August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetiliselt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks.
See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavastusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rõhutades, et milline dünaamika sigineb loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis ikkagi on?!
Ja nüüd võin õndsalt õhata: "Õnneks!"
Sest esiteks on see senise teatriaasta 1 kolmest (tegelikult vist isegi kahest!) suurimast teatrielamusest ja teiseks, see kui Julie ei ole enam noor, see tõesti tekitaski HOOPIS teistsuguse vaatenurga kogu muidu tuttavatele preili mängudele. Lisaks ma arvan, et sellist materjali peakski lavastama just nimelt naislavastajad, kuna just siis tulevad mingid asjad sellest Strindbergi misogüüniast välja peenemalt, mida meeste nägemuses ei pruugi või ongi plärtsti - otse ja jämedamalt, ehk jääb ära see vaataja enda arusaamismängude magus kõrvalefekt ning just nende naistundekihtide tajumine, mida just eriti mehena on üldse harv juhus välja lugeda. Ning seda just niimoodi õhkõrnalt, romantiliselt, kui sellist sõna antud kontekstis üldsegi kasutada sobibki. Näiteks - ma vist tõesti esimest korda tundsin ära selle, et siin omamoodi Stringbergi kättemaksuna (seisusega) naistele oli ka teenijanna PEAJAGU üleolek igas mõttes Juliest. Olgugi, et preili krahvitütar on ju rikkur ja kindlasti haritum, võimukam ja sedasi oleks pidanud olema ka enesekindlam kui tema "köögi-Kata"…
Kogu intensiivne ning kirglik tegevustik leiab ju aset praktiliselt ühe (saatusliku) jaanilaupäeva õhtu, (kirgliku) öö ja (kainestava) jaanipäeva hommikupooliku jooksul. Jumal tänatud, et lavastaja, kunstnik ning kogu trupp on jätnud loo õigesse ajastusse!!! Tegelasi on vaid 3, kuigi 4nda, ehk Julie isa- krahvi olemasolu on ka pidevalt “õhus” ning tema saapadki on laval mängus. Ja kusagilt taamalt kostab jaanipeo möllu…
Kailil on siin Jean jäetud siiski vast nö.õigeealiseks…lihtsalt see vahekord on teine, ehk Julie on Jean’ist vanem ning Kristine, teenija, on omakorda Jeanistki tunduvalt noorem. Marika Barabanštšikova loob oma rolli kasvava suunaga. Esialgu kuidagi tagasihoidlikum, aga eks Julie teab ju ka, et ta vallutab siin köögis teise naise valduseid. Kui too magama jääb ning mees on naistest vaid ainuüksi tema mõjusfääris, on ka naine hoopis teine - jõulisem. Meelitades oma jõupositsioonilt välja ka vaese mehe kunagise (ja seeläbi ju ka praeguse?) armunudoleku saladuse. Ainult, et sellele armuvalule rohtu pakkudes, annab ta ka võimu üle mehele. Nõnda tema käsualusest, saab ümberpöördult hoopis "valitseja"…vähemalt naise üle (kas ka laiemalt eluline allegooria - seda saab juba vastavalt oma sugupoolest ja kogemustest johtuvalt iga vaataja ise otsustada).
Kuigi sai seda lavalugu vaatama asuda eeldades, et see saabki olema puhas Marika/Julie-show…Ssssaraks, millise Jean’i loob Agur Seim!!! Ta oleks viimasel ajal nagu uus (taas) avastus Eesti teatris, kuna rolle on siiani jagunud peamiselt väiksemates ning Lõuna-Eesti teatriprojektides (sh. täiesti vapustav roll "Petserimaa igatsus"es, kelmikas etnoteatris "Vanahunt", hull leiutaja "Läbi linna: Supilinn" ProTheMus'i rännaklavastuses, hetkel on võimalik näha teda veel ka Musta Kasti mängukavas võrratu, kogu perele sobiva seikluse pea- ja nimiosas "Ernesto küülikud" ning verivärskes, aga siinsest Jean'ist ja ka lavastuse mõttes hoopis isesuguses "Lilli"s). Ent kui paar päeva varem vaadatud “Lilli” kõrvaltegelaste palett nii süvitsi ühe karakteri sisse pugemist tal ei võimaldanudki, ehk seal oli rohkem vaja teha kiireid ümberkehastusi ning sõna otseses mõttes hullata karikatuuridega, siis siin on tal üll kandev, psühholoogiliselt sügavalt välja kaevatud ja lavale pandud, oma agendaga, ent naiste poolt nii ja naa lükata-tõugata katsumustes oma heaolu ning tegelikke tundeid toita püüdev mees, kelle suhtes saab täiesti aru, miks ta nendel naistel seal hambus on (ja miks kumbki naine tegelikult temast nii huvitatud on, ega/aga ka päriselt loobuda ei taha). Ainult, et kellel kelle üle lõppude lõpuks ikkagi võimu on, see selgub juba etendust vaadates… Aga üks emotsioonide "ameerika mäed" tehakse läbi küll!
Vaheajal kuulsin ühe hämmingus mehe küsimust oma kaasale, et mis selle lavastuse saba ja sarved ikkagi on… Tõesti, kui ei ole materjaliga tuttav, siis pelgalt 1.vaatuse põhjal võib selline küsimus natuke õhku jääda küll. Tema pakkus, et kas ikkagi see seisuste vahekord? Jah, seda ka, aga tegelikult on seal ikka nii mitmeid kihte ju veel, ent nendest vast paremini saabki aru tervikut teades. Näiteks minu arvates peamiseks ikkagi see "armastuse nimel tegutsemine". Ja kellel kui tugev armastus ikkagi on ning kuidas kellegi teise-kolmanda kohalolu võib ikkagi lõpuks lõvist lambukese teha ning unistused unistusteks jättagi. Ja seda veel eriti siis, kui ikkagi tunded pole piisavalt tugevad või ka suhe piisavalt tugeval aluspinnal. 1 tegu võib ka teinekord olla nii tugeva efektiga, et see raputab armu-uimast üles (enda elust meenub näiteks nooruspõlves armumine, aga kui siis lõpuks see tüdruk nõustus minuga välja minema ning peo lõppedes oli ta nii purjus, et oksendas sedasi, et mina tema juukseid pidin 'eest ära' hoidma - oligi SUUR tunne justkui peoga pühitud...polnud ju veel "pinnast", mis sellist oleks kandnud...ja kuigi me kindlalt ei tea, siis arvatavasti ikkagi Julie alles esimest korda "laskus" Jeani tasemele sellel nõiduslikul jaaniööl). Aga väga selgelt joonistub välja ka oluline eluline küsimus, et kas kellelgi ikkagi on õigust teise inimese asjade üle otsustada? See võib olla kiirtee lahkuminekule... Nii palju huvitavaid elulisi küsimusi teatraalset allajoonitult ning nii mõneski kohas on tegelikult ilmselgelt nimme Kaili liikunudki naturalistlikkusest hoopis eemale, nö. romantilisema poolele üle ning minu arvates igati õigustatult, eriti kuna seda kirglikum kõik laval on ning ühtlasi emotsioonetekitavam ka vaatajatele. Vaatajatele, kes istuvad kui kärbsed selle köögi seintel, kaasa elades ühe võimatu suhte mõlemapoolsetele korda-mööda-rünnakutele. Kusjuures Maarja Johanna Mägi `Kristine´ on küll peamiselt vaid natuke alguses ning natuke lõpus mängus kaasas, aga OI kuidas ta paneb oma tegelase ning ühtlasi just selliselt loodud sirgeselgse, ajastuliku ning uskliku, aga ka selgelt Jean’ist sissevõetud naise tollel 1880ndate Rootsi krahvilossi “köögilaval” end kehtestama! Braavo!!!
Lausa külmavärinaidtekitavalt head kõik need 3 rolli! Mis toob ringiga tagasi veelkord Marika juurde…kes sai preili Julie’t mängida ka nö.tavapärasemas selle tegelase vanuses, ehk omaaegses lavaka-diplomilavastuses. Aga siin, alguses kogenud, rikka ja võimuka naise võrgutamisveenvusega, siis peale vallutust allaheitliku, hirmunudki, ent samas ohjade kaotamisest teadliku vastuvõitlejana, kes on valmis paljuks…aga kas ka kõigeks? Ja mis teda sellest armuuimast äratab...või kas äratabki? Näitlejanna juubeliroll on tõesti selle vääriline, ehk saab kahtlemata ja auga olema märgilise tähendusega (ma peaks mainima, et just viimastel aastatel järjest suurepäraseid rolle loovalt näitlejannalt)!
Iir Hermeliin on loonud 1800ndate lõpu krahvilossi köögi, kus rõhuaktsente omavad suur ja pikk laud (mis etenduse käigus saab veelgi tähendusi juurde) ning korstnaga bursilka, mis muudkui aga küdes kogu etenduse oma elava tulega…ja koos päris küünaldega laual olid hämmastavalt tugevad atmosfääriloojad! Puudu ei ole ka meiupuu-pärg, mis omakorda just rootsi-tunnetust (vähemalt minusugusel oma elust 10 aastat Rootsis elanud) tekitas. Samas ka mitmeid teisi ajastulikke detaile, mis ei koorma (kammerlikku) lava, aga annavad palju juurde (habemenuga, riietevahetussirm, rootslaslik köögikapp, lossile sobivate kardinate, nõude või ka riietustega- Kristine teenijatüdruku omad, aga ka laiemas mõttes näiteks Julie jalas ratsapükstega jpm pisidetailidega). Ivar Piterskihh’i akendest sissepaistvas valguses oli küll omamoodi just Preili Julie puhul kasutatava kirjeldusega kooskõlast “jaaniõhtu maagiat”, ent oma kohatiste eredamaks muutuvate valgustega kaotas ka sidusust naturalismiga, ehk tervikuna siiski mitte päriselt reaalsusega käsikäes. Kuigi köögis sees ja hämaramates hetkedes mängisid just tema saali valitud vormid ja valguskaart tundeliselt kaasa.
Vootele Ruusmaa muusikat on kohati vaid vaevu kuulda (kohati ikka rohkem ka), aga see on lavastuslik otsus ning just nii väga stiilne. Lavastuslikult on siin isegi kandvaid või pigem naturalistlikkust rõhutavaid vaikusehetki. Mõnuga ärakasutatavat vaatajate lähedust režiis endas arvestav - see ongi ju igas mõttes "intiimne lugu" ning lavastusjoonis ning mänguvorm peegeldab seda ka endas! Kokku on saanud nii lavastajateater, loojutustamisteater, näitlejateater, aga ka kunstniketeater. Kusjuures puudu pole ka eluline huumor, mis just vahetult enne 2.vaatuse lõpumeetrite karmimaks kiskumist, andis võimaluse ka natuke (tegelikult päris korralikult) muheleda, muidu ju vägagi tõsises "sugupooltesõjas".
Väike Karlova Teatri saal oli tunnetest paks... vaatet nii tahke, et seda oleks võinud lõigata noaga. Istusin ise ometi õiges kohas juhtumisi, sest mul on tunne, et küljelt sai praktiliselt kogu aeg tegelaste nägusid näha, samas kui otstest vast jällegi pääseb paremini tervikpilt mõjule(?), ent paratamatult on siis 1 tegelastest nendes duellilõikudes ka ajuti seljaga. Kuigi niimoodi ninapidi teatrilavastuses “sees olles” sellel eriti palju vahet vast polegi. Ehkki nüüd tuli küll mõneks ajaks selline tunne, et ainult nõnda olekski suisa ainuõige sellise sügavusega psühholoogilist teatrit teha ja kogeda. Lihtsalt nii mõjuvalt sisseimav on sellises lavastusvormis teatri vaatamine (meenub näiteks Kiselovi Linnateatris kunagi lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi?" sarnase intiimsusega mänguruum).
Hinnang: 4+
See lavastus on tavalisest erilisem - kirglikkusest sõjakas lavaloos on peenetundelisus peidus armastuses, aga ka jõhkruses, manipulatsioonides ning isegi võimumängus!
Üks neist teatriaasta lavastustest, mis jäävad kauemaks meelde. Selle mõjuvuse tõenduseks siinkirjutajale vast näitab ka siinse teksti tavalisest ohtram küsi- ja hüüumärkide arv. Ühest küljest võiks öelda, et just nendele ideaalne elamus, kes tahavad teatrikülastustega vaid pärle koguda. Teisalt siiski siit saadav kunstilise naudingu suurus võib just oleneda ka sellest, kui tuttav üldse on Strindberg (sellepärast ka mu sissejuhatav algusteksti väike suunaviit) või ka üldisemas plaanis kogetud teatrispektri laius, sest just siis mõistab eriti hästi, millise šedöövri Kaili oma trupiga on "Preili Julie" näol Karlova Teatris lavale toonud. Soovitan!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Heikki Leis):
PREILI JULIE
Strindbergi naturalistlik kurbmäng
Viidase seksistlik eelmäng
LAVASTUSEST
AUTOR AUGUST STRINDBERG
TÕLKIJA ÜLEV AALOE
LAVASTAJA KAILI VIIDAS (ENDLA)
KUNSTNIK IIR HERMELIIN
HELILOOJA VOOTELE RUUSMAA
VALGUSKUNSTNIK IVAR PITERSKIHH (ENDLA)
MÄNGIVAD MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), MAARJA JOHANNA MÄGI (VANEMUINE), AGUR SEIM
ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI JA 45 MINUTIT.
(Minu lisand: kuigi selle tegeliku kestvuse teeb teatavaks hoopis lavastaja iga etenduse alguses!)
ESIETENDUS 28. VEEBRUARIL 2023
Naise ja mehe kirg põimub mänguliseks manipulatsiooniks – kumb on ikkagi rohkem räpane, kumb on rohkem pühak. Mees on mees. Ja naine on naine. Ja mõlemal on tagataskus seksistlikult naturalistlikud trumbid. Kuidas saada vabaks soolistest ja iseenda eelarvamustest? Ainult läbi „tõe“!
19. sajandi jaaniöö nõiduslik lugu, mis on erutav ka täna. Strindbergi 20-aastane preili Julie on küpsenud 50-aastaseks mänguriks – endiselt süütu, rikas, sinivereline ja neetult naiselik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar