Neljapäev, 17. juuli 2008

Reisipäevik - 37.päev Eestis, ehk Suitsuahju ehitamine

Päev algas vaarikatekorjamisega. Enne vihma vaja marjad ära korjata... Ei saanud enam kui ehk liitri, sest alles paar päeva tagasi tegin puhta töö, aga ma ei läinudseeekord aia teisele poole kah, sest mul olid lühikesed püksid jalas, aga seal puha nõgeseid täis. Nii macho ma ka pole, et valu ei tunne...

10 tervet päeva ongi jäänud veel enne Rootsi sõiduni. Koduigatsus on juba põues.

Tänane projekt oli suitsuahju ümber ladumine. Tegime K-ga elus esimest korda ise tsementi. Ehk siis segasime tsemendi pulbrit liiva ja veega. Täiesti suvalises vahekorras, ehk eks siis näis, kas homseks on kõik laiali valgunud :) Vahetasime raudse suitsutoru betoonist toru vastu, mis oma pikkuselt sobis kui loodud. Suitsuahjupoolne ots jäi veel homseks ülehomseks, sest rohkem lihtsalt ei viitsinud enam jahmerdada. Raamatulugemise isu tuli peale. Loen hetkel K-le Steinbeck –i Me tusameele talv ning pean tunnistama, et üle pika aja samastun peategelasega. Ei tea küll kas lõpuni välja, aga temas on mitu asja minust.

K ütles, et nii lahe, et kui ma talle loen, siis temal saavad asjad tehtud nagu iseenesest. Küll mul on vedanud, et talle mu lugemine meeldib. Minul ju „tõesti“ saavad need asjad tehtud nagu „iseeneset“, sest K peseb, triigib, koristab ja rohib samal ajal...ohhh, ta on ikka selline kullatükk!

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Steinbeck on erakordselt hea kirjanik, soovitan lugeda ka "Teekond läbi Ameerika" ja "Vihakobarad".

Mis puutub samastumisse/äratundmisse "Me tusameele talve", siis siinkohal minu hoiatus: ei soovita, sest see pole tark tegu.

Danzumees ütles ...

Aitäh! Vihakobarad ongi mul samuti lugemisnimekirjas olemas, nüüd liidan sinna ka "TLA"!

Nüüd kus mul raamat loetud, mõistan, mida Sa öelda tahad. Sellest hoolimata samastusin ma Ethan-iga peaaegu lõpuni. Ma küll ei tea kas ma nii kaugele oleksin võimeline minema...aga eks see ikka üks pauk ja silmade avanemine oli, kui ta oma tütar...ja tegelikult oli ta ju üks paha (omakasupüüdlik) inimene. Mis sest, et pani aususe proovile...

valgeseelik ütles ...

Nii südantsoojendav on lugeda, et Sulle meeldib abikaasale raamatut ette lugeda.
Minu enda üks ilusamaid mälestusi minu elu kõige ilusamast ajast on see, kui mulle raamatut ette loeti... Kui Sinu blogist neid kohti loen, siis tulevad endalegi need armsad hetked taas eredalt meelde.

Danzumees ütles ...

Meil on see ettekugemise komme juba aastate traditsioonidegs. Talle meeldib näiteks käsitööd teha ja siis kui mina talle ette loen, siis saame mõlemad nagu "raamatu loetud", kui ma talle ette loen. Lisaks sellele, et see praktiline, on ka huvitav koos asjade üle arutada, mis tekstis sisalduvad ja kõige lisaks on asju, mida me ei saa koos teha, aga siis kui tema teeb ja mina loen, siis oleme ja teeme ikka nagu neid asju "koos". See on mõnus ja me mõlemad oleme sellise süsteemiga juba tänaseks vägagi harjunud. Muide meie tutvuskond ka alati peab seda heaks mõtteks ja kes teab võibolla see on ka väike killuke sellest "kokku kasvamisest".

Aitäh, armsa kommentaari eest!