Öö õigus - Eili Neuhausi projektiteater/Alatskivi lossi teatriprojekt - 2024 Suveteatripäevik 10.sissekanne

Ilma suurema reklaamita on suveteatrite mängukavva tekkinud Alatskivi lossiga koostöös Eili Neuhausi projektiteatri lavastuse „Öö õigus“ etendused. 

See on just selline Eesti ajaloo üht lõiku elustav, mis on praeguselgi ajalgi hämmastavalt kõnekas (klassika üks peamisi tunnuseid). Ehkki antud juhul on tegemist „moodsa“ klassikaga, kuna lavastuse aluseks olev „Viimase öö õigus“ on Toomas Suumani näidend, mis kirjutatud ning pälvis 11 aastat tagasi Eesti olulisima ja tunnustatuima näidendivõistluse 1.koha! Just selline teatritöö, mille väljatoomisel igatpidi mõistaks Kultuurkapitali toetuse otsust kaasa aidata toetusega, sest tegeletakse ju ühtviisi nii piirkonna turismi edendamisega, loomas on seda professionaalsed tegijad, kes on varasemalt tõestanud oma üle-eestiliste lavastustega, et nad teevad kõrgetasemelist teatrit; kaasatud on vabakutselisi, et neilegi tööd anda; lavalugu jutustab ühest Eesti ajaloo lõigust, mis resoneerub tänapäevaga; ja kõigele lisaks on lavastuse näol tegemist tegijate austusavaldusega võiks ju öelda „varalahkunud“ Toomas Suumanile. Üllatusega selgus, et Kultuurkapital ei andnud selle lavastamise väljatoomiseks sentigi! See ehk seletab ka reklaami vähesust.

Teatriliidu aastaauhindade jagamisel kümme aastat tagasi, oli Raivo Trass parima lavastaja nominent just selle näidendi põhjal tehtud lavastusega! Tänaseks pole meil enam ei Toomast, ega ka Raivot, aga see näidend elab edasi! Lavastaja on küll oma trupiga näidendit pisut kohandanud ja kõigile, kes toona Trassi lavastust Rakverre vaatama ei jõudnud või ka sedavõrd oluliste teatritekstide uusversioonide huviliste rõõmuks - võtnud uuesti lavastada!

Kodumaa, vabadus ja armastus - need on teemad, mis on alati aktuaalsed; teemad, mis ei lähe kunagi moest; teemad, mis alati poevad hinge...

Loe edasi kogu arvustust-peegeldust siit:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120310188/arvustus-uht-eesti-ajaloo-loiku-elustav-oo-oigus-on-praeguselgi-ajal-hammastavalt-konekas

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod kuuluvad Alatskivi lossile):

VABAÕHULAVASTUS “ÖÖ ÕIGUS”

 

Idee autor: Toomas Suuman

Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus

Kunstnik: Reili Evart

Osades: Indrek Saar, Jaan Tristan Kolberg, Eduard Salmistu (Rakvere Teater), Madis Mäeorg(Rakvere Teater) ja Maria Teresa Kalmet

Kaastegev Alatskivi rahvatantsurühm “Kassikangas”

 

“ÖÖ ÕIGUS” on  Toomas Suumani kirjutatud näidendi “Viimase öö õigus” töötlus.  Näidend pälvis 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse peapreemia.

 

Näidendi tegevus leiab aset mõned aastad enne ja 10 aastat pärast Eesti Esimese Vabariigi väljakuulutamist. Sündmused hargnevad väljamõeldud Ojastu mõisas, kuhu saabub noor parun Heinrich von Linden, kes mõisa pärijana peab langetama raskeid otsuseid. Minevik, olevik, tulevik segunevad ja suured otsused nõuavad valikuid. Öö viib päevavalguse ja näitab asju, mille olemasolust pole aimugi.

 

“ÖÖ ÕIGUS” on lugu õigusest ja õiglusest, kodumaast ja kodumaatusest, õigusest elada ja armastada, vabadusest olla ja jääda iseendaks.

 

“ÖÖ ÕIGUS” on lugu meestest ja meestele. Mehed teevad plaane, peavad sõdu, ajavad taga tõde, õigust ja vabadust. Ometi ei saa mehed naisteta. Naiste osaks jääb tihti öö mil naised vargsi tulevad ja kindlalt nõuavad  oma õigust - õigust olla õnnelik.

 

Lavastus valmib koostöös SA Alatskivi Lossiga.

Vabaõhuetendused toimuvad SA Alatskivi Lossi sõiduhobuste talli sisehoovis.

Etendused on kahes vaatuses 30 minutilise vaheajaga.

 

NB! Etendusele ei lubata lemmikloomi ega alla 12. aastaseid lapsi. Lastele alates 12. eluaastast kehtib tavapileti hind.

 

Publik istub tõusuga tribüünidel seljatoega toolidel. Kohad vabal valikul.

 

Kohapeal on tund enne etenduse algust võimalus tutvuda Alatskivi Lossi esimese korruse ja keraamikakojaga.

Öökuninganna - Teater Nuutrum - 2024 Suveteatripäevik 9.sissekanne

„Öökuninganna“ annab terava sutsaka otse puändisõprade teatrisoonde 

Nuutrumi tänavusuviselt „Öökuninganna“ esietenduselt koju jõudes sai üles kirjutatud kolm seekordse teatrielamuse märksõna: „puänt“, „Ülle“ ja „mängukoht“.

Meie teatripildis pole võõras see, et samal ajal lavastatakse mitmes teatris Shakespeare’i, Tšehhovi või McDonagh’ ilmakuulsate näidendite põhjal valminud lavastusi. Sügisel peaksid etenduma näiteks Ibseni „Nukumaja“ uuslavastused nii Endlas kui ka Vanemuises. Maailmaklassika, sealhulgas moodne klassika kõnetab lavastajaid-teatritegijaid oma oluliste teemade ja sildadega. Kuid pole sugugi tavaline, et mõne eesti nüüdisaegse näitekirjaniku näidend jõuab neljanda mängukorrani. Kivirähk ja Tätte võivad selle üle uhked olla. Ent on suisa fenomenaalne, et Eesti nüüdisaegse naisnäitekirjaniku teose põhjal tuleb vaatajate ette neljas lavastus ning seda lausa viimase seitsme aasta sees!

Krimkalik ülesehitus

„Öökuninganna“ on ootamatute puäntidega lugu, mille keskmes on üks tasahilju avalduv suurem saladus......

Loe tervet arvustust siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120309548/arvustus-ookuninganna-annab-terava-sutsaka-otse-puandisoprade-teatrisoonde

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed pildid misanstseenidest on pärit Mari Rostdeldt'i fotokast):

ÖÖKUNINGANNA

Teater Nuutrum

Autor Piret Jaaks

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Jana Wolke

Helikunstnik Tobias Tammearu

Valguskunstnik Margus Ruhno

Etenduse juht Inge Kaseleht

Osades: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Miika Pihlak, Jaanis Valk

Piret Jaaksi näidend "Öökuninganna" on pinev lugu kahe väga erineva inimese kohtumisest. Nooruses kuulsas ooperiteatris edukalt lauljana töötanud Elli peab pärast traagilist sündmusteahelat toime tulema eluga Eestis, olles iga päev tunnistajaks oma paratamatule allakäigule. Põnev sündmustik käivitub kui noor ja ilus sotsiaaltöötaja Jakob ilmub Elli ukselävele. Oma müstiline roll on täita mehel keda nimetatakse Meemeheks. Kes ta on? Mis asju ta ajab ja mis roll on tal täita Elli elus? Vastused võivad olla üllatvad.

Piret Jaaksi näidend kõneleb ühteaegu humoorikalt ja traagiliselt kahe erineva elusaatuse näitel tunnete, mõtete ja arusaamade kokkupõrkest, lahtitõukest ja "parim enne möödas" hirmust. Samuti sellest, mis meist jääb maha hetkest, kui meid enam ei ole.

Etenduse kestvus 2h 20min, ühe vaheajaga.

Esietendus 04.07.2024  Kolga Mõis, Kuusalu kihelkonnas Harjumaal.

Draama Liivimaal - Jäneda Pullitalliteater - 2024 Suveteatripäevik 8.sissekanne

 

Jules Verne’i „Draama Liivimaal“ lavastub sama katuse all, kus filmiti „Tõe ja õiguse“ kõrtsistseenid.

Suvel kuluvad kriminullid ideaalselt marjaks ära nii rannaliival raamatu vormis kui ka mõne mõisasaali teatrilaval. Tänavune teatrisuvi pole just täiesti krimkadeta, ent millegipärast on mul ikka ja alati see tunne, et neid võiks palju rohkem olla. Lisaks naerule ja draamale tahaks sumedatel suveöödel põnevust! Seda enam et kõige paremad krimilood sisaldavad nagunii ka üksjagu huumorit ja draamat.

Tänavusuviste 60 uuslavastuse seast võib stiilipuhtad põnevikud üle Eesti teatrilavadelt kokku lugeda kõigest ühe käe sõrmedel. Seda oodatum oli Jäneda Pullitalliteatri „Draama Liivimaal“. Kuna pealkirjaski sees sõna „draama“, siis arvata võib, et kes väga ei süüvi, see ei saa arugi, mis žanri lavastusega tegelikult tegemist on. Siinkirjutajagi tähelepanu köitis esialgu hoopis kombinatsioon, et autoriks on Jules Verne (UNESCO maailma kirjanduse tõlgitumate autorite edetabelis hoiab Agatha Christie järel ja William Shakespeare’i ees, TOP10 ainsa prantslasena, auväärset 2.kohta… Jaan Kross on muide 2306.kohal), aga tegevuskohaks Liivimaa, ehk meie kant!

Ja tõsi ta on – kriminaalne draama, põhilise tegevuskohana „Murtud Risti Kõrts“ kusagil Tallinna ja Riia vahelise postimaantee ääres! Milline leid, kas pole?! ....

Loe edasi kogu arvustust siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120307801/arvustus-jules-verne-on-kirjutanud-eestist-ponevusloo-paraku-osutus-seda-etendav-naitetrupp-ebauhtlaseks

Lavastuse turunduslik tekst (fotod tegid Ain Paloson):

Jules Verne "Draama Liivimaal"

On aasta 1890. Pärnu lähedase "Murtud Risti" lustakas kõrtsmik võõrustab ootamatult saabunud külalisi. Hommikul leitakse tormivarju palunud pangakäskjalg suletud ukse tagant tapetuna. Tema kotist on kadunud pangale kuulunud 15 000 rubla. Kõik märgid juhatavad samas ööbinud tundmatule. Politseiülem Eck asub ise asja uurima ja tema ees avanevad järjest osaliste eluteed ning tõekspidamised. Ta avastab, et rahvuslikud vastuolud moonutavad ilmseid fakte, samal ajal, kui tõeline mõrvar kindlustab oma alibit valedega. Pinget jagub viimse hetkeni, kuni ootamatu lõpplahendus paljastab vaatajatele mõrvari.

Maailmakuulus kirjanik Jules Verne kirjutas romaani "Draama Liivimaal" ilma Eestimaal käimata, ometi on ta tajunud täpselt ajastu meeleolusid.

Ajaloolise krimidraama on dramatiseerinud Arlet Palmiste.

Lavastaja Eero Spriit.

Mängivad Tarvo Vridolin (Ugala), Rednar Annus, Mihkel Tikerpalu, Veljo Kukk, Tiit Tammleht, Kristjan Arunurm.

Isad ja pojad - Kontserdihunt - 2024 Suveteatripäevik 7.sissekanne

„Isasid ja poegi“ vaadates tekkis tunne, et just see ongi huumor, mida eestlased tunnetavad, mis just meid naerma ajab.

Laulusõnad, mille on kuulsaks laulnud nii Uno Loop kui ka ansambel Noorkuu ütlevad nii: 

„Kui ei oleks isasid ja kui ei oleks poegi, 

kui ei oleks vahel veidi vallatust. 

Ja kui ei oleks emasid, kes meil moraali loeksid, 

siis ei oleks õnne ega armastust!“

Paistab, et perekond Murulauk ongi just sellises olukorras, kus emasid justkui enam polekski. Vanaisa Evald (Egon Nuter) on lesk. Ema surma-aastapäevaks tulevad lapsepõlvekoju kadunukese soovi austamiseks (korra aastas ühisfoto tegemine) pojad Sulev (Hannes Kaljujärv) ja Riho (Indrek Taalmaa). Sulev tuleb koos poja Märteni (Rasmus Kaljujärv) ja Riho oma poja Reneega (Leonhard Sass Taalmaa). Sulevi ja Riho on nende naised maha jätnud. Juba keskeale lähenev Märten on küll nii mõnegi pruudiga edutult suhet arendada proovinud, alles ülikoolis tudeeriv Renee pole veel naistega sekeldamisele aega jõudnud pühendada – tema elus on esikohal kunst.

Loe kogu peegeldust edasi siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120308069/arvustus-isad-ja-pojad-nii-elus-kui-ka-laval-sekka-ka-seniilne-vanaisa

Lavastuse turunduslik tekst (fotod on pärit korraldajalt ja kuuluvad Kontserdihundile):

„Isad ja pojad“ on valusalt koomiline suvelavastus Eesti meestest.

Ahastav appihüüd naiste järele siis kui neid ei ole ja põletav soov põgeneda siis kui nad on! Kogu see jama, mida vahel ka eluks kutsutakse, on nii lootusetu, et ajab naerma ja nii piinlik, et hakka või nutma. Laval on erakordne kamp mehi, kes on ka päris elus isad ja pojad - Hannes ja Rasmus Kaljujärv, Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa ning alati muhe vanameister Egon Nuter.

Autor – Ott Kilusk

Lavastaja – Kaili Viidas

Kunstnik – Iir Hermeliin

Muusikaline kujundaja – Feliks Kütt

Osades - Hannes Kaljujärv, Rasmus Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Leonhard Sass Taalmaa ja Egon Nuter

Üks väärikas Eesti naine, kes oli ühtaegu nii abikaasa, koduhoidja, ema kui ka vanaema, lahkus ühel kenal päeval siit ilmast. Tema viimaseks sooviks jäi, et perekond igal aastal tema surmapäeval kokku sõidaks, teda meenutaks ja kokkusaamise jäädvustamiseks ühispildi teeks. Kui see päev kätte jõuab, ootab tema lesk Evald koju oma poegi ja pojapoegi, et väärikas tseremoonia üheskoos pidulikult läbi viia. Ka kadunuke on oma perega koos, tõsi küll tuhastatuna urnis, sest ennast maha matta ta ei lubanud. Kas tulijad tahavad või ei taha, aga tulema peab, sest surija viimane soov on püha. Pisikesed takistused, mida ei saaks kunagi juhtuda kui kogu selles seltskonnas oleks vähemalt üks naine, panevad surija pealt näha lihtsa soovi täitmise tõsise kahtluse alla.

See on meeste maailm, mille igapäevast saamatust ja lühinägelikkust iseloomustab naiste karjuv puudumine. Sügav kuristik unistuste ja tegelikkuse vahel, luhtunud plaanid ja naiivne optimism, opakas romantika ja kätte õpitud abitus – need on väärtused, millele toetub iga tõeline Eesti mees ja on veel selle üle uhke pealegi.

Etendused toimuvad 17-27. juulini Palmse mõisa pargis.

Tutvumiskuulutus - 1Teater - 2024 Suveteatripäevik 6.sissekanne

„Tutvumiskuulutus“ pakub ühtviisi nalja nii neile, kes juba on suhtes, kui ka neile, kes suhet otsivad, ning kindlasti neilegi, kes kaljukindlalt on otsustanud püsisuhteta elada.

Norm Fosteri suvekomöödiat vaatama minnes võib heaga jätta aju koju puhkama ning lasta end heade näitlejate mängul kanda. Ühtlasi paneb see suure vastutuse igale mängukorrale ehk palju oleneb sellest, kui hästi laval näitlejatel mäng omavahel käima läheb. Esietendusel läks hiilgavalt – kogu saal rõkkas terve etenduse ajal naerda.

Norm Foster kirjutas „Tutvumiskuulutuse“ ligemale 20 aastat tagasi (esmalavastus Kanadas 2005) ning on ühtlasi olnud ka juba viimased paarkümmend aastat maailma teatrites kogu näitekirjanduse ajaloo mängituim Kanada autor. Aastas tehakse keskmiselt 150 lavastust! Tegemist on väga viljaka autoriga, kel on nüüdseks juba kaks korda nii palju näidendeid kui Shakespeare’il ja igal aastal tuleb lisa. Kanadas korraldatakse suviti temanimelist festivali, kus ka tänavu juulis-augustis on kahe tema uhiuue näidendi esietendus. Ta on dramaturg, kes ka ise igal aastal lavalaudadele mängima astub. Peamiselt tuntakse Fosterit komöödiakirjanikuna ning hellitavalt on teda kutsutud Kanada Neil Simoniks. Kuid nagu ta ise ütleb: „Mulle pakub rohkem rahuldust see, kui suudan sama looga publiku naerma ajada ja natuke südant valutama panna. Farsse on väga tore kirjutada, aga lood, mis puudutavad vaatajate südant peale naerukõdi tekitamise, on kõige õnnestunumad.“ Oma kodulehel olevas intervjuus tutvustab autor ka oma näidendite ühisosa tagamaid: „Arvan, et suures osas räägivad need tavalistest inimestest, kes lihtsalt üritavad oma eluga hakkama saada. Ma kunagi ei alusta kirjutamist mingi monumentaalse eesmärgiga. Ma ei taha anda vaatajatele õppetundi või anda edasi mingit põhjapanevat sõnumit, sest arvan, et ma pole selleks kvalifitseeritud. Proovin neid hoopis panna suhtuma natuke paremini neid ümbritsevasse maailma ja see pole praegusel ajal üldsegi lihtne.“

Loe edasi kogu peegeldust siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120307532/arvustus-tutvumiskuulutus-on-kindlalt-tanavuste-suvekomoodiate-esikahes

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Rene Topolev):

TUTVUMISKUULUTUS

Kanada tuntuima näitekirjaniku Norm Foster’i teravmeelne ja südamlik lugu neljast keskealisest vallalisest, kes kõik otsivad hingesugulast. Kõigil neil on ühine eesmärk: leida armastus.

"Armastus on nagu tennis – sa pead olema valmis vastu lööma."

„Tutvumiskuulutus“ pakub teravmeelset dialoogi ja südamlikke hetki, mis panevad publiku naerma esimesest stseenist alates. “Tutvumiskuulutus” on lugu, mis ei jäta kedagi külmaks - see on täis elutervet huumorit ja ootamatuid pöördeid.

"Vanus on vaid number. Kui sa tunned end seesmiselt nooruslikuna, siis see on kõik, mis loeb."

"Kas me pole kõik otsimas seda üht erilist?" küsib Norm Foster oma näidendis, meenutades meile, et armastuse otsingud võivad olla koomilised ja samas ka südantliigutavad.

Tulge Ohtu mõisa Teatritalli „Tutvumiskuuutuse“ etendusele ja veetke meeldejääv õhtu, kus igapäevased hetked muutuvad erakordseteks ja kus naer läbi pisarate on parim tunne!

Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter

Kestab ca 2,5 tundi koos vaheajaga.

Lavastaja Peeter Tammearu

Kunstnik Karmo Mende

Kunstnik Anne-Mai Heimola

Valgus Rene Topolev

LAVAL

Allan Noormets (Tallinna Linnateater)

Andres Raag (Tallinna Linnateater)

Triinu Meriste

Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Õhud meie vahel - Emajõe Suveteater/Fridays for Future Eesti - 2024 Suveteatripäevik 5.sissekanne

Päris lood päris inimeste päris eludest. „Õhud meie vahel“ avab vaataja silmad 

Arvestades sisu, dokumentaalset tagapõhja ja meie ajastut, võib eeldada, et rännaklavastus „Õhud meie vahel“ kujuneb üheks teatriaasta olulisemaks lavastuseks.

Rännaklavastused on tulnud, et jääda. Eriti just suveteatrisse hästi sobituv osalusteatri formaat, millele erinevad lähenemisviisid võivad osutuda nii teatraliseeritud giidituurideks (ProTheMus Tartu linnaosasid ning -legende ja kohalikega intervjuudest kogutud erilisi, ent päriselulisi lugusid tutvustavad lavastused); kõrvaklappide kaudu audioteatrina ja samaga teejuhtide-näitlejate suunamiste ning kehastumistega fantaasiamängudeks (Ugala Jaani-lugu, mis viis ühe Viljandi mehe armastuseotsingutele ning endiste aegade Viljandisse); kahtlaselt võimu kasutavate linnaisade mahhinatsioonidele otsa vaatamiseks (Eva Kolditsa juhitud Vanalinna-ekskursioon NO-teatri egiidi all); osalejate Tallinna nurgataguseid filmivateks avastamisretkeks, millest kokku monteeritakse õhtu kinoseanss (VAT Teatri Haihtuv Tallinn). Eesti100 koostöölavastustest meenuvad vähemalt 2 rännakut - Von Krahli ja Tartu Uue Teatri auhinnatud „BB ilmub öösel“, kus publik viidi rongidega nii Tartust kui Tallinnast Tapale kokku, et seal vanas vaksalis minilavastustes ringi rännata. VAT ja Labürintteatriühendus G9 korraldasid ekskursiooni mööda rahvusraamatukogu ning ühtlasi üht ajaloodekaadi. Teatrimajasisestest „rännakutest“ nii grandioosne kui ka kammerlik, Endla globaalsete seostega juhtumite-tegevuste lugu - tõeline logistiline ime „See asi“ ning kohe on esietendumas Ugala eri saalidesse paigutatud Dante Taevast ja Põrgust inspireeritud „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“, mille rännakulist formaati enne vaatajate ette saabumist hinnata ei saagi. Promenaaditeatris Loone Otsa eestvedamisel kultuuriajalooline rännak „Dannebrog, Pitka ja keisrid“ pealinna mereäärse jalutuskäik-etendusena ning praegu, juba teist suve laseb Draamateater tutvuda nii Tallinna huvitavate rakurssidega kui ka ühe suhte tekkimise või mitte tekkimisega lavastuses „Sammud“. Pikemate kogemustega teatrisõbrale võib meenuda Rakvere Teatri Baltoscandali aktsioon-lavastus „Kool“, mil ühes päris Rakvere koolimajas sai publik osaleda neljas erinevas tunnis, 4 õpetaja(näitleja) tunnis ning aktuselgi. Kõik need lavastused on kohaspetsiifilised ning ainuüksi asukohtade atmosfääride tõttu väga eriilmelised. Ehkki ühine on see, et publik ei vaata ühes kindlas toolis oma teatriõhtut, vaid rändabki ühest kohast teise ning peatuspunktides või kogu teekonnal saatmas teatrilavastus. 

Erinevaid varasemaid stiile ja ideesid uute originaalsetega sidudes, millekski taaskord täiesti uueks tervikuks kujunev, on Emajõe Suveteatri...

Loe edasi pikemalt-täpsemalt siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120304352/arvustus-paris-lood-paris-inimeste-paris-eludest-ohud-meie-vahel-avab-vaataja-silmad

 

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod kuuluvad Emajõe Suveteatrile):

„õhud meie vahel" on erinevaid etenduskunsti vahendeid kombineeriv kohaspetsiifiline lavastus, kus läbi näitlejate mängu ja elava muusika, helimaailmade, video ning isegi lõhnade kulgeval teekonnal viiakse publik ilmastumuutustes maailma eri paikadesse. Kambja vana, mahajäetud koolimaja ruumides tulevad esitusele lood Kreeka oliivikasvatajalt, Bangladeshi kooliõpetajalt, Nigeeria pastorilt, Sierra Leone kliimaaktivistilt ning Sitsiilia kaktusetalunikult. Ruumist ruumi liikudes saab teatripublik olla tunnistajaks stseenidele, kus inimesed ja terved kogukonnad ilmutavad vastupidavust muutuvates keskkonnaoludes. Keset tugevnevaid orkaane, kõrbestuvaid alasid, kuivavaid veesilmu, soolduvaid muldasid ja tõusvat merevett otsitakse inimlikke ellujäämiskunste.

Näiteseltskond on omanäoline - laval on Eesti-Ghana juurtega muusik, instrumentalist ja näitleja Kymbali Williams, kes loob ka lavastuse helimaastikud, tantsija, etenduskunstnik ja koreogreaaf Sofia Filippou Kreekast, Sander Roosimägi, kes on etendajana kaasa teinud Tallinna Linnateatri, Eesti Noorsooteatri, Ekspeditsiooni ja paljude teiste teatrite lavastustes janing Maria Paiste, keda Eesti teatripublik on näinud, Ugala, Paide Teatri lavastustes.

 

Lavastaja Mihkel Kohava

Lavastusdramaturg Kristiina Jalasto

Kunstnik Mikk-Artur Ostrov

Valguskunstnik Priidu Adlas

Muusikaline kujundaja Kymbali Williams

Koreograaf Sofia Filippou

 

Esietendus 21. juunil 2024 kl 19 Kambjas Tartumaal.

 

Asukoha koordinaadid: https://maps.app.goo.gl/YntrFHZmJMzat4wN7

Kesk 5, Kambja, Tartu maakond

 

”õhud meie vahel” kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi.

Lavastus valmib MTÜ Tartu Suveteatri Seltsi ja Friday for Future Eesti koostööprojektina.

Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest - TEMUFI - 2024 Suveteatripäevik 4.sissekanne

„Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ on hoogne ja huumorist pakatav Lennuki tõlgendus Lutsust, mis näitab, et igal inimesel tuleb elus enda õnn ise üles leida.

Kui Oskar Luts oma kaabuga Tarvastusse jõudis, olid paljud tema tegelased seal juba kohal. 

TEMUFI Lutsu-lavastus on inspireeritud kuuest, selle tegelased aga neljast tema näidendist („Kapsapea“, „Kalevi kojutulek“, „Valimised“ triloogiast ja „Laul õnnest“), kuid mõjutanud on seda nii mõnigi Lutsu romaan, näiteks „Kevade“ ja „Suvi“. Tegelased on vähem või rohkem autori peale pahased, et too neile eluteele liiga vähe õnne kirjutas. Nende kohta ei kehti Paul-Eerik Rummo laulusõnad „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja“. Neil oli ja on õnne saamiseks kirjanikku vaja. Või kas ikka on? Vastupidi ei pane ju imestama, kui päris elus inimesed loodavad, et keegi teine neile õnne kätte tooks. Nagu elus, nii selgub ka lavastuse lõpus, et elus tuleb igal inimesel endal õnn üles leida. Inimesed on erinevad ja igaühe jaoks on õnn teistest erinev...

Loe edasi täisteksti siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120305808/arvustus-oskar-luts-ehk-laul-igavesest-onnest-on-hoogne-ja-huumorist-pakatav-lennuki-tolgendus-lutsust

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod pildistas Helen Vunder):

Lutsulik suvekomöödia

OSKAR LUTS ehk LAUL IGAVESEST ÕNNEST

 

Dramaturg URMAS LENNUK (Rakvere Teater)

Lavastaja PEEP MAASIK (TEMUFI)

Kunstnik JAANUS LAAGRIKÜLL

Helilooja-muusikaline kujundaja MARTIN AULIS (TEMUFI)

Grimmikunstnik MERLE LIINSOO (Ugala)

Valguskujundaja PEEP MAASIK (TEMUFI)

Lavameister MATHIAS LEEDO (TEMUFI)

Lavastaja assistendid CAROLYN MARDIM ja MARJE SEPP

Inspitsient-rekvisiitor KAISA-KADI PILT (TEMUFI)

Heli- ja valgustehnik AKSEL MÄND (TEMUFI)

Kostümeerija ULVE VOHLA

 

LAVAL

LAURI KINK

PEETER VOLKONSKI

VEIKKO TÄÄR

OSKAR PUNGA (Ugala)

SILVER KALJULA (TEMUFI)

ELIS JÄRVSOO

LIINA ROHT

KARMEN MEOS

 

Oskar Lutsu loodud külakeses elavad kõik armsad inimesed. Kõik omamoodi ausad ja siirad. Saamuel, kes pühapäeviti muru niidab ja oma tütre Emilia kosilasi jalaga aia tagant eemale peksab. Tõnis Sägi, kes Saamueli tütart üle kõige maailmas juba sellepärast armastab, et ta isa on „rikkus ise“. Saamueli naabrimees Jakob, kes tulevikku vaatab ja tuuleveskitega võitlemisest ei väsi. Jakobi armastav ema, kes poega maailma kõige tähtsamaks inimeseks peab ning kelle põhiharrastus on suremine. Muidugi ka uusrikas Jõuram, kelle soontes voolab samuti veri, vaatamata sellele, et temagi jaoks võrdub armastus rahaga. Siiski armub Saamueli tütar Emilia kirjaniku tahtel hoopis vaesesse naabripoissi Jakobisse ja nii nagu Eesti elus ikka, sünnib sellest nii mõndagi halba.

 

Kuidas laulda õnnest, kui maailm meie ümber muutub kiirusega 200 km/h? Kuidas jääda truuks oma unistustele, kuidas leida oma koht päikese all, kui su suurim ihalus on vaid killuke liisinguvaba õnne? Oskar Luts selle vastust ei tea ja sellepärast varjab ta end etenduse ajal erinevate varjunimede taha. Kes oleme meie, et kohut mõista?

 

Etendused 26. juunist 1. septembrini Tarvastu mõisa tallihoovis Viljandi vallas.

Asukoht kaardil: https://maps.app.goo.gl/2Qfn9KAvGgP4RYs7A

 

Pääs publikualale avatakse üks tund enne etenduse algust.

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Etendustes kasutatakse valje heliefekte.