Neljapäev, 3. juuli 2008

Wicked - Lonodon Apollo Victoria Theatre


Ehk siis „Teater mis oli muutunud Emerald City-ks“.
Kõigepealt kohale jõudes lunastasin 6 naelaga endale kohe sissepääsu juures kava. Kava ise oli päris kopsakas ning seal oli juttu kõikide lauljate, näitlejate ja tantsijate taustast koos fotodega. Samuti oli seal ka fotosid etendusest ja natuke teatrimaja ajaloost ning samuti kirjanikest ja tehnilistest tegijatest. Plaati ma ei ostnud, kuigi ka selle ostmise võimalus oli olemas.

Suureks üllatuserks selgus, et meie tõesti viimasel hetkel ostetud piletid osutusid vapustavaks asukohaks. Tegemist oli üpris keskmiste kohtadega kusagil kümnendas reas. Lava oli dekoreeritud äärtest redelitega ning etendusele vastavate detailidega ning lava kohal kõrgel oli punasilmse draakoni pea ja tiivad.

See, mis hakkas toimuma kui muusika hakkas lavaaugust kostuma, seda on sõnul võimatu kirjeldada. Katsun siiski selgitada väga maiste ja üldse mitte selle muinasjutulisele atmosfäärile vääriliste sõnadega, millega oli tegemist.

Autor Gregory Maguire kirjutas oma romaani „Wicked: the life and times of the Wicked Witch of the West“ Londonis olles 1990.aastal. Ehk põhimõtteliselt on tegemist eellooga L.Frank Baum –i kirjutatatud „The Wonderful Wizard of Oz“-ile. Lugu ise algab sellega, kui kuri nõid on surnud ja külarahvas hea haldjaga eesotsas rõõmustab selle uudise üle. Keegi külarahva seast teab, et hea haldjas tundis paha nõida kunagi ammu ning tal palutakse jutustada temast. Ja nii minnaksegi ajas tagasi. Kohe päris selleni kuidas roheline „kuri“ elukas siia ilma tuli. Ehk tegelikut hea haldjas mitte lihtsalt ei tundnud halba nõida, vaid nad olid lähedased sõbrannad. Loo käigus saame teada kuidas tekkisid ka Raudmees, Hernehirmutis ja arg lõvi. Mis on tegelikult „kurja nõia“ taust? Lugu on muinasjutuliselt põnev ning loomulikult on ta võrtsitatud väga heade lauludega. Laulud on tõesti otsast otsani, küll tüüpilisi muusikalilaule, rokilikke tõsiseid ja koomilisi kui ka ehtsaid popballaade ja muidu pop-laule. Paremini jäid meelde „Something bad“, „Popular“, „I’m not that girl“, „Defying gravity“, „Wonderful“, „As long as you’re mine“, „No good deed“ ja „For good“. Ehk minu jaoks sellised dramaatilisemad ja mingis mõttes intiimsemad.

Kuid mul tuli peaaegu iga kord kananahk peale kui lauljaks oli peategelase Elphaba kehastaja Alexia Khadime. Tema täiesti pop-lauljalik hääl oli nii mahe kui vajadusel raju. Kavast võis lugeda, et ta ongi välja andnud ka singli 2003 aastal ja laulnud sisse paar soundtracki ning oli ka enne Lion King muusikalis Nala rollis. Selle nime peab meelde jätma, sest varem või hiljem saab ta üle maailma kuulsaks. Tema nö partneri rollis, ehk Glinda –na astub üles Dianne Pilkington. Temal on ehtne muusikalilaulja hääl kuid fantastiline koomiline potentsiaal. Kõrvalrollidest torkas kõige huvitavamana silma kuri direktriss Madame Morrible, keda mängis Harriet Thorpe. Ta on osalenud varem Absolutely fabulous ehk Täitsa hullud ja Midsommeri mõrvad –e teleseriaalides ja mitmetes filmides ja teatrietendustes. Ja see kogemustepagas oli ka hästi märgata väga huvitavas karakterrollis, mille ta pakub selles etenduses.

Mis mulle eriti meeldis oli see, et võrreldes tavamuusikalidega oli selles tõelist sõnumit ja mitmetahulist lugu. Mulle meeldisid need pärielufilosoofiad, mis sellesse loosse olid sisse tipitud, ehk „ükski heategu ei jää karistuseta“, „kõik inimesed, kes meie ellu sisenevad, on mõeldud selleks, et neilt midagi õppida“, „armastust ei saa sundida, samas ei küsi armastus rassi ega seda milline see teine inimene on. Kui armud oled sees ja sa ei saa sinna midagi parata“, „teistsugused inimesed ei ole sellepärast pahad, et nad teistsugused on“ jne jne. Neid mõtteid oli seal veel ja veel. Samuti lugu, ehk mis on tegelik Oz-i võlurite taust, seda on tore ja põnev teada saada.

Täiesti eraldi teema on kunstniketöö! Muidugi tehnilised võimalused (mis minu meelest ei puudu ka näiteks Eesti Draamateatril (olles näinud „Julia“ etendust ja seda mis Semper selles etenduses lavale loob – see tähendab on paljugi võimalik ka meie saalides, kui on julgust ja nutti!) Aga alates sellest liikuvast draakonist, mida kaks musklimeest üleval kõigutasid, lõpetades nende valgustite ja laseritega, millega mängiti kaasa terve etenduse jooksul. Näiteks kõik need rohelised lambid ja valgustid mis süttisid kui nõiad jõudsid Emerald City-sse. Samuti oli massiliselt taustdekoratsioone mis stseenide vahetudes vahetusid taustal märkamatult ja kiiresti luues täiesti eelmisest pildist erinevaid atmossfääre. Jäi selline tunne, nagu Eesti mõistes oli selles etenduses 100 vaatust!

Meie kõrval istus üks tädi, kes ütles, et ta on näinud selle etenduse Bradway versiooni ning samuti nüüd seda briti versiooni vaadates, oli tema meelest need 2 täiesti erinevat etendust, kuid ta ei oska üldse öelda et üks neist parem on, sest mõlemad on fantastilised. Pärast etendust selle täissaali massiga koos välja liikudes kuulsin küll ameerika aktsendiga inimesi rääkimas, et briti versioon onpalju parem. Minu see võrdlusmoment puudub. Tean ainult, et see mis ma nägin oli midagi täiesti imelist. Minu usk muusikalidesse on taastatud, sest juba mitu aastat pole siin Eestis midagi tõeliselt head selles žanris pakutud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma arvasin, et Vampiiride tantsuga võrdväärset muusikali polegi võimalik teha. Aga näed, siiski on! Ja mitmeski õttes oli see isegi parem!

Hinnang: 5+ (vapustav kogemus ja ma soovitan kõikidel seda koos oma lastega minna vaatama, sest sealt saaks kindlasti kõik sellise hea laengu ning avastamisrõõmu sellest detailirohkusest. Ma vahepeal ei saanudki eru, et ka pisarad tikkusid silma sellepärast, et sisu oli nii liigutav või olin ma kurb, et pere kaasas pole seda kõike fanatastilist ja muinasjutulist etendust vaatamas. VAPUSTAV!!! Paljalt sellise etenduse pärast on mõtet Londonisse minna!)

Mis ma veel panin tähele oli see, et tantsudele ja liikumisele eriti rõhku polnud pandud. Kõik küll liikusid ja näiteks tiibadega ahvid tegid igasuguseid trikke ja saltosid. Samuti see, et kõik lauljad olid nii eraldi taustaga ning isiksused omaette ning laulsid täiesti erinevalt koolitatud viisil, et see lõi ka karakteritest tugevamad. Siin Eestis on kõik muusikalilauljad enamvähem samassuguste häälte ja laulmiskommetega (vapustav Zoja Hertz on nad kõik vähemalt keskpärasel tasemel laulma pannud, kuid see on siiski üks ja sama õpetaja kõigi jaoks). See aga tähendab seda, et sellist isiksustekirevust lauljate häältega ei olegi võimalik saavutada. Ja see on mingis mõttes kurb. Ma ei teagi millist Eesti muusikali ma enam nii eriti vaatama tahaksingi minna. Võibolla kui Moulin Rouge-i film tehtaks eesti keeles lavale, siis huvi pärast läheks küll. Aga nüüdsest hakkan vähemalt korra aastas Londonis neid vaatamas käima. See elamus tasub end kuhjaga. Kuigi ega ma ei tea ju võibolla oli Wicked-i tase erand? Kuid see on kahtlemata uskumatult ja sõnulkirjeldamatult hea!

1 kommentaar:

mercredi ütles ...

Aitäh selle arvustuse eest! Kui jälle Londonisse satute, siis soovitan soojalt minna vaatama "Shrek, the Musicali". Usun, et "Wickedi" tase saab kõrgelt ületatud.:)