„Etendus“ või oleks ehk õigem öelda „performance“ või lihtsalt „koolikogemus“, algas pihta sellest kui piletikontrolör lubas inimestel siseneda koolimajja. Seal istusid neli noort ja jagasid numbreid (nagu sportlastele – rinnanumbrid). Neid numbreid oli nelja eri värvi ja selle värvi järgi pidi minema vastava klassiruumi ukse taha. Meid lahutati K-ga ära, tema läks informaatikasse ja mina kunstiõpetuse ukse taha.
Pean tunnistama, et mingi ärevus puges ka hinge, sest kool on ikkagi nii ettearvamatu paik, et ei tea, kas peab hakkama tahvli ees vastama või mingit pidi osalema selles kummalises aktsioonis. Hirm, on vist õige sõna selle kohta. Kuna aga olime varakult kohal ning selleks ajaks kui kogu asi pihta hakkas olin juba hingeliselt valmis. Et tulgu mis tuleb, eks tuleb anda endast parimat.
Selgus, et etenduse raames saabki sellise koolikogemuse kordustunni. Ehk osaleda sai neljas tunnis – kunstiõpetus, informaatika, usuõpetus ja inimeseõpetus, mis kujunes kehaliseks kasvatuseks ning muidugi ka koolilõpu aktus.
Kunstitunnis oli mingi suur tüli, kuigi rahval kästi hoopis selle tüli ajal joonistada ja seega „etenduse“ vaatamisest ei tulnudki midagi välja. Mina tegin oma numbris lille ja torkasin selle kõrre otsa. Oleks ma teadnud, et teised peavad selle sama asja peale oma numbreid kujundama, poleks ma midagi nii katvat ette võtnud. Aga sellel lõppude lõpuks polnudki vahet. Õpetajaneit ma ära ei tundnud, aga tülinorijaks oli majandusala juhataja, ehk Erni Kask. Need meile alguses numbreid andnud noored osutusid ka meie klassijuhatajateks. Ja tundide vahel iigutasid nad meid õigesse klassi. Informaatikast ma ei saanud midagi aru, miks koge see jama? Usuõpetus oli etenduse mõttes kõige huvitavam, seal oli nagu mingigi lavastuse värk. Lisaks tundus usuõpetise õpetaja tõesti hästi mängivat usumeest, kuigi mul on tunne, et kaasatud oli keegi „ehtne“ kiriku- või usumees. Igal juhul kui ta seda polnud, siis oli see „näitleja“ tõeline leid! Inimeseõpetuse tunnis õpetaja ei saabunud ning saime korraliku ujumisõpetuse. Ainult, et ujuda ma juba oskan ja tola teha mul sellel hetkel polnud tuju, seega oli see „tund“ täielik piin.
Ja lõpuks see lõpuaktus, kus olematu hääle ja diktsiooniga „direktor“ luges mingi mõtetu lõpukõne ja õpetajate koor laulis mingi laulukese. Ja meie K-ga kui esimesena saabunud, saime oma klasside tublima autasu. Ehk jälle pidi tola tegema. Erni Kask ütles mulle „pliiatsit“ andes, et ma ikka lähen talle suvel appi suvilat ehitama? Ehk siis sellepärast ma nö selle „klassi tublima“ auhinna saingi...
Ei, mulle ei meeldi sellised performance tüüpi teatritükid, kus erilist sisu pole. Ja vormi ei kasutataud ka päriselt ära. Oleks ju neid tundamatute nägudega noori panna veel publiku hulka, kes oleks tunni ajal laamendanud või keda oleks direktori juurde saadetud või siis see informaatikatund, ma lihtsalt ei saanud aru sellest, aga ometi mulle matemaatika, füüsika, keemia ja rvutiõpetus koolis meeldisid ja sain nende ainetega päris hästi hakkama...Üldse oleks juba sellise etenduse puhul korralikult võinud vaatajad kaasata. See kõik jättis natuke kiiruga kokkuklopsitud asja tunde. Lisaks suur annus improvisatsiooni, mis minule isiklikult eriti korda ei lähe. See mõte oli ju väga hea ja oleks võibud sellest teha midagi tõeliselt vinget.
Kuna tegemist oli esietendusega, siis oli kohal terve hulk teatriinimesi – näitlejad, lavastajad, kriitikud. Lisaks vist suurem osa „Proffet“ –i trupist. Seega mingil hetkel oli mu naabriks Bert Raudsep, siis jälle Kristjan Sarv. Ees istus nii Laur Kaunissaare kui ka Tiit Palu. Kuid suurem osa tuttavaid nägusid olid K-ga samas „klassis“.
Hinnang: 1+ (nagu öeldud, külmaks ei jätnud, aga julm hinnang sellepärast, et sisu ei täitnud vormi ära ja sisu on see olulisem komponent minu jaoks. Kes aga tahab midagi „teistsugust“, ehk nagu muusikas kutsutakse „alternatiivset“, siis see on küll see õige „asi“).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar