Boguslaw Shaeffer-i näidend, mida Henrik Toompere Jr juba pikemat aega olevat tahtnud lavale tuua. Tegelikult kui ma kavalehelt õieti mäletan, oli see kirjutatud alles 80ndate alguses. Tegemist on ühe sürri tohuvapohuga. Kus kirjanik on jumal ning kõik ilmselt käib tema juhatuse järgi. Kuigi seda otseselt igaüks nii ei ühildagi, aga jumal istub teisel korrusel ja annab käsklusi, nii öelda lavastaja tegelaskujule, keda mängib Henrik Toompere. Ja siis kõik see segadus seal laval toimubki. Vahepeal on kosta ka oskestri hääleseade hääli ja muid „teatrihelisid“.Näitlejad annavad endast küll väga palju selles tükis, eriti mõned näitlejad. Kuna sisu pole lineaarne siis on ju vaja näidelda eriti! Sisu on nii segane ja eks igaüks võib sealt midagi enda jaoks kokku viia, aga otseselt oli minu jaoks kõige häirivam see, et need filosoofilised pärlid, mis selles tükis välja tulid või mis ka tihti otse välja öeldi – need kõik on vanad tuttavad ja ära nämmutatud igal pool. Sellepärast ei pakkunud see etendus ka sellel tasandil midagi uut ega huvitavat. Samuti lavastuslikult ei olnud mingeid uusi võtteid ega huvitavaid või mõtlemapanevaid efekte. Ometi siiani on Toompere oma Viinistu-tükkidega olnud selles lausa meister. Isegi kunstilise kujunduse poolelt, ehk koostööst Ervin Õunapuuga, ei olnud mingeid huvitavaid lahendusi, ega üllatusi nagu tavaliselt.
Aga näitlejate juurde minnes, siis tegelikult oli minu jaoks see etendus näitlemise mõttes kolmedel õlgadel – Anti Reinthal, Kristo Viiding ja vana hea Ita Ever.
Henrik Toompere ise on igas tükis viimasel ajal "Konrad Mägi", ükskõik mis rolli ta ette võtab. Jan Uuspõllu stiil hakkab vaikselt ka tüütama, aga põhimõtteliselt on tal palju nägusid varasalves ja see on hea, kuigi see tema maffiamees – ma mõtlesin, et see stseen ei lõpegi kunagi ära. Kuna sisu mõttes oli see lõik täielik möga, siis ta oleks mõjunud naljakana kui selle segaduse inimestega oleks lühemalt välja mänginud. Niimoodi see muudkui venis ja venis ja kaotas ka oma komöödia. Ja tema kirjanikuroll oli suuremas osas mängitud nii, et prožektor tema seljatagant kiirgas silma ning seega teda praktiliselt ei näinudki. Kui ta lõpus alla tuleb, siis ta lihtsalt mängib selle rolli üle, aga selles sürris nii sobibki ehk kõige paremini. Raimo Pass ja Sulev Teppart on samuti väga sarnased oma rollidele Külmetavas kunstnikus ja Põrgu wärgis. Kuigi Teppart mängib väga südamega ning pingutab nii, et kuklapealt juuksed higised ja seda on tunda, et ta pingutab. Kuigi tema sandaalid olid jalanõudena kuidagi kummalised sellesse konteksti. Nero Urke, Nurbejevi rollis oli minu jaoks uus tutvus. Ta vist lõpetas teatrikooli juba mõni aasta tagasi, aga millegipärast pole ta minu nähtud tükkidesse sattunud. Kahjuks tegelikult, sest temas on mingit kummalist haprust ja millegipärast meenutab ta mulle noort Urmas Kibuspuud. Temas on ainest ja potentsiaali huvitavaks karakternäitlejaks. Neljast naisest valges, sai kõige rohkem mängida Britta Vahur ja kuigi mul on hirm teda alati mängukavast leida, sest minu meelest on tal pidevalt sarnane naeratus näol ning näitlejaks ma teda ei pea – pigem modell või midagi sellist, aga selles tükis olid nad tegelikult kõik neljakesi väga väikestes rollides ning keegi neist ei häirinud ja Merle Palmiste –t ja Harriet Toompere –t on alati mistahes tükis väga tore näha! Lauri Laglel polnud ka viga, kuigi ta vanamehena ei ole veenev, on tal huvitav hääl ja see teeb Pulitzeri rollist ka keskmisest huvitavama. Aga kes mulle üldse ei meeldinud olid Ivo Uukkivi ja Mihkel Kabel. Kabelil on nii pisike roll, aga ta suudab oma sõnadega takerduda ka nendes mõnes lasuses. Lisaks see võlts olek, ja sellesse rolli täiesti sobimatu. Minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ivo Uukkivi on millegipärast komistanud selliste joodikurollide otsa ja ma lihtsalt ei viitsi tema sellist viinauimas tegelast rollist rolli enam vaadata. Alati ka samamoodi lahedatud. Lihtsalt ei viitsi.
Aga need kolm kes särasid eriliselt – Kõigepealt ja eelkõige Anti Reinthal. Ja ma ei kiida teda lihtsalt sellepärast, et esimeses reas istudes tahtis ta mulle „sülle oksendada“ (ta pärast kummardades palus kenasti vabandust – see oli nagu lisaboonus etendusele). K on ju tema eriline fänn ning kuigi ta talle ei teinud midagi, vabandas ta kättpidi ka temalt :-)
Aga see Ukraina kantpea ja oksendav kapten kui ka pisitilluke roll - tõmblev Sigmund Freud – tegi Anti Reinthalist tõelise õhtu tähe ning tänu temale ei olnud see etendus ajaraisk. Ainukesed naljakad hetked kogu etenduses olidki seotud Reinthaliga. See kuidas ta Nero Urke Nurbejevi tõstab õhku sirgetele kätele ja mis ta siis teeb – see pani kogu saalitäie rahvast õhku ahmima. Kas see tõesti polnud valus? Kohati tundus, et ta läheb nii rolli sisse, et sellist saavutavad ainult väga kogenud vanad head näitlejad, aga tema on juba nii noorelt tõusnud sellisele tasemele. Ta on ka kindlalt minu 20 lemmikmeesnäitleja hulgas oma koha selle rolliga kindlustanud. Tegelikult on ta selle kindlustanud juba ammu.
Samuti tegi Kristo Viiding oma noore Adolf Hitleri rolliga rohkem kui see võrdlemisi pisike kõrvalosa talle ette andis. See pidevalt vett rahva ja teiste näitlejate peale sülitav, pritsiv või viskav kunstnikust noor kukub tal väga hästi välja. K jaoks oli see esimest korda teda mängimas näha ja tema tõi ka Reinthalile lisaks Viidingu kui tüki parima näitleja välja. See tema kõne Nurbejevile või õigemini lihtsalt „Kõne“, on võimas ja see kuidas ta sellesse ise sisse elab ja viimsegi välja pingutab, see on võimas! Väga huvitav on tema näitlejateed hakata jälgima.
Suhkruna põhjal, täpselt nagu Aarne Üksküla Wargamäe Wabariik- tükis, saab lühidalt lõpuks sõna ka Ita Ever. Ja kuigi kahtlemata on ta ju (kahjuks) vanaks jäänud, on ta hääl ikka sama vana hea ja sarmikas Ita Ever-i oma. Selle mõne lausega teeb ta rohkem rolli valmis kui pooled terve etenduse ajal pidevalt laval mängivad tegelased. Ita Ever oli, on ja jääb Eesti teatri üheks tipuks. Ma vaataks iga kell igat tema rolli nii vanu kui uusi ja Loojangu Goethe ema roll pole erand. Kuigi nii Ita kui tema poega mängiv Henrik Toompere Jr oleksid võinud olla sama vinges meigis ja riietes nagu nad kava kaanelt vastu vaatavad. See oleks mõjunud vingemalt veel. Aga tõesti Ita Everit tahaks veel ja veel vaadata. Ka aplausi saateks kummardades tahtsin minna ja emmata teda. Ta on kõigele lisaks nii nunnu!
Hinnang: 2+ (kahjuks see sisu on aegunud ning ei mõju tänapäeval värske ega huvitavana. Tipptasemel näitlejatööd päästavad kehva näidendi ja sunnivad lõpuni vaatama).
Anu Saagim oli seal mingi teda ümmardava meesinimesega. See oli kuidagi koomiline kõrvalt vaadata, ehk eluteatrit päristeatri kõrvale. Ma arvasin, et Saagim on mingi soomlasega paaris, aga mida ka mina nendest kollastest teemadest tean...Jube vana ja väsinud nägi ta seal välja (karm peoelu kulutab vist kiiresti), ma ei saa aru, miks kõik temast räägivad, mis ta oma elu jooksul teinud on? Mingi raamatu kirjutanud või mingi spordisaavutusega hakkama saanud või millepärast ta tähelepanu keskmes on. Pole tal ju mingit välimustki, on ta siis mingi endine „Miss“ või kes? Kuna ta istus vaheajal minu kõrval olevasse lauda, siis ma paratamatult kuulsin ka seda, et talle see tükk ei meeldinud, aga lapsele meeldis (sest nad selles välirestoranis „hõikasid üle laua“, nagu teisi inimesi polekski nende ümber). Ehk veel üks „nägemus“ Loojangust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar