Neljapäev, 24. juuli 2008

Vahepeatus - R.A.A.A.M

Uku Uusberg on nii andekas! Eelnevalt olen teda näinud küll ainult näitlejana (Tinasõdur, baleriin ja siga), kuid nüüd osutus, et mees on ka tõeliselt osav lavastaja ja sulesepp!

Ja kui vahva näitlejate kooslus! Kahtlemata natuke Argo Aadli pärast sinna sai mindudki, aga ausalt ülestunnistades ka suur huvi Aarne Üksküla lapselapse Sandra Üksküla vastu.

Kolm meest - Alo Kõrve, Argo Aadli ja Indrek Ojari justkui täiendasid teineteist. Kõik sellised omanäolised ja isemoodi näitlejad. Argo Aadli on juba pikemat aega minu meelest üks Linnateatri trumpe. Ka selles etenduses säras just tema minu arvates kõige eredamalt. Tema aegluubis mees, kes täppidega tähti ei tunnista. Oh, ma ei või! Ja improvisatsioonilaadne lõik plaksutamisest. Et kuidas ikka jalalabasid annab plaksutada :)))

Kuid tore oli näha, et ka Alo Kõrve on oma mõnest viimase etenduse langusest tagasi tipptegija. Tema häälel on imepärane kõla ja see rolli sisse minek ning enesest kõik andmine läks vähemalt minule otse südamesse. Eriti lahe lõik oli kui tal süsteem sassi läks. Ja see laasta aga mitte liist - nii lahedalt tekstiliselt kokku viidud, selle tema "võistlustulemusega"! Ta on ikka fantastiline küll!

Ja ega Indrek Ojari teistele alla jäänud. Kuigi see plaksuga asjade tõstmine, see on juba eelnevalt tehtud asi. Aga tema Jaana (või Janar?) on mõnes mõttes mitmeplaanilisem tegelane, ehk nii "sööja" kui "seedija". Teised pidevalt hoidsid teda jutuajamistest kõrvale - "sportlane" ju :)

Ja kuigi Sandra Ükskülal veel palju mängida ei lastud, sest roll on selline, jätab ta endast ülimalt sümpaatse mulje. Päris huvitav oleks teda näha mõnes teises, kandvamas ja kesksemas "karakteriga" rollis. "Vahepeatus"-es võis ta vabalt ka ennast mängida, ehk "noort tüdrukut, kes on sattunud Hüüru mõisa".

Üldse oli see mõte jube lahe -viia tegevus just Hüüru mõisa, ehk kirjutada ka tekst juba vastavalt, et seal see kõik sünnibki. Lisaks veel nö. põlevast teemast, ehk linnast välja kolimine. Ehk tõesti elame ju ajal kui mobiilid tirisevad ja mõned inimesed sõidavad teistest üle, teised jälle jäävad rataste vahele jne jne. Uku teab millest kirjutab, see on ju meie kõigi ümber.

Esimese vaatuse alguses ma mõtlesin, et püant on see, et tegelikult on nad kõik kolm meest ühe ja sama mehe kolm eri "mina". Kuid see teooria tehti pihuks ja põrmuks (kui just tegemist ei olnud skisoga). Teise vaatuse alguses, kui selgus, et tüdruku nimi on Maria, mõtlesin, et äkki on kolme mehe puhul tegemist "jumalaga". Aga ka see teooria sai põrmustatud. Ja ometi oli sellel tükil sellise "mõistuloo" maitse. Ja ootasin pidevalt Tätteliku kiiksu äratundmist või mingit püanti. See jäi aga tulemata. Ja mitte, et sellest midagi katki oleks, aga see oleks andnud sellele veel uue tasandi. Tegemist oli ikkagi kolme (minu mõistes) "hulluga", kelle koju satub kogemata tütarlaps ja see lööb neil süsteemi ja päevakava sassi.

Ja muidugi kogu etenduse sõnum ise, et "elu ongi võit". Ehk me kõik oleme "võitjad", kes elust rõõmu tunneme. Ehk "mõttega mehed". Ehk pole vaja nii ülepingutada ja saab ka ilma selleta tegeleda asjadega, mis meeldivad ja mis rahuldust pakuvad.

Hinnang: 5- (vahva tükk ja igati soovitatav. Saab mõtlemis- ja arutamisainet. Ja on väga hästi mängitud.)

Valisime seekord teadlikult teise rea, sest seal olid konkreetsed toolid ja pinkidega on sellel suvel läinud natuke kehvasti. Kuigi proovisime korraks ka esimese reas istuda. Kui olime maha istunud, tulid Kristo Viiding ja Lenna Kuurmaa käsikäes, nunnukesed. Tahtsid meie ette esimesse ritta istuda. Ma ütlesin neile, et ei tasu...on ebamugav. Lenna uskus (ok, ta tegelikult tahtiski kaugemale istuda), aga Kristo pidi ikka ise järgi proovima. Aga tahapoole nad läksidki. Seal olid veel värske lavakasse astunud Tõnu Oja poeg ja Lauri Lagle ja muidugi kogu kriitikute kamp. Pole eriti palju neid etendusi sellel suvel vaadatud kus poleks olnud vaatamas ka Jaak Allik :)
Viidingul oli ka pakk Sandra Ükskülale...nii armas, nad ju jõudsid mõnda aega koos koolis õppida.

Kommentaare ei ole: