitse on hoopis teine, ei saa ma seda ka kõrgemalt hinnata. Aga uskuge selle filmi väärtus on väga tuntav ja nähtav. Paras Ameeriklastele! Eriti ilmestas seda see, kuidas ka iraaklased kes seal surma said olid tegelikult Saddami režiimi vastased. Kurb.

24. Driving lessons (Sõidutunnid)

25. Pagdadalaga ni Maximo Oliveros (Maximo Oliveros -e õitseaeg) - Filipiinide oscarisaadetis. Lugu 12 aastasest homopoisist, kes armub kohalikku politseinikusse. Probleeme on lausa kaks. Maximo pere on pärikamp, kes vihkab politseikuid ja samas politsei ise võtab Maximot lapsena ning kaugeltki mitte tõsiselt. natuke pedofiilne ja väga raskelt vastuvõetav film, et mitte öelda rõve. Milleks selliseid filme tehakse? Täiesti tobe. Näitlejad ka eriti võltsid ja kuidagi tobedalt kitšina mõjus ta üldse tervikuna. Kahju jälle, et selliseid asju Oscaritele saadetakse...

26. Cinema, Aspirinas e urubus (Kino, aspiriin ja raisakotkad)

Hehee, Kaljo Kiisk oli seda vaatamas. Ju ta on siis tervemaks saanud - nii tore. Film ise oli selline road-movie. Kahjuks aga nii igav, et suurema osa sellest magasin ma maha. Tegemist oli sakslasega, kes Brasiilias tööl ja kuna sõjas olid brasiilia ja saksamaa vaenlased siis pidi ta ka oma bisnese lõpetama. Muidu oli ta nendest Brasiilia mahajäetud külakestes ka üheks meelelahutusallikaks oma aspiriinireklaamidega. Ilmselt on sellel filmil rohkem väärtust Brasiillastele endile. Mind jättis külmaks.

27. Half Nelson (Poolnelson)

28. Z Odzysku (Tagasinõudja) - käesoleva aasta pöffi kõige kehvem film. Lugu mehest, kes oma pruuti ja kasupoega tahab ülal pidada vülgade väljanõudmisega ja kohaliki pisimafioosona. Täiesti mõtetu, elutu ja sada korda varem ja paremini tehtud film. Ma ei hakkagi rohkem oma aega sellele raiskama. Poola oscarisaadetis ka veel peale kauba. Kaks aastat järjest on nad suutnud saata kõige kehvema filmi. Why do they bother?

Suur kuri hunt

Vanemuise külaskäigul Eesti Draamateatrisse kusagil Novembris jättis maha sellise lasteetenduse elamuse, mis pälvis ka Draamake 2006 lasteetenduste festivalil peapreemia. Teater, nagu meie pere puhul tavaliselt algas juba märksa varem kui etendus Draamateatri laval lahti rulluma hakkas.

Nimelt samal hommikul pidin käima Paides Paide MEK-i infrastruktuuri toetuse taotluse asjus. Ja Tartu maantee tagasisõit oli kui otse põrgust. Rekka rekkas kinni. Ja ilm oli sant ning möödasõidud praktiliselt võimatud. Auto parkisin Sakala keskuse kõrvale kell 11:56 ja kell 11:58 olin Patrikuga piletikontrolöri ees. Ahkimise ja puhkimisega tegime seitse penikoorma hüppeid loožide suunas ja kohe kui istusime kustusid vaikselt tuled ja "päris" etendus võis alata.

Tegemist ühe viimase aja Soome populaarseima algupärandiga. Suur kuri hunt on kuulsust ka oma kodumaal lõiganud nii et vähe pole. lavastajaks Taago Tubin, ehk minu esimene kohtumine tema loominguga. Alles mõni aeg tagasi nähtud Teatriparadiisi Panso ehk Raivo E. Tamm peaosas on ka paljulubav. Lisaks kavalehelt võis lugeda et peaaegu kogu Vanemuise kõvem kaader on kohale aetud - Helena Merzin, Jan Uuspõld, Tanel Jonas, Margus Jaanovits. Kahjuks ka Alina Karmazina, kelle võlts olek ja vene aktsent peletab eemale pea igast etendusest, milles ta osaleb. Ette rutates, võib ikkagi öelda, et tema roll oli pisike ning ei-midagi-ütlev. Vähemasti minu ja mu poja jaoks, et võibolla ta polegi siin mainimist väärt. Üks kes veel mainimata jäi on Piret Simson, kes samuti täiesti külmaks jätab. Kuigi tema CV-s on ka midagi ette näidata, nagu näiteks Onu Vanja...

Raivo E.Tamm oli jälle superhea! Meeldis nii minule kui lapsele. Tema lõigud lastega rääkimisel ja kõhuvalu oigamisel olid nii lapsemeelsed ja toredad, et see muutis nagu interaktiivseks selle kogu etenduse. Lapsed vist naersid tema üle kõige rohkem, kuigi tugeva teisena tuleb Tanel Jonas. Tema kukk ajas mõne väiksema vaataja küll hoopis nutma. Kuid pärast Teatriromanss -i Estoonias on ta üks huviorbiidil olevaid näiteljaid küll. Jan Uuspõld oli oma tavalises headuses või siis kellele ta ei meeldi, siis vaevalt et ta selles etenduseski meeldis. Kahjuks on ta natuke oma stampides kinni, kuid võibolla see, et tal ka beebi - tuleb see lapsemeelsus päris hästi minu meelest välja. Katsu sattus üks kord Uuspõllu ja tema beebiga samal ajal Kristiniga ujuma Ravi tänava ujulasse. Helena Merzin on minu meelest jube kena. Selline ehtne "teatri primadonna". Kohati tundub, et ta peab veel ennast mingi suurrolliga tõestama, aga samas ta karakterrrollid on alati head. Uuspõllu Vabamõtlejas oli tal juba selline suurem roll, aga ikka mitte päris sellise mastaapsusega. Ma kujutan ette, et näiteks kui Vanemuine teeks Kes kardab Virginia Woolf-i, siis tema sobiks sealt kõige paremini Martha-t mängima.

Lavakujundus oli samuti vahva ja mänguline. Samuti kostüümid vaga tabavad. Lavastajakätt oli kll vähe tunda, selle lavastuse oleks võinud natuke rohkem elama panna. Näiteks mingite loomsete elementidega. Ja tegemist oli ju metsaga, seda oleks võinud paremini ära kasutada.
Sisuks selline sümbioos Punamütsike ja Seitse kitsetalle muinasjuttudest. Võibolla oli sinna veel midagi peidetud, aga igal juhul päris lahe. Hinne 3+ (võibolla ka 4-)

Kristin täna 5 kuune

Appi, appi, appi!
Kuna aastal 2029 pidi suuremat sorti asterdoid vastu maakera kukkuma, niiet elu maakeralt hävineb, avastasin, et ma olen siis 56 aastane... aga Kristin on ainul 23!!!!! Issand, ma olen siis nii vana, kui tema ikka alles võibolla kodus elab ja ülikoolis käib. Ei ole tõsi!
Eile ta esimest korda ise jõi lutipudelist. Tahtis hirmsasti istuda ja meiega koos vaadata amazing race-i. Aga ilma toeta ta veel ei istu, vajub ümber ja siis on pahane. Patrik muudkui mängib temaga - kahjuks aga liiga hoogsalt - ma pean pidevalt sundima ennast mitte endast välja minema.

Patrik tegi ka endale blogi: supersitemario.blogspot.com
Ta seal kirjeldab igasuguseid elujuhtumeid. Kirjutajateks oleme küll meie, aga tema dikteerib. Näppasin tema blogist ka selle ülevaloleva pildi.
Ta siin arutles, et tahaks ka väga trenni minna, aga ei tea kas korvpalli või golfi mängima. Ma pakkusin jalkat, aga ta laitis selle maha.

Ahjaa päkapikud käivad...ja minul käib pöff ja sellepärast olen olnud nii halb mees, isa, sõber kui töötaja. Aga pühapäeval ongi see lõbu jälle aastaks läbi...siis naasen ka blogitama.
Teemad, mis veel käsitlemata, aga juba toimunud:
- Suur kuri hunt (Vanemuise külalisetendus Draamateatris)
- Marie Antoinette (Coppola ja Dunst)
- Das leben der anderen (Teiste elu-Saksa oscarisaadetis, EFSA 2006.a. Euroopa parim film)
- Flushed away (Vesi peale)
- Tantsud tähtedega lõpp (Öäk)
- Marilyn (Ugala muusikal, mis valmsitas mulle pettumuse)
- Last king of Scotland (Šotimaa viimane kuningas - Forest Whitaker -i superroll)
- Vitus (Šveitsi oscarisaadetis - "Miks mulle meeldib börs - sellepärast, et seal võib võita 1000%, kaotada aga ainult 100 - Bruno Ganz!!!!)
- Breaking and entering (Sissemurmine - Jude Law, Robin Wright Penn ja Juliette Binoche valusas armastusfilmis)
- Shortbus (Päris pornoka mõõtu New York -i suhetedraama, peamiselt seksuaalsest vaatevinklist - Öakkk)
- üldse selle aasta pöffist ja kui jama valik tegelikult seekord on...
Hmmm...masendus pole enam nii suur kui eelmsiest postitustes mõista olen andnud, aga mingi jamps kükitab ikka sees.

Teatrit kogu raha eest

Eelmesel kuul ära jäetud Gösta Berlingi saaga, oli siis nüüd sellel nädalal plaani võetud. Katsu leppis Serruga kokku, et tema jääks beebivalvuriks ja kuna Serru ka kergelt haige (täna ta kooligi ei läinud), siis põrutasime nii enam-vähem viimasel hetkel Draamateatri suunas.
Piletikontrolörgi oli juba kergelt ärritatud, et kohe kohe algab... Viisime ruttu riided garderoobi, Katsu jooksis juba ees looži suunas - tal ju kõrged kontsad. Ma jäin veel kohmitsema ja kava ostma. Korrusevalvur oli juba loožigi sulgenud ja kardina ette tõmmanud, kui ma kohale jõudsin, seega pidi ta korra veel ka minu järel kardina loožile ette tõmbama.

Prantsatasin toolile ja jõudsin vaid mõelda, et miks me küll alati nii viimasel hetkel Draamateatrisse jõuame (eelmine kord tulin otse Paidest ja samuti tormasime Patrikuga Hea Kuri hunt -Vanemuise külalisetendusele - niiiii viimasel hetkel...), kui helises mobla. Serru täiesti nutu piiril ja Kristin kusagilt suure häälega karjumas...Katsu ka ärritus ja tegi välk-otsuse - me peame tagasi koju minema. Ja ei muud kui riided garderoobist ja ruttu auto suunas jooksu. Kontrolöritädi imestas, et kas me ei saagi jääda, ma jõudsin vaid hõigata, et "lapsed"...kui me juba olimegi teatrimajast väljas ja teel koju.

Koju jõudes, oli Serru muidugi hirmul, et me tema peale pahased oleme, aga loomulikult me polnud kõige vähematki... aga mis kõige hämmastavam - ei mingit kisa - taevalik vaikus... Beebi magas! Noh, me saime teatrit kogu raha eest ja ju see pole siis tähtedesse kirjutatud, et me Gösta - etendust näha saame...

Kolm filmi pöffilt: El laberinto del Fauno, Quinceanera ja Knallhart

El Laberinto del Fauno, ehk maakeeli Paani labürint - šokeeriv muinasjutt - õudusfilm täiskasvanutele. Šokeeriv nii ilu kui toimuva pärast. Imeilusad värvid, head efektid, öökima ajav vägivald, vapustavad näitlejatööd - mida Sa hing veel ootad Guillermo del Toro õudusdraamalt? Film on nii lummav, et see vägivald ning näiteks pudelipõhjaga inimese näo sisse peksmine šokeerivad topelt tugevusega. Samas see ilu on nii maaliline, et võib tõeliselt seda teost nimetada filmiKUNSTIKS.

Sergi Lopez-e ilge natsikapten on näideldud temale omase fanatismiga. Ivana Baquero, kelle pisike Ofelia saab kolm ülesannet ning õnnestunult või siis vähem õnnestunult üritab neid Fauni meeleheaks täita, on samuti usutav. Temast hakkab tema lollusest hoolimata kahju. Šokielemendid tulevad ka nii ootamatult, et see annab lummust sellele filmile veel juurde. Ma olen tegelikult ikka veel nii lummatud ja selle visuaalse ilu vapustuses, et ma ei oskagi normaalset teksti selle filmi kohta genereerida. Kindlasti üks aasta parimaid filme. Kõigele lisaks veel Mehhiko selle aasta oscarisaadetis. No, usun, et koht viie kandidaadi hulgas peaks olema enam-vähem kindel. Hinne 5-
FYC: Best foreign language film, Best make-up, Best supporting actor (Sergi Lopez)

Pole täna kuidagi seda kirjutamise tuju ja inspiratsiooni, natuke sunniviisiliselt neid siin kirja panengi, sest nii palju on kirjutada ja muidu jääb osalt asju üldse mängust välja...

Quinceanera on draama tütarlapsest, kes jääb neitsilikult rasedaks enne 15 aastaseks saamist. No, natuke jälle sinna mehhiko seepide kanti - kuid siiski mitte. Tegemist on tõesti südamliku ja eba-ameerikaliku filmiga. Paremas mõttes noortekaga. Juurde on toodud ka kõrvalliinid sugulaspoisist ja tema homosuhetest ülevalt naabritega. Samuti sugulase 15- aasta täitumis pidustustest. Nagu filmiga seoses aru võib saada, on seal kandis maailma tütarlaste 15- sünnipäev omamoodi verstapostiks. Et siis saab niiöelda tütarlapsest naine. Peategelane tundub tõesti olevat küps ja asjalik. Tegelikult selles filmi tunduvadki täiskasvanud nagu rumalamad kui lapsed. Igal juhul hea ja huvitav film. Hinne 4.

Kolmas pöffi film, mis tegelikult minu jaoks oli esimeseks Pöffil või täpsemalt just filmi festivalil vaadatud film (Kinomajas), on Knallhart, ehk Karm värk.

Karm värk tõesti. Lugu poisist, kes satub karmi tänavamaailma. Karmimasse kui keskmine noor. Rikkurist kasuisa lööb poisi koos emaga kodust välja ja sellepärast satuvad nad rikkurite rajoonist Berliinis (?) kuhugi, kus elavad tavalised inimesed. Uues koolis satub ta osaliselt ka selle tausta tõttu kiusu alla. Samas teisalt kaasatakse ta narkokulleriks ja seeläbi saavutab respekti ning saab endale kaitse. Elu teelt kõrval viib siiski üha rohkem karmimale teele.

Millegipärast meenutas see mulle paari aasta tagust Norra filmi Uno, mis minuni küll ETV vahendusel alles mõni kuu tagasi jõudis. Selline karma tänavanoorte jagelemine, kus ka "suured" inimesed sekkuvad. Igal juhul ei teadnud arvata, mis edasi saab ja kuhu kohta see kõik välja viib. Tõeliselt huvitav action - parimas euroopa stiilis. Sakslased kohe oskavad selliseid asju teha...Hinne 4, võibolla isegi plussiga...

Masendus

Mingi suuremat sorti melanhoolia on jälle peal. Kas see on sügisväsimus? Rahatus? Töömured? Kõik see jama vanematega? Või see, et arvuti läks tuksi? Mitte ei saa aru. Päev päeva järel läheb tuju kuidagi allapoole. Ja ei oska sõrmega osutada, milles on jama.

Pöff ju käimas...
Täna teatrisse Gösta Berlingi saaga -t vaatama...
Laupäeval Ugalas Marilyn...
Täna homme peaks palk ka laekuma...
Homme ja ülehomme trenn...
Arvuti saab täna kätte, kuigi tühja kõvakettaga...
ja mis kõige tähtsam - tervisel ja tervel perel pole nagu hetkel midagi hullemat viga...

Võibolla on siis ikkagi see sügis mis ei taha talveks üle minna...ei, see ei saa ka põhjuseks olla, sest tore kui ei ole nii külm, et torud ära jäätuvad. Järelikult ikkagi see maksmata lasteaiaarve, maksmata lapse trenn, see, et ei saa pöffi jaoks raha kulutada ja see, et on vaja see pagana aruanne ära teha ja ära viia...jah, see peab olema see...ja jõulud ka ju tulemas...

Mu arvuti hüppas pange...

Ärge kunagi ostke endale Fujitsu Siemens läpakat. Kõvaketas oli praak ja kogu inf läks küberkosmose avarustesse. Kõvakettalt ei pidavat enam midagi kätte saama...
Samaga kuulsin ka teistelt inimestelt karmi kriitikat Fujitsu Siemens läpakate kohta. Oh kuidas ma nii ämbrisse võisin astuda. Oleks pidanud vähem usaldama ja tegema ka varukoopia tähtsamatest fotodest ja dokumentidest. Oh mind lolli. Ja ometi olid kõik hoiatussignaalid olemas - prügikasti visatud asjad kadusid kõvakettalt alles pärast restart -i, wireless ei töötanud kohe pärast ostmist, view kaudu ikoone järjestades käitus ta imelikult ja nii edasi ja nii edasi.....
Nüüd tuleb hakata viimast aastat taastama...hea, et blogiski vähemalt midagi alles...saab siitki mõned fotod...ja mis sellest kasu, et garantii all saab remonditud. Ok, mõned kroonid jäävad tasku, ega tähtsaid faile ei saa ma enam kunagi tagasi...KRT

Miks ma pole vanematega samal lainel? Kurb.

Ma ei saa oma vanematega läbi. See teeb nii kurvaks. Selline pidev ebamugavustunne, mis vaadates nende numbreid mobiilil vilkumas tekib, see ajab juuksed halliks ja naha närvidest kupla.

Aga tegelikult ma ju tahaksin, et mul oleks nendega normaalne suhe. Et helistada korra nädalas ning sünnipäevadel & pühade ajal kokku saada. Rääkida toredatest asjadest, kultuurist ja lastest. Et keegi ei oleks viinalembeline, ega selja taga ilge ja paha, kõik teaksid vähemalt teineteise nime ja ei mõtleks oma tagaajus, et oh kui see või teine inimene oleks hoopis keegi kolmas. Kui poleks vajadust olla üleolev ning olla päriselt ka huvitatud teisest inimesest ja tema käekäigust. Armastada lapsi nende enda pärast, mitte sellepärast, et on vaja teiste ees mingit žesti teha.

Oh, oleks mul endal nii palju mõistust, et mu lapsed tahavad täiskasvanuna minuga hästi läbi saada ja tahaksid minuga suhelda ja neile oleks minust kasu!

Aga lastest rääkides...
Ameerika president on Eestis esimest korda külas. Esimest korda üldse kogu ajaloo jooksul külastab meie riiki Ameerika istuv president. Patrikule rääkisin eile pikalt laialt lasteaiast koju minnes, et kes Bush on. Kodus kui mu naine temalt siis küsis, et mis maa president see Bush on, ütles Patrik, et Inglismaa oma :)

Kristin ei armasta emapiima asemikku. Talle peab ploomi mahlaga seda segama, et lurr alla läheks. Aga ta alati naeratab kui talle otsa vaatan. Nii nunnu!

Serru on õnnelik, et Bush tuli - neil jäeti kool sellepärast ära. Tema poolest võiks Bush iga nädal käia.

Bushuhaisuline mõrvalugu

Jah, ma tunnistan üles. Mina olin see mõrvar. Ma olen süüdi. Palun kergemat karistust, sest tunnistan ausalt kõike kohe üles.

Mina lõikasin noaga tükid...
ja sidusin niidiga...
ja pärast, kui laipu koristasin tundsin vastupandamatut naeru rõõmust hõisata. Laibakotid leidsid oma otsa prügikonteineris. Olgu prügi neile kerge!

Jah, juustuvorstiga püüdsin kaks hiirt kinni. Ühel oli nina veel vorsti küljes kinni, aga toss oli küll mõlemal väljas mis väljas.

Kui siis hommikul tööle läksin oli terve linn Bushuhaisu täis...

Siis kui maailm magab veel...

Proovin esimest korda You tube-ist üht videot ise Teiega jagada....

tegemist CD-ga, mis autos vist sellel aastal kõige rohkem mänginud. Ja sealt üks paremaid laule, kuigi mitte parim.



Siis kui maailm magab veel
Hele Kõre ja Kristjan Kasearu esituses

Ma tuulte keelest aru vist ei saa,
kuid arvan, et nad tahtsid kutsuda
mind sinu juurde, et ma näeksin
sinu nukrust ja et saaksin
kordki sinu huuli suudelda.

Ma vihma keelest aru vist ei saa,
kuid arvan, et ma tean, miks sajab ta,
et igatsust mu hingest pesta,
kauem see ei või ju kesta,
peita püüab ta mu pisara.

Ref:
Siis kui maailm magab veel,
linnuteel taas hõljume,
vaid me kaks, ei keegi muu,
saladust teab tõusev kuu
Kui nüüd sa läed, siis tea,
et jääd mu hinge igaveseks sa,
sest siin, mu sees, on süttind leek
ja kustutada seda ma ei saa.

Me päiksetõusust aru vist ei saa,
miks kogu ilu peab ta lõhkuma
ja öösse maha jäävad hetked,
meie kahe salaretked,
ainsad, mille nimel elada.

Refr.
Siis kui maailm ...

Eelmise nädala filmid

- Nomad ***

- Volver ****

- Lady in the water ***

- State of mind *****

- You, me and Dupree **

Nomad on käesoleva aasta Kasahhi oscar-saadetis. Jah, just selle sama riigi, mille viimase aasta suursaadikuks maailmale on olnud Borat. Tegemist on üliambitsioonika visuaalse extravaganza -ga. Kasahhid on kutsunud oma filmi näitlema paar maailma niega filmistaari, nagu näiteks Jay Hernandez, Kuno Becker ja Jason Scott Lee. Sisuks tükike rändrahva ajaloost ja sissejuhatuse ning lõpetuse on riigi president Nursultan Nazarbajev ise kirjutanud. Seegi näitab millise poliitilise ja ajaloolise tähtsusega on antud film. Filmi sisuks on lugu suurest juhist kelle poeg peab kasvama isast eraldi, et ta ellu jääks. Pojal on hea sõber, kellega täiskasvanuna lähevad teed lahku. Filmi lõpuks muidugi viivad nii sõprade kui isa ja poja teed jälle kokku. Ehk siis sisu sellisel asjal suuremat nagu polegi. Rohkem madin ja meeste-wärk. Mingi love-story in ka sisse tikitud, kuid see ei oma suuremat kaalu. Kummaliselt hästi sobivad need näitlejad sinna teise rassi inimeste sekka, nagu oleksidki osa sellest rahvast. Oscari rahvas on ärritatud, et kuidas see film üldse kvalifitseerus, kui ta on inglisekeelne. Minu nähtud versioon oli igatahes vene keeles. Kuigi inimeste suud liikusid hoopis teises taktis. Oscaritele tavaliselt meeldivad sellised visuaalselt ilusad filmid. Tihti pole sisukus neile seal kõige tähtsam. Seega selle filmi edu on raske hinnata. Minu jaoks ta väga kõrgele ei platseeruks nende filmide hulgas. Hinne 3.

Almodovari viimane film jõudis ka siis lõpuks minuni. Küll ma tahtsin seda Sõprus -esse vaatama minna, aga kuidagi ei olnud aega ega võimalust. Nüüd siis lõpuks koduse DVD ekraanilt ikkagi. Almodovariga on alati selline üllatus-efekt, et ei tea mida ta kokku on kirjutanud ja filminud. Sedapuhku siis selline mehhiko-seebi stiilis suhetepundar, mille sees on viis naist - nii elavaid kui "surnuid"...

See kui Su ema on Su õde või midagi sellist - see mulle kohale ei jõua. Ja minu meelest ongi selle filmi dilemma see, et osalt peitub kogu ta sisuline lahendus mingis sellises haiges loos. Kuid samas, mis puudutab surnud ema...see oli väga hea! Seega puntra sisu on filmis nii positiivseks kui negatiivsekis küljeks. Küll aga on nauditav Cruz-i mäng. Samuti ka kogu säravate hispaania näisnäitlejate ansambel. See tunnetus, mis on näha, kuidas Cruz suhtub oma vanatädi nääbrinaisesse ja mõned muud detailsed nüansid, mis ta välja mängib ning mida vaatajale ette "ameerika stiilis" ei nämmutata, annavad filmile lisavõlu. On selge, et Almodovar teab mida teeb ning ei alahinda oma vaatajat. Värve ja särtsu on nagu tavaliselt tema filmides. Sisu ehk polegi nii ebatavaline ja mitmekihiline kui tavaliselt, kuid siiski piisavalt, et ikka pika puuga keskmisele filmile ära teha. Mina jätaks nad võõrkeelsest oscarist ilma, sest sealne tase on veelgi tugevam, küll aga on vinge lavastajatöö ja naispeaosa. Hinne 4.

FYC: Best director (Almodovar), Best actress (Cruz)

Shyamalan -i filmid jagunevad minu puhul kahte lehte - kas nad on väga head, või sellised keskpärased. Halbu filme pole ta minu meelest veel teinud. Need head, mida silmas pean on Sixth sense ja Village. Lady in the water kuulub siis sinna teise kasti. Viga nagu polnudki visuaalne või näitlejates, pigem ikka selles sisus. Ja mina kui suur faabulate austaja, vajan ju tugevat sisu. Selline lugu, kus merineitsi ootab mingit lindu, kes ta kaugele ära viiks ja samas kardab mingit hunti, kes teda luurab. Ja siis mingi tola kõike seda usub ja peab ennast kaitseingliks. Pluss veel usub mingit vana hinna muinasjuttu, mille sisu täpselt selle olukorraga kokku läheb. No sorry, aga see on juba üle natuke tobe. Ootasin pidevalt, et keegi sisepiirist on ka mingi "paha", aga asjatult. Mingit huvitavat sisupööret, nagu tavaliselt Shyamalanilt oodata võib, seda ei tulnudki. Miks oh miks lubab ta endale keskpärasust? Märkimist väärib ehk muusika. Ja kahtlemata oli stsenaarium kavalalt üles ehitatud, sest tegemist on sellise puzzle-mänguga, kus tükk tükikese haaval minnakse edasi ning selgub sisu ja selles osalevad tegelased. Hinne 3.

State of mind on esimene ja minu teada ka ainukene film, mis on lääne inimeste poolt tehtud ja filmitud on Põhja Koreas. Vapustav dokfilm, mis viis nagu tagasi lapsepõlve. Kui päris täpne olla, siis nii hull see elu meil ka polnud nõukogude ajal, nagu vaesekestel seal Põhja Koreas. Kuigi inimesed nagu tundusid olevat sarnased meie selle aja inimestega. Sotsialism ja autoritaarne poliitika ning kogu ühiskond teevad inimestest hingega nukukesed. Ja nukukesed olid ka need kaks tüdrukut, kelle ettevalmistusi kohalikeks Hea tahte mängudeks see film jälgis. Sellele lisaks, et sai tuttavaks nende tüdrukutega sai ka iamu nende suhtumisest välismaailma ja ka kodusse, sõpradesse ning oma väärtushinnangutesse. See vapustav üritus, mida Koreas peetakse ning milles osalemine on suur au, on tõeline elamus. Tegemist on juskui suure kontserdiga, kus erinevad sportlased näitavad oma oskuseid. Sportvõimlejad, keda lähemalt sai jälgida, olid pisikesest põnnist peale uskumatute oskustega. Sünkroon, võimed ja distsipliin on justkui sarnased sellega, millest kunagi räägiti vene võimlemise olümpia-koondisest. Kui ei oska saad peksa. Kui rikud midagi saad peksa. Sisemine karm suhtumine iseendasse on tuttav kui katoliku-uskliku enesepiinamine pattude pärast. Tuumapommi ehitasid nad küll valmis ning hoiavad kogu maailma pulsil oma sõrme, kuid nende enda elu pidevate elektrikatkestustega ja hallide värvidega tänavapildis on kurb ja õnnetu. Samas inimesed on soojad ja leiavad õnne ning rõõmu oma igapäevategemistest. Lapsed saavad pühendada oma aega ka muule kui internetile ja teleka vaatamisele (Seal on ainult 1 telekanal ja interneti lihtsalt pole). Huvitav, et see prantslaste ja inglaste ühistööna valminud dokfilm pole saanud suuremat kõlapinda Oscarite või muude auhindade jagamisel...Minu jaoks on see käesoleva aasta üks parimaid. Hinne 5.

You, me and Dupree on üpris mõtetu komöödia. Mida Ameerika suunast tuleb 13 tükki tosinas. Ma ei hakakgi oma aega raiskama, selle suuremaks lahtiseletamiseks. tan öelda vaid mõned asjad:

- näitlejatest oli kahju. Eriti Kate Hudson -ist. Milleks selline jura?

- Owen Wilson on mu täiesti ära väsitanud. Ma ei viitsi enam tema nägu vaadata. Kunagi.

- Michael Douglas -t on alati lahe näha, ükskõik kui kehvas filmis ükskõik kui pisikeses rollis. Ta annab alati filmile pluss punkte.

- Ei mõista, miks on vaja sada korda teha sama filmi?

- Dillon võttis 15 aastat noorema naise...Dillon on sündinud 1964, Hudson 1979...seda oleks võinud ka kuidagi filmis välja tuua...

- uhhh...mul pole selle filmi kohta muud rohkemat öelda, kui et hinne on 2+.

Anna Karenina

Braaaaaavoooooo! Just nii hüüdis nii mõnigi eile Ugalas, pärast väikese saali etendust, kui näitlejad kummardama tulid. Selliste lavastuste pärast ma teatris käingi. Nagu narkomaan, kes kunagi pisikese lapsena nägi Pipi Pikksukk -a Estoonia teatris ja sai teatripisiku sisse ning nüüd pidevalt otsib seda sama eufooriat taga... jõudes otsingute käigus Ämbliknaise suudlus -e, Kolm õde, Vampiiride tants -u, Isad ja pojad etendusteni - saades sama ja isegi suurema kaifi kätte kui toona aegade alguses.

Selle aasta tipplavastus saabus siis minuni nüüd - Novembri lõpus! Aga see ootamine tasus ennast kuhjaga ära.

Milline pingestatus, millised näitlejatööd, millised kostüümid ja soengud ja sisulahendused. Kolm ja pool tundi külmavärinaid. Täna, ehk "the morning after", tulevad jälle need samad külmavärinad peale kui mõtlen eilsele maagilisele õhtule tagasi.

Läksime umbes kolmveerand tundi varem Ugalasse kohale, et kindlasti saada head kohta. Seal aga selgus, et saali hakatakse laskma veerand tundi enne etendust. Nautisime siis Ugala kohvikut ja ajasime juttu päevakajalistel teemadel.

Saaliukse avanedes olime esimestena sees ja keskel ja ees! See näitlejatele lähedal olemine selles tükis osutus vägagi oluliseks, sest meisterlikke ilmeid ja näiteks lõuavärinaid suutsid endast välja pingutada mitmed.

Kohe kui etendus algas ja varjud hämaras valguses oma torukaabude ja sifoonkleitide sahinal lavale tulid - tekkis selline emotsioonipuhang, et ma olin silmapilguga selle etenduse sees. Pean ka seda tunnistama, et Triinu Meriste peaosas, ehk siis Anna Karenina -na, tekitas minus natuke õõva. Ma polegi teda varem nagu päris näitlejaks pidanud. Kuigi Teatriluuludes polnud tal ju vigagi ja tema päris "näitekunstioskustest" andis häirekella alles mõni nädal tagasi nähtud Keisri hull -u viimane vaatus. Aga "Anna Karenina" oli roll mis temale justkui loodud. Kui ma lasen Eesti näitlejannad silmade eest läbi, siis mina lavastajana oleksin ehk kasutanud Kadri Lepp -a. Aga kes teab, võibolla oleks see olnud viga. Sest see, mida Triinu Meriste selle rolliga tegi, oli tippklass. See õnnetipule tõusmine ja sügavasse masendusse langemine ühe stseeni jooksul õnnestus tal uskumatult. Labiilne närvitsemine ja haigushoo deliirium, õnnelik ballikülaline, truudusetu naine, armunäljas plikake või otsusekindel naine, kõik õnnestusid perfektselt. Tundus, et etenduse lõpuks ajas ta ennast nii selle rolli sisse, et kummardama tulles oli ta ikka veel alles päriselt sealt välja tulemata. Ta ei saanud kuidagi naeratust näole ja tundus, et ta nagu oleks võidelnud skisofreeniliselt, selle teise inimesega enda sees, ehk siis Anna Kareninaga. Sest sellel õhtul oli ta ANNA!

Toetavaid tugevaid rolle oli samuti vapustavalt hea jälgida. Esimesena muidugi Priit Võigemast ja tema Vronski. Kuigi vormilt ta ju Vronski mõõtu välja ei anna, kompenseeris ta selle oma näitlemisega... ja mitmekordselt. See stseen selle viinapudeliga ning tee armastusest mitte armastuseni oli filigraanselt etendatud. Ometigi, see et Triinu Meriste on temast pikem, ei vähendanud seda keemiat, mis tundus õhus hõljuvat. Isegi suudlused oleks olnud nagu ehtsad.

Juba mainitud Kadri Lepp - ehk Peterburi kõige liiderlikum naine Betsy - oli küll tibatillukeses rollis, kuid vapustav nagu alati. Maria Soomets, sama suures rollis kui tema kursaõde, suutis tuua mulle samuti külmavärinaid ning alguses ehk kergelt naerumuigeid oma kavala piilumisega ja õnnest särava või õnnetusest masendatud Vronski pruudi Kitty-na. Tema blond parukas ja helesinine kostüüm oli kui valatud headuse kehastusele. Peeter Jürgens - kellel ahk ainult kaks lauset öelda, suutis ikkagi oma ilmeka teenrina ennast tähelepanu alla tuua. Usuhullust Karenini lohutaja Vilma Luik võiks neid koloriitseid, ilgeid naisi rohkemgi mängida. Huvitavalt ehtsana mõjub ta sellistes rollides. Tahaks teda rohkem ja suuremateski rollides näha. Õukonnaprouadest oli silmapaistvaim Jaana Kukk. Ilmselt see, et ta vene romansse ja prantsuse šansoone on laulnud mõjutas tema oskuseid oma tegelaskuju elusaks muuta. Iga tema misanstseen oli vapustav õnnestumine.

Mainimata ei saa ka jätta Anna venda ja tema petetud naist, ehk Aarne Soro ja Hilje Murel. Mõlemad on nii sümpaatsed ja ennast täiesti minu lemmikute hulka juba ammu mänginud. Aarnele kohe sobivad sellised "hea" mehe rollid. Siin ta ju muidugi oli mõnes mõttes ka halb, sest oli ta ju petnud oma naist guvernandiga. Kuid see oli toimunud enne lavastuse sisu algust ning etenduses ise oli ta paipoiss. Hilje Murelil oli tõeliselt raske osa. Selle oskuslikuks mängimiseks on vaja tõeliselt tugevate oskustega näitlejat, et ärataks kaastunnet ja suudaks olla nii sügavalt emotsionaalne, petetud ja õnnelik korraga.

Ja viimaseks olen jätnud Aivar Tommingas -e. Lavale ilmus ta alles esimese vaatuse lõpuks, kui ma õieti mäletan. Tema kohalolek mõjus minu jaoks sarnaselt Anna tunnetega. Kord hea ja võimsana, kord inimesena, kes võiks Annast kaugemale hoiduda. Tegelikult ta ju armastas Annat. Kuigi pealt poolt andis mõista, et oluline on mis seltskonnale või inimestele paistab. Oma hinges ei tahtnud ta temast lahus olla. Kuna sellel aastal teeb Tommingas oma tipprolli Tõde ja Õigus -e teises osas Linnateatris, siis Karenin jääb kindlasti selle varju, olgugi, et ka Karenin -ina suudab ta endast sügava jälje jätta. See õunapigistamise stseen ja see, kuidas ta Dollyle ennast selgitab, need olid valusad ja läksid otse südamesse.

Kuigi vahepeal tundus, et dialoog koosneb aforismidest - näiteks see misanstseen, kus Anna on klaveri juures ja Vronskile armastamatust ette heidab. Iga lause oli kui pärl, mida Anna märatsemine klaveriga võimendas. Ja mis mulle väga meeldis oli lõpulause: Milleks kustutada küünlad kui midagi pole enam vaadata. Just see, et tavaliselt öeldakse, et milleks süüdata küünlad, kui midagi vaadata pole, kuid see teistpidi mõte on minu meelest märksa originaalsem ning huvitavam ja sügavam. Ja lõpus - see kõikide inimeste eest ära kõndimine - keegi teda ju ei peatanud - saatuse vitsad peksavad, sest kuidas külvad nõnda lõikad - suutis elada nii, et keegi teda ikkagi lõppude lõpuks ei armastanud (kas oma süü läbi?). See mõjus kui täpp i peale. Hinne 5+ (ma ei mõista miks Teatriliit ignoreeris seda etendust teistes kategooriates, peale Tommingas -e meeskõrvalosa kandidatuuri. Mina oleks andnud auhinnad nii naispeaosalisele kui lavastusele endale!)

Ohhhhhh kui hea tunne on sellele lavastusele järele mõeldes. Tegemist oli ju ka vene lavastajaga, ehkki Kaarin Raid suutis saavutada selle Onu Vanja -ga, oli ehk lavastaja autentsus ka abiks sellisele õnnestumisele. Russkaja Duša oli oma täies õitsengus. Mõnevõrra üllatuslik oli Aime Undi kunstnikutöö. Ma ei oleks osanud ette kujutada sellist varianti, kuid lõppude lõpuks tundus see toimivat sellel parketil päris hästi...kuid ma oleks soovitanud Aime Unt -ile minna selle kunstniku juurde õppima, kes Šapiro Isad ja pojad - kunstnikuks oli. Samas - kostüümid olid suurepärased! Ja soengud ning ehted...ja muusika. Lugesin kavalehelt, et muusikal oli lausa mingi eesti mees autoriks. Keegi Siim Randla. See oli samuti leid. Kuigi oli tuntav teiste - suurte ja kuulsate heliloojate loomingujälgi või mõjutusi, siis kokkuvõttes oli muusika kohati vägagi nauditav.

Võibolla olen ma pärit sellest ajastust. Aga inimesed olid siis hingelised, nad naersid ja nutsid siiramalt ning pidasid endast ja üksteisest lugu hoopis teisel tasandil kui me täna seda teeme. Kirjandus ja kombedki olid sügavamad ja ausamad. Ja Anna Karenina on suurepärane lavastus Onu Vanja järglaseks....PALUN VEEL!!!!!!!!

Lõõmav pimedus

Tammearu, ilmselt nostalgilistel põhjustel lavastatud Antonio Buero Vallejo Lõõmav pimedus minu jaoks ei lõõmanud. Ja viga polnudki nagu näitlejates. Eesotsas Kadri Lepp, Priit Võigemast ja Meelis Rämmeld suutsid luua küll seda nukrust ja pinget. Oli näha, et nad annavad endast kõik, kuid kogu see emotsioon ei kandunud lavalt saali. Ei tekkinud kaasa-elamise effekti. Minu meelest on ka natuke etenduse sisu ja suunitlus nihkes. See tükk tundub noorte jaoks olevat liiga sügav ja raskemeelne, samas tegemist on noorte näitlejate poolt noortele suunatud tükiga. Huvitav kas kunagi ammu Kaarin Raidi poolt samas teatris lavastatud versioon oli väga erinev?! Olen kuunud, et toona lavastatud tükki peeti väga korda läinuks.

Lisaks oli karuteene tehtud sellega, et etendus oli jagatud kolme ossa, ehk kahe vaheajaga. Just kui nagu hakkad olmestikku sisse saama, tuleb paus ja järgmine vaatus nagu hakkab kogu süvenemine otsast peale. Teisel vaheajal enam ei viitsinudki saalist välja minna. Kunstnikutöö oli natuke plass ja mingisugusegi mõtteta. Tekkis selline 80-ndate tunne. Kuid see vaevalt et oli taotluslik, ega ka oluline selle lavastuse kontekstis. Üks asi mis mulle tõsiselt väga meeldis, oli Kadri Lepp ja tema kurvameelne tütarlapse kuju, kes kaotab oma armastatu teise mehe huviorbiidivangi. Mitte romantilise, vaid lihtsalt - Rämmeldi tegelaskuju viib rõõmsameelsed, pimedate kooli noored, oma mõttemaailmaga kaasa ning see mõttemaailm on märksa mõrkjam ja tumedamates toonides. Kõige selle sisse ja juurde on veel põimitud mingi koolidirektori ja tema nägija naise kohalolek. See kahtlemata annab mingi tasandi veel juurde ja muudab sisu komplitseeritumaks või ka kirjaniku soovitud mõteteärgitamise piltilikumaks, kuid kõik see kukub välja kuidagi plass. Ei saanud ma seda elamust, mida ma nii väga lootsin sellest tükist saada. Lisaks oli Maria Soomets tõeliselt tillukeses rollis ning kokkuvõttes ei julgeks ma seda üldse kellegile soovitada.

Meie taga istus üks päriselt pime tütarlaps. Huvitav oleks teada, mis tema sellest etendusest sai või mis tundeid see temas äratas. Igal juhul mitte kaastunnet, aga seda tõenäoliselt pimedad ei soovigi?! Vähemalt noored mitte(?)...ma usun millegipärast, et nad sooviksid, et neid võetaks kui iga teist noort. Vähemalt ma usun, et kui mina oleksin pime, siis ma soovikin nii. Hmmm... tundub siiski, et päris mõtetu tükk see ka polnud vaid mingeid mõtteid ikkagi suutis äratada. Ja veelkord - Kadri Lepp ja Võigemast ning Rämmeld olid tippvormis!

Pöffil linastuv Half Nelson

Eile õhtune piin. Tõeliselt aeglaselt edasi liikuv, eba-ameerikalik film, sest tekstiga pole priisatud. Suurem osa sisust on väga sügav, liiga sügav või õigemini valest kohast sügav minu huvi äratamiseks.




Kahtlemata on Ryan Gosling vinge näitleja ja Shareeka Epps ei jää tall sammugi maha, aga paljalt näitlejate supre-tööga filmi edasi ei vea.



Pealiskaudselt oli sisu sellest, kuidas Narkomaanist õpetaja jääb oma ühele õpilasele vahele ning sellest areneb mingi omalaadne sõprus nende kahe vahele. Kuna filmi haripunkti ei tulnud ega tulnud, jättis film väga realistliku mulje ning ega see elu ju polegi nii konserntreeritud nagu paaritunnised filmid mõista annavad. Siin aeg liigub aeglasemalt või ehk õigem oleks öelda, nii väga plaju ei juhtu kui tavaliselt ameerika filmides.

Sundance -i filmifestivalil oma esilinastuse saanud Ameerika iseseisva filmikunsti näide ei ole kindlasti kõigi jaoks. Kes ei viitsi mingi pidevat ninna tõmbamist vaadata ja uimerdamist ühe teema ümber, neil tasub sellest Pool Nelsonist eemale hoiduda. Minu hinne on 0+ (pluss näitlejate pärast).

Laulusõnad, mis mind nutma ajavad....

Ilmselt sellepärast, et olen isa ja suisa kaks tütart.
huvitav kas tõesti on see lähekumise hetk kunagi nii valus ja kurb hingele? Praegu usun küll...

There's two things I know for sure:
She was sent here from heaven
and she's daddy's little girl.

As I drop to my knees
by her bed at night
She talks to Jesus
and I close my eyes
andI thank god
for all the joy in my life
Oh, but most of all

For butterfly kisses
after bedtime prayer;
sticking little white flowers
all up in herhair;
"Walk beside the pony, Daddy,
it's my first ride."
"I know the cake looks funny, Daddy,
but I sure tried."
In all that I've done wrong
I know I must have done something right
to deserve a hug every morning
and butterfly kisses at night.

Sweet 16 today
She's looking like her mama
a little more everyday
One part woman,
the other part girl.
To perfume and make-up
from ribbons and curls
Trying her wings out
in a great big world.
But I remember

Butterfly kisses
after bedtime prayer;
stickinglittle white flowers
all up in her hair.
"You know how much I love you, Daddy,
But if you don't mind
I'm only gonna kiss you on the cheek this time.
"With all that I've done wrong
I must have done something right
to deserve her love every morning
and butterfly kisses at night.

All the precious time
Like the wind,
the years go by.
Precious butterfly.
Spread your wings and fly.

She'll change her name today.
She'll make a promise
and I'll give her away.
Standing in the bride-room
just staring at her.
She asked me what I'm thinking
and I said "I'm notsure-
I just feel like I'm losing my baby girl.
"She leaned over...
gave me butterfly kisses
with her mama there,
Sticking little white flowers
all up in her hair
"Walk my down the aisle, Daddy
-it's just about time."
"Does my wedding gown look pretty, Daddy?
Daddy, don't cry!"
Oh, with all that I've done wrong
I must have done something right.
To deserve your love every morning
and butterflykisses
-I couldn't ask God for more,
man this is what love is.

I know I gotta let her go,
but I'll always remember
every hug in the morning and
butterfly kisses.

Kullamaa, Pärnu, Sindi, Paide, Maardu....

Eelmisel nädalal käisin sõitsin natuke mööda Eestimaad. Pärnus käisin Pärnu Plaaditehas -es ja Sindis Sindi Lanka -s. Paides Paide MEK -is ja Maardus Stellabalt -is. Lisakse veel Kullmaal või õigemini Üdruma külas Risti - Virtsu maantee 21 km asuvas Amanda kohvikus.

Käisin inspekteerimas, kas Euroopa Liidu rahasid tasub neile jagada infrastruktuuride parandamiseks. Mina isiklikult annaksin neile küll kõigile raha. Kahjuks aga on seekord taotluseid nii palju ning suurem osa on jube vinge tasemega. Seega kui paljudele ja kui palju lõpuks raha anda saab, seda otsustab juba pärast finantskomisjoni juhatus.

Amanda puhvet on tõeliselt armas kohake Saaremaa maantee ääres. Sellise vahva torniga, kus asub käsitöökoda. Seal on kõik mööbliesemed mingisuguse ajalooga. Näiteks lauad on kõik erinevad ning nad on kokku kogutud erinevatest taludest. Puhveti lagi on sealauda laudadest. Loomulikult on kõik puhastatud ning vahvalt eri toonidesse värvitud, seega jääb mulje, et lagi on triibuline. Menüü on kah selline normaalselt lai ja heade hindadega. Tiina Keldrima, kes on Puhveti omanik on sealt kandist pärit ja ise nii vaimustuses ja huvitatud nii piirkonna kui loomulikult oma puhveti arengust.

Pärnus käisin Pärnu Plaaditehas -es, õigemini nende kontoris. Ma läksin sinna küll arvamusega, et nad pole üldsegi kõlbelised taotlema, kuid võta näpust, nende tarmukas konsultant viis mu nii kaugele, et tõsi mis tõsi, nad on täiesti kõlbelised!
Edasi Sindi Lanka. Elus esimest korda Sindis. Seal need inimesed ei teadnud eriti midagi sellest mis ja mida nad tahavad. Peamiselt sellepärast, et juht vahetunud ja teised inimesed pole hästi kursis. Kuigi Malle, kes seal juhenda meie ekspeditsiooni trassiotste otsimisel ja muidu oli väga sümpaatne ja asjalik. Küll nad hakkama saavad.

Paides Paide MEK. Kerge ekslemisega leidsin nad üles. Neil vingemat sorti suurem ehitamine käsil. Usun, et neil oleks raha endalgi seda ellu viia, aga miks mitte Euroopalt küsida, kui selleks on võimalus antud...Muidu mulle Paide meeldib, aga Paide inimesed ei ole minu rida. Nii üldisemas tähenduses, kindlasti on ka seal toredaid inimesi. Igatahes on seal superhea raamatupood. Sealt leib tihti asju supersoodsalt ja selliseid, mis mujalt müüdud juba.
Maardus käisin Stellabalti platsi vaatamas. Varsti kõrgub sinna suur tootmishoone. See oli taotlejatest igavaim projekt, aga tundub, et ka neil veab, sest numbrid on korras ja tulemused head. Eks siis näis mis komisjon nende asjade kohta kostab...
Mis Sa kostad,
Liisa Pakosta?
Hallo Hallo
Helgi Sallo ....jne jne

Ants Tael -a juures selle aasta viimane trenn....

Laupäeval oli siis selle aasta pidulik lõpetamine. Jõudsime Avega Mustpeade majja küll tsipa hiljaks jäänuna kohale. Saalis olid lauad, aga inimesed olid juba tuttavas ringis ja Ants oma haldjaga nende keskel. Malle istus ka saalis. Viisin Mallele ka lilled ja ta oli armsalt üllatunud - et miks talle, et ta pole ju midagi teinud. Aga ma viisin lilled ka "haldjale" ja Avele tänuks selle eest, mis ma sealt sain. Mulle tõsiselt meeldis. Ja kuigi ei jõudnud ju veel sellele tasandile, et ise samme seaks ja kombineeriks midagi kokku. Selgeks said ehk ainult põhisammud. Aga see on hea lähtekoht - edasi arenemiseks ning kindlasti toetab ka muidu tantsimist. Ei teagi, kas ja kuidas neid oskuseid selles vallas edasi arendada. Peamiselt ajapuuduse tõttu...aga nii see igal juhul jääda ei saa.

Trenna kutsus ka Argentiina tangot õppima Taela juurde. Aga noh, see tundub igas mõttes ebarealistlik hetkel.

Avele helistati seal pausi ajal ja kutsuti Padjamees -t vaatama. Mäletan hästi kui sügava mulje see etendus mulle jättis, niiet ma tegin ettepaneku, et lahkume siis sellelt lõpupeolt varem. Kui päris aus olla, siis mul olid omad huvid ka mängus. Kuna mul oli vaja minna veel tööjuurde oma infra-projekte lõpetama...ja valmis ma need seal laupäeva õhtul kella 9 ajal õhtul ka sain!!!

Eile trennis unustasingi Avelt küsida, et kuidas temale Padjamees mõjus...

Aga Tael on ikka vapustav oma oskustega. Kuigi kohati omapärase huumorimeelega ja imelike ütlemistega - nii mõnigi kord ma polnud üldse nõus sellega, mis ta rääkis. Aga kumb meist see tantuskorüfee on?

Veskisilla üritus

Veskisillal ehk Türi kandis, toimus reedel Hansapankurite ja põllumeeste ühisüritus. Õigemini ma ei saanudki aru, mis täpsemalt, aga ilmslelt mingi panga tänuüritus põllumeestele.

Trenna tuli minu autoga ja alguses mõtlesime minna Rapla kaudu, aga seal oli tõsine ummik Luigelt alates, niiet keerasime Luigelt Tartu maantee suunale. Muidugi olin ma oma viimase bensutilgaga arvestanud, et jõuan vana Viljandi maantee Statoilini. Nüüd aga seda polnud enam me teel. Õnneks siiski, ilmselt viiamsel hetkel (nagu filmis), jäi mingi pisike suvaline bensufirma meile ette. Ja oh, kui hea oli edasi sõita, teades, et me ei jää kuhugile Tartu maantee äärele tolknema.

Sõit läks läbi Paide ja jõudsime kokkuvõttes umbes pooleteise tunniga kohale. Tegemist tundus olevat nagu mingi suuremat sorti saloon -iga. Kõrval päris kobe motell ning ka teine peokoht. Riiete vahetamiseks ettenähtud ruum oli üldine garderoob. Tõsiselt imelik! Ruumi ka loomulikult seal jopede ja mantile kuhjade vahel polnud. Mingid võõrad tüdrukud vahetasid seal ka riideid ja ma ainukese mehena pugesin kõige kitsamasse vahesse üksipäni. Kõigepealt, nii kella poole kaheksa paiku oli meie tüdrukute esinemisblokk: Glenn Miller, M-People, Cher, Country, Seelikud, Rockikuningannad ja Crazy piano rock. 7 tantsu - publik elas väga kaasa. Need kes istusid tõusid, et vaadata täpsemalt ja lähemalt, mis imet meie omad sellel liuväljamoodi saalipõrandal korda saatsid. Palestra rules! Vapustav tase ikka kogu kambal. Väikesed ka nii tublid! Pärast Palestra esinemisblokki. Tulid need riietehoius olnud "tibid" ja nende peale said siis kohalolevad mehed plätserdada mingeid kujutisi. Uskumatu...mõnele võis jääda mulje, et nad on kuidagi Palestraga seotud... tõeliselt müstiline, ma ei saa aru, miks nii kenad tüdrukud ennast niimoodi peavad laskma alandada.

Pärast seda jagati mingid auhinnad välja. Ja tuli minu ja Liisi ja Ave kord rock -i rahvale õpetada. Ave sai väga hästi rahva liikvele ja tundus, et meie seljataha kogunes üle 100 inimese. Kuna me alles eelmine õhtu selle kava kokku panime, ei teadnud isegi keegi meie omadest neid samme ja ka neil oli lahe kaasa teha - nagu trenni eest või nii. Selle kombinatsioonis hüppab tüdruk poisile puusale ja sülle. Seal aga oli ka selliseid paarikesi, kus mees oli märksa väiksem kui naine - see kukkus üpris koomiline nende puhul välja, aga samas kõik tegid vapralt kaasa. Lõputrikk, mille me niisama panime sinna otsa, et oleks korralik efekt ka. Ja üllatus üllatus, päris mitu paari tegid seda järele. Nimelt Liisi andis mulle käed ristis oma käed ja läheb kükki. Mina astun tal üle pea ja tõmban ta oma selja tagant jalgadevahelt suure hooga libistades läbi ja tema siis hüppab suure hooga ümber - näoga minu poole. Ja rahvas muudkui nõudis veel...

Sellele otsa tuli lavale Rock Hotel, kes esimese lauluna tegi Rockabilly Rock-i, mille järgi Palestra -l ka ju kava. Ja siis pistsime täie hooga tantsu kogu kambaga koos kõigi pankurite ja põllumeestega. Ivo Linna oli tulles vaadanud seda meeste karja, kes seal publikuks oli ja öelnud, et siin küll täna tantsuks ei lähe. Aga võta näpust - seal kus on Palestra seal on ka tants!

Tagasi blogipuhkuselt...

Jah, vahepeal tahtis töö silmanägemise võtta. Infra-voor on käimas ja hindamised pidi valmis saama eelmisel nädalal. Jah, oh mind tublit ja head - laupäeval sain valmis!!!

Selle kõige käigus lendas mu läpakas pange, käisin Hansapankuritele ja põllumeestele esinemas, lõpetasin Taela kursused, käisin Pärnus ja Paides ja Maardus, käisin teatris kaks korda ja täna lähen ka, sain pöffi kava valmis - kokku 24 filmi(49-st, mida tahaks näha) oh ja lisaks muidugi vaadatud filmid ja telesarjad ja trenn ja mis kõige tähtsam - pere, kes viimased paar nädalat on ka mind nagu kuuvarjutust näinud!!!!

Nii palju millest kirjutada, et ei teagi kus kohast alustada. Ilmselt tuleb kronoloogiliselt alustada algusest.

Praegu aga tuleb veel tööd vihtuda ja päris alguse tegemine jääb õhtule või homsele...

Pikk paus

Olen töömuredega jännis ja sellepärast tuleb pisike paus nii nädala jagu või nii siia kirjutamisel. Kui tagasi olen, siis saavad kajastatud vähemalt järgmised filmid ja teatrid:

Volver - Almodovar
Suur kuri hunt - Vanemuine külastas Eesti Draamateatrit ja me Patrikuga käisime kostil
Lõõmav pimedus - Ugalas, koos reisiga Viljandisse, loomulikult...

lisaks mõned telesarjad ja esinemine Hansapanga üritusel 17.11. (kui see toimub)

Ja Pöff, Pöff, Pöff....nüdseks filmid teada ja ma tahaks näha 49 filmi...ei tea mida valikust kustutada, igal juhul oodatud TOP 30 (mitte küll just tähtsuse järjekorras, peale nelja esimese, tingituna peamiselt muidugi oscarisaadetistest...):

Pan's labyrinth
Das leben der anderen
Vitus
Farväl Falkenberg
Chuyen cua Pao
Ahlaam (Dreams)
Alice
Cinema aspirinas e urubus
Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii
Sutra ujutro
Kontakt
Sunduk Predkov (Veimevakk)
Laitakaupungin valot
Shortbus
Mun mot mun
Quinceanera
Scanner darkly
Sherrybaby
Metodo
Gwoemul (Host)
Romanzo criminale
Bon cop, bad cop
Il caimano
Knallhart
Free Jimmy
Drömmen
Brysomme mannen
Anche libero va bene
San xia hao ren (Vaikelu)
Time (Shi gan)