Neljapäev, 17. juuli 2008

Reisipäevik - 36.päev Eestis, ehk Jutuajamised lastega

Maa on ostetud!

Kogu asi läks üle kivide ja kändude, aga nüüd on meie naabermaa ka meie ning keegi ei saa tulla ja hakata oma maja meie maja lähedale ehitama. Südamerahu tulevikuks on kindlustatud. Kui tore! Samas kui me peaksime tahtma kunagi näiteks mustade päevade pärast raha vajadusest, siis saame ka alati selle lahmaka maad eraldi maha müüa, sest katastris või maavalitsus on ta eraldi tükina. Kui hea!

Kuna nüüd on paar päeva kodus olemist, siis võtsin ette pikemad vestlused lastega. Et teada saada mis nende südamel ja hinges hetkel on.

P, nagu mina isegi põeb kerget või tegelikult üpris korralikku koduigatsust. Ta igatseb väga tagasi kooli. Seda küll mitte õppimise pärast vaid ikka sõprade pärast, eriti Aku. Samuti ihkab ta tagasi „normaalse“ interneti sisse. Siin maal on meil selline hädavariant. Pigem ainult „lugemiseks“ mõeldud. Aga loodetavasti asi areneb ja järgmisel suvel on juba asi parem. Tema on meie peres see, kes tahaks iga päev midagi teha, kusagil käia – kalal, teatris, rannas – ükskõik kus, peaasi, et läheksime...

S punus Kristinile tema elu esimesed punupatsid. Kristin nägi välja nagu blond Pipi. Kui ma esimest korda nägin, magas Kristin lõunauinakut ja tema patsid olid sorkil teki alt tikksirgelt püsti paistmas.

Rääkisime ka S-ga pikalt temaealistest. Kooli ta teab juba mitte tagasi igatseda. Kuigi ta saab ka seal rahvaga läbi, tunneb ta ikkagi end vist ennast üksikuna (aga ta tunnista seda ise). Ta ütles, et vahest on ta nagu „õhk“ – kohal, aga teda nagu ei märgatakski. Seda ilmselt need õpetajadki ütlevad, et ta peaks „võtma rohkem ruumi“. Uuel aastal on nende klassi oodata uusi õpilasi, kes on Rootsi just kolinud. Loodetavasti leiab ta nende seast endale hingesugulase. Samas on tal ju seal ka need paar kolm eestikeelset klassiõde, kellega ta päris hästi läbi saab (ja on minu meelest ka väga toredad tüdrukud, kuigi see polegi oluline...), ehk asi pole tõesti nii nukker nagu ma seda endale ette kujutan. Ta ise väidab küll, et tal pole häda midagi. Ainult et tibindust ta ei salli. Jutud meikidest ja hobustest teda ei huvita. Aga kas peaksi? Kas peaks samastuma ümbritsevaga ja oma isiksuse maha suruma? Minu meelest on ta tubli, et ta seda ei tee ja julgeb jääda iseendaks. Ma olen uhke ta üle! Sellepärast ta ongi „stiilne“ , mitte nagu mass.

Kommentaare ei ole: