Pühapäev, 20. juuli 2008

Reisipäevik - 39.päev Eestis, ehk Otsustamisest

Üritasin luuletada, kuid mul ei ole hingevalu, mu sügaval sisemuses ei ole midagi nii katki. Sellepärast tunduvad kõik sõnad kui vägiselt pressitud ja nende taga ei ole seda ehtsat sügavust. Kõik mis päriselt oluline, sellega on enamvähem okei. Ehk kodu ja selle sisemine pool. Ümberringi on natuke siin seal ligadi logadi, mõned asjad päris nii sassis, et ma ei oskagi neid lahendada, aga mõned asjad ehk ravib aeg.

Nii palju otsuseid on vaja teha. Tuleviku kohta. Ainult et ma lükkan neid otsuseid kogu aeg edasi. Inimene on ju oma loomuselt laisk ja ei liiguta end rohkem kui vaja. Mul on töö suhtes küll natuke tõestamisvajadus ning seal ehk teen vahest rohkemgi. Kuid otseselt tööga seonduvad otsused on lihtsad ja üheplaanilised. Need mõjutavad pigem ainult protsesse ja resultaate. Need mõjutavad mind ennast kui inimest tavaliselt väga vähe. Kuigi vahest mingi õnnestumise läbi saab ka hingelist rahuldust.

Pigem otsused, mis mõjutavad mind, minu ja minu pere tulevikku ja inimsuhteid, need on need otsused, mida ma kohe kuidagi ei taha teha. Nii lihtne on lihtsalt eksisteerida hetkes. Mingil hetkel olen ju ikka fakti ees ja otsus tuleb teha. Selles jama ongi, et kui viitsiks ja tahaks mõelda natuke, siis ehk oleksid vastused valmis ajaks, kui neid vaja läheb. Läbimõeldumad ja ehk ka õigemad, kui kiiruga otsustatud - fakti ees vastu võetud otsused.

Samas kõik mis ma tahan elult on see, et mu lastel oleks hea ja ise tahangi nagu rohkem seda hetke nautida. Tahan ilusaid sõnu enda ümber, häid inimesi ja kultuuri – teatrit, kirjandust, filme ja muusikat. Tahaksin ka areneda, nii sisemiselt kui füüsiliselt. Saada paremaks inimeseks ja eelkõige, et mu lapsed saaksid kõik vajaliku eluks kaasa oma lapsepõlvelt. Oh ja loomulikult soovin ma, et K oleks õnnelik. Kui tema on õnnelik, olen mina ka. Minu õnn käib tema läbi. Ma suhestun alati tema järgi. Nii on omakorda minu jaoks ka lihtsam.

Kunagi ma üheks hetkeks proovisin ise joonduda ainult enda heaolu järgi, tulemuseks olime mõlemad õnnetud. Enam ma seda viga ei tee. Mitte kunagi. Õnneks ei läinud midagi parandamatult katki. Õnneks ei läinud ma selle enda otsimisega nii kaugele, et oleks mingeid piire ületanud, kus kohast tagasiteed enam ei ole.

Peab meeles pidama seda, et lapsed lähevad ju kunagi kodunt ära oma ellu ja siis oled nende jaoks lihtsalt olemas ja kui vaja aitad neid nii palju kui oma võimuses. Aga K-ga jääme me ju teineteise kõrvale nii kauaks kui elame. Sellepärast on vaja hoida ja arendada suhet nii kavalalt ja osavalt, et see püsiks sama elusa, ilusa ja „ärevana“ , mõlemat rahuldavana, et sellest 14 kooselatud aastast saaks igavene kooselu. Õeldakse ju et kooselu käib lainetena, et probleemsed ajad korduvad tsüklitena. Minu meelest see päris nii ei ole või siis on meie tsüklivahe küll palju laiem, kui see 6-7 aastat, mida uurijad on väitnud. Üldse olen ma jõudnud järeldusele, et kõik need eneseabiraamatud ja vastavad uurijad on üks suur pläma. Ma ei usu neid üldse. Kuigi, eks neis ole ju tõeterad ka sees, kuid siiski on need sellised, mida ma juba ise tean ja mis elu on mulle endalegi kätte näidanud või õpetanud. Mind õpetab ja arendab ilukirjandus palju rohkem. Noh ja muidugi teatmekirjandus ka, mille hulka ma neid „mõisturaamatuid“ ei ole.

Tegelikult tuleks tegutseda ja mitte oodata neid hetki, kui on sunnitud tegutsema. Aga seda on nii lihtne öelda ja nii raske teha.

Täna käisin jälle Tallinnas. Olin K-le autojuhiks, ta käis koos Kristioniga oma sõbranna ja tolle väiksema lapsega sushit söömas ja elust laterdamas. Ma mõtlesin, et annan neile rahus naistejuttude rääkimiseks aega ja käisin ise kinos – poistekat vaatamas. Vahest peab selliseid asju ka tegema. Kuigi ma oleks nii tahtnud, et P oleks ka kaasas olnud. Aga ta ei tahtnud tulla. Ja puhkuse ajal peab ikka saama teha netuke seda, mida parajasti soovid. Ei olnud mul kah südant isekalt teda kaasa kamandada.

Autosõit linna võtab meil tavaliselt 50 minutit ja sellel ajal ma tavsaliselt üritan K-d naerma ajada, ehk vaadata kas mul on „touch“ ikka alles. Hea teada, et on! Ra paneb oma naermisega mind tundma, et ma olen situatsioonikoomika meister...ja see on ka killuke armastusest :)

Kommentaare ei ole: