Teisipäev, 14. august 2018

Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater


Kui ma kell 8 oma pooletunnisele hommikusörgile läksin ning juba kodupoole tagasi pöörasin, märkasin järsku, et olen terve tee laulnud peas: "kui ees mul tee on mõõtmatu, siis tean, et olen võitmatu. Tean, et olen võitmatu, kui ees mul tee on mõõtmatu"... sobivad sõnad jooksutrenni saateks, kas pole (päris hea ja võrdne lisand sellistele lauludele, nagu Sia "Unstoppable")?! Sobiks hästi pikamaajooksu hümniks! :)

Millest tunneb ära hea poplaulu? Üks peamisi kriteeriumeid on selle nö. kiire "kohale jõudmine" ning pähe pöörlema, ehk "kummitama" jäämine. Seda Kaarel Orumägi laulu kuulsin esimest ja siiani ainsat korda eelneval õhtul... Okei, kuna tegemist oli Orumägi ja Kärt Antoni uue originaalmuusikali "Sofia" peateema-lauluga, siis see kõlas etenduse jooksul mitu korda. Kuid niimoodi ta kleepus salamahti pähe kinni ja ikka ning uuesti hakkab nimitegelast Sofiat kehastanud Ketter Orav seda mul peas laulma :)

Kerime nüüd aega peaaegu 5 aastat tagasi... 2013. aasta sügisel loodi Türil Eesti Noorte Muusikaliteater (toona küll õige pisut teise nimega), mis andis võimaluse noortel andekatel lauljatel oma näitlemis- ja lauluoskuseid ühendada ning muusikalide kaudu koguda esinemiskogemusi ja võimalusi ennast arendada ning muidugi ka näidata. 2014. aastast alates on igal aastal tulnud välja 1-2 esietendust. Kuna teatris püsitrupp puudub ja tegemist ongi rohkem nö. projektiteatriga, siis iga muusikali jaoks korraldatakse osatäitjate leidmiseks konkurss.

Teatri hingeliseks mootoriks (ja loojaks) on Kaarel Orumägi, kes on ka senised etendused lavastanud või kaaslavastanud. Lisaks on ta ka lavastuste (kõigi, peale esimese) üheks autoritest. Kaarel on Kaari ja Janika Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli ning ühtlasi ka käesoleva aasta Eesti otsib superstaari -saatesarja vilistlane. 

Sellest superstaarisaatest kaasas ta mitmeid lauljaid ka oma värskeimasse lavastusse. Kuna mul endal puudub ülevaade ning teadmised sellest (või ka teistest) eesti staariotsimissaadetest (peale Eesti otsib superstaari 1.hooaja - kolisin nimelt 2007.aastal 10ks aastaks välismaale... seda enam olen ma kursis kõikvõimalike UK, USA, Rootsi, Kanada ja Austraalia Idol'ite, X factorite ja Voice'idega), siis olid minu jaoks kõik laval või lava taga osalevad nimed ja näod täiesti uued. Kuid seda põnevam oli neid nö. "avastada".

Enne kui detailidesse laskun ("devil is always in the details"), siis selgituseks, et kuigi tahaksin kirjutada ainult lavastuse headest ja toimivatest komponentidest, siis see pole ju kriitika ega ka adekvaatse peegelduse mõte. Kui keegi järgnevast mingeid torkeid tunneb, siis minu eesmärk ei ole lahmida, ega kellelgi tegemise indu või sära silmist kõige vähemaski osas kustutada, vaid tuua välja tähelepanekud publiku seast ainult läbi konstruktiivse kriitika. Noorte tehtud teatritükke on selles mõttes eriti raske peegeldada, kuna soovituslike nõuannete ning üleoleva materdamise vahel võib piir tunduda liialt ähmane.

Selles suhtes tegelikult olin isegi väga kahtleval seisukohal, kas üldse võtta teekonda Türile autorataste alla... Lauljana või ka tantsijana on kergem elamust tekitada, kogemuste ja koolituseta näitlemine võib siiski kõik muu hea pihuks ja põrmuks teha. Ja kuidas Sa siis pärast kirjutad ning kõnnid ümber palava pudru, et noori mitte solvata... Kuid Türi pole ju tegelikult üldse kaugel ning huvi näha tuleviku "tegijaid" oli liialt ahvatlev, et seda võimalust mitte kasutada. Huvitav, et ajaliselt kukkus see päevale pärast Tartu Uue Teatri "Kremli ööbikuid", mille muusikaliselt olemusikkuselt võiks liigitada "minevikuks" (saalis oli vaatamas ka Janika Sillamaa, kes ülepaisutatud koomilises võtmes oli ka Maria Annuse kehastuses laval Kremli ööbikutes). Paari päeva pärast lähen vaatama Tartusse "La La Wonderland"-i, mis on niiöelda "olevik" ja nüüd siis see "Sofia", mis on ju ilmselgelt "tulevik"... 

Mu kõhklused olid täiesti asjatud! See, mida ma Türi Kultuurikeskuse laval nägin, oli kõrgete professionaalsete ja kunstiliste ambitsioonidega lavastus. Täiesti võrdväärne oma tasemelt kutseliste ja kogenud teatritegijatega. Kahju ainult, et Türi Kultuurikeskuse lava sellise ägeda produktsiooni jaoks liialt väikseks jäi. Kui laval on korraga 40 inimest, siis see paratamatult nõuab suurt mänguruumi ning ka publiku jaoks laiemat vaateavarust. On üsna kõnekas, et just see "kokkupressitus" ongi lavastuse suurim miinus. Suurema mänguruumi ja suurema eelarvega oleks muusikalil potentsiaali olla üks läbi aegade olulisemaid noortemuusikale. 

Jutustab see ju ka loo, mis on justkui kõikide tüdrukubändide ajaloo "ema" - maalt pärit andekas laulja avastatakse plaadifirma esindajate poolt. Kisutakse linna, kuigi pere ning sõbrad (sh. keegi kes tüdrukut armastab) jääb maha. Üsna kiiresti saab tüdrukust üks kandvaid jõude ansamblis, kuigi tee tippu ja eriti seal püsimine pole lihtsate killast. Bänditegemise glamuur, aga ka kõik pahupooled karastavad tüdrukut ja temast saab enesekindlam, ent ka populaarsuse tõttu koduseid eirav "staar". Sama kiiresti kui toimub tee tippu, võib sealt tipust ka alla kukkuda ning kogu see kuulsus näkku plahvatada. Alles seal põhjas olles saab oma väärtused jälle õigeks kohandada, sest tipus on "endast" kiirgav tähesära ka staarile endale silmipimestav. Oleme juba sellised psühhopuntrad... ja ükskõik kui palju nendest teemadest rääkida või neid läbi raamatute, filmide, telesarjade, muusikalide või muude kunstivormide ja žanrite korrutada, ikka tekib selliseid olukordi, kus tuleb enda ego seada esikohale. Eriti kui eesmärgiks on "maailmavallutamine"... küll hiljem ju jõuab asju ka rahulikumalt võtta.

Tegelikult ma ei tea, kui tõenäoline ikkagi on see, et kui Eestis keegi nö. "kuulsaks" saab, et ta oma peret eirab ning mööda maailma suurlinnu turneelegi läheb... Eks kõik on muidugi võimalik... Kaarel Orumägi on tegelikult seda lihtsat lugu mitmete pööretega keerulisemaks muutnud. Sofia ühest küljest oleks nagu oma olukorra ohver ja mitte ei ignoreeri ema kõne õe õnnetusjuhtumi ja ratastooli sattumise kohta, vaid Sofial on lihtsalt nii palju tegemist kõne saamise hetkel, et ta ei saa emaga rääkida - dramaturgiliselt õnnestunud situatsioon... küll on natuke kummastav, et kui vanemad koos noorema tütrega Sofiale külla sajavad, siis too näeb küll, et õde on ratastoolis, aga jäise külmusega kõigepealt kallistab vanemaid ja alles siis pöörab tähelepanu oma õele... ükskõik kui suur staar ka keegi pole, siis kaldun arvama, et sellises olukorras on päris elu reaktsioon teistsugune. Selliseid kergelt elulises mõttes kaheldavaid misanstseene oli veel, mis otseselt pole võimatud, aga siiski natuke päriselu-kauged ja seetõttu segadusse ajavad, et mida ikkagi täpselt mingi teatud asjaga öelda tahetakse. Antud olukorras ei saanudki päriselt poolt võtta ei vanemate, ega ka Sofia poolel. Ühest küljest on ka tütrel õigus... Lapsevanemana, kujutades end Sofia vanemate asemele, ma ilmselt annaksin tütrele hingamisruumi ning ootaksin kannatlikult, millal temal mind vaja on. Ma leian, et paljud lapsevanemad pressivad end liialt peale oma lastele nagunii. Lausa paha on vaadata kuidas (välismaa) staarisaadetes lapsed räägivad kuidas nende vanemad on ohverdanud ennast lapse nimel... mõnikord ja see on veel eriti haige, kui vanemad ise räägivad sellest. Tule jumal appi - see ongi lapsevanema roll! Me kõik oleme valmis oma laste nimel kõik tegema, aga seda oma lapsele ninale ning kogu maailmale näkku hõõruda pole minu arvates normaalne. Nõnda tekivadki katkise närvikavaga lapsed - nad on oma vanemate stressist läbi immutatud.

Siin Sofia küll pole vanemate painega painutatud. Temal on väikelinnast maailmalavadele paisatud tüdruku - võõras kohas ujumaõppimise - probleemid. Ta lihtsalt vajab natuke aega kohanemiseks. Ketter Orav mängib ta vägagi sümpaatseks tüdrukuks ning Sofiast jäi mulje kui positiivselt kainet mõistust säilitada üritavast, raskes olukorras kohaneda soovivast, toredast plixist. Mis sest, et maalt... tegelikult palju linlasi on samuti maalt pärit. Nõnda leiabki ta ka ühe "liitlase" bändi tüdrukute seast. Väga usutava ja sümpaatse rolli selle "kaas-maaka" Silviana teeb Siret Tuula. Kuid aitab juba sisust... peaasi, et tekitas küsimusi ja võrdluseid. Oma Eesti kontekstis ehk liigagi ägedate sisupöörete ja mõnevõrra maailma-muusikalile kohase või isegi filmistsenaariumliku dramaturgiaga natuke lapsikult võimas, aga võib-olla just tänu sellele ei vajunud see lugu oma 3 tunni ja 40 minutise kestvuse jooksul hetkeksi ära.

Kaarel on ka lavastuse libreto autor ning kokkuvõttes on ju lugu ise muusikalile kohaselt üpris trafaretne ning kubiseb klišeedest, ent tegemist on ju "pop"muusikaliga ja tervikuna siiski toimiv. Hea pop-muusika oma olemuselt ongi üks suur klišee, seega kõik on kokkuvõttes okei! 

Muusikali puhul tõuseb selle sisust palju olulisemaks loomulikult muusika ning seal sisalduvad laulud. Heliloojateks on peamiselt Kaarel koos Kärt Antoniga, kuid osalt lauludel on kaasautoriteks ka Gevin Niglas, Astrid Näälik ja Johanna Elise Kabel. Gevin ja Johanna Elise astuvad ka laval tegelastena ise üles, aga osatäitjatest natuke hiljem...

Kui tuua esile lavastuse tugevaimad küljed, siis kahtlemata on üheks selliseks (muide täiesti raadio- ja kontserdikõlbulikud) laulud! Wow! Loodan, et heliloojad kaasavad mõne nendest tüdrukutest laulma ja esitavad mitu samal tasemel laulu järgmistel aastatel Eurovisiooni lauluvõistlustele. Päris mitmel sellegi muusikali laulul oleks olnud potentsiaali finaali või isegi võitjaks pääsemiseks. Lisaks juba mainitud põhimotiivi-laulule "Võitmatu", lähevad just selle muusikali kontekstis kõige paremini publikule peale 2 hoogsamat laulu, kus on kasutatud tantsutruppi ning vastavat, laulule ülihästi sobivat sisselavastatud koreograafiat. Siinkirjutaja üldse lemmiklõiguks kogu etenduses oligi "Midagi erilist", mida esitas tüdrukutebändi Ladie's choice (ei saanud aru, miks bändi nimi grammatiliselt nii oli kirjutatud, kas rõhutamaks midagi? Ingliskeelsetel sõnadel, mille mitmuse vorm lõpeb "s"-iga, kirjutatakse mitmuse omastav kääne lisades sõna lõppu, ehk pärast "s"-i ülakoma... huvitav oleks ka teada, kas selle bändinimega viidatakse girlpowerile? on see hommage Zac Efron'i Hairspray muusikalis esitatud laulule? või lihtsalt lambist võetud sobiv nimi?) koreograafi Chris'i mängiv Jaagup Tuisk. Jaagup lisab oma karakteri maneeridele natuke feminiinseid, ehk just meeskoreograafidele omaseid nõkse ja mõjub seal laval kelmikalt nagu Linnateatri näitlejate, vendade Piuside noorem vend :) 

Kuid see tants!!! Mul jäi karp lahti ja kui ma koos ülejäänud publikuga etenduse lõppedes noorte tegemisele toetuseks ka püsti tõusin, siis oma mõtetes tegin seda eelkõige just nimelt sellele lõigule ja üldse koreograaf Marie Loviise Mänd'i tantsudele. Ta on selle trupi tõeline salarelv! Sellest tüdrukust me veel kuuleme koreograafia vallas! Loodetavasti ka teised teatrid avastavad ta võimed (siinse teksti viimane foto on just nimelt selle laulu ja tantsu finaalist!) Eks muidugi draamanäitlejatele selliseid tantse seada oleks keerulisem. Ka "Sofia"s ei tulnud nendes tantsudes Marie Loviise koreograafia tegelik võlu nii hästi välja mil terve trupp korraga laval oli. Nendes lõikudes oleks vaja olnud mõningat lavastuslikku korrektuuri, sest kui nii palju inimesi laval koos tantsib, siis erinevate trupiliikmete energia on väga erinev ning see torkab silma. Juhtus ka seda, et mõni hakkas natuke soleerima ja näitama kui vinge tantsija ta on. See tekitab teatava koreograafilise kakofoonia, mis ei tule tervikule kasuks. Ma ilmselgelt reageerin siin sõnades üle, tegelikkuses ilmselt torkab see silma ainult minusugustele professionaalse kretinismiga tantsule lähenevatele vaatajatele publikus. Üks väga hea tantsija (kelle nime ma kahjuks ei oska nimetada, aga ta tantsis sinise kleidiga ühes ääres) oli küll kavalalt pandud tooni andma ühte äärde, aga mõni ülemeelikum tantsija, kellel küll oli hea feeling, ent tervikpildis liialt tähelepanupüüdev hoiak, oleks võinud olla taga või ääres ning sellel profima lähenemisega tantsijal anda tervikpildile paremini tooni. Minu silm näiteks liigub ja tahabki vaadata just neid, kes üldpilti sulanduda oskavad. Samas on see üpris "fine line"... sest alaenergiaga ka ei tohi asjale läheneda. Peen värk, aga kahtlemata võimalik täpse(ma)ks lavastada (või üldse sellise väiksema lava korral inimeste arvu vähendada?). Kuigi "Sofia"-s nautisin ka neid kogu terve suure trupi tantse just koreograafilises mõttes ja sellepärast kuidas absoluutselt kõigi, ka kõige viimases reas tantsivate noorte silmad särasid! Mainimata ei saa jätta, et ka tüdrukutebändi liikumised lavastuse sisestel esinemistel olid väga tabavad, head, maitsekad ja sobivad. Lahe, et Eestis on sellisel tasemel tantsijate-koreograafide pealekasv, kes suudavad luua koregraafilisi pilte, mis on ka tantsivatele näitlejatele väljakutseid pakkuvad,ja võimete piire kompavad, ent samas siiski neid piire austavad. See on kindlasti ka "noorte"muusikali eelis, et selliseid tantse on üldse võimalik lavale seada, sest muidu tantsivad sellised tantsud (ja piisavalt ägedalt) ära siiski vaid tantsijad. Eks siinsesse lavastusse valitud lauljatel on ka kui mitte kõigil, siis "peaaegu" kõigil mingisugunegi tantsutrenni-taust ja no eelkõige muidugi ka rütmiline taju.

Lisaks nendele kahele tantsuloole mõjusid minu kõrvadele puhtamalt ja ilusamalt laulud, kus harmooniaid tekitasid maksimaalselt 2 lauljat, Ladies' choice'i harmooniad vajavad kõvasti seadmist (aga võib-olla olen antud juhul ka liialt mustade tüdrukutebändide harmooniaseade-tasemega ära hellitatud). Peateema "Võitmatu" kõlas kõige paremini siis kui Ketter seda laulis selles versioonis, kus tal oli taustalauljate hääl taustal (tõi Ketteris välja mingi x-faktori ning üldse kõlas huvitavama konstruktsioonina, isegi terviklikumana). Muidu on soolo-ballaadid ikka emotsionaalsemad kui taustalauljatega koos lauldud laulud... aga "Võitmatu" pole ka niivõrd ballaad kui just jõuline diiva-lugu. Ja muidugi meeldisid kõik kaanonlikud lauluseaded (neid saabki ju kuulda praktiliselt ainult muusikalides ja seega lausa ootan kui seda trikki kasutatakse), ehk kui lauldi kaht erinevat laulu kahe erineva tegelase poolt samaaegselt. Vähemalt paaril korral tuli seda ette ning mõlemad olid mõnusalt emotsionaalsed ning emotsioone-tekitavad.

Lavastus on oma loomult "piltide" või stseenide jada. Need "piltide" üleminekud on Orumägi suutnud lavastada erineva tasemega. Mõni on väga lõigatud ja pimedas lavalt või lavale liikuvate näitlejate kõrgete kontsade klobin annab aimu teatavast arenguruumist ja siis on jällegi vägagi profilt lahendatud stseenivahetusi. Neid "stseenivahetusi" lihtsalt on selles (pikas) etenduses keskmisest rohkem. Igas mõttes on väga suure lavastustööga hakkama saadud! Ka rollijaotusega on suuremas osas väga hästi tabatud tegelaste olemust. Kuna noortel näitlejatel puuduvad rollislepid või eelnevalt teadaolev tüpaaž, siis jäävad ära stambitemplid või muu, mis tavaliselt tuntud näitlejatega kaasas käivad. Need noored alles loovad "ennast" ja väga põnev on olla selle tunnistajaks.


Kuna näitlejaid on väga palju (u 40), siis katsun mõne sõna öelda võimalikult paljudest neist, kelle näo ja nime (tänu kavalehele) suudan kokku viia ning kellest mul mingisugune mälestus jäi. Teiste tähelend saab kindlasti toimuma mõnes järgmises ettevõtmises või miks ka mitte mõnes järgmises Eesti Noorte Muusikaliteatri lavastuses.

Natuke tükis osalenud noorte kohta taustauuringut tehes, sain teada, et peaosatäitja Ketter Orav on ühe mu lapsepõlve iidoli Kare Kauksi tütar (lisaks Türi saalis istunud Janika Sillamaale, oli ka Kare - prototüübina - päev varem Narvas nähtud Kremli ööbikute etenduses "laval", Saara Kadaku tabavas esituses). Ketter'it laval vaadates ma teda tema emaga küll ära ei ühendanud. Nüüd tagantjärgi targana isegi aiman mingit sarnasust. Kare ise on teinud läbi aegade ühe legendaarseima muusikalirolli, omaaegses Tallinna Linnahalli "Hüljatud" lavastuses Fantine'ina. Muide kõige värskeimas Maarjamaa "Hüljatutes" mängib Eponine'i nii üks "Sofia" heliloojatest - Kärt Anton kui ka Eesti Noorte Muusikaliteatri üks varasematest osalejatest - Hedi Maaroos. Igatahes väga tore on näha Ketterit ema jälgedes astumas. Tema hääl on võimas ning näitlejana oli ta üks orgaanilisemaid trupis. Mõjus ka mõnevõrra suurema kogemustepagasiga laval oma hääle kasutamise oskuse mõttes. Väga puhas ja muusikalile vajaliku sõnaselge diktsiooniga ja lisaks esinäitleja auraga. 

Tema lähimat sõbrannat tüdrukutebändis mänginud Siret Tuula oli sama suur avastus. Karakternäitlejalikuma lähenemisega ja nõnda mängis ta end peaaegu vähemalt sama oluliseks tegelaseks. Samas mitte üle mängides, mis jättis ta täiesti usutavuse piirides igas stseenis. Kes ei tahaks endale sellist sõbrannat, eks! Armsa ja südamliku olemisega karakter pani uskuma, et näitleja ise on oma tegelaskujuga sarnane ja see on väga hea mängu tunnus!

Tegemist ju peamiselt tüdrukutest ja naistest rääkiva looga, kus mehed on ainult kõrvalnähtused, mis siin ja seal vilksatavad korraks, nagu liiklusmärgid, mis kiirteel mööda kihutades vaid hetkeks silma jäävad. Kahest mainitud heast rollist hoolimata minu lemmiknäitleja seekordses trupis oli Janet Jamie Vavilov. Kui ta plaadifirma omanikuna, üleni punases, esimest korda lavale tuli, tekkis tugev assotsiatsioon noore Britney Spears'iga. Ei teagi, kas meigiga rõhutatult Britney näoga sarnasemakski muudetud ning lisaks mütsiga samuti mingit tuttavat seost luues... aga kui ta mängima hakkas, siis tekkisid juba uued sillad... eelkõige Elina Purde ja Tallinna Linnateatri Liis Lass'iga. Janet kehtestab end laval nii, et praktiliselt kõik stseenid milles ta osaleb, liigub pilk tahes või tahtmata temale. Kõike kroonimas ka temalt veel etenduse kõige suurema dramaatilise pingega stseen ühe imeliselt hästi lauldud laulu lõpus. Ma küll kindlalt ei tea, kas ma tema lauluhääle ka ära tunneksin, ehk oma karakteri leidmisega just lauluhäälde on tal veel mõned sammud astuda ja eks ka mingite detailide kallal näitlemises tööd teha, kui ta perfektsionist on... korra näiteks lipsas mänguga hoogu minnes sisse grammatiline viga, mis tolles hetkes natuke kummaliselt mõjus (aga seda juhtub ka lavakooli lõpetanud näitlejatega). Kuid kõik need olematud etteheited on vaid kergelt silutavad pisivead. Tervikuna see - väga sirgeseljaga boss-Marcella, tuli tal tabavalt välja ning nagu juba ütlesin - teda oli üldse väga huvitav laval jälgida. Ühel hetkel märkasin, et lausa ootan, millal ta jälle stseeni siseneb.

Tüdrukutebändi üks liige - Kaia-Liisa Kesler meenutas maailmakuulsa tüdrukutebändi Little Mix Jesy Nelsonit ja see andis kohe kamaluga usutavust ning põnevat tunnetuslikku sidusust tüdrukutebändide-maailmaga juurde (Kaia-Liisa karakter on selline porisev ning muidu ka ebameeldivam, aga ta mängib selle vajaliku sähvakusega ehtsaks ja mõnusalt üleolevakski). Üht teist bändiliiget mänginud - Linda Ellen Toom - on see, mida kirjeldatakse kui "full package" - lavaline sära, ilus, vallatud blondid lokid, hääl ja kõik, mida ühele pop- või muusikalilauljale vaja, on temas olemas. Pigem tuleks tal hoopis enda huvitamaks tegemiseks mingeid konarusi ning kiikse välja tuua. Muidu on oht "ilusate tüdrukute massi" ära uppuda. Samas selline eripära ei tohi olla "tehtud", vaid see peab endast ise välja tulema... Viimasena tüdrukutest mainiks ära ka Johanna-Elise Kabel'i, kellel näitlejana on küll veel päris palju arenguruumi (õigemini ei saanud selle pisikese sutsaka põhjal täpselt aru, ent tekkis kerge võõristus tema kerge ülemängu suhtes), aga lauljana oli üks trupi tugevamaid!

Poistest (või meestest?) rääkides  meenub esimesena Gevin Niglas. Seda küll otseselt mitte ainult positiivses mõttes, sest ta on laulmisel endale mõned halvad kombed õppinud. Näiteks arvates, et just "nii" tekitatakse lahedat häält, kuid suurimat korrektsiooni vajab nasaalsus. Lisaks ka s-i ja r-i korrigeerimine, aga arvata võib, et ta teab seda ise ka. Nasaalsusest lahtisaamine on ehk mõnevõrra lihtsam (kuigi ka mitte kerge ja see võibki olla inimese oma valik, kuid kahjuks kuulaja jaoks mitte alati kerge allaneelata... On ju küll ka nasaalseid lauljaid, kelle tämbriga see sobib, Gevin kahjuks ei kuulu nende sekka), häälikute korrektuur võtab kauem aega, ent on samuti tehtav kui on plaanis laulja või näitlejana pikemat karjääri. Muidugi eks mõned sellised "armid" võivad teha ka tüübi meeldejäävamaks ning tähelepanuväärsemaks (jäi ju ka minule tema meelde), aga tal on piisavalt esimese armastaja mängimiseks välimust pikkuse ja treenitud keha näol, seega tehnilised korrektuurid võiksid temast teha laval ühe väga vinge tegija. 

Sofiasse armunud Erikut mängis Kauro Tafitšuk, kes alguse stseenides oli üpris kange ja ebaloomulik. Kuid lõpus, pärast üht muusikali meeldejäävaimat laulu "Me loome oma loo" (- ma tean, et sa tead, et ma tean... - lahedate sõnadega pealekauba) avaneks nagu järsku tema draamanäitleja register ning see alguse mängukramp oli kui peoga pühitud. Muusikal ja laulmisel on mõnikord imeline võluvägi, antud juhul laulis tõesti Kauro end rolli"täitmise" kammitsatest vabaks. Richard Sepajõe mängu ootasin teatavatel põhjustel juba enne etenduse algust (see oli just tema, kes üldse mu teaduvusse Eesti Noorte Muusikaaliteatri tõi) kõige rohkem. Ühest küljest ootus õigustas end, sest ta mängis oma "arstionu"-karakterit väga õigesti. Tegelikult väga väike roll, aga ta kehastas seda nii, et tõesti üks doktor võikski (ja mõni kindlasti ongi) just selline olla. Tuues sisse tõsisuse kogu selle glamuuri, pidude ja kontsertide tasakaaluks. Teisalt oleks tahtnud ka tema laulmisest paremini aimu saada, ent selles lavastuses on Richardil vaid kaduvväike vokaalselt eristatav osa. Kuid üsna kindlasti avaneb selleks võimalusi tulevikus, sest on ilmselge, et ta teeb oma asja kirega (nagu tegelikult ka kõik teised trupiliikmed).

Jaagup Tuisk'u, (kes ilmselt poistest/meestest kõige rohkem laval end karakterina kehtestas) juba mainisin, lisaks tooks veel välja mõnede näitlejate/lauljate nimed, nagu Hele-Mai Mängel (veel üks, kelle lauluhääl on kahtlenata võimas, kuid mis vajaks meeldejäämiseks ning äratundmiseks eripära, siiski usun, et siin on midagi enamat peidus kui ta seekord välja laskis endast), Mark Oja (väga lahe ja julge lähenemine! Üks lemmikuid laval), Marju Anvelt (peostseenis küll pisut rabe, aga karmi moeloojana oma moedemmi lavastamas tunduvalt huvitavam) ja Mait Mikussaar. Ülejäänud osatäitjate nimed leiab siinse jutu lõpust!

Vahepeal vaatasin seda kõike ka minu kõrval istunud paari 12-13-aastase poisi silmade läbi... lahe oli jälgida kuidas nad läksid elevile iga kord kui Jaagup Tuisk ütles laval "What the fuck"... ilmselt olid väikemehed hästikasvatud kodust. Vaheajal arutati ning leiti, et mõlemale etendus väga meeldib. Arvestades kuivõrd keskendunult nad mõlemad vaatasid peaaegu 4 tundi jutti ja ometi olid nad võib-olla selles kõige püsimatus vanuses - see räägib juba nii mõndagi "Sofia" kaasakiskuvast jõust.

Hinnang: 3+ (see number on siin tekkinud võrdsel skaalal professionaalsete teatritega. Kui arvestada, et lavastuse on teinud noored ja kui hinnata nende tegemistahet ning potentsiaali, peaks hinnang olema 5+. Selles mõttes ei tasu numbrisse takerduda, vaid võtta seda kui austusavaldust, keskmist taset ületava hinnanguga tervikelamusele. Oli komponente, nagu laulud, lauluhääled ja koreograafia ning mõned osatäitmised, millele see hinnang ilmselgelt teeb liiga ja need tõusidki ka terviku hinnangut tõstvateks ja silmatorkavalt headeks muusikali osisteks. Ägeda asjaga on Kaarel Orumägi & co hakkama saanud! Kaarel ja Kärt on loonud muusikali jaoks mitmeid laule, mis on popmuusikalile kohaselt ka erinevates stiilides. Leidub nii klassikaline karakterlaul, rocki-sugemetaga lugu, jazzi ja bluusilikkegi tunnetusi mixiv laul, ent põhiosa muidugi ilusad ballaadid ning kaasatõmbavad tantsulood. Tasub oma noored vaatama saata ja miks ka mitte ise nendega koos kaasa vaatama-kuulama minna. Eriti kui tänapäeva popmuusika meeldib. "Sofia"s on täiesti maailmatasemel popmuusika eestikeelse originaalloominguna suisa ehmatavalt heal tasemel!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed 2 viimast - Marten Puidak'u tehtud fotot, on pärit teatri FB lehelt):

Eesti Noorte Muusikaliteater esitleb:
Kaarel Orumägi ja Kärt Antoni
Muusikal
SOFIA

Väikelinnast pärit Sofia suurim soov on vallutada lavasid ning astuda kord maailmakuulsate lauljate kõrval punasele vaibale. Unistused võivad täituda aga kiiremini kui oodatud ning peagi leiab Sofia end showbusinessi säravast maailmast kus kõik ei pruugi alati olla selline nagu paistab. Kes kellele hammast ihub? Millised kleidid kuulsustel seljas on? Kes kellega käib? Milliseid valikuid peab Sofia tegema ja mis on elu mõte? 
Nendele küsimustele saad vastuse 11.-13. augustil ja 22.-25. augustil Türi Kultuurikeskuses.

Libretto autor, helilooja, lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Helilooja ja muusikajuht: Kärt Anton

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Nimiosas: Ketter Orav 

Teistes osades: 
Lisette Taube, Ida Lill Põllu, Tarmo Hints, Annely Erm, Marju Anvelt, Karmen Vilberg, Kauro Tafitšuk, Mark Oja, Johanna Elise Kabel, Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Loora Kaarelson, Andra Aus, Hele-Mai Mängel, Siret Tuula, Linda Ellen Toom, Kaia-Liisa Kesler, Maria Valk, Gevin Niglas, Mait Mikussaar, Richard Sepajõe, Antero Noor, Tanel Ronimois, Elisabeth Tiffani Lepik, Karoliina Lepik, Rasmus Arge, Cwendolyn Caryna Lauri, Britt-Kathleen Mere, Elis Reis, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Karolin Tiigimäe, Triin Pirso, Sharlotte Parvei, Keijo-Johann Norden, Henry Erenbus, Asko Robert Meola, Johannes Martin Saar, Kermo Laan, Geir Samuel Voolaid ja Karl Mattias Pärloja

Lisan siia lõppu veel ühe kavalehel oleva nime, kes hiljem selgus, et ongi see tekstis mainitud "sinises kleidis tüdruk" :) - Herta Soro, 

Kommentaare ei ole: