Teisipäev, 8. juuli 2008

Reisipäevik - 27.päev Eestis, ehk Viru raba, Valkla rand ja Jägala juga

Meie päev fotodes - foto räägib ju rohkem kui 1000 sõna... seega peaks siin kokku tulema rohkem kui 20 tuhat sõna:


Hommikul kella poole kuue ajal ärkas K üles, et teha kaasa võileivad ja valmis panna kõigi riided. Mina ärkasin kell 6, et teda aidata ja marsruut välja mõelda. Otsustasime VIRU RABA kasuks, mis asub meist umbes 100 km kaugusel, Lahemaa Rahvuspargis. Rappa jõudsime kõikide äratamiste ja muude sekelduste tõttu alles kella poole üheksaks. Siiski, autosid veel polnud, kuna tegemist oli laupäeva hommikuga ja oli tunne, nagu terve raba on meie päralt! Mõnus!



P hüppas kõikide lompide üle, mis ette jäid ja seda puunottigi ületas ta vähemalt 10 korda, küll koos S-iga küll lihtsalt ise. Teinekord pole poisile lahedaks ajaviitmiseks vaja muud kui üht lompi, sest rappa me sellel hetkel veel polnud jõudnudki.

Siin aga rabas keset jändrikke. Laudtee kõrval oli sammal täiesti vesine, ehk potastega samblale astuda ei saanud. Vähemalt seal raba alguses, hiljem oli ka kuivemaid kohti.



Ei tea kas tegemist on jõhvikaõiega või on see lihtsalt mingi samblaõis, igal juhul neid õrnu, pisikesi, roosasid õisi oli kõikjal.



Tüüpiline rabamaastik või on see nüüd soo. Peaks selle täpsema vahe välja uurima.



Keset raba oli ka vaatetorn. Jube tuuline hommik oli, ehk tornis olla oli paras ekstreemsport. Aga saime siiski seal kerget pikniku moodi asja korraldatud.


Lihtsalt üks vaade vaatetornist raba üle.



Punaseid murakaid oli siin ja sealpool laudteed. Murakas ju sellest kummaline mari, et toorelt on ta punane, aga valmides muutub kollaseks.



Üks uus "taime-tutvus" - Sooema juuksed. Neid naljakaid taimi oli kogu rabas - juuksed lehvimas tuules :)


Raba lõppedes oli selline männimets, millest matkarada tegelikult läks veel edasi, aga meie otsustasime natuke seal mürada ja siis tuldud teed tagasi kõndida, sest selja taga oli juba 3 km kõndimist ja teine 3 oli ju vaja ka tagasi minna. Autota raba-turistidel veab, sest matkarada lõpeb hoopis teises kohas kui algab ja siis pole ju vaja nö. tagasi auto juurde jõuda. Kõik 3 last olid ka juba vaikselt väsimas...


Kogu rada on tegelikult väga ilus ja huvitav. Sildade, vaatetorni, veesilmade äärde paigutatud istekohtade, turbavälja ja kõiksugu huvitavate vaatamisväärsustega.



Praktiliselt iga teine puu oli isemoodi veidrik ja pildistamist väärt. Siin üks näide.



Tagasi vaatetorni juurde jõudes oli üks kustnud ja teisel pind varbas. Turiste oli ka rappa jõudnud, peamiselt saksa, vene ja jaapani turistid, mitte kohalikud. Ei tea kas eestlased kõik käinud juba rabas ning ei viitsi ilusat suvepäeva sellele "raisata". Minu meelest on see küll väga hea, ilus ja huvitav moodus vaba aja veetmiseks. Lahe kogemus ja tore võimalus teha midagi terve perega koos. Aitäh K, hea idee eest!


Seda laudteed on seal ühte jutti kokku 2,5 km. Ilma selleta oleks pidanud kummikutega minema. Nüüd sai enam vähem kuiva jalaga ka potastega kogu tee käidud. Lapsed kõndisid paljajalu.



Esimesed mustikad olid ka metsa all valmis. Kõik said suud magusaks!



Edasi sõitsime Valkla randa. Hirmus tuul oli ja parajalt jahe, aga nii kui randa jõudsime võttis P särgi seljast ja hakkas liiva- ja meremänge mängima.



Kristinil olid ka liivakannid kaasas ning liivamängud vahvad. S aitas teda ja mina lugesin K-le raamatut. Mingil hetkel olime kõik end tekkidesse sunnitud mässima, sest tuul sai võimust. Kõik, peale P.



Rannas hakkas lõpuks nii jahe, et otsustasime Jägala juga minna vaatama. Ikkagi Eesti suurim... ja võimas ta oli kah!


Ka kose taha sai minna. Lastel oli nii põnev! Kõige suurem kartis kõige rohkem. Isegi pisike Kristin käis kose taga ära.



Veel üks vaade kose "teiselt poolt".



Siin on vaade ülevalt poolt. Huvitav miks sealt keskelt see vesi on niimoodi pruuniks värvunud?


Edev kutt nõudis kosega fotot endast.



Värvidegamma, mis avanes suvalises teeäärses kohas kodu suunas sõites. Lahe päev ja fotosid sai kokku üle 1000!!! Ning elamusi veel kordi rohkem!

Kommentaare ei ole: