Neljapäev, 9. august 2018

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater


Vihma sajab, kuivanud lehed on kõikjal, kõlab mõrkjas puhkpill... sügis on käes... elusügis...

Kolm õde on kogunenud tsaari peiedele. Üks neist on tsaari lesk. Nõnda saab alguse Kaili Viidase lavastatud ja Ott Kiluski dramatiseeritud Puškini klassika - värsis kirjutatud muinasjutu tagasivaatava vaatenurga kaudu esitatud pesueht muusikaline komöödia.

Minu ja minuealiste jaoks oli u.30-40 aastat tagasi väga tähtis alati pühapäevahommikuti teleri ees olla, sest siis näidati pikemaid lastefilme. Mõnikord, väga harva, ka pikki multikaid. Teiste selliste seas ka "Tsaar Saltaan"-i. Tänaseks päevaks on see dubleeritud sojuzmultifilm juba täiesti legendaarne (võib vaadata siinse teksti lõpus). Eks muidugi on olemas ka Felix Kotta tõlkes raamat, aga minu jaoks on Tsaar Saltaan eelkõige just nimelt see "multikas" (olemas on ka kuulus Rimski-Korsakovi ooper!). Kuniks mõni aasta tagasi lavastasid VATikad selle väga ägedalt Rahvusraamatukogu pööningukorrusel (mängitakse vist veel tänaseni, kuigi pidevalt nagu läheks kavast maha, on sellel vaatajaid ja seega miks mitte mängida veel ja veel ja veel - oli tõeliselt hea ning kasutati just selle kuulsa multifilmi stsenaariumi ka visuaalses mõttes väga fantaasiarikkalt). Selles mõttes olin natuke isegi kahevahel, et kas ikka minna seda vaatama või mitte. Tõukavaks jõuks oli eelkõige see naisnäitlejate-kolmik...

Üldiselt on üsna tavaline, et nurisetakse Puškini tõlgete kallal... "Pole ikka päris võimalik teda edasi anda mõnes muus kui vene keeles". Kuid just see "Tsaar Saltaan" on minu arvates (ja ka paljude teiste... ka eesti venekeelsete inimeste arvates) päris hästi tõlkena õnnestunud. Kaili lavastuse kontekstis tegelikult tekst ise peaaegu, et kaotab üldse oma tähenduse olulisuse (lugu on ju nagunii suuremale osale publikust teada... ja kui otseselt mitte just täpselt see Puškini oma, siis vene muinasjutuna üldisemas plaanis ikka). Kaili trupp mängib rohkem asukoha, lavastusliku mängulisuse, näitlejate kõrgeima klassi miimika- ning füüsilisusega ja muusikaga - eelkõige puhkpillidega tehtud muusikaga. Kuulda saab küll tuttavaid värsse multifilmist, aga kuna prouad - tsaaritar ja tema õed, polnud enam kõige teravamad pliiatsid ning peiedel teadagi ka emotsioonid keevad üle, siis teksti tähtsus degradeerub ja tegelikult tõesti muutub kõige olulisemaks see mida näed laval toimumas tegelaste vahel või soleerides ja sinna juurde kuuldud helid ning muusika (mitte niivõrd tekst kui sisu andja). Ent tekst on ka täiesti olemas. Ja võib-olla just sellepärast nii õnnestunud, et Kalju Kangur ja Felix Kotta (kui multifilmitõlkeid haarati juurde, siis Valeeria Villandil oli ka oma näpp mängus) on ise luuletajad ja lisaks veel parajate vimkadega luuletajad. Väga mahlane tekst...

Arthur Arula kunstnikutööle annab tooni Pühade Aleksandrite kirik, mis kogu laiale lavale taustaks on. Õigeusu-kuplid, mis paistavad võimsas kõrguses, on kui kontrast rõhutamaks kui pisike (ja mõnedele tegelastele mõeldes ka ahne, alatu ja kade) see inimeseloom on. Kuid lisaks ei puudu ka maapinnal, ehk publikule lähemal - kuldseks ja hõbedaseks värvitud puud - kulda ja karda peab ju tsaari ja tsaaritari ümber olema... Ning muidugi sobivasti kamaluga venelikke komponente, nagu näiteks uhke rida samovare. Veel kõige ilusamalt avaldus minu jaoks see kunstiline kujundus kostüümides. Pitsid ja satsid, peaehted, rätikud ja jällegi (loomulikult) vene muinasjutule paslikud riided. Rääkimata lisaproppidest, nagu luigepea või suured munad... Oleks saanud ka palju vähemaga piisavalt hea kunstilise tausta kokku, aga siin on tõsiselt panustatud kõrge kunstilise terviku saavutamiseks mitmetesse ja mitmetesse detailidesse (usun, et ei suutnudki kõike sealt välja noppida).

Marika Aidla seatud liikumine on küll lihtsake (tegemist ju ikkagi draamanäitlejatega), ent selle eest väga sobiv. Üks "õdede tants" kutsub esile isegi publiku spontaanse aplausi keset etendust. Ja neid aplause tuli sinna vahele veelgi, sest ka mõned laulud on sobivalt sisse integreeritud. Eriti üks Terje Pennie venekeelne pikem ja teine Karin Tammaru hoogne lühem laul löövad pahviks (Terje peaks muusikalides tihedamalt kaasa lööma!) ja annavad vajalikku venelikku tunnetust lavastuse "muinasjutu-maailmale" juurde.

Tegelikult peaks Ele Sonni muusikalisele kujundusele tegema üldse ühe pika kiidulaulu! Ja muidugi pillimeeste oskustele ning see kuidas Kaili neid kavalalt sobivalt kõikvõimalikul moel ära kasutab, wow! Kolm neist on rohkem taustal, kuigi vägagi "kohal"... kiirgavad oma muhedust ja "meeste olemasolu" (naispoweri allutatuna) lavastusse juurde. Kuid üks - Priit Sonn - on täiesti arvestatav näitleja... Tema kulunud ja katkiste hammastega "orav" annab juurde tunnetust, et aega on juba kulunud tänaseks päevaks sellest, mil muinaslugu sündis ja no koomiline lisand dramaturgilt ja lavastajalt see niimoodi kokku siduda... kuigi selleks hetkeks olid juba muidu ka naerulihased pidevast irvest näole krampunud... ja seda nalja ja mõnusalt rahvalikku, ent siiski maitsekat huumorit jagus kuni täiesti lõpuni välja.

Ning muidugi need 3 EESTI TEATRI UUT KOMÖÖDIAKUNINGANNAT!!! (Või peaks ütlema komöödia"tsaaritari"?!) No eks nad kõik ole juba ka varasemalt kõvasti rahvast naerutanud ühes või teises etenduses (viimati Marika Kalevipojas siilina - vaimustavalt suurepärane on ta ka seal!), aga siin saavad nad täiesti võrdse vägitükiga hakkama huumori vallas, justnagu ka muinasloo "vahutavast veest väljund 40 vägimeest" sõjatandritel! Bravo!

Vaadates neid - Marikat, Terjet ja Karinit seal - kolme "baabana", mõtlesin, et milline võimas ja erakordne hääl on Terjel. Ta võiks olla vabalt näiteks Silvia Laidla mantlipärija (kuigi ühes stseenis hoopis nagu teeks hommage'i Lia Laatsile "Lapsed - jookske, jookske! Ah ärge jookske kogu aeg" filmist "Siin me oleme" on Terje karakteril oma oravale "No tule, tule! Ah ära nii kiiresti tule!"). Tema musikaalsus ning tempo ja diktsioon, oskus paisutada ja kokku tõmmata - fantastiline! Ja siis Marika, kellel olid kohe pisarad varnast võtta, kui vastav stseen oli mängimisel. Silmad läksid punaseks ja minulegi tükkis kaastunne põue. Meister emotsioonide mängija ja -tekitaja! Ning Karin ja tema lõputu ilmete, miimika ning füüsiliste kehahoiakute ning -positsioonide arsenal. No ei ole võimalik, et ta nägu veel ja veel ja veel ja veel ühe grimassi teise järel oma karakterile nii tabavalt ette paneb. Kõik kolm saavad ühiselt särada, aga neile jagub ka kõigile "omad suuremad stseenid". Lõpu eel ongi neil kordamööda oma lugu jutustada... Kõik kolm teevad ka käesoleva aasta ühed parimatest naispeaosadest ja seda žanris, mis ju oma olemuselt on kerglasem ja justkui lihtsam, ent tegelikult mängida tõeliselt koomiliselt, et see mäng ise naeru vaatajates esile kutsub, ikka väga raske... antud juhul - VA-PUS-TAV! Kusjuures siin neist üht teisele eelistada on täiesti võimatu... nad on trio ja nii triona kui üksikult eraldi oli neid igas hetkes võrdselt lust jälgida.

Lisaks neile kolmele on tegelikult mängus ka veel neljas naine - tsaari õde.. krõnks naine, liipab laval creepylt ringi ja on üleni mustas (isegi nägu on kaetud)... Kuigi arvasin kohe ära (suure fännina), kes seal all ennast varjab, oli ikkagi lahe mõistatada ja teooriad luua. Ühel hetkel isegi tekkis kahtlus, et kas see hoopis mees ei ole, kes naiseks maskeeritud :) Lõpus viskab ta kummardama tulles muidugi oma loori eest ja selgus, et oligi just tema, keda arvasin kõigepealt ja kellele oma panuse oleksin pannud :) Soovitan see jätta üllatuseks ja ka vaadates mõistatada. On väike lisa-fun mängu jälgimisel veelgi juures. Kaili Viidasel on neid trikke ja üllatusi nii palju seal tükis varuks, et üks ajaks nagu järgmist taga... umbes nagu need memmedki seal teineteist. Muuhulgas ilmub lavale ka Peeter Volkonski. Sedapuhku mitte vürsti, vaid tsaarina ja Marika Barabanštšikova kehastuses. Ja terve publik prahvatas kohe naerma! Meeldejäävamatest hetkedest tooks välja veel Terje-luige ilmumise ning Marika-muna munemise. Ja Tsaari õe väiksed, ent tähelepanuväärsed "lisandid". Kahtlemata ka kõik tekstilised lisandid.. näiteks jalgaderaseerimise stseen - "Kuidas teada, et on piisavalt sile? -Tuleb käega üle tõmmata, kui ei krabise, on kõik ok!" Ning muidugi kunstnikutöö detailid... eelmainitutele lisaks, sai juba kohale jõudes ja maha istudes suutäie naerda, kui nägid millise muheda irooniaga on lava ette ilusti ja uhkelt "istutatud" mõned "ilutaimed", kuigi nendeks nö. ilutaimedeks ei olnud miski muu kui tavaline malts.... nagu ei-tea-mis lillekesed seal reas :))))

Oleks ma taibanud enne etendust, et seda toob lavale sama tiim, kes eelmisel aastal Pärnu Endla egiidi all tõi välja vahvalt rahvaliku "Säärane mulk", oleksin ma kogu oma lastekarja ka kaasa tassinud. Nüüd tuleb loota, et järgmisel suvel mängitakse jälle. Siis on pojal juhiload ning saab nad kolmekesi seda koos vaatama saata.

Hinnang: 4+ (väga lahe, meelelahutuslik ning lõbus tervik. Sobib tervele perele. Ei ainsatki labast nalja, on küll selline rahvalik huumor, ent piisavalt peen, et seda rõõmuga nautida ja terve etendus kaasa naerda. Saab nii irvitada, muheleda, pugistada kui ka lagistada. Mul ei ole ainsatki etteheidet. VAT-i versioonist oli see täiesti teistsugune, isegi hoopis teises stiilis ja vaatenurga alt ja see on tore. Palju originaalseid ideid ning kõik oli väga ilusti ja täpselt lavastatud. Näitlejate töö esmaklassiline ning muusika ja muusikud vaid täiendasid, andsid hoogu, toetasid ning tõstsid seda elamuse väärtust veelgi. Lahe suvine ja kerge, aga väärt meelelahutus. Kuigi käisin kõige viimasel mängukorral ja taevast tulid ka mõned vihmapiisad, siis ausalt öelda, andis see ainult sellele "(elu)sügisele" vaid juurde! Väga vahvalt korraldajad ka lubasid, et päris sajuks ei lähe ning ei läinudki... Seal kiriku aias oli ju kõik "kõrgema tüübiga" kooskõlas :) Mõnus, mõnus, mõnus! Kui järgmisel suvel mängitakse veel, siis soovitan julgelt üks naeruõhtu endale kinkida!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Ruudu Rahumaru tehtud fotod):

TSAAR SALTAAN

ÜLEKÜPSENUD MUINASJUTT


ESIETENDUS 5. JUULIL 2018 

TARTU PÜHADE ALEKSANDRITE KIRIKU TAGAAIASSÕBRA 19A, TARTU


  • AINES A. S. PUŠKIN
  • LAVASTAJA KAILI VIIDAS
  • DRAMATURG OTT KILUSK
  • KUNSTNIK ARTHUR ARULA
  • MUUSIKALINE KUJUNDAJA ELE SONN
  • LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA
  • OSADES MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KARIN TAMMARU (ENDLA), TERJE PENNIE (UGALA)
  • PILLIMEHED PRIIT SONN, TIIT VEIGEL, JÜRI JÕUL, RENE-HENDRIK SIRKAS

5. juulil kell 19. 00 esietendub Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias Emajõe Suveteatri 22. hooaja uuslavastus „Tsaar Saltaan.”

Publiku ette astuvad kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast.

Idee autor ja lavastaja on aasta parima lavastaja auhinna nominent Kaili Viidas, kes on dramaturgiks kaasanud möödunud aasta näidendivõistluse võitja Ott Kiluski ja omanäolise teatrikunstniku Arthur Arula. Möödunud aastal tõi see loominguline tandem Endlas publiku ette ülimenuka suvelavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.”

Sel suvel näeb ilmavalgust uus klassikatöötlus, milles kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega vaid kolme näitlejanna poolt ette kantakse. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal.

Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.

Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud eelkõige täiskasvanutele. Muusikalise kujunduse loob lavastusele Ele Sonn.

Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!

Kommentaare ei ole: