Ood halvale teatrile

Kui Sulle tundub, et siin blogis viimasel ajal ainult kiidetakse kõiki teatrilavastusi, siis soovitan pöörduda Instagrammi: https://www.instagram.com/danzumees/. Seal tuleb end küll eelkõige registreeruda kasutajaks ja seejärel vajatada "follow" nuppu, aga kõik võtab aega vaid paar minutit. Kuid vähemalt minu teatrikogemuste kohta saab sealt saab laiema pildi ning üsna palju ka infot nende kehvemate tükkide kohta ning muidugi ka kriitikat. Kuigi kuna sealne ruum on piiratud, siis kahjuks ei ole võimalik eriti pikalt analüüsida, ega lahti kirjutada. Päris "ei meeldi ja kõik" juttu seal ka olen katsunud vältida, ikka mõne sõnagi proovin põhjenduseks kaasa anda. Ent tõesti, siin, kus saab pikemalt arutleda ning lahtimõtestada, siis leian ikka põhjuseid ka kiitmiseks, isegi kui muidu on tükk keskpärane või alla selle. Nõnda võib jääda vale mulje, et ongi kõik teater ainult hea...

Kahtlemata olen ka inimesena ja teatripeegeldajana muutunud mõnevõrra. Olen seda ise ka tähele pannud. Eelkõige väljendub see selles, et katsun leida üles need asjad, mida lavastaja ja tegijad on mõelnud, mida nad on tahtnud näidata ja isegi kui see pole publikuni jõudnud. Tegelikult on ju lihtne (loe: lihtsam) leida üles need küljed üles, mis on head sõna väärt. Kriitika ja nõmedatele asjadele tähelepanu pööramine on oma olemuselt juba tegelikult ise nõme. Samas see on ju "kriitika" olemus... sellepärast peangi ennast pigem "peegeldajaks"... ehk see mis mittepraktikuna minule kui vastuvõtjale kohale jõuab.

Üldjoontes mulle tundub, et eesti teater ongi viimastel aastatel kuidagi vähem päris käpuli käinud ning nõnda on neid ämbrisse astumisi tunduvalt vähem. Samaga tuleb kahjuks tõdeda, et ka tippude ladvik on ikka väga hõre. Käesoleva aasta siiani 107st teatrielamusest on 10 parimat (tähestikulises järjekorras): Cabaret Siberia (Piip ja Tuut Teater), Kalevipoeg (Vanemuine), Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal (NUKU), Kuu aega maal (Vene Teater), Pikse pill (RAAAM), Põhjas (Tallinna Linnateater), Richard III (Vene Teater), Seitse venda ehk Uurali kajakas (ERM Teater), Toomas Nipernaadi (TeMuFi), Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt (Emajõe Suveteater). Kahjuks ükski neist pole puhta "5" hinnanguga... tegelikult vaid 5 neist on üldse viietärnitükid... Aga neid tipu-tibusid loeme alles aasta lõpus.

Samas kui hinnanguga "1" või "1+" on (peaaegu sama palju kui 5-tärniseid ehk) 4 lavastust: Pargivaht (Neeruti Mõisateater), Pulli kirves (Endla), Sarah Bernhardt'i viimane suvi (Sundown Entertainment), Tasujad (Ugala). Ja 1 neist, ehk "Sarah Bernhard" pigem tehnilistel põhjustel.... muidu oleks ehk 2 tärni välja venitanud. Teised hinnanguga "2-" või "2", ehk samuti nö. "Halb teater": Abielutunnistus (Teoteater), Armastus Laitses (Kalevipoja Kojutulek), Guugelmuugelpunktkomm (Vanemuine), Ice (Von Krahli Teater), Inriid ja Toomas Nipernaadi (Pärnu Suveteater), Lahus (Rakvere Teater), Loodusjõud (Von Krahli Teater), Mitteinimene (On Teater), Orav ja Ilves (Komöödiateater), Saade (Eesti Draamateater), Äratõmbetuli (Bel-Etage) ning lisaks veel 9 lavastust, millel hinnanguks "alla keskmise", ehk "2+" ja "3-"... Seega kokku tervelt 16 lavastust! (Ma Nuku Noorte-tükki ei arvesta, see oli ju rohkem katsetuslik ja hariv noortele, seega mis mul ikka uriseda - tore, et on noori kes viitsivad oma nina nutiseadmetest ja arvutiekraanidelt korraks tõsta, selles mõttes oleks see hinnang palju kõrgem). Ja ega ma ju ka hinnangu "3" saanud seitset lavastust ka soovitama ei tormaks... isegi "3+" ja "4-" on sellised comme ci comme ca - kas julgeb päris vaatamiseks väärilisena kellelelgi teisele kiita... Seega jääb järele 4 ja sellest kõrgema hinnangu saanud tükid, mida on 107 seas on tervelt 37... peaaegu kolmandik... no ei saa just öelda, et ma väga madala valulävega oleks... ikka vist rohkem kriilisema pilguga. Maht muidugi ka on mõnevõrra ikkagi eesti keskmisest üle? :)

Kuid tuleme tagasi nende halbade tükkide juurde. Alles eile õhtul tuli mul sellel aastal teist korda, vaheajal teatrist lahkuda! Toon siin ära Instagrammi kirjutatud teksti (siiamaani on vastik tunne sees sellest tülitsemisest seal tükis ja oma rumalusest, et seda vaatama ronisin). tegelikult poleks see olnud isegi seda Instagrammi teksti-väärt, aga no olgu siis - seal olen kusagilt aprilli keskelt alates kõikide teatrielamuste kohta kasvõi lühikese arvamusegi kirjutanud, ei saanud seda nüüd vahele jätte:
"Neeruti Mõisateater "Pargivaht" - Nii, vaatame milliste lavastuste alusnäidendid on kirjutanud Pargivahi autor Toomas Kall: Prügikast 1, 2 ja 3; Raadio null; Viimane sent; Viimane vint (kõik Vanalinnastuudios ja Vana Baskini Teatris lavastatud). Seda sama liini jätkab Kall ka Pargivahis. Pole need varasemad meeldinud, ei meeldinud ka see. Miks ma siis üldse seda vaatama läksin? Mängimas ju Ines Aru ja Ülle Lichtfeldt ning lavastajaks Üllar Saaremäe - kõik "minu inimesed"... Paraku s*tast saia ei tee :( Aja ja raha raisk. Kahtlemata on ka "sellisel" teatril oma publik, lihtsalt mina ei kuulu nende sekka. Viga pole näitlejates, aga miks nad küll kõik karjuma on pandud? Nii ei ole võimalik luua rolle... Kuigi ka sisu oli kõige ehtsam palagan., no mis rolle ikka sellises luua... ainult ande raiskamine. Minu jaoks farss on hea ainult kui see on seotud absurdiga. Lootsin, et saab vähemalt ajalugu, aga see oli ùsna mõttetu antud kontekstis. Mul oli füüsiliselt vastik kannatada pidevat lavastaja- ja kunstnikuvahelist tülitsemist. Jube nõme ja karjuv tundus kõik. Kui koor tuli raudteevastase jutuga, siis tegi see mind juba pahaseks... mõjus kuidagi eriti rumalana. Kannatasin vaheajani ja lahkusin. Mõis oli ilus, aga selle tüki taga paistsid perekond Ild'ide kõrvad, et raha teenida mõisa juurdeehitustele vms. Vastik, aga ise olin rumal ja läksin heade nimede õnge. Muide Inest näidatakse kaugelt ja tema osad on ka väga väiksed (esimese vaatuse põhjal).
Kahju :( #neerutimõisateater#suveteater #neerutimõis"

Seega ei ole kõik see teater heaks muutunud... ei meeldi mulle kaugeltki kõik... lihtsalt kehvast teatrist on sant kirjutada... elad seda korraks nagu kirjutades veel kord läbi. Lisaks ju tunned, et ei taha ka tegijatele halba sõna öelda (tihti pole see nende valik ning palka, ehk raha tahame ju kõik saada). Mu teatrikaaslanegi ütles eilse kohta, et "vaata, et Sa kirjutad nii, et Ülle kohta halvasti ei ütle". Ma tõesti loodan, et Ülle, ega Ines, ega Üllar, ega keegi teine ka... See pole mu eesmärk. Eesmärk on peegeldada ja anda sarnase maitsega inimestele hoiatuse. Tegemist on ju lõppude lõpuks ikkagi maitseküsimusega. Kohal oli väga palju inimesi ning nende seas ka neid, keda selline jämedam koomuskitegemine naerma ajas. Selles pole midagi halba ega häbiväärset. Ammugi mitte alandavat. Meil kõigil on omad kiiksud, oma maitse... Tegelikult mulle näiteks isegi natuke Henessi Schmidt seal meeldis... sest ta vähemalt ei karjunud kogu aeg ning ei teinud sellist "palagani", nagu mõned teised. Ma isegi aiman seda inimtüüpi, keda ta üritas kanaliseerida. Samas ta tõesti oli ka ainus. Kuigi ega sellises lavastuses ju ei peagi "karakterit looma" või "rolli tegema"... võib ju lihtsalt rahvanaerutamise peale välja minna. Lihtsalt minul on õigus selliseid tükkidega oma rahulolematust välja näidata... Võib-olla on selles ka killuke maailmaparandamislikku lootust, et ehk siis tehakse neid ka vähem. Mõnevõrra võrdlevana võiks ju kõrvutada ka Pargivahti Ravila mõisas Loone Otsa kirjutatud "Armastus on ajaviide" tükiga... ka seal oli kaasatud laulukoor, ka seal peategelane oli sellise üleelusuuruse karakteriga, mis nõudis natuke ülemängimist ja isegi karjumist. Isegi mõned harrastusnäitlejad olid kaasatud. Kuid see ei mõjunud üldsegi sellise halvamaitselise haltuurana. Seal oli päriselt naljakaid hetki, kuigi ei saa ka rääkida mingist eriti kõrgest kunstilisest tasemest või väga sügavast sisust. Kuid ometi oli see mõnus ja pretensioonitu meelelahutus. Kindlasti mõne teise jaoks võis ka see tunduda liialt lihtsake ja eks ta ju ka natuke oli ka minu meelest, aga ometi jäi sellest hea maitse suhu. Mõnus mälestus. Seevastu Pargivahi tahaks kiiremas korras unustada.

Rohkem võiks ehk seda "Pargivahti" kõrvutada etendusega "Armastus Laitses". Instagrammis kirjutasin selle kohta nii:
""Armastus Laitses" - Kalevipoja Kojutulek... Miks Ma seda vaatama läksin? Tegelikult olin juba eoses selle enda suveteatrikavast ju välja praakinud. Sisemine hääl ütles, et eks ta üks tühjapäevane haltuuraprojekt ole... Siis hakkas kostuma siit ja sealt kuivõrd hea karakterrolli seal teeb Pirjo Levandi... korra kiideti seda isegi suve parimaks... Mõtlesin siis, et viimati kui Ivo Eensalu lavastas Jassi Zahharoviga tükki, sündis sellest siiani mu elu lemmikmuusikal "Vampiiride tants"... Kas ehk tõesti mu sisemine hääl on "häälest ära"... Ei olnud... ikka tuleb enda sisetunnet usaldada. Väga halb haltuura oligi. Tore ju näha häid ooperilauljaid tegemas draamarolle... ent lavastajal on käes Jassi ja tal mitte nootigi lasta laulda... ning tagatipuks panna hoopis mingi süldibänd tegema elektrikitarri ja sündirokki, mis antud konteksti poleks sobinud isegi kui laulja oleKS osanud laulda. Iga laul oli piin... ja neid oli ajaliselt sama pikalt kui teatrit... Aga Pirjo Levandi oli tõesti hea! Eriti esimeses legendis, aga teises ikka ka. Toomas Täht oli ka täiesti alakasutatud... Jassil oli vaid paar stseeni. Tore oli üle pika aja näha laval Reinikut. Ja Estonia lauljad olid kõik toredad näitlejad. Harrastusnâitlejaid oli ka kaasatud, aga viga polnud üldse näitlejates. Selline rahvalik jant, mille sisuline väärtus on nullilähedane palagan...mõned vanad tuttavad vahvad klišeed olid sisse toodud, aga need on teistelt laenatud. Midagi originaalset polnud. Lavastatud oli laisalt, ehk lood igavalt lavale pandud... kunstiliste apsakatega, nagu näiteks kured, kes on ùleni valged... vaevumata natukenegi detaili sisse tuua... Väino Laes tõi meelde kunagise Vanalinnastuudio, aga see jant oli ikka palju magedam... Laes'i ma ei tundnud alguses äragi... oli see üldse tema? Tavaliselt teatrist autoga ärasōites keeran muusika vaikseks, et see mõtteid ei segaks... seekord panin hea CD võimalikult kõvasti möirgama, et seda jama kiiresti oma peast välja saada. No loodetavasti pole nüüd halva teatri soonele sattunud ja järgmine tundub seda parem :) Kahe sõnaga: ei soovita... aga seda ilmselt lähevadki vaatama sellised inimesed, kellele sedasorti teater midagi pakub... #laitse #suveteater"

Kuigi ka Laitse tükk oli natukenegi parem. Sealgi olid mõned head komponendid (eelkõige Pirjo Levandi ja paar huvitavat noort näitlejat)... sellepärast on Pargivahi hinnang "1", aga Laitse-tükil "2-" Kuid tõele au andes ei olnud ka see ligilähedalegi "hea teater".

Inriid ja Toomas Nipernaadi suurim viga oli tehniline pool, ent kaldun sellest hoolimata arvama, et minule poleks see ka muidu meeldinud... samas tagantjärgi ei saa selles ju enam kindel olla... halb mekk on asjal juba juures ja seda uue vaatamisega ära ei võtaks. Õigemini ei tahakski uuesti oma aega sellisele kulutada. Instagrammis kirjutasin pärast etendust nii:
""Inriid ja Toomas Nipernaadi" Pärnu Suveteater - selleks, et ära tunda head teatrit, tuleb vahepeal kannatada ära ka halb... Ma ei saanud kohe mitte kui midagi sellest Nipernaadi järjest. Lisaks oli see praak-lavastus Palu poolt. Mu teatrikaaslane on 1,57m pikk ja ma arvan tegelikult, et kõigil alla 1,65 pikkadel pole 5ndast reast tagapool midagi teha. Sest üsna suures osas on see lavastus ilmete ja tegelaste vastastikuse keemia ning tegutsemise peal. Lava on siiski sellevõrra madal, publik istub terve saali ulatuses samal tasandil ning seega kui ei näe ja teksti ka pole, siis lihtsalt läheb kõik kaduma ning on mõttetu. Mina olen 1,90 pikk ning nägin küll, kuigi ka mitte kõike, sest kui tegelased istuvad diivanil (ja seda juhtus üsna tihedalt), siis seda varjas muusiku noodipult. Suurim probleem oli minu jaoks hoopis teksti osa. Lihtsalt ei viitsinud seda targutamist kuulata. Isegi näitlejate mäng tundus liiga tehtud ja nõnda ei meeldinud see kohe üldse. Igav oli. 1h20min kestnud tüki jooksul vaatasin vähemalt 5-6 korda kella, et millal sealt rahvast täis lämbest paadikuurist juba välja pääseb. Kui oleks olnud vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Lõpuks kui sealt välja sai, siis kuulsin ka teiste nurinat... kes ei näinud, kes ütles, et oleks peaaegu magama jäänud... minu kõrval istunud inimesed isegi ei plaksutanud... #pärnusuveteater #suveteater"

Teine tehniline praaklavastus oli "Sarah Bernhardt'i viimane suvi... Ma usun, et kui selle tehnilised praagid kõrvale jätta, siis hinnang oleks "1" asemel võinud olla isegi "2+" või "3-", eeldades muidugi, et teine vaatus oleks olnud hea... Instagrammis on järgmine tekst lavastuse kohta:
""Sarah Bernhardt'i viimane suvi"... kuidas hinnata sellist teatrielamust, mida Sa esiteks ei näe ja teiseks hakkab umbes 10 minutit pärast algust üks seinal olev agregaat piiksuma 3 sekundiliste vahedega... Umbes 10 minutit hiljem tulevad korraldajad selle karbi kallale tegutsema... ei saa piiksu maha. Siis lâheb natuke aega ja tullakse uuesti... ikka piiks... piiks... piiks... ja siis jälle sekeldatakse selle karbi kallal ja nii kuni umbes vaatuse lõpuni kui lâheb tööle häire... tegelased tarduvad... häire lâheb maha... siis hakkab laval tegutsemine kuni jälle kõrvulukustav prrrrrr ja tegelased tarduvad. Mitte, et ma oleks neid oma 190cm pikkusega näinudki... tâielik praaklavastus sellisesse saali ja sellise pingiridade tõusu ette. Kas lavastaja ise ei testinud viimaseid ridasid, et kas neist üldse näeb midagi kui inimesed ees istuvad? Ma ei saa aru kuidas neil hâbi ei ole küsida 22 eurot sellise pileti eest? Oleks veel mõistetav kui piiratud nâhtavus oleks ette teatatud ja näiteks viimased 5 rida on poole hinnaga. Näitlejad olid ka vist piiksumise tõttu krambis, sest need vähesed hetked kui nad sattusid püsti seisma ja just olema eesolevate peade vahel, siis hämmastas kui kehvalt stambis mängisid nii Kersti kui Meelis. Puujalga ega kirstus magamist loomulikult ei näinud (kahtlen, et kas sellises haltuuras üldse nii detailidesse mindigi)... kuigi nende järgi ju Bernhardt'i teatakse. Tekkis üldse kahtlus, kas Kersti on lugenud, kuidas Sarah'i kaasaegsed teda kui naist kirjeldasid tema viimastel aastatel? Üldiselt oli see valdavalt pensionäriealistele mõeldud ning seda tõestas ka hallipäine publik. Kuigi tekst läks selle piiksumise tõttu minu jaoks kaduma. Neid oma mälestusi nõudis kuulus näitlejanna oma assistendil(?) kaasa mängida, kuigi tollele see ei meeldinud (vist?) Selline igav ja paigaltammuv lugu, kus korduvalt sama asi kordub stseenist stseeni. Iseenesestki mõista lahkusin vaheajal (esimest korda sellel aastal... pärast 86 teatrietendust), kuigi kannatan päris palju ja kohe mitte ei taha elamust poolikuks jätta. Antud juhul oli elamus negatiivne. #sundownentertainment"
ja kommentaarile vastus:
"Nojah, lühematel inimestel pole see vist ebatavaline kui ei näe lavale, ma ei tea... aga siis peaks vähemalt "heli" olema. Antud juhul olid mõlemad pahasti häiritud. Esimesed read olid üldse mingile grupile reserveeritud. Ja ma olin seal kohal u. pool tundi enne algust. Usun, et ma enam Rehe küüni teatrisse ei lähe. Pole mõtet riskida. Võib-olla ainult juhul kui nad pingiread ära nummerdavad ja tean kindlalt kus tolles ruumis istun. Minu rida oli veel väikse tõusuga, aga sellest hoolimata ei näinud. Ka minu seljataga istuvad vanainimesed hädaldasid, et nad mitte midagi ei näe."

Ja viimasena üks näide veel ka Eesti Draamateatri repertuaaris oleva tüki kohta, mida ilmselt mängitakse jälle sügisel... aga olge siis hoiatatud :) 
"Draamateatri suurel laval tahetakse teha reality "Saade"-t. Valik käib 2 endise töötu, üle 50 aastase mehe pere vahel. See kumb valitakse leitakse mõrvatult. No ei meeldinud. Krimka, mis pole ei põnev ega ka lahuta meelt. Näitlejad oli head, eriti üllatas Raimo Pass oma blondi parukaga. Ja Kersti ja Merle ja Taavi ja lavastaja Hendrik ise ka... Aga lugu ise tammus paigal. Sisaldades isegi "tühje" stseene (näiteks see kui poeg oma maali seletab või mitu muudki kohta). Mõrvarit ma küll ära ei arvanud, aga lõpplahendus oli sellegipoolest igav. Ja miks nad seal kõik naersid lõpus? Ei saanud aru ja ega vahet ka enam polnud selleks hetkeks. Olen küll krimkade austaja, aga seekordne oli kuiv ja veniv. Lisaks tekitas üldse ebameeldiva tunde, sest vanemaks saades on raskem head tööd saada ja tuleb leppida enda kvalifkatsioonile madalama palgaga, miks seda teatris on vaja nii lamedalt vasta vahtimist lüüa, ei mōista. Me kõik jääme vanaks... võib-olla oligi vanemate inimeste tükk, kellele põnevam mõrvalugu võib südamele ohtlik olla. Kõigile ju vaja oma..."

Mis ma selle kõige kõigega öelda tahtsin on see, et isegi kui ka siin mulje jääb, et ma millegi kohta hästi kirjutan, siis võib see olla katse mõista tegijaid või on lihtsalt halva terviku juures ka häid osiseid. Ja kes rohkem "hoiatusi" soovivad, rohkem üldse erinevate tükkide kohta lugeda, siis tulge mulle Instagrammi külla :) https://www.instagram.com/danzumees/

Seal on nö. kähkukad ja ilmuvad ka praktiliselt kohe pärast etendust koju jõudes... Siin blogis jätkan endist viisi pikemate lahtimõtestamistega ning oma peas suunan need tegelikult rohkem tegijatele peegelduseks (naljakas, loen just praegu "Lavastajaraamat II" ja seal Raman Baskin ütleb ka, et teatrist kirjutaja peaks teadma, kellele ta kirjutab... mulle on mitmed teatritegijad kirjutanud, et nad loevad mu tekste, mõned tippnäitlejad Tallinna Linnateatrist, Vanemuisest ja Eesti Draamateatrist on kirjutanud, et nad ei tea tegelikult kedagi, kes mu blogi ei loeks ja nõnda on ka minu fookus liikunud rohkem teatritegijatele tagasipeegeldamisele nö. publikuseast... Instas on rohkem lühemad arvamused ja mõeldud kõigile kiireks tarbimiseks.

Täna sean autonina Narva ja lähen vaatan oma suve oodatuimat tükki - Kremli ööbikud. Eilse esika põhjal on juba kosta natuke ka nurinat, a la "Näosaate dramatiseering"... aga mina pole ühtki näosaadet näinud... ehk minule ikka meeldib... Ja tegelikult on ka väga palju rahulolevaid kommentaare, seega saab näha ning öösel kui Narvast koju jõuan või kui olen väga-väga väsinud, siis hiljemalt homme hommikul on ka Instagrammis lühem arvamus olemas...

Siia lõppu on paslik siiski soovida kõigile: "Head teatrit!" :)